Tallinn-Nida-Tallinn

30.juulil istusime neljakesi autosse ja keerasime nina Leedu poole. Reis oli täielikult planeerimata, meie moodi. Teadsime, et tahame välja jõuda Kura poolsaarele (leedukad nimetavad Neringa).

Läti ja Leedu on läbisõiduks äärmiselt igavad maad. Leedu on vaid üks suur põld. Seega on mõistlik kohe välja põrutada ranniku äärde, soovitatavalt Läti-Leedu piiri äärde. Kilomeetreid on palju, ca 650. Minnes jäime ööbima Leedu sisemaale Šiauliai kanti. Võimatu, kämpingu viitasid üldse ei trehvanud. Seega ei jäänud mul muud üle kui marssisin ühte teeäärse maja hoovi ja palusin varjupaika. Tegin tädi 20 raha võrra rikkamaks. Perenaisega diil tehtud, panime telgi püsti ja jäime magama uue päeva ootuses. Tutika telgi ülespanekuga sai elu nalja. Telgi monteerimisega võiks näiteks testida kui terve on peresuhe (sarnaneb kanuumatkaga). Oi me mässasime, aga üles saime. Korra mõtlesin, et oleks pidanud Hinnapommist 500 kroonise peavarju ostma :-)

Leedu on „äge“ maa. Linnades on viidamajandus ülemõistuse nigel. Ise vaata kuidas hakkama saad. Õnneks leidsime Klaipeda uue sadama, praam võttis meid peale ja 15 min pärast olimegi Kura pls-l. Jalakäijad pääsevad saarele vana sadama kaudu.

Poolsaar on väga ilus. Tõeline kuurort, kus saab end eurooplasena tunda. Mererand laiub lõpmata kaugele ja nüüd ma tean, mida tähendab laulev liiv. Jalutasime, peesitasime, sõime jäätist, ühesõnaga mõnulesime. Ööseks kolisime Nida kämpingusse, kus me oma maja jälle püsti panime, teinekord oli kõik palju lihtsam. Saarel on teenused kallimad kui maal, aga see-eest on ka Tingimused. Hilisõhtuni mängisime lauamänge ja tundime end suurepäraselt. Järgmine päev luusisime meremuuseumis ja vaatasime toredat delfiinishowd. Meremuuseum pakkus vist suurimat naudingut meie meestele Urmasele ja viieaastasele Karlile.

Õhtuks läksime taas maale ja sõitsime Palanga külje alla ööbima. Kämping oli selline imelik, aga ajas asja ära. Vähemalt nii lähedal merele, et merekohin kostus telki. Öösel luusisime mereääres, sünge värk. Päeval peesitasime ülerahvastatud Palanga rannas ja vaatasime muuseumis sitikatest tulvil merevaigutükikesi. Pärast kolmandat tuba hakkas mul juba kole igav. Muuseum asub suures pargis, mis on väga vägev koos oma ilusa roosiaiaga. Tasub jalutada. Õhtul keerasime auto nina Eesti poole, lootuses leida Jurmalas kämpingut. Plaanid läksid lörri, sest vihma kallas nagu oavarrest. Kella 23 paiku olime Riias ja otsustasime ühe jutiga Tallinnasse sõita. Urmas on hull mees, ma ei saa aru, kuidas ta jaksab ca 650 km korraga ära uhada.

Reis läks korda ja usun, et lähme leedukate kuurort-poolsaarele veel tagasi.

Üks imelik soov

Kodus on ülihea olla.

Olen elus, terve ja tagasi Leedu reisilt. Eile öösel kell 3 jõudsime. Täna käisin Pärnus jahiga kruiisimas. Mõni aeg tagasi jõudsin koju.

Homme on puhkuse vaba päev, arvult teine. Tegelikult on see kõik kokku päris greizi.
Salamisi igatsen taga oma armsaks saanud rutiini... Ei tea kas ma olen ikka normaalne.

A.L.Webberi Gala

A.L.Webberi Galale läksin ilma igasuguste suurte ootuste ja lootustega. Mul on hea meel, et läksin. Kontsert oli väga hea, lauljad hullult seffid. Ja veel. Paavo Nõgene on Liivimaa parim produtsent. Kuidas ta seda kõike suudab?! Müts maha, igatahes.

Kirjutaks galast pikemalt, aga uni on.
Lähen magama suurima rahuloluga, sest selle suve suurprojekt on lukus. Edukalt. Palju õnne meile.

Vahepeatus Pärnus

Eile maandusime Pärnus.

Miinused:

• sombune, hall ja külmavõitu ilm;
• Itaalia restorani hinna ja toidu kvaliteedi suhe ei olnud paigas. Tallinnas Peterburi teel asuv Attimo paneb Pärnu söögikohale pika puuga;
• polnud ühtegi head kontserdit ega teatrietendust, mida oleks võinud õhtul kuulata-vaadata;
• kuidagi kurb olemine.

Plussid:

• rannapromenaad on kenake;
• veetsin aega koos emaga, kes oli Tartust Pärnusse sõitnud;
• laupäeval pistis päike nina pilve tagant välja;
• laupäeval toimus rannas Nokia Diilervolle, kuhu olid kokku sõitnud head sõbrad EMTst ja muidu armsad sõbrad.

Kuidas elad Virumaa?

Minu tore puhkus viis mind paariks päevaks Virumaale.
Sonda ja Kiviõliga meenuvad mulle miljon asja. Väga erksad mälestused, minu lapsepõlve parimad suved olid Sondas. Eriline koht. Kui vaheaeg algas istusin bussi, sõitsin vanaema juurde ja Tartusse tagasi läksin augustikuu viimasel nädalal.

Esimene päev peatusime Sondas, maadlesime Uljaste järve ääres parmudega. Siin on näha Uljastel pesitsevaid sipelgaid. Kui ma titt olin, palusin alati tädil end üle sipelga radade vedida, sest elukad tundusid nii suured. Siit saab näha Sonda rohutirtse.

Kiviõli toidupoed on omaette vaatamisväärsus. Huvitav, kuidas kohalikud nii väikse toiduvalikuga lepivad? Ju ma linnavurle, häbi mul olgu.

Teisipäeval liitus meiega Gerli, kellega vurasime Virumaal ringi. Minu ja Gerli süda jäi Kalvi mõisa. Urmase oma vist mitte :-) Appike, kui ilus mõis ja mõisapark. Mul ei ole lihtsalt sõnu. Käisime veel siin ja seal ja pimedas maandusime Gerli suvilas Võsul. Järgmine päev kõht püsti Võsu rannas ja õhtul Palmses teatrietendust „Täiskuu“ vaatamas. Teatritükk küll naerutas, aga see oli ka kõik. „Taarka“ pani lati kõrgele, eks teistel annab järgi punnida.

Kokkuvõtlikult- Virumaa elas ilusasti :-)
Ööpimeduses jõudsime Tallinnasse.

Täna, neljapäev on olnud puhkepäev. Homme aovalges algab sõit Pärnusse ja laupäeval peame Tallinnasse tagasi jõudma. Kell 19 algab Webberi Gala Laulukal.

Viljandi Folk ja sõbrad

Puhkuse esimesel laupäeval sõin oma sõnu ja otsustasin sõita kaheks päevaks Viljandi Folgile kuulama-kaema pakutavat meelelahutust. Ma olen palju aastaid vandunud, et mina sinna rahvarohkesse kohta jalga ei tõsta. Aga ära iial ütle iial.

Minuga liitusid Gerli ja Kristel ja meie kohtumispaik oli Baltijaam. Reis algas põnevalt, olime kolmekesi rongisõidust juba ette vaimustunud. Tallinn-Väike peatuses astus rongi mu Austria reisikaaslane Martin, keda oli vägagi rõõm kohata. Niisiis 2.5h Tallinn-Viljandi rongisõitu läks kiiresti, sest koos olid kolm jutukat tütarlast ja Martin, keda polnud ammu näinud.

Olen Viljandis käinud 10 aastat ja ma polnud kuni laupäevani kunagi näinud oma silmaga Viljandi raudteejaama. Nüüd on siis see koht ka ära nähtud. Juhtus nii, et meile kolmele tüdrukule tuli vastu kolm autot, vot nii hea organiseerija ma olengi :-) No juhtus nii...kaks emtikast head sõpra ja Urmase vend. Lisaks kõigele sain kokku kolme viimase lumelauareisi kaaslasega, kes omakorda olid Martinile vastu tulnud. Igatahes elevust ja rõõmu oli kuhjaga.

Suundusime kõik-see-mees Urmase vanematekoju Paalalinna ja vallutasime maja. Moosisaiad söödud, läksime Viljandi Folgile. Ma olin alguses ikka ettevaatlik, eks olin väikese eelarvamusega. Nii palju inimesi... Asi polnud üldse hull, ainult korra tuli ärajooksmise isu. Oeh, kuidas mulle ei meeldi rahvamassid. Aga meie Tallinna inimeste kamp oli väga hea ja oli täiega lõbus. Programmist pigem nautisin ürgeestlaslikke ülesasteid. Untsakad jms kraam mulle ei istu. Öösel läksime Bangalosse, kus oli öödisko (keskmine vanus oli 17). Olime raudselt oma kambaga kõige vanemad ööklubi külalised. Sellest oli absoluutselt kamakaks, sest muusika ruulis täiega, oli puhas hausipidu.

Teine päev oli eluchill – kolmetunnine hommikusöök koduaias suure seltskonnaga, Folgil eksootiliste esinejate nautimine, peesitamine, olesklemine, kolmetunniline õhtusöök taas koduaias. Kõik oli lihtsalt megamõnus. Kõik jäid täiega rahule ja keegi ei raatsinud Viljandist koju sõita. Ikkagi sõitsime. Öösel põrutasime Urmasega Ida-Virumaale Sondasse, kus ma veetsin enamus oma lapsepõlve suved. Hirmus kahju, et vanaema pole minu kõrval juba 10 aastat. Praegu elavad Sondas mulle väga kallid onu Kalev ja tädi Silja ja nende pered.

Nii suurepärased olidki puhkuse 1. ja 2. päev.

Uskumatu, aga tõsi- suvepuhkus!

Mul hakkas puhkus. Issver, ma ei oskagi kohe mida teha ega kuhu joosta...

Täna printisin välja Outlooki kalendri, kus juba planeeritu kirjas. Kolleeg itsitas mu üle ja kutsus mõistusele, jätku ma vähemasti puhkuse ajaks Outlook rahule. Aga ma ei saa ju, olen kanapea ja kõik peab kirjas olema - Venemaa trip, Läti trip, Webber, Leigo, purjetamine, autoparandus, kosmeetik jne jne.

Ma tunnen end kui peata kana- mis mõttes, kolm nädalat vabadust?!

Pambu

Ma olen maailma suur taksifänn. Eile käis meil külas Pambu.
Kui ma kunagi rahunen ja kodusemaks hakkan, saab minust koeraomanik.

Taksi nimi saab olema Kraabu :-)

Piraatidest

Head lapsed, need kasvavad muinasjutuga… Nõnda umisesin endamisi eile õhtul pärast äsjanähtud filmi „Kariibi mere piraadid: Surnud mehe aardekirst“.

Kinno läksin õnneks ootusteta ja mõttega ära näha, kas haibitud film on siis tõesti nii hea. Ütleme nii, et päris rahast kahju polnud, aga film minus mingit emotsiooni ei tekitanud. Olen ära näinud kõik härripotterid, sõrmisteisandad ja need olid kuidagi kihvtimad. Ok, piraadifilmi eriefektid olid vinged ja kollid jõledamad kui filmis „Sõrmuste isand“, ju tuuakse mõni Oskargi koju. Aga ikka ei meeldinud.

