Kolmeteistkümnendad talvepäevad

Läinud nädalavahetus möödus Otepääl-Kuutsemäel armsate emtikate ja vahvate sõprade seltsis. Minu kolmeteistkümnendad EMT talvekad Marguse suusabaasis :)

Olgu ka märk igaveseks maas. Eile sõitsin 1x elus pipe's ja tegin esimese teadliku hüppe imepisikeselt kickerilt. Eiei, mitte päris nii nagu ägedates juutuubi videodes :) Hooaja alguses õppisin ära ka lumehelbekese kombel liuglema. Paavo oli tunnistajaks ja kiitis asja heaks. Mis Sa hing veel oskad tahta!


Pildi klõpsis Alar.

Kus lumi on? Midagi lauduritele.

Lühike klipike, aga see-eest tegija!

KusLumiOn? / teaser from vanaisa on Vimeo.

Via Oliver

Muljed veel muljetamata

Sölden tahab muljetamist, aga kuidagi ei leia seda mõnusat hetke.

Päevad lendavad justkui reaktiivlennukid...

Reisiootus hinges

Otse loomulikult olen vahetult enne reisi oma tervisega hädas. Eelmisel reedel hakkas pihta. Kuna ainsad sümptomid on kohutav väsimus, nõrkus ja väike palavik, pani perearsti õde diagnoosiks kevadväsimus. Vihkan telefoniteel pandud diagnoosi. Ravi on vitamiinid ja magamine. Täna olin kodukontoris. Ravin end naturaalse küüslauguga (koos võiga määre leivale), marineeritud ja maitsestatud küüslauguga (söön leivaga pooleks, variant võimaldab ka mehel kodus olla), Citroceptiga (hommikul ja õhtul u 30 tilka), naturaalsetest jõhvikatest valmistatud teega, mis on maitsestatud rohke sidruni ja meega, ja C-vitamiiniga. Vahepeal söön kommi ka:)

Reisi ettevalmistused on tehtud- laud on hoolduses, uued läätsed ostetud ja kindlustus tehtud. Vajan vaid vookitookisid, mis teeb mäel olemise oluliselt rahakotisõbralikumaks. Hea (mäe)sõbra abiga sain kätte ka reisiasjade nimekirja, mille koostasin palju aastaid tagasi ja koti pakkimine on lihtne. Kahju, et kohver on Viljandis (mu kodu on väike ja kõik suured asjad on Viljandis hoiul). Eks võtan kapist alternatiivi, tavalise spordikoti, mis peaks kah kärma. Jama vaid see, et kompsul pole rattaid all ja läheb suuremaks sorti tassimiseks. Pean 20+8kg sisse ära mahtuma ja see tundub mitme tundmatuga võrrandina. Kokkuvõtteks - lennukini on jäänud vaid paar päeva.

Sõbrad hullamas, St Anton 2007

Taas Kuutsemäel

Olen sel talvel usinalt Lõuna-Eestis käinud, õigemini Otepääl ja Kuutsekal. Nii ka sel nädalavahetusel. Reede õhtul hakkas lakkamatut lund sadama ja sai hoo pidama alles laupäeva pärastlõunal. Olemine justkui muinasjutus.

Läinud väljasõit jääb ehk pikemaks ajaks meelde, oli teine teistmoodi:) Teistmoodi ei olnud kaks asja – pikk päev Kuutsekal ja ikka see naljakas ComeBack. Mäel sõita sai vaid prillidega, sest tuul oli vali ja lahtine lumi keerutas nii mis jaksas. Lund oli tõesti megapalju ja värske puuder hakkas pakkis päris suure hoolega. Ja see ööklubi, oeh:) Reedese liigitan tavaliste hulka. Päev läheb ajalukku seetõttu, et Urmas oli nõus öökluppi tulema. Voahh! Laupäeva hommikul oli tüki tegemist, et Urmasele seletada miks inimesed öösel ööklubis õõtsumas käivad. Püüdsin, mis ma püüdsin, jänni jäin. Aga laupäeval oli 80ndate videodisko. See oli kift! Ja kift oli ka seltskond, kellega koos olin. Jajaja, olgu tervitatud uued ja toredad! :)