Ei saa mainimata jätta, et minu arvates on Orlando Bloom on sada korda nunnum kui Johnny Depp. Mulle pole kunagi Depp istunud ja see mittemeeldivus süvenes selle filmiga veelgi. Eh, las see Depp olla rahus, mis ma teda ikka torgin:-)

Ahjaa, ma sain pühapäeval CC Plaza ees autos tuttavat oodates motorfoobia (hirm autode ees). See on megajube, mis seal õhtutundidel toimub?! Kohutav hunnik autosid, jääb tunne, et terve kino on rahvast täis ja igaüks on tulnud oma autoga. Seega oli hea põhjus teha üks bussisõit kesklinna. Täiesti talutav - rahvast oli bussis vähe ja üliõpilase bussipilet maksab 5 krooni. Ainus must plekk oli see, et bussisõiduga sain tunda, mida tähendab ajakirjanduses kirutud konditsioneeride puudumine ja õhupuudus.

Imeliselt värske igal hetkel

Täna seisin nõutult Kristiine Keskuses Eviani promotüdrukute ees ja vahtisin nende käes olevat Eviani spreid. Pudel oli pilkupüüdev – valge, õrn ja elegantne. Silmanurgast hiilisin asja hinda, 400 ml-ne maksis 105 krooni. Mul vajus suu lahti. Kahju, et ma seda lolli nägu siis keskkonnas näidata ei saa.

Vaatamata sellele, et olin kuulnud mingist Eviani spreist, ei saanud ma sõbralikult küsimata jätta „ Mis Asi See On?“ Vastus: „Vesi“. Ma küsisin: „Kas päris Eviani vesi?“ Vastus: „Jah“. Hetk vaikust ja järgnes minu usutlus „Kas Eviani vesi on lõhnastatud“ . Noor kena inimene vastas: „Ei“.

Palusin loomkatset. Tüdrukud ei koonerdanud, spreitasid ikka õlast kuni randmeni. Nad tegid seda graatsiaga ja pudel oli endiselt ilus. Tänasin tüdrukuid, haarasin reklaamtrükise ja kõndisin otsejoones kassasse. Ilma spreita, loomulikult!!!

Esimene emotsioon: mul hakkas natuke piinlik, et isegi turundusvallas tegev.

Teine emotsioon: mõtlesin käe peale, kuhu seda spreid lasti. Ma olen tihe kätepeseja ja alati pärast kraaniveega pesemist on millegipärast just täpselt sama jahutav tunne. Huvitav kokkusattumus, kas pole.

Kolmas emotsioon: lugesin hoolikalt läbi Evian Brumisateur sprei reklaamtrükise. Hea tujutõstja, muuseas. Mu taanduv angiin isegi kahvatus selle kõrval. Huvitav, kas selle veega saab ka mandleid ära opereerida? :-)

Trükises on välja toodud kuus roosat mulli, kus kasutamisnõuanded kirjas. Mulle tekkis oma lemmik:

Nii vajalik peegli ees
Pihusta näole esimese asjana hommikul, niisutamaks ja äratamaks nahka ning parandamaks meikimistulemusi. Õhtul kasuta puhastuspiima või seebijääkide eemaldamiseks. Sinu nahk on täiuslik koidust ehani.


Vot nii, inimesed!

Haige nõuanded

Kroonilise angiinihaige mõned nõuanded:

• Haiguse esimesel päeval hakka harjutama end taas mõttega, et mandlite op ehk ei olegi nii jube. Lase sõbral helistada ja panna kurguarstile aeg. Järjekorrad on väga pikad. Perearst ei otsusta sinu saatuse üle.

• Suhtle sõprade ja kolleegidega nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui jaksad. See on märk sellest, et sa veel elad. Ära unusta oma huumorimeelt. Kui tahad kurta, siis kurda – hakkab kergem. Usu mind, nad kannatavad ära, sest nad on su sõbrad.

• Kui oled sarnane kommuikatsioonihull nagu mina, siis suuna kõik mailid telefonile. Piilud siis kui jaksad. Kui jaksad piiluda, siis on see juba teie elumärk. Oled natukenegi ümbritsevaga kursis.

• Kui kasutad maarohtusid, siis hoia need ebatavalises kohas (nt vannitoas peeglilaual). Vastasel juhul võib juhtuda, et su elukaaslane kugistab need kogemata kurgust alla. Maarohtude all pean siis silmas, veega lahjendatud viina - või soolalahust, millega kurku kuristada. Sidruni-mee-küüslaugu möks tee valmis ja aseta suletud purki. See hullus haiseb jubedalt, tungib läbi toidukile ja võib rikkuda teised toiduained sinu külmikus.

• Sea endale sisse päeva – ja öövoodi. Vastasel juhul lähed hulluks kui üks tapeedimuster kogu aeg vastu vahib. Ja voodi, linad, tekk, padjad saavad sinust puhata ja hingata.

• Antibiootikumid, palavikualandajad, valuvaigistid, kraadiklaas koonda kõik ühte korvi. Korv rändab koos sinuga ühest voodist teise. Vaigistajaid ja alandajaid võiks olla erineva kangusega, mõtlen neid milligramme.

• Kui vähegi jaksu, otsi kapist välja kõik maikalaadsed särgid. Palavatel ilmadel on t-särgid natuke liiast. Maika on oluline element vee kinnipüüdmiseks, mis eraldub kehast kui palavik alaneb 38.5 –lt 37.5-le. Vastasel juhul maanduvad veenired tekki ja madratsisse. Maikad peavad olema öövoodist käeulatuses. Sa ei jaksa öösel peavalus ja segasena maikasid otsida.

• Kõik armsad ja head elukaaslased teevad sinu jaoks kõik, et sa end hästi tunneksid. Kui vähegi peaks paastu (=söögiisu null) ajal isusid tulema, siis ära karda paluda. Saad kõike mida hing ihkab. Kui põlved ei kannata kõndimist, siis aitab sind talitada. Ma ei usu, et kellelgi lubatakse kolksuga põrandale kukkuda.

• MNSi külasta nii harva kui võimalik. Sinu armsad sõbrad kirjutavad sulle 100 erineval põhjusel, aga sa oled nii nõrk ja sa ei suuda nendega suhelda isegi suurima tahtmise korral.

• Ajalehte lugedes ära satu masendusse, kui ei suuda lugeda üle veerandi artikli korraga. No lihtsalt ei jõua, sest jõuvarud on olematud. Haiguse ajal sa ei söö midagi, organism on kurnatud.

• Kui suutmatusest end liigutada tuleb surmahirm peale, siis lohuta, et on palju hullemateski haigustest välja tuldud. Ja siis mõtle, et tööl jäi mitu asja ripakile, on puhkuste aeg. Tööandja vajab sind.

• Juhul, kui sul on sõbrad-kolleegid haigeid, püüdke saata omavahel sms-e. Lohutage teineteist ja vahetage ravinippe. Sa ei ole üksi! Mul on praegu neli lähedast kolleegi haiged, näiteks. Ülejäänud on lihtsalt puhkusel. Mõned üksikud rabavad end kontoris hulluks.

Täiendus:

• Kui kodus on pealtlaetav pesumasin, olgu see kogu aeg lahti. Angiinihaigena vahetad särke, linu jms väga tihti, seega saab masin peagi tööd. Mis sellest luugist ikka kulutada.
  
  Praeguseks vist kõik.
  Teine päev ilma palavikuta, juhhuu!

Angiin

Vihkan kogu südamet haigust nimega angiin, millega kaasneb suutmatus neelatada, kõrge palavik, liikumispuue ja mõtlemisvõime kadumine.

Ja nii juba kolmandat päeva ja järgi ei anna.
Väga masendav.

Inimesed, hoidke ennast!

Rahvaüritusest

Täna kell 3 vaatasin närviliselt kella ja ootasin tööpäeva lõppu. Rahvas oli laiali vajumas, kes kuhu. Üldse ei jaksanud „paberitööd” teha. Otsustasin Summerilt läbi astuda. Lohutasin end, et ma ei viili ja lähen vaatan kuidas emtikatel läheb. Eks nagunii pärast tuleb arvamust avaldada jne. NB: Ma taaskord ei saa ma mainimata jätta, et ma ei pea sel aastal Õllekal ametlikult kohal olema.. Sellest aastast on selleks teised inimesed.

Mida arvata Õllesummerist? Ma ei arva suurt midagi. Võrreldes eelmise aastaga oli kõik kuidagi helgem – istusin erinevate tuttavatega headel aladel (jazz ja lounge) ja sai aastajagu juttu ette räägitud. Liikusin ringi nii vähe kui võimalik ja haihtusin platsilt ajal, mil rahvas hakkas kogunema. Positiivne tähelepanek on seegi, et väiksed putkamajandused on kadumas. Alad on suured ja soliidsed, coca-cola punaseid tööle ja laudu enam naljalt platsil ei kohta. Ala väljanägemine on viisakamaks muutunud ja toidupakkujate arv vähemalt näiliselt vähenenud. Kui oli näha hordide ohumärke, jalutasin Oru väravast välja. Pean tunnistama, et nii pikkasid järjekordasid pole ma tükil ajal kohanud – meeletu mass inimesi püüdles teisele poole aeda. Mu imestus oli kohe väga suur.

Seepeale istusin autosse ja sõitsin kiiresti minema. Kõik.

Hea ja halb kolmapäev

Hea: nägin-kuulsin oma silma ja kõrvaga bändi 5Nizza. Lõpuks ometi, ma juba tundsin end imelikult. Sõbrad räägivad maagilisest bändist, ma ei tea ööd ega mütsi.
Poisid on tõesti head. Hääled sellised, et naised võiksid vabalt minestada :-)

Halb: värdjad vargad käisid Urmase bussi laastamas. Viisid kaasa paremad palad. Tohutu viha-raev- kurbus... Mis nad tulevad meie asju näppima...

Juulikuu teine nädal

Täna on 4. juuli , kell on 23:18. Ma lihtsalt ei usu tõsiasja, et ma ei pea sel aastal Õllesummerile tööle minema. Tavaliselt on ikka olnud 6-päevased setid, lõunast - hilisõhtuni.

Ainus asi, mida tõeliselt näha tahaks on No Big Silence kontsert laupäeva õhtul. Hm, eks näis.
Laupäeval peaks ka Prives hea asi olema. Üleminek ühelt asjalt teisele oleks vist päris karm, näis :-)

Tihe-tihe liiklus

Olen rulluisutamise sõltlane, eriti kui on imeilusad suveilmad. Täna pärast trenni kiirustasin Kakumäele, et teha kiire ring Kakumäe rand-Vabaõhumuuseum-Kakumäe rand. Kell 22 algas ju jalka poolfinaal. Oh sa jeerum, jube palju rahvast oli liikvel – rullijad, ratturid, jooksjad, jalutajad. Oli suur häda, et ise mitte jalgu jääda ja ise kellelegi mitte otsa sõita. Rullima tasub minna ikka kella 22 paiku, siis rahu majas. Järgmise korrani siis.

Anne ja Risto

Käisime 1. juulil Anne ja Risto pulmas. Kõik – kõik oli armas ja siiras, alates Vainupea kabelist (1893) , kus toimus ilmalik paaripanek ja lõpetades pühapäeval ühise hommikusöögiga. Vahva pulmapidu toimus Vihula mõisas ja rahva lõbusal olemisel ei olnud otsa ega äärt.

Anne ja Risto on lihtsalt elu armsad inimesed. Südamlikud õnnesoovid neile kogu eluks!

Pelgulinna oma Scully

Mul on neljapäeviti kodukontor, ametlikult, lepinguga kinnitatud. Mulle meeldib see päev kohe väga, saan tegeleda kõikide nende tööasjadega, mis vajavad suuremat keskendumist ja kirjatööd. Mitte keegi ei hiili selja taha ja ei palu nuuksuvalt "tegelikult oli seda eilseks vaja". Muidugi saab, saab ka eilseks. Käkitegu :-) Lisaks kõigele sisendavad koduseinad äärmiselt suurt koheusetunnet.

Päev algas hea rütmis ja südapäevast läksid tuurid kõrgeks. Avastasin ühtäkki, et mul on lahti 14 Outlooki kirja sh mõttetuid, lisaks mitu muud dokumenti. Palju neist kohtustasid jälgi ajama, sest on ju suveaeg! Inimesed puhkavad ja probleemide korral tuleb hakata juuretasandil asju lahendama. Mulle meeldib jamadega võidelda, aga täna tekkis lootusetu tunne - no ei saa aru, kuhu või kellele pean e-mailima, helistama. Ma ei olnud omas konditsioonis, hakkasin närviliseks muutuma. Mulle meenus Salatoimikud ja Scully. Olin täna Scully - ajasin jälgi ja otsisin lahendusi. Lõpuks mõned ka leidsin.

Õhtul on asja peale naljakas mõelda.

Tants aurava katla ümber

Meie praegune ja tulevane presidendi kanditaat ei osale debattides. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Oioi, kuidas tahaks praegu sappi pritsida. Olen kohe maruvihane ümbriteseva jama pärast. Ja nii kole piinlik on kaa. Õhhhhh...

Jaanipäev Tootsi jälgedes

Viimasel ajal sattume Urmasega erilistesse paikadesse ja meid ümbritsevad kohe eriti armsad ja arukad inimesed.
Nii ka jaanipäeval. Hinni talu perenaine Heidi ja peremees Ott võõrustasid meid kaks-pool päeva. Seltsks ka teised pererahva sõbrad.

Tegemist oli tõelise puhkusega, päevadega, mil aeg käis omasoodu ja mina omasoodu.

Olgu öeldud, et tegemist on filmist "Suvi" teada-tuntud Tootsi Ülesoo taluga ehk siis filmi võtteplatsiga, kus Toots ja Kiir kive veeratasid ja Lible katsust parandas.

Ma ei kirjuta neist päevadest pikemalt, pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna.

Elu pildis

Mees sillal. Joogipaus viisteist minutit.


Pildi tegi kolleeg-pinginaaber Reimo.

Taaskohtumine sõprade-klassikaaslastega

Lõpetasin Tartu 3. Keskkooli (pragune Raatuse Gümnaasium) 9. klassi 15. aastat tagasi. Mõnda aega oli liikunud mõte, et peaks kõik inimesed üles otsima ja korraldama ühe mõnusa kohtumise. Uskumatu, aga tõsi, 17.06.2006.a. sai see mõte teoks. Olin peakorraldajale Moonikale abiks inimeste leidmisega, paljud olid „kadunud“. Tegime Moonika-Marko-Reelikaga korralikku dektetiivitööd :-)

Klassi lõpetas 28 inimest ja ühendust ei leidnud vaid ühega. Kokkutulekule pidi tulema 21 inimest, kaks langesid kokkutulekupäeval ära. Seega Tartu külje all Priidu kodus said kokku 19 kunagist klassikaaslast ja kaks õpetajat. Õpetaja Mare Kiisk, kes meid õpetas 1.-3. klassini ja õpetaja Leida Toots, kes oli meie klassijuhataja 4.-9. klassini. Tervest seltskonnast ei olnud ma 15 aastat näinud kaheksat inimest.

Tegelikku õhustikku ja emotsioone on väga raske kirja panna. Meie õhtu algas sarnaselt AA koosolekule, kus kõik ringis istusid ja oma elust rääkisid. Kõik laoti lagedale alates 1991. aastast :-) Inimesed olid endised, ainult aastate poolest vananenud. Klassikaaslased on elurõõmsad ja toredad, kes on oma koha päikese all leidnud. Mis puudutab inimeste äratundmist, siis see ei olnudki väga raske. Arvan, et kolme inimest poleks tänaval ära tundnud, kui oleksin kiiresti mööda tuisanud. Lapsi on terve klassi peale 27. Kariniga naersime, et kui võtame keskmise, siis saame endale ka ühe :-) Pika õhutu peale jagus juttu küll ja rohkemgi veel. Oli tõeliselt ja hingeminev kohtumine, kus sai meenutada kõiksuguseid tegemisi ja seikasid (sh lollusi) vahemikus 1983-1991.

Kindel on see, et tulevikus saame taas kokku, sest esimesest kokkutulekust olid vist kõik täielikus vaimustuses. Klass on senini veel ühtehoidev ja väga sümpaatne.

Taaskohtumiseni!

10 aastat

On seda üheks suhteks vähe või palju?! Ma arvan, et piisavalt, et ühte inimest üdini tunda õppida tema rõõmudes, muredes, headuses ja vigades.

Urmas on väga eriline. Lisaks armastusväärusele on ta väärikas, äärmiselt arukas, tark, kompromissialdis, mitte piirav... Omadusi võiks vist sadu üles lugeda :-)

Ta lubab mul olla ja elada.
Ta on mees, kellele vaatan iga kell alt-üles, sest Ta on seda väärt.

Anne pidu

Anne ei pääsenud üle ega ümber peost, mida tema külalised enne elutähtsat sündmust korraldasid. Tüdrukutepidu toimus läinud reedel, 16.juunil 2006.a.

Panime paljukesi pead kokku ja korraldasime ajurünnakuid, noh kohe päris koosolekuid :-) Minu suur puudus on vist ülim konservatiivusus. Aeg-ajalt ikka analüüsisin, et kas üks või teine tegevus on Annele meeldiv, kohane jne, kuid jah, selliste ürituste puhul tuleks igasugune väärikuse mõiste peast visata… Soovisin, et mu hea sõber ei tunneks end elunõmedalt, et oleks meeldiv olemine ja lõbus pidu. Lihtsalt relax, kus peo keskmes on tulevane pruut.

Õhtu kujunes tempokaks ja lahedaks. Pilve tänavale kogunes palju toredaid tüdrukuid. Hea toit ja jook on sellisel üritusel igati vajalik, sest õhtu tõotas tulla pikk. Anne sai mõnusa massaaži alguses peidus olnud asjatundjalt ja õhtu miljööd arvesse võttes julge meigi. Leitti etteloetud tsitaadid raamatust „Avameelsest abielust“ olid nii naljakad, et naera herneks. Liigutuspisara tõi silma Anne kohta kirjutatud arvamusavaldused erinevatelt olulistelt inimestelt - sõpradelt (vanemad, sõbrad, dirigent, klassikaaslased, kolleegid jt). Liinu jutuke pani liigutuspisara üle põse jooksma. See lihtsalt juhtub nii kui keegi on südamest ja siiralt mõtted paberile pannud. Kellaeg kiirustas tagant ja peagi olime Harju mäel, kus toimus lõbus fotosessioon igast asendist. Seejärel suundusime Vanalinna, kus toimus Anne valvsa kõrva ja kitarri saatel koorilaul. Ma ei kirjeldaks siinkohal kui väga ma viisi ei pea, aga laulda oli sellegipoolest vahva. Anne ei pääsenud ka vandelugemisest, mis on õhtu kohustuslik osa, kuis siis muidu :-) Õhtu naelaks kujunes X-club, kus Anne auks oli broneeritud idamaa saal. Saladuslikus saalis astus üles Farmi Gabriel. Siinkohal ma ei laskuks detailidesse ja kommenteeriks vaid „mees haltuurat ei tee“ :-) Ütleme nii, et meie kõrvalseisjad vaatasime aegajalt showd läbi sõrmede kiljudes, hihi :-) Seejärel pilgeni täis BonBon, kus korraldasime kõige ilusama mehe konkursi. Kahjuks konkursil auhinda välja ei saanud anda. Põhjuseks Anne naistekale kogunenud naiste terane pilk ja karmus, allahindlust me ei teinud.

Vaatamata väga öisele kellaajale koju jõudes oli Urmase imestus suur – juba kodus :-)
Me pidime ikka Anne elu ja tervise juurde jätma, sest peagi jõuab kätte eluoluline sündmus.

Tanel Tatteri mõte, 10 points!

Lubage mul tsiteerida Tanel Tatteri veergu viimases Postimees Hip! lisas:

Tere, kallid lugejad! Ei kavatse ma ka sel suvel täiskasvanuks hakata Ega ka järgmisel ega ülejärgmisel Vaid lasen meeldivatel päikesekiirtel, soojal tuulel, jahutaval veel ja rohkel muusikal ning meelt lahutavatel sündmustel endasse imenduda.
.....

Kuldsed sõnad, Tanel! Olen Sinuga samas paadis :-)

Vastuoluline Tartu

Olin kaks päeva Tartus. Täna paar tundi linna peal jalutades ja head hommikusööki nautides tegin enda jaoks väga ootamatu avastuse. Viimased 3-4 korda Tartus on pakkunud mulle midagi enamat. Enamat, mis on mind pannud seda linna kiitma. Täna oli ikka ülinunnu olemine.
Huvitav, kas siis võibki väita, et vajasin 12 aastat eemalolekut oma sünnilinnast, et seda uuesti hindama hakata. Ma veel ei julge seda väita, aga näib küll nii…

Metallica

Viis päeva tagasi saadud kontserdielamus on senini väga selgesti meeles, sest ikka siin-seal seltskondades tuleb Metallica kontserdist juttu. Kõik on väga rahul, täpselt nii nagu minagi. Vaatamata sellele, et plaat „Master of Puppets“ on mulle suhteliselt võõras, olid kõik superlux. Meestel on uskumatu energia ja võime panna ligi 80 000 inimest oma pilli järgi tantsima. Inimesi oli nii-nii palju, et ma lihtsalt ei suutnud ära imestada. Vau-efekt oli igatahes garanteeritud. Täna arutasin ühe tegelasega kui palju inimestest võisid olla tõsifännid ja palju meiesugused, kes tahtsid oma silma ja kõrvaga kogeda vaatemängu. Oma aruteluga jõudsime sinna, et tegelikult vahet pole, kes mis põhjusel kontserdile läks, käik läks täieette igatahes. Pärast kontserdi imestasin vägagi mõne asja üle – piletikontrolli sabad olid olematud, tualetti marssisin lihtsalt sisse, toidujärjekord oli 10 min, lahkudes ei olnud ummikuid, parklakohaga oli ka kõik hästi. Seega maksimum punktid BDG seltskonnale, suurepärane korraldus.

Mis veel. Ma nii väga kaifisin Metallica karmide meeste olemist. Muusika on käre nii mis hirmus, aga nad ise on nii armsad ja sõbraliku olemisega. Minu lemmik on basskitarrist Robert Trujillo. Mees nagu iidne indiaanipealik, kes teeb sada nägu sekundis. Kui lisada nägudele, olemisele ka soolod, oli kõik kokku väga hea.

Metallica ruulis igatahes!

Vingupäev

Tegin silmad lahti kell 6.45 ja ving-ving tunne oli juba kohal. Füüsiline äng, väsimus, tüdimus. Seda kõike esmaspäeval, pärast toredat nädalavahetust. Pool päeva oli selg kange-haige, kiireid liigutusi ei saanud teha. Tuju oli paha. Inimestega eriti suhelda ei tahtnud, äkki ütlen veel midagi pahasti. Ainus päästerõngas oli töö.