Legendaarsed talvepäevad ehk kindlapeale minek

Arvult kaheteistkümnendad. Läbi aastate on talvekate koht ja stsenaarium üks - kindel ja hea. Nii ka sel aastal. Jõudsime Annega Margusesse reede hilisõhtul. Teades, et laupäev tuleb üdini sportlik, hoidsime madalat lendu, ei pidu ega pillerkaart, rääkimata kohalikust diskoteegist. Hea oli olla koos ex-kolleegidega, kes istuvad südames sügaval. Pelgalt nende nägemine tirib suunurgad taevasse ja kõik on nii endine. Nii mõnigi arvas stiilis, et ma pole tegelikult kusagile läinud, lihtsalt pole tükk aega tööl käinud:)

Laupäeva hommikul olime varakult mäel, et nautida Kuutsekat nii palju kui nautida saab. Paar soojenduslasku esimestel nõlvadel ja seejärel toimus jagunemine- Paavo parki ja mina käisin sõitsin nõlvalt-nõlvale, et vähegi päeva vaheldust tuua. Selle aasta lemmikuks on saanud nõlv, mis on paremal pool pargist. Nõlva esimene otsal saab mõnusalt tuhiseda ja teine ots on motiveerivalt järsk. Eriti kui on veel sõitmas keegi, kellest tahad parem olla:) Ütleme nii, et 7 tundi rahmimist (sh kaks pikemat kakaopausi) tegi oma töö, täna on keha päris nõder. Sellele lisab funki juurde magamatus ja eilne ööklubi kus ükski talvepäevadele tulnu ei malda istuda. Kahjuks pean tõdema, et muusikavalik oli minu jaoks kohutav, rääkimata üleminekutest ühelt stiililt teisele. Aga kui on talvekad, siis kõik muu kaalub isegi halva muusika üle:)

Täna jõudsin koju mõistlikul ajal ja olen peaasjalikult maganud. Natuke kripeldab, et täna mäele ei läinud, aga küll ma veel jõuan. Ees on Austria ja miks mitte veel üks soojendussõit Kuutsekal. Eks näis.

Emtikad, ma pean teist väga-väga-väga...

Kus on mõtted? Mäel!

Saabuval nädalavahtusel olen Kuutsekal!
Endiste sõprade-kolleegidega, mõnus!

Märtsis lähen Austriasse Söldenisse, veel mõnusam!

Pilt on tehtud 2006 aastal Austrias Mayerofenis.

Igasugu värki, et jälg jääks maha

Käisin ju Otepääl, eksole :) Reis oli üdini lahe – vahva reisikaaslane; entusiastlik kaasaelamine MK-l ja võistluse „ametlikud“ pre –ja afterpartid; meeleolukas naitklubi; lumelaudamine Kuutsekal (lisaväärtuseks olid lühikesed järtsid); inimesed, kes lähevad korda ja mis üldse mitte vähetähtis – pikad ja mõnusad hommiku- ja õhtusöögid. Ma lihtsalt jumaldan heas seltskonnas olesklemisi koos hea söögiga. Olen oma reisikaaslasele Katrele ülitänulik, et seda kõike sain ja suure kuhjaga pealekauba!

Kaks Draamateatri tükki – „Leekrüübe“ ja „Kõik on täis“. Esimest soovitan soojalt - meeleolukas ja naljakas. Kes teavad mu maitset, siis olen paras pipardaja meelelahutajate osas. Aga sellega jäin väga rahule. „Kõik on täis“ puhul oli imetlusväärne Taavi Teplenkovi andekus ja jaks, 10 tugrikut.

Sõbrad! Käisime ühel toredal perel külas. Viimati tegime seda 4 a tagasi. Masendavalt kaua aega tagasi ja et seda pausi enam ei juhtuks!

Kolisime. Reedel pakkusime PÖFFi suurtesse kastidesse ja nüüd me siis oleme Telliskivi tänaval, minu kodust u 3-4 min autosõidu kaugusel. Hakkan Raadiomaja taga igatsema, sest mul oli temaga oma suhe.

Täna lasin Viru Keskuse liftis bodypumpi treeneril ja ühel mu tuttaval augu pähe rääkida ja läksin nende trenni. Mis te arvate, kas ma homme jõuan telefoni kõrva äärde tõsta. Ei, loomulikult :)

Päevas mõtlen mitu korda veel olematule lumelauareisile (olen otsingul, aga lootust juba on) ja see Firenze on ikka nii hingel. Lähengi nüüd kerra koos Medicite raamatuga.

Mauh!

O-tee-pää-lee!