Pärast keskpäeva viskas üle, otsustasin ving-vinguga võitlema hakata. Võtsin läpaka ja kolisin õue. Mõnus kuum päike kõrvetas ja läpaka ekraani lugemine oli natuke raskendatud. Klapid pähe ja Rammstein tuli appi. Jube hea on ving-vingu päeval Ida-Saksa bändi kuulata, kohe mõnuga. Päike kõrvetas täiega, aga ikka oli hea. Umbes tunnikese pärast sai aku tühjaks, pidin kontorisse tagasi kolima. Sain päiksest ja Rammsteinist natuke abi. Kuumast hakkas pea tuikama. Täiskomplekt. Otsustasin ving-vingu jäänuste, peavalu ja tuikava seljaga trenni minna. Just kiuste.

Varsti jõuab vingupäev õhtusse, õnneks.
Homme tuleb kindlasti parem päev.

Kumu ekskursioon: Rokokoost romantismini

15. juuni, kell 17.00 ja 18.00
17. juuni, kell 13.00 ja 14.00

Koht: Kumu Kunstimuuseum

Lisainfo: Eesti Kunstimuuseumi kogude esimene suur väljapanek Kumu Kunstimuuseumis annab võimaluse tutvuda eesti kunstielu olulisemate sündmuste ning eesti väljapaistvate kunstnike loominguga. Ekskursioon aitab paremini tundma õppida ka eesti kunsti ajalugu ja kultuuri visuaalsete kujundite kaudu. Ekskursioonid teemal "Rokokoost romantismini"(18. sajandist 19.-20. sajandi vahetuseni)

Ekskursioon sobib kõigile eesti kunstiajaloost huvitatutele, kes ootavad ekskursioonilt keskmisest rohkem informatsiooni.
Ekskursioon kestab 1,5 tundi, osalustasu 30 krooni (pileteid müüvad Piletilevi müügipunktid ning Kumu kassa).

*) Ernst Hermann Schlichting. Tütarlaps oma sünnipäevakinke vaatamas. 1842

House`i sõbrad, valvel!

9. juuni
Stereo
Ministry Of Sound
House-muusika sõprade paradiis

O my god, ma arvan, et Stereos on taaskord midagi head sündimas, mmm !!!

Raadi kalmistu, rohkem kui lihtsalt kalmistu

Minu Tartu kodu asub Raadi kalmistu kõrvaltänavas. Lapsepõlves käisin seal tihti - mu lähedased sugulased on sinna maetud ja sai niisamagi ringi konnatud. Minu jaoks tõeliselt nostalgiline koht – suured ja võimsad puud, õhutupimeduses natuke hirmuäratav, vaikne koht, kus inimesed omavahel sosistades räägivad.

Täna kondasime Urmasega kalmistul pikka aega ringi, sihitult. Mul meenusid seigad lapsepõlvest. Käisime isaga oravaid otsimas-vaatamas ja sügiseti suuri kirjusid vahtralehti korjamas. Kalmistul olid alati tohutu suured lehelaviinid, kus sees sai sahistada ja jalgadega lehti õhku lennutada. Vanaema hauda korrastades, käisin mina alati vett kaevust pumpamas, vesi tuli maa seest pika vinnaga. Imeilusad olid jõulu- ja nääriõhtud, mil käisime sugulaste haudadele küünlaid viimas. Kalmistu oli küünlaleekidest helendav. Meenub üks rist, mille plaat kummaliselt liikus, ise värisesime õudusest, aga ikka käisime vaatamas (käin seda senini vaatamas, täna ka :-) . Piinlikkusega meenutan, et kalmistul sai vingemad luurekad maha peetud ja alati saime vanainimestelt peapesu. Mul oli alati väga piinlik, isegi kümneaastasena.

Tänane jalutuskäik oli väga mõnus. Leidsime Urmasega üles palju kuulsate kirjameeste hauad, kõik ilusti hooldatud. Aastaarvud mõnedel plaatidel olid tõesti iidamast - aadamast. Oh imet, kalmistu administratsioonhoones oli uks avatud ja üldkasutatavad rehad täiesti kasutamiskõlblikud. Ma olin jahmunud, heas mõttes. Kas meil on käes taaskord aeg, mil kõike ripakil olevat ära ei varastata?! Ju vist on. Muidugi võtsime reha ja tegime minu vanaema haua lehtedest puhtaks.

Tänane retk äratas kirkad mälestused ja tekkis uudishimu. Uurisin ja puurisin netist ja ENEst kalmistu ajalugu. Suht jahmatavad faktid- Raadi kalmistu rajati 1773 aastal, uskumatult kaua aega tagasi. Mu kõrvaltänava kalmistu on pindalalt Eesti suurim (ca 9.5 ha) ja sinna on maetud väga suur hulk Eesti kultuuritegelasi. Tänasest jalutuskäigust jäid selgemini meelde B. Alveri ja U. W. Masingu puhkepaigad.

Otsustasime Urmasega tulevikus veel jalutuskäike ette võtta 233 aastasel kalmistul. Soovitan kõigile, kes tahavad vaikuse häält kuulda.

Chess. Vanemuine. Tartu.

Jõudsime kaks minutit enne etenduse algust Vanemuisesse ja olime õnnelikud, et ei pidanud pimedas saalis istekohtasid otsima.

Chess kestis nagu mõned hetked, algusminutitest sai ootamatult ovatsioonidest ülendatud lõpuaplaus. Läksin muusikali omamoodi sisse ja see oli minu jaoks päris uus kogemus. Esimest korda elus. Me ei ole Urmasega kumbki muusikalide sõbrad, aga parimad palad oleme siiski ära näinud, erinevatel põhjustel. Peaasjalikult Vanemuise muusikalid. Jäime mõlemad Chessiga väga rahule. Miks? Senini mõtlen ( Ju see on paljuski detailide kokkumäng ja kooskõla. Muusikali vaadates sain elamuse tänu meie headele andekatele muusikalinäitlejatele Lauri Liiv ja Gerli Padar. Gerli oli lihtsalt super! Koit Toome oli ka hea, aga West Side Story`s oli minu vaimustus suurem. Valgus oli hea. Lavakujundus oli hea. Kostüümid vist kihvtimad, mida näinud olen. Etendust vaadates märkasin ühtäkki, et olen kogu mu tähelepanu peaasjalikult koondatud tantsude jälgimisele ja imetlemisele Minu õhtu sügavaim kummardus kuulus Jüri Naelale. Püüdsin talle oma vaimustust ka sõnades väljendada, aga väljenditest jäi puudu. Tantsud olid lihtsalt fantastilised. Veel sügavam kummardus Jürile.

Elamust võimendas pärast etendust näitlejate sõnavõtud. Kõike ja kõiki kiideti ülivõrdes. Mul on hea meel, et mu sünnilinna teater on tõeliselt tasemel ja sealsed inimesed professionaalsed ja armsad. Vanemuine on üks väheseid kohtasid, mis paneb mind Tartut taga igatsema.

Ai.

TÜ/ Rock kaotas Eesti kossu meistrikate finaali 1 punktiga.
Ainult fännid teavad kui valus on see kaotus.
Ma ei tahaks praegu olla mitte ühegi mängija nahas.
Ai-ai kui valus.

11.käsk - ära klatši

Tahaksin kohata kuldkalakest. Asjad, mille ma maailmas kaotaksin, on laim, pahatahtlik tagarääkimine, kritiseerimine ja arvustamine. Nimetagem seda kokkuvõtlikult klatšiks väga erinevate varjunditega. Seda kõike kroonib oma nina toppimine sinna, kus see üldse olema ei peaks. Haiglaslik uudishimu vääriks omaette lookest.

Tekib küsimus - ma olen naine ja see ei ole võimalik, et ma oleksin sajaprotsendiliselt puhas nimetatud pattudest?! Ega sajaprotsendiliselt olegi. Aga ma olen teinud ja teen ka edaspidi selleks kõik, et viia see miinimumi peale. Kui ma kedagi arvustan, siis iseennast või kahekesi olles oma vestluspartnerit eesmärgiga nõuannet anda või arvamust avaldada.

Päris kaotada seda jama ei ole võimalik. Aeg-ajalt on väga raske aru saada, kus jookseb piir informatsiooni vahetamise ja kergemat tüüpi klatši vahel. Antagu mulle palju mõistust ja arukust vahet teha.

Patoloogilisel e. eriti rämedal kujul klatši tunneb kaugelt ära. Eriti kurb on kuulda pahatahtlikku tagarääkimist suuremas seltskonnas, kus on palju kõrvu ja seega potentsiaal juttude levimiseks eriti suur.


Miks inimesed klatšivad?
Äkki seepärast:

Enda populaarsuse tõstmiseks?
Enda eraelu puudub?
Rahuldamata vajadused?
Kättemaksuks?
Alaväärtuskompleksidest tulenevalt?
Lootes, et edastatud info on kellelegi kasulik ja vajalik?
Ajaviiteks?
Lihtsalt on nii põnev, et kuku pikali?

Noh mis iganes põhjuseid ettekäändeks tuuakse, olen arvamusel, et endast lugupidav ja arukas inimene kontrollib, mida laseb huulte vahelt välja voolata.

Jätkuvalt - antagu meile palju tarkust ja kainet mõistust. Aamen.

Mõtete vahefiniš

Tule, tule tulega!

Artur Alliksaar

Pimedus on pikk ja piinav.
Olin nördinud nutmisest.
Nüüd olen nõrkemas naerust.
Tõeline õnn ei vaja hõiskeid.
Tõeline valu ei vaja pisaraid.
Loodus ei olegi eriti ihne.
Inimesi on igasuguseid.
Mõned on hellad ja head.
Mõnda vaigistab vaikus.
Mõnele teeb mõnitamine mõnu.
Igal toidul on oma retsept.
Maitsemeel võib areneda mitmeti.
Ühed on keelduvad ja karsked.
Teised on tublid ja targad.
Kolmandad tahavad kõike, sest nad ei tea, mida nad tahavad.
Ma ei leia, et nad peaksid olema ühesuguselt teistsugused.
Sina aga tule tulega!
Küllap leiame ühiseid lõbusid.

"Päikesepillaja"

"Haigemaja" reklaam

Kaua veel pean linna vahel nägema genitaalmahla reklaame? Võimalik, et mul on valulävi madalamal, aga ma siiski olen veendumusel, et toiduaineid ei peaks sellises reklaamikeelses inimesteni viima. Masendavalt vastik. Professionaalsest kretinismist tahaks vestelda Largo turundusinimestega ja looja agentuuri inimestega.

Best-Marketing weekly news.

Igatahes mina ja Urmas ei osta enam mitte kunagi Largo mahla. Punkt.

Naiste käekottide müstiline sisu

Lugesin Kaja ajaveebist vahvat lugu ja ühtlasi üleskutset kirjutama oma käekoti sisust. Mulle meeldivad käekotid ja mul neid vist tosinajagu. Muidugi on välja kujunenud kolm-neli lemmikut, mida vastavalt tujule vahetan.

Niisiis võtsin ette oma suurema märsi, millega eile ringi liikusin. Eile ööklubides kaasas olnud kotike ei lähe arvesse, seal on ainult panga- ja erinevate ööklubide kaardid, parfüüm ja huuleläige. Kott, mida mina nimetan „kotikeseks” on Urmase sõnul „võileib”. Ju seepärast, et „kotikesed” on oma mõõtmetelt ebapraktiliselt väikesed.

Pragune lemmik on mahukas, pehmest nahast ja valget värvi. Ostsin H&M-st. Mulle sümpatiseerivad pigem suuremad märsid, leivapäts jms mahub kenasti kotti ära ja ei pea koledat ja tülikat kilekotti kasutama. Hetkel leivapätsi kotis pole, küll aga muud trääni:

· Rahakott, mille vahel on üksikud kõige vajalikumad kaardid, raha ja mõned üksikud olulised paberid. Oma raamatupidamise tarvis kogunevaid tšekke püüan võimalikult tihti välja võtta;
· Kliendikaartide tasku, mis sisaldab endas rohkem ja vähem mõttekaid kliendikaarte;
· Armani parfüüm She. Armani on mu üks lemmikutest ;-)
· Imeväike tuub kätekreemi.
· Huulepulk ja huulepliiats. Igaks elujuhtumiks vaatamata sellele, et ma ei ole eriti kukimukitaja;
· Ajalehe sisse pakitud sünnipäevakaart, mis tahtis eile realiseerimist. Ajalehe sisse mässitud seepärast, et nurgad kortsu ei läheks. Võtan selle välja ja see jääb uut sünnipäeva ootama;
· Orbiti dropsid, pirnimaitselised. Need tõsyan hiljem autosse;
· Orbiti närimiskumm;
· Kaks pastakat,
· Pisike märkmik, kuhu saan üles kirjutada tööasjad, mis paugust meenuvad. Leiutasin selle süsteemi mõnda aega tagasi ja see on igati mõistlik kui põdeda hajameelsust;
· pabertasurätikud;
· arvuti mälupulk, mille tõstan kohe arvutikotti.

Saigi selleks korraks kõik. Ei olegi väga hull. Ma kujutan ette, et meeste jaoks on naistekottide sisu täielik müsteerium :-)

Valikud

ETVs on autorisaade legendaarsest fotograaf Faivi Kljutšikist. Tahaks nagu kuulda-näha vanameistri pajatusi.

Vikerraadios Argipäeva kordus, kus Tarmu Tammerki juhtimisel lahatakse Eesti Raadio ja ETV argipäeva ja tulevikku.

Kodus verivärske Pet Shop Boysi special limited edition plaadid Fundamental ja Fundametalism. Plaat ilmus sel esmaspäeval ja täna jõudis lõpuks Eesti poodisesse. Muidugi ma värisen erutusest.


Mõned kuud tagasi kuulasin ühte uuringut, kus anti väike ülevaade noorte inimeste (13-17a) võimekusest. Tänapäeva noor suudab korraga kasutada kõiki meediavahendeid – telekas, erinevad neti suhtluskanalid (nt rate, sest hindamistega peab kogu aeg online kursis olema), MSN, mobiiltelefon (kõne ja sms), raadio jne jne

Noortel veab, nad suudavad ja oskavad kõike asju korraga teha. Mina ei suuda, valikuid on jube raske teha mulle põnevate teemade vahel. Täna õhtul valisin ETV.

Anna kasutud asjad lihtsalt ära!

Hetkel on hea võimalus realiseerida oma kodus vedelevat kila-kola vt kiire.ee

KUMU kohvik

...kell on 17.30, jõuan töölt Kumusse. Kõht on hele. Kell 18 hakkab loeng ja iseenesest mõistetavalt lähen esimese korruse kohvikusse nälga vaigistama.

See on tüüpiline situatsioon, kui Kumusse loengut kuulama lähen.
Mnjahh, aga järjest enam tundub, et pean oma söömisharjumusi muutma. Eile tunnetasin seda kohe eriti, sest kõht oli hirmus tühi.

Minu arvates on Kumu toitlustaja ülemõistuse kallis. Kindlasti on seal minusuguseid käijaid, kelle rahakotile hinnad hakkavad :-( Ja kindlasti sattub sinna majja palju üliõpilasi, kel vist rahaga just eriti priisata pole.

Stiilinäiteid: Café Latte 30 krooni, võileib 28 krooni, koogid ca 30 krooni, värske apelsinimahl 40 krooni jne.

Kui ma olen sõpradega kusagil väljas kõõlumas, siis ma kohvi hinda ei vaata. Kui 30 krooni, siis 30 krooni, absoluutselt vahet pole. A vat Kumus on see vastunäidustatud, nii nagu ka teised hinnad.

Kulinaarne elamus

Jaapani hõrgutiste austajad, proovige ise kodus sushit valmistada - pole üldse väga suur ettevõtmine! Väike näpunäide. Kogused, mis lõpuks valmivad, on suured, väljaminekud suhteliselt väikesed ja söögielamus täiega garanteeritud!

Korvpallialane kriis

Jama on majas. Eesti korvpalli meistrikatel on finaalis koos Kalev ja Rock. Kannatan identiteedikriisi all. Tartus sündinud ja elanud inimesena olen olnud megasuur Rocki fänn.

Nüüdseks olen Tallinnas elanud 12 aastat ja tahaks nagu Kalevi poolt olla. Samas nagu ei saa ka ju, sest Rock istub kusagil sügaval sees.

Mõtlen selle kolmapäevaks välja, mil võtan koha sisse Saku Suurhallis esireas ja elan kaasa järjekordsele mängule. Ühes olen kindel, et oma lemmik peab olema (!), vastasel korra jääb adrenaliiniannus saamata.

Täiendus:

Veri on paksem kui vesi. Olen ikka Rocki poolt.

Kolmapäevane kaotus Saku Suurhallis, mis vormistati viimastel sekunditel, oli nii-nii valus... Pulss oli vist miljon.

Õhtupoolik koos kunstnike ja kuraatoritega

Eile kuulasin KUMUS põnevusega Eesti tuntud kunstnike ja kuraatorite diskussiooni teemal "Milline peab olema 21 sajandi muuseumi ekspositsioon?". Sõnavõtud olid häälekad- erinevad vaated ja erinevad arusaamad.

Muuhulgas jäi kumama küsimus - kas kunst on vertikaalne või horisonaalne? Lapin, kes hakkas end Eesti ajalukku kirjutama alates 70. aastatest, väidab, et see on vertikaalne. Noorema generatsiooni tegelased väidavad, et horisontaalne. Loogiline valik erinevate generatsioonide poolt… Kunstivõhikuna pooldan pigem Lapini seisukohta.

Ideaalne tööpäeva hommik

Äratuskell heliseb kell 6.40. Vaigistan helina ja ei lükka seda edasi. Olen raudpostkindel, et ma ei jää sügavalt magama. Ajan end üles ja võtan hommikuse dushi. Mul ei ole kiiret, sest kell on päris poisike. Järgmisena hommikukohv ja maitsev hommikusöök (tavaliselt puder). Terevisiooni vaatamine-kuulamine tundub sama loogiline kui hommikune hambapesu. Hommikusööki naudin jätkuvalt teleka ees. Oma lemmikuid saatekülalisi (eriti Aasmäe ja Turovski) ja muidu toredaid teemasid saan rahulikult istudes jälgida. Janunen heade ja põnevate intervjuude järele. Vahelduseks lähen pesen puhtaks tühjaks joodud kohvitassi ja taldriku, lõhkudes nii rutiini ja mitte pannes neid nõudepesumasinasse. Jään üksisilmi vaatama mingit head musavideot, viimasena meenub Madonna „Sorry”. Tuterdan veel natuke oma väikses korteris ringi. Kell on natuke 8 läbi, istun autosse ja sõidan tööle. Pärast sellist hommikut ei suuda eriti miski mu rõõmsat meelt morjendada. Hommik on tegelikult super aeg – aeg iseendaga olla.

Omamoodi ikoonid

Huvitav, kui paljudel Helsingit külastavatel eestlastel on kinnisidee külastada shoppamise eesmärgil Ikeat ja H&M-i? Minul tavaliselt on. Ja arvan, et paljudel, sest eesti keelt võis mõlemas kaupluses rohkelt kuulda.

Hmm, kas see shoppamise kinnisidee on okey või ei ole... Samas olen palju väiksem tarbija kui u 1,5 aastat tagasi, seega pole vist hullu.

Veel natuke Soomest - Urmas ütles välja hea mõtte, mille tulihingeline pooldaja minagi olen.

Õhtusöök 10-le, lauas ainult tüdrukud

Viimasest õhtusöögist on möödunud pikk aeg ja muutusime juba rahutuks – igatsesime meie mõnusat sööma- ja jutuõhtut.

Eile õhtul pidid kaks tüdrukut mõjuvatel põhjustel olengust loobuma:-( Ainult mõjuv põhjus vabastab sellest. Kokku oli meid kaheksa. Oma traditsioonilist sööma- ja jutuõhtu kohaks valisime Strfanie`s restorani Tallinna südalinnas. Toidud on vahemerehõngulised ja äärmisel maitsvad. Pean tunnistama, et ma sain tellitud köögiviljadest üle pika aja kulinaarse elamuse. Soovitan soojalt.

Kas te kujutate ette kui palju häält võivad teha kaheksa naist? Kõik tahavad korraga rääkida ja üks teema tähtsam kui teine. Panin tähele, et Merle võttis mingi hetk jutuvada ohjamise enda peale. Reaalselt andis kordamööda tüdrukutele sõna :-) Issver-susser kui lõbus meil oli. Ma imestan siiani, kuidas meie häälekuse pärast ettekandjad üleannetuid korrale ei kutsunud. No me saime aru, et olime suure jutu ja naeruga, aga see käib ju meie kogunemiste juurde. Mitte midagi pole teha :-) Meie traditsioonilisest seltskonnast on kolm EMT ridadest lahkunud ja seega jutud ei keerelnud ainult töö ümber. Õhtu venis pikaks. Mina, Gerli ja Merle lõpetasime NoKus ja sealt sai natuke enne südaööd koju mindud.

Järgmise tüdrukute sööma- ja jutuõhtuni!

Teos-ruum-vaataja

Kuu tagasi käisin KUMUs ekskursioonil. Viiendal korrusel sattusin juhuslikult silmitsi üksiku skulptuuriga, millest ei osanud mitte midagi arvata. Pigem ei saanud nendest eksponaatidest aru, tundusid kummalised. Jutt käib KUMU ajutisest näitusest „Skaalanihe– skulptuur avatud mänguväljal“.

Täna käisin KUMUS kuulamas Eesti kunstiakadeemia doktorandi Andres Kurg loengut teemal „Sotsiaalne ruum ja kunst. Miks kunstiteose koht on oluline?“ Pealkiri ja sissejuhatus inspireeris niivõrd ning mitte minemine oma lemmikmajja ei tulnud mõttessegi. Läksin üksi, seda enam oli võimalust häälestada end teisele lainele.

Mul on põhjust tagasi minna ja see viienda korruse näitus uuest läbi jalutada. Juba huvi pärast. Kuu aega tagasi ma ei saanud nendest skulptuuridest midagi aru saadagi, sest mul puudus absoluutne teadmine minimalistlikust kunstist, kohaspetsiifikast ja ruumi teooriatest. Täna, kahe tunni jooksul sain sellest mingisugusegi aimduse. Njahh, siin maailmas saab kõike kunstiks nimetada, muuhulgas ka näitusesaali laotud telliskivide hunnikut. Minimalistlikule kohaspetsiifilisele kunstile omapäraselt telliskivi-telliskivi kõrvale. Kohati tegid Andres Kure poolt näidatud illustreerivad pildid nalja ja veel naljakam oli kui rääkis täiendavaid seletusi juurde. Tänapäeval on puhkenud palju skandaale, sest kuulsate kunstnike töid müüakse maha. Aga mitte nii nagu tavaliselt maali vaid näiteks üksikuid telliskive või betoonkuupe, mis on Marfas, Texase osariigi põllul. Loengu lõpus tekkis põnev mõttevahetus, olin ainuke, kellele oli teema täitsa uus. Sain asja kommenteerida asjatundmatu pilgu läbi, mille peale teadjad heas mõttes õhevile läksid :-) Kogu õhtut kroonis jutuajamine KUMU inimestega KUMU teemal. Ja kodus on tänase loengu CD, mille sain lektorilt mälestuseks ja veelkord lugemiseks. Põnev, igatahes.

Hambaarst on inimese sõber

Täna istusin hambaarstitoolil. Kristjan teatab, et ta tõmbab mu tarkusehamba välja. Päikseline päev variseb kokku ja mu mitmeid kuid peetud võitlus on kaotatud. Sest see hammas t u l e b välja tõmmata ja mul pole enam piisavalt argumente, miks see hammas peaks alles jääma. Tunnen end nagu paarkümmend aastat tagasi Tartu 3 KK hambaarstitoolil. Meenuvad suured hambatangid, mis lebavad raskelt mingis plekk-kausis. Näitan üles oma ärevust ja hambaarst lohutab. Ei pidavat hull olema ja haiget ei pidavat tegema. Eriti nagu ei usu. Otsin lohutust. Minu jaoks koogitakse välja inglike ja kuradike, mis on tegelikult mõeldud vist 3 aastastele. Vahet pole, mul üks ümmargune null lõpus. Kaine mõistus tuli koju – ma ju usaldan seda inimest, kes mu pea kohal professionaalse ja sõbraliku pilguga otsa vaatab.

Moraal - hirm oli suurem kui asi väärt. Ei olnud enam plekk-kaussi ja kolksatavaid tange. Oli, on ja jääb hea huumorisoonega hambaarst :-) Nüüd otsin ahju, kuhu see hammas suure kaarega visata - pidavat vist õnne tooma või võis ühe soovi soovida, täpselt ei mäleta :-)

Lootusetu case

Mul on harukordne võime sassi ajada ürituste kuupäevasid sh:

* teatri külastus (olen etendusi maha maganud);
* vastuvõtule lähen külalisena valel päeval (ööklubi uksed kinni);
*loen sünnipäevakutset ja olen veendunud, et see kuupäev on sel nädalavahetusel. Mul on plaanid tehtud, vabandan ja teatan, et sünnale ei saa tulla. Tegelikult on sünnipäev järgmine laupäev, mil plaanitu päev.
* jne

Tunnen end idioodina. Suur inimene, nii palju peaks ikka mõistust olema, et kuupäevades orienteeruda. Sõber lohutab „tegusa inimesena on sul palju sebimist ja seega lihtsalt ei jaksa kõiki asju meeles pidada“. Natuke lohutab, aga ainult millimeeter.
Äkki must-valgelt probleemi kirjapanek aitab sellest lahti saada. No loodame.

Kaos liikluses

Jeerum-jeerum-jeerum, hommikutundidel oli liikluses kirjeldamatu kaos. Autosid oli mustmiljon ja kõik seisid. Kas nii kestab kuni Tartu mnt taasavamiseni??!!

Ootan veel soojemaid ilmasid ja päris terveks saamist. Panen rattale rallikäigu sisse ja kiman u 8 km Lasnamäele. Katsetan rattaga tööle-koju sõitmist, vaatan kuidas meeldib. Kui meeldib, hoian kokku närve ja raha :-)

Üksindus

Täna käisime Ööülikooli salvestusel Kaia Leharit kuulamas.
Kummitama jäi mõtteavaldus - suurlinna üksindus on üks valusaim üksindus. Tal on vist õigus.

Mõtisklus

Haritud inimene on see, kellel on:

teadmiste ja oskuste ühtsus;
oleku ja käitumise ühtsus;
arusaamise ja mõistmise ühtsus;
mineviku tundmise ja tuleviku aimamise ühtsus.


(Ülo Vooglaid, 2001)

Naergem!

Ma olen õnneseen, sest mind ümbritsevad lõbusad inimesed. See on üks killuke õnnelikuks olemise valemist. Vahet pole kuidas suhelda – msn, sms, e-kiri, näost-näkku jne, nalja saab igal võimalikul juhul. Nalja aluseks on ütlused, seigad, juhuslikud eksimused, ootamatud ja oodatud kokkusattumused jne jne. Ma naeran palju, aeg-ajalt mõtlen, et ka ma ikka olen normaalne. Kunagi Urmas pani südamele, et liigne naermine pidi millelegi kahtlasele viitama :-) Ma siiralt loodan, et see nii ei ole. Armastan laia ja siirast naeru, isegi kui põhjuseks on kõige mõttetumad põhjused. Vahet pole, naer on alati positiivne ja teeb tuju heaks ja keskmise olemise veelgi paremaks. Tööl kriisisituatsioonides on tavaliselt minu esimene reaktsioon naer, sest kõik tundub nii-nii lootusetu. See ongi vist hea algus ülesande edukaks lõpetamiseks.

Olen viimastel päevadel palju naernud, usun ,et see on aidanud mul ka kiiremini terveks saada. Seega suhtun vanasõnasse „Naer on terviseks” täie tõsidusega :-) Lisaks kõigele on targad teadlased väitnud, et naer on üks paganama kasulik tegevus. Naeratage, naerge ja naerge pisarad silmist välja - see on meeletult mõnus.

Vastik-vastik-vastik

Pikad pühad on möödas ja finiš ei ole meeldiv. Olen taaskord tõbine, sama jama mis kuu aega tagasi. Kurvaks teeb. See ei ole minu moodi. Olen tavaliselt terve nagu purikas...

Huvitav, kus ma võisin selle jama endale kaela saada:

• jalutuskäik Pirita-Kose metsades


• talgud Vääna-Jõesuus


• Hille sünnipäeva eufoorias Popularis sisse-välja kondamine


• öine jalutuskäik Vanalinnas ja natuke pealegi


• rullitades

Keegi ei tea...
Pagan ma ütlen. Olen maailma peale tige. Ja enda peale ka.

Oeh jah.

Mu üks üleskutse inimestele on – olgem tolerantsemad! A vat mõnes asjas ei saa ma oma tolerantsiga hiilata.

Laupäeva hommik oli täis huumorit.
„Elame koos Urmasega kaasa Enn Eesmaa tegemistele“

Rulluisud, hoidke alt!

Täna pühkisin rulluiskudelt tolmu ja esimesed kümmekond kilomeetrit sai läbitud. Rocca al Mare kooli juurest Kakumäe randa päris ei soovita sõita, vahepeal on sodine tee – kõik ümberringi ehitavad. Vaatamata sellele, oli terve aeg nägu naerul :-) Teadmine, et pikk suvi on ees ja rullikad saavad valu, on lihtsalt nii-nii hea teadmine. Eelistan õhtust sõiduaega (u kl 21 paiku), pulssi hoian 135-150 peal, nii saab hea sõidukaifi kätte. Võtan eesmärgiks nädalas 3 korda rullitada, min 10 km korraga. Suve lõpus peaksin olema kiirem, osavam ja tublim :-) Sport ruulz!

Palju õnne, leivaisa! :-)

EMT saab täna 15-aastaseks. Seoses sünnipäevanädalaga olid oodatud töötajate memuaarid – toredad muljed, mälestused, seigad, inimesed. Minagi kirjutasin. Miks mitte jagada seda natuke muditud kujul oma sõpradega (


Minu ja EMT ühine ajalugu sai alguse 2.12.1996, mil mind kuulutati täieõiguslikuks emtikaks. Mäletan, et sellel rõõmul ei olnud otsa ega äärt.

Minust sai EMT infotelefoni klienditeenindaja. Mäletan seda kitsukest Sõle tänava ruumi, kus oli vist kuus töökohata. Sel ajal ei olnud keegi isegi unes näinud intelligentset callcentrit, mis kõnesid jagas ja muust rääkimata. Ruumi nurgas oli nn peatelefon ,mis kogu aeg helises ja meie noppisime kõnesid. Oi see helin käis närvidele, katsime seda mingite asjadega, et heli vähegi summutada. Meil oli alati ees A4 paber, kuhu kriipse vedasime, iga teema jaoks oma kast. Päeva lõpus lugesime pulgad kokku ja tegime järeldusi oma tööjõudlusest :-) Mäletan ka oma esimest kõne- venekeelne härra küsis numbrit. Sain hakkama, uhh. Venekeelega oli mul raskusi, aga mitte kauaks. Üks halenaljakas seik meenub – mul oli probleem vene keeles numbritega 90 ja 900. Ai-ai, üks kord pidi klient minu pärast südamerabanduse saama, kui tema 90-kroonist arvet teadvustasin kui 900-kroonist. Infotelefoni kõige suurem sõber oli arendusosakonna poiss Jan. Ilma temata oleks meie eluke väga kole olnud :-) Kui te arvate, et noorukesed tüdrukud jagasid midagi GSM faksist, faksipost jne, siis te eksite. Oi kui keeruline see kõik oli. Infotelefoni klienditeenindaja üks õudusunenägu oli riiklikud pühad. Infotelefon töötas kella 8-20 ja laupäeval 10-14. Muudel aegadel oli aktiivne EMT infotelefoni kõnepost. Esimesena tööle jõudnud, pidi hakkama tegelema kole tüütu kõnepostiga. Kui riiklikud pühad sisse jäid, siis võis sind ees oodata ligi 100 teadet. Meil olid taaskord kasutuses suured ja paksud kaustikud, kuhu tähtsamad asjad registreeriti  Jaanipäev oli suur nuhtlus, kaotati palju telefone. Sellega seonduv protseduur oli pikk-pikk, sest kõigi kaotajatega pidi ühendust võtma. Infotelefonis töötatud aegadest võiks vist raamatu kirjutada, sest mõttes rulluvad lahti igasugu toredad seigad. Mainimata ei saa jätta tipphetke, mil kolisime Sõlest ilusasse Lasnamäe kontorisse :-)

Pärast 2,5 aastast infotelefoni töötamist tõstsin oma jala turundusosakonda. Sel ajal liikusid inimesed osakondade vahel väga vähe. Mul see õnnestus, käisin  turundusdirektori ukse taga kraapimas  ja endast märku andmas. 1998 kevadel sain minust turundusosakonna assistent. Tööpäev algas nii: tulin varakult majja, sirvisin läbi kõik lehed, tegin meid ja konkurente puudutavatest artiklitest koopiad, lõikasin need välja, kleepisin A4 paberile, tegin 101 koopiat (mul on see arv päriselt ka meeles! :-)) ja jagasin kõik maja peal laiali. Ma tundsin sel ajal kõik emtikaid :-) Muuseas sünnipäeva pidamine oli ülikallis projekt, sest õnnitlejaid oli hästi palju :-) Assistendina sukeldusin juba vaikselt põnevasse turundusmaailma.

Mingi aja pärast sai minust projektijuht. Mäletan neid külaskäike infosüsteemide osakonda, juhtide  käehoidmist ja lugematuid käskkirju. Minu suurim saavutus oli kampaania „Simpel teenib raha”. See oli midagi täiesti uuenduslikku selleaegsel turul. Vaatamata suhteliselt suurele närvikulule, sain ikka mõnusa „töökooli” :-) Pärast seda suundusin sponsorluse ja kliendiürituste valdkonda ja nüüdseks olen oma viiendal ametikohal EMTs.

Uskumatult lahe on meenutada vanu aegu :-)

Mees nagu orkester

See mees on Mart Sander. Kas keegi oskab mulle seletada, miks loodus annab ühele inimesele nii palju andeid? Laulja, kunstnik, kirjanik, näitleja ja muudest tema hobidest rääkimata.

Sain sellele kõigele taaskord kinnitust täna pärast paari tundi, mil veetsin mõnusalt aega Mart Sandri autoriõhtul Nukuteatris - ta säras ja rääkis ja laulis. Andekus ise, imetlusväärne.

2 in 1

Eile sai kamp häid tegelasi Riffis kokku, et tähistada Austria reisikorraldaja Martini sünnat ja lisaks vaatasime meie lumelauareisi DVD-d. Suht naljakas oli :P Ja igatus tuli peale, tahaks tagasi... Reisikaaslased on lahedad, keda on hea kohata ja niisama juttu rääkida. Ja sellel jutul ei tahtnud kuidagi lõppu tulla :)

Jazzkaare kontsert vol2

Tänasest Jazzkaare Riho Sibula ja Raivo Tafenau kontserdist Niguliste kirikus ei saanud üle ega ümber. Minu silmis on mõlemad oma ala erispetsid. Riho Sibula „pisiku“ on mulle andnud Urmas, kes tunneb ta loomingut ja teab mida mees teeb. Tafenaud olen palju kliendiüritustel ja muidu olengutel kuulnud-näinud. Tänane kontsert oli õrn. Riho Sibula maagiliselt kähisev hääl täitis Niguliste otsast-lõpuni täis. Natuke melanhoolne oli, aga sellelegi vaatamata hea.

Juba kodus. Otsisin hetk tagasi meie plaadikogust üles kõik Riho Sibula plaadid, kokku sain 10 tk sh Ultima Thule kraam. Mõtlesin, et vean „köögisanga“ voodisse ja hakkan kuulama. Suur isu on Riho lauludes uidata. Põrr, köögisanga cd-mängija ei tööta. Viskaks selle hea meelega aknast välja... Läpakas on ka tööl. Suur mängija oma magamistoast 7 sammu kaugusel, aga seal ei ole mõnus lösutada kui tahta kogu aeg laule ja plaate vahetada. Nähh, mu hea plaan õhtu koos Riho Sibula muusikaga veeta läks lörri… No mis siis ikka, lähen kohe magama.

Mitmetahuline kommunikatsioon

Eile oli õnn viibida Ilmar Raagi loengus, tegemist oli järjekordse Ööülikooli salvestusega. Ligi kaks tundi Kumus möödus märkamatult. Raag rääkis talle omaselt põneval teemal, sedapuhku "Miks me ei saa aru, kuidas jutt liigub?". Räägitut on väga raske paarilausega kokku võtta... Teema oli huvitav, oleks paberi ja pliiatsi olemasolul koolilapselikult konspekteerinud. Raagile andis oma loenguga mulle palju mõtteainet veel pikemaks ajaks, eks minagi kommunikeerin iga päev ja mitmel erineval viisil :-) Mõtisklesin mind ümbritseva kogukonna peale, väärtushinnangute ja võimusuhete peale. Nimetatud kolm mõistet on antud kontekstis vägagi mitmetahulised ja mitte üheselt mõistetavad.

Järgmiste artiklite, intervjuude ja loenguteni.

KUMU ja Mart Laar - suurepärane kooslus

KUMU on Eesti kultuurimeka. Olen Kumu suur fänn ja kummardaja. Fuajees seisan alati pea kuklas ja suu lahti. Naudin arhitektuuri ILU. Kunagi saab minust selle maja töötaja, ootan seda aega ja ma ei väsi...

Praegu olen lihtsalt Kumu külastaja igal võimalikul moel. Täna käisime Urmasega maja üldtutvustaval ekskursioonil. Jalutuskäik toimus giidi saatel u 1.5h. Ülevaade oli põgus, aga ülevaatlik. Lisaks ekskursioonile kuulasime hr. Mart Laari ajalootundi „Rasked valikud”. Hr. Laar naelutas mu tähelepanu, loeng oli väga põnev. Issand kui rumal ma ajaloos olen, häbi kohe... Midagi pole veel kadunud, otsisin kodusest raamaturiiulist üles kaks Loomingu Raamatukogu vihikut (LR 1989, 40/41/42/43) – Mart Laar, Lauri Vahtre, Heiki Valk „Kodu lugu I; II. Raamatut kirjeldavad lühidalt Eestimaa ajalugu selle ilmnemise algusaastatest (13 000 a tagasi) kuni 1988 aastani. Hakkan neid lugema, sest kes ajalugu ei mäleta elab tulevikuta :-)

Sünnipäevamaraton

Reedel ja laupäeval sai maha peetud kolm sünnipäeva. Reedene Triinu sünna oli nii lõbus, et lõua – ja kõhulihased on naermisest haiged. Oh neid naiste nalju, nendeta oleks ikka paganama igav. Ja vaesed mehed, neile ei antud kohe üldse sõnaõigust. Õhtu kulmineerus sellega, et vaatasime taskulambi valguses üle kõik Triinu kasvuhoone taimed, mis enamuses olid veel mulla all peidus :-)

Laupäeval veetsime päeva ilusamad ja päikselisemad tunnid Keila-Joal Meremõisa RMK alal, kus toimus sünnipäevalaste Pireti ja Annika korraldatud spordipäev, nimelt viievõistlus. No ütleme nii, et varem pole maikuus suuskadega mööda rohututte sõitnud. Teisedki neli ala ei olnud vähem naljad :-)

Järgmine sünnipäevale minek on kolmapäeval, no on alles aprillikuu, lahe!

Pühendusega Sidile

Jääaeg 2 on vaadatud. No küll tehakse naljakaid multikaid, naera herneks. Hm, esimene osa oli küll nõks kihvtim, aga teine väärib ka küünlaid. Lisaks kildudele saab kinosaalis itsitada selle üle kuidas täiskasvanud inimesed kilkavad. Alati istub kinos inimene, kes teistest natuke valjemalt ja eriti naljakalt naeru lõgistab :-) Mäletan seda juba lapseeast - must lammas peab alati saalis olema :-) Esimest seeriat olen vaadanud umbes kümmekond korda, huvitav mitu korda teist viitsin vaadata…elagu Sid ja ta sõbrad.

Elu koos ETV-ga

Kui poleks ETV-d, siis arvatavasti poleks meie kodus telekat. Ei näeks erilist põhjust… ETV on Vikerraadio kõrval teine kanal, mida tarbides võin kindel olla, et ma ei ela läbi taandarengut. ETV areneb ja teeb jõupingutusi, et eetris oleks erinevate teemade käsitlused - dokumentaalsaated, foorumid, teadussaated, kultuurisaated, muusikasaated, tantsusaated, tasemel uudised, pealekauba Terevisioon ja Tähelaev. ETV rahuldab minu uudishimu ja teadmistejanu. Ausõna, ma ei oska telekanalist palju rohkemat tahta. Eesti erakanalitele jään peatuma väga harva, arvatavasti mõne filmi, „Ärapanija“ või siis üksikute juhuslike saadete pärast. Kui ma tahaksin tõsist meelelahutust, siis otsin seda mujalt. Taevakanalitest sattun harva Urmase õhtusel Discovery ja Animal Planet `i sarnaseid kanaleid vaatama.

Minu üks lemmikutest ETV-s on K. M Sinijärve saade OP. Olen teisipäeviti alati nagu viis kopikat teleka ees. Pooltund, mil saan end kõikidest jamadest välja lülitada. Olen seda saadet aastast-aastasse jälginud. Natukenegi saan teada, kuulen-näen, mis Eesti kultuurimaastikul (sh arhitektuuri saavutused) toimub. Tänases OPis räägiti VAT Teatris lavale jõudnud Peeter Raudsepa lavastatud "Vaenlase kosmeetika" etendusest, mis käsitleb teemasid armastus ja surm. Oma hinnangu etendusele andis muuhulgas Ilmar Raag. Raag on inimene, kes mu alati teleka, raadio või ajalehe taha naelutab. Minu silmis vääriks ta vist kilomeetri pikkust eraldi lugu :-) Ta kasutas oma jutus mõistet „sotsiaalne hügieen“. Minu arvates on see kuldaväärt ütlus, mis paneb tõsiselt mõtlema inimeste erinevate käitumismallide üle. Minu mõistes sotsiaalne hügieen tagab olukorra, kus sa suudad valitseda oma käitumise, ütluste ja tegemiste üle nii, et sa ei paiguta oma sõpru ega ka võõraid ebameeldivatesse olukordadesse. Igatahes andis mulle õhtuks mõtteainet… Njaa, eks mul on senini Raag ja ETV mõnes mõttes sünonüümid :-)

Urmasele on samuti ETV südamelähedane, leidsin mõned ta jutukesed Mobiilidest ja ETV-st ja andmesidest ja ETV ja Keskerakond

EPL-i artikkel "Vaenlase kosmeetika" teemal.

Ainult korvpallist

Pühapäeval käisin üle väga pika aja kossu vaatamas. Saku Suurhallis peetud SEB BBLi finaalturniiri esikohakohtumises võistlesid Lietuvos Rytas ja Kaunase Zalgiris. Päris hea oli mängu vaadata, eestlastest erinev tase. Leedukad vist sünnivad korvapall käes :-) Mäng oli terav, kaitsed hirmus tugevad, visketabavus hästi hea jne jne. Silm puhkas, olin Rytase poolt, kes ka minu rõõmuks finaali kinni pani.

Saku Suurhallis istudes meenusid vanad ajad, nii umbes 10 kuni 20 aasta tagused :-) Lapsena vaatasime isaga alati Kalevi mänge. Emast oli kahju, tal olid närvid läbi kui isaga kaasa elasime, tavaliselt karjusime ja õpetasime mängijaid teleka ees istudes :-) Keska ajal vaatasin kõik Tartu Delta hiljem Rocki mängud ära, tavaliselt ikka spordisaalis istudes ja kaasa huilates. 1994 aastal Tallinnasse kolinud, hakkasin oma esimest pealinna sõbrannat kossu-usku pöörama. Merle oli küll üdini võrkpallur, aga mul õnnestus pisik sisse süstida. Nii leidsin endale Tartu pooldaja, kellega sain Kalevis tartlastele kaasa elada. Ülikooli ajal sõitsin alati reedeti poolest päevast Tartusse kui Ujula tn hallis Delta poisid võitlustulle astusid. Oi, olid ikka sportlikult põnevad ajad. Olin Eesti kossuga vägagi kursis, teadsin enamus mängijaid nimepidi. Mingi hetk hakkasin korvpallist kaugenema, jälgisin peamiselt Tartu mänge telest. Veel hiljem hakkasin mängudega kokku puutuma ainult tööalaselt. Nüüd olen sellest spordialast päris kaugele jäänud, harva käin mänge vaatamas ja aeg-ajalt loen tasemel EKL kodukat.

Korvapall on mulle südamelähedane, see on enam kui kindel:-) Ma ikka lähen verest välja kui tribüünile satun. Nii mõnus on ennast unustavalt mängu sisse minna ja kaasa elada.

Ahjaa, oma esimese käeluumurru sain ka kossu trennis kõige kõvemat tüdrukut kaitstes. Aivi oli hirmus hea mängija ja mina olin sel päeval uhke, et sain Aivit kaitsta. Aasta oli vist 85-86 :-)

Pildi autor on Karel Loide.

Sügav kummardus Liisi Koiksonile

Sõber kinkis mulle sünnipäevaks Liisi Koiksoni CD „Väike järv”. Sel päeval avastasin enda jaoks Liisi tohutult kauni muusika. Olen seda plaati väga-väga palju kuulanud. Tihti jään selle taustal magama.

Täna käsin kontserdil.

Kardinad avanevad ja laulud hakkavad voolama. Üks ilusam kui teine. Liisi Koikson on sarnaselt oma lauludele siiras ja armas. Ta ei ole staaritseja, arvan, et tal ei tuleks see isegi suure pingutamise peale välja. Vahepalana astub lavale Tõnis Mägi. Mul hakkab esimest korda kontserdi ajal katus sõitma. Tohutu emotsioon. Ilus lava sulab värviliseks udukoguks ja siis jälle pilt selgineb. 1.5 tundi kestnud kontsert oli õhkõrn ja imekaunis.

Kontserdil jätsid eriti sügava mulje laulud: Muulil (Tõnis Mägi / Tõnis Mägi), Sõbrale (Robert Jürjendal / Ivar Põllu), Sinu hääl (Tõnis Mägi / Tõnis Mägi), Hommik (Rein Fuks / Jaan Pehk), Luhal (Jürjendal / Anzori Barkalaja) ja minu lemmik

KUU
Rein Fuks / Jaan Pehk

ma joonistan su taevasse
kus kõrgumas tähtedevöö
me kahekesi käsikäes
meid ümbritseb täiskuuöö / ja

suur kuu
suur kuu

ma puudutan sind endasse
öö taevalael on kahvatu kuu
nii kaugele kõik tähed jäid
ja vaiki jäid meie suud / vaid

suur kuu
suur kuu

ei tea edasi mis saab mitte keegi
ei talu seda mis aimatav on
ei palu kedagi hea teada seegi
jalul vaid püsida talutav on

teame mis minevik viis asi seegi
teame kes kunagi oli ja kus
teame me ridu mis kirja on pandud
read jäävad püsima suud jäävad kuss

ma kirjutan su tuultesse
mis jahedalt paitavad pead
jäid sõnad kinni huultesse
ja silmadesse jäid read


* * *

Kontserdist rohkem ei kirjuta, see ei ole võimalik.
Kuulake Liisi Koiksoni plaati „Väike järv”, see räägib enda eest.

Unistage!

Unistused on selleks, et neid täide viia - 27.augustil lähen Pariisi Madonna kontserdile.
Tegelikult ei usu seda päevani, mil olen Le Bercy staadionil ja näen Madonnat laval.
Hakkan puhtalt sellele mõtlemisest värisema :-)

Kevademärk nr 2

Agulis üleskasvanud tüdrukuna võtan loogilisena, et kevadel-suvel-sügisel kuivatatakse pesu aias nööril. Pelgulinnas on ka hea elada, saab pesu õue kuivama viia. Tihtilugu teen seda hommikul ennem tööleminekut, et õhtuks oleks tuulest räsitud, värskelt lõhnav ja pehme pesu kuiv. Esimene pesu väljas nööril kuivatatud, kevad on käes! Õnneks on mõnikord väga vähe vaja :-)

Prügi ja veelkord prügi

Autoinimesena liigun jalgsi väga vähe. Jalamees olen tavaliselt Tallinna vanalinnas ja kesklinnas, kus on enam-vähem puhas ja hoolitsetud tänavad.

Täna jalutasin Ruta ja Vivianiga Kristiine Kaubanduskeskuse kandis. Jeerum, meid ümbritseb igal-sammul prügila. See peab olema kindlasti inimeste kätetöö, kes on oma prügikotid autost välja visanud. Võipakke, pudeleid, paberkotte, piimakotte jms trääni vedeleb iga sammul. Kristiine Keskuse peasissekäigu ees on mingi rohtlat meenutav saareke. Nüüd, mil lumi sulanud, on see raagusokstega ehitud prügila. No pagan, kas selle keskuse haldusinimestel pole silmi peas?!?! Ju pole…

Soovin oma autole pikka iga. Pigem puutun kokku tänavatel olevate suurte aukudega kui inimeste poolt külma närviga tekitatud sigalaga.

Kevad on saabunud

Eile oli ilus ilm, selline, mida tahaks hoida ja kollektsioneerida. Kevad on saabunud. Mul on ka oma isiklik kevade indikaator- meeletu tahtmine kodus kappe ja sahtleid vanast rämpsust vabastada ja kõike mitte vajalikku suure kaarega korterist välja visata. Igal pool on asjad, vidinad, pudinad, potsikud, totsikud, riided. Masendav. Meie väike, 44m2 korter on ääreni asju täis ja mul on tõsine plaan nendega võidelda. Kuulutan sõja ja püüan nii palju vaba ruumi ja õhku korterisse tekitada kui vähegi võimalik. Õnneks olen juba üle poole aasta täheldanud, et poed jätavad mind suhteliselt külmaks ja uusi hilpe eriti enam ei himusta, vidinatest jms rääkimata.

Kapid ja sahtlid, hoidke alt, varsti ma tulen!

Haige uimakana

Arvatavasti olin eelmises elus duraselljänes või vurrkann. Niisama haigena kodus vedelemine on piin. Ma lihtsalt ei oska olla. Olen uimakana, hea, et silmad pole pahupidi. Kiireid liigutusi ei jaksa teha, väsin ära. Vaim oleks nagu ärksam. Võtan kätte raamatu, hakkan lugema ja kolmanda lehekülje juures magan. Ju siis ei ole ärksam.

Õnneks ei jaksa ka tööd teha, vastasel korral kribaks e-maile ja nuputaks juunikuu tegevusplaane. Muidugi olen ma väga kriitilistes küsimustes kolleegide jaoks olemas, nendega rääkides tunnen end kuidagi tervemana. Olen natukenegi omas elemendis.

Esmaspäeval lähen kindlasti tööle. Vihkan uimerdamist.

Austria lumelauareis

25.märts kuni 02.aprill 2006

Olen senini reisist pilves. Kohaloldud 5 päeva, looduse rüppes, mägede vahel, päike ja tuul jälitamas käsikäes. Ma ei ole nii osav sulesepp, et emotsiooni kirja panna, seda tuleb kogeda. Ma olin sarnasest lumereisist kolm aastat unistanud, sain isegi rohkem kui oleks osanud arvata...

Seltskond oli kirju nagu paabulinnu saba. Punt koosnes enamuses 19-22. aastatest toredatest noortest inimestest, kelle sekka oli sattunud mõned kolmekümnendates ja neljakümnendates ja seda kõike looris 79 aastane härra, kellele pakkusid seltsi lisaks kolm temast natuke nooremat eakaaslast. Viimaste vanuse selgitasin uudishimust koheselt välja. Ausalt öeldes ahmimisime tükk aega õhku, sest sellises vanuses inimesed Austria reisile tulijatena tundusid kuidagi väga ootamatud. Siinkohal võite arvata, kuidas meie noored unistasime sellest, et me 80a läheme noortega mägesid vallutama :-)

Bussireis oli pikk. Õnneks olid inimlikud vahemagamised Varssavi ja Salzburgi hotellides. Viimastesse jõudmist ootasime nagu hingeõnnistust. Seoses eelmise töö iseärasusega olen oma elus palju bussijuhte kohanud. Müts maha meie kahe roolikeeraja ees, kes olid igati normaalsed ja vahvad sellid. Bussis jagus ruumi, saime soovi korral lebotada ja ei pidanud kottide otsas istuma.

Bussisõidu melust võiks pikalt kirjutada, hihi. Esimesena meenub lobasuu Kyron alias Mihkel, kes tuututas esimestest kilomeetritest alates, et tema on uus grupijuht ja „kõik on hinna sees”. Mina, kes ma eriti napsitanud (noorte) inimeste loba ei kannata, harjusin väga lõhikese ajaga. Vedas. Mihkel oli paras naljanina ja annan talle andeks kõik minu aadressil tehtud naljad ja kommentaarid. Kuna bussisõit oli pikk, siis jõudis inimestega tutvuda ja jutuotsale saada.

Hotellid olid meeldejäävad:

Poola- kõrge tornelamu, mis oli ehitud ühe tärniga. Nõukaaja hõngu tundin ka seinavärvist, rääkimata tubade sisustusest jne. Müts maha hotelli hommikumenüü koka ees, toiduvalik oli korralik. Ainukesed pinnud silmas olid kohvijook (täpselt selline poola oma mida lapsena enne kooliminekut jõin) ja siniseks keedetud munad.

Salzburgi majutus oli armas- väike majake, ei mingit luksust, aga sealjuures väga nunnu. Kõrgema tärni võiks anda hommiklauas pakutud tomati ja hea kohvi eest. Hotelli peremees vastas igati minu Austria vanakooli mehe ettekujutusele- lühemat kasvu, õllekõhuga, vanaaegse pluusiga, sellise natuke kandilise olemisega. Peast puudus vaid roheline vildist müts, mida ehib linnusulg :-)

Mayrhofeni majutus oli igati OK st maksutud hinna eest kontimööda. Ainsana tundsin puudu korralikust kuivatuskapist ja saunast. Üleliigsena oli sõnnikuhais, mida sai kõvasti sissehingatud koridorides liikudes. Nimelt maja esimesel korrusel oli lehmalaut koos oma elukatega. Selle teadmisega sai seltskonnas palju nalja. Hommikusöök oli igati meeltmööda ja millestki ei osanudki puudust tunda.

Transport meie hotelli ja linna vahel oli talutav. Ütleks, et bussid käisid sama tihti kui minu Tartu kodu ja kesklinna vahel. Hotell oli väga lähedal keskusele, nii et palju viskasid otsa jala. Kolmapäeval käisime Mayrhofeni kõige vägevamas ja kõrgemas mäeahelikus Hintertuxis (3250m). Sinna sõitev nn green-line buss oli eestlastele ikka erilux- säras ja oli erispets :-) Neljapäeval loksusime bussi-rongi-bussiga, mis viis meid kaugemale ahelikule.

Ilmad olid esmaspäevast-reedeni igati OK. Vähemalt minu arvates. Esmaspäeval oli totaalne päiksepaiste, inimesed suuskasid t-särkides ja maikades. Teisipäeval oli pilvine ja pärastlõunal tulid pilved kallale. Jäime udu rüppe, kus nähtavus oli max 5m. Kui poleks olnud meie seltskonnas ühte meesT, oleks arvatavasti senini seal mägedes ekselnud. Kolmapäeval oli Hintertuxi päev- hommikune päike, mis hiljem viskas sisse suuri pilvemürakaid ja õhtul oli juba päris hall. Neljapäeval oli mõnusalt pilvine. Muusea pilvisus saab ka mõnus olla! Reede õnnistati meid taaskord päikesega, mis andis lõplikult näole mõnusa jume.

Vaba aega oli, võrreldes minu eelmise aasta Slovakkia reisiga (märksõna: magamine). Mängisime palju kaarte ja „Eestit”. Lõbus, igatahes.

Mäed-mäed-mäed. Esimene päev vedasid poisid meid alustuseks mustale mäele, mille kaudu sai laskuda orgu ja sealt edasi mäe teistele ahvatlevatele nõlvadele. Njaa, esimese nõlvana võttis natuke põlve värisema. Ja siis tuli lugematul hulgal erinevaid nõlvasid läbi viie päeva. Ma ei hakka pikalt kirjutama, püüan kiiresti mõned pildid netti üles sebida, mis räägivad enda eest.

Pärast reisi hakka või uskuma tahtejõusse. Sain kõik viis täisväärtuslikku mäepäeva ära nautida kui jäin reede õhtul haigeks- 39c kanti palavik ja räige kurguvalu. Palavik saatis mind öösel ja päeval ja bussis ja maal kuni pühapäevani. Karm kogemus. Homme lähen arstile, ju angiinis olen.

Eestisse jõudsin esmapäeval kell 3.

Olen ülirahul, reis oli tohutult vinge emotsioon, pakkus sportlikku puhkust, vaheldust, meeleergutust ja mida kõike veel. Ajaaa, palju toredaid uusi tuttavaid ka, loomulikult! Ootan juba aftekat :-)

minu pildid
teised pildid
kolmandad pildid
neljandad pildid
viiendad pildid