Pärast seda sissekannet pühin oma nunnult laualt (see vasakpoolne, see parempoolne on koos omanikuga Val Thorensis, nuuux) tolmu, pakin asjad ja sõidan homme koos Katrega Otepääle. Ausalt, ei jõua ära oodata, mil saan sel aastal 1x laua alla!

Palun, ma tahan tagasi...

On öö ja kass luusib ringi :(

Saabusin St.Antonist u 7 tundi tagasi ja palun ma tahan tagasiiii...

Ma olen nõus hommikul vabatahtlikult üheksale inimesele putru keetma ja olen nagu viis kopikat kell 9 tõstukil.

Minu sõbrad ja meie spordilaager, auuuuuu!

Pildid.

Elu on siiruviiruline ja pealt kullakarvaline

Sõbrad, ma olen ikka elu ja tervise juures, aga oma tegemiste kirjapanemiseks ei ole leidnud piisavalt mahti. Nüüd näpistan aega ja talletan mõned kuupäevad:

07.02„Teeme ära 2008” kommunikatsioonitiimi ajurünnak, mis kestis kl 19-22:30ni.
6.02 ”Teeme ära 2008” infotund ja palju toredaid inimesi.
4.02 panin EMT-s avalduse lauale, minu viimane tööpäev on 14.03. Emotsioonid...
1.-3. 02 EMT alternatiivsed talvepäevad Otepääl! Vahepeal käisin kõrvadel, nii lahe oli!
02.02 sain lumelaua valgeks! Kui ikka lund pole ja mägi väike, siis tuleb nautida sedagi piskukest mida emake-loodus andnud on.
31.01 toimus EMT elulaheda tüdrukutekamba kogunemine SOHO vastas käbi kahe korruse korteris :) Oioi, meil on lahedad kogunemised, kus kõik 10 tüdrukut räägivad korraga:)
30.01 õhtul kella 20 paiku ütlesin oma uuele tööandjale „JAH”.
29.01 minu esimene inglise keele tund eraõpetaja juures.
28.01 käisime Andres Mustoneni autoriõhtul. Ta on geniaalne muusik. Gerli samal teemal.
27.01 veetsin enamuse päevast Simpel Sessionil ja ei saanud öösel und, sest adrenaliinikogused veres oli üle keskmise.

Lumelauaga Val Thorensis

Kurbus on peal, kauaoodatud reis ongi selleks talveks läbi.

3.-10. veebruar 2007.
See-eest on mida meenutada, nautisin 6 päeva Val Thorensi mägesid.

Reis ise kulges valutult. Mainimist ehk väärib pärast 2.5 tunnist lennureisi sama palju transfeeri Genfist Val Thorensisse. Minnes oli jube väss peal, olin terve tee poolunes ja unustasin vaid voodist. Tagasõit Eestisse algas omapäraselt- vedelesime paar tundi hotelli-kortermaja fuajees, seejärel mitu tundi Genfi kesklinnas ja siis veel tunde Genfi lennujaamas. Põrr, see oli väsitav. Abi oli sõpradest, muusikast ja raamatust.

Ahjaa, 1.5 päeva enne reisi tekkisid angiini tunnused ja palavik. Õnneks sain rohud kohe peale ja esimeseks mäepäevaks olin täiesti terve. Eks kõrgus ja päike mõjusid ülihästi :-)

Mäel olin igal meetril ettevaatlik, sest minuga alati juhtub igasugu asju. Ettevaatlikkus tasus ära, sain aind parema põlve siniseks. Ja enamuses süüst panen sellele, et libastusin keset küla, kui läksin õhtutunnil ema-isale tervituskaarti postitama :S

Seltskond oli väga oma ja tuttav. Kahe korteri peale jagunes ära palju toredaid inimesi. Lennukis kohtasin tuttavatega, kelle tulekust mul polnud aimu. Lisaks veel nii mõnedki inimesed, kelle nägu oli tuttav. Alustuseks sain aega veeta sellega, et püüdsin viia nägu ja (kohtumis)kohta kokku. Hotell-kortermaja asus keskuses, 2300 m peal. Väljudes sai kohe lumelaua alla panna ja minema vuhiseda. Hästi mugav variant, ei mingit bussi ega kellaaegadest kinnipidamist. Asukoht andis võimaluse olla oma aja peremees. Koha väga suur miinus oli see, et lähedal asusid ööklubid. Öösel lasti lahti palju kariloomi, kes räuskasid ja möirgasid. Kui ma poleks loomult laisk, oleks läinud tänavale ja andnud neile lumelauaga serviti. Ilmad olid kokkuvõttes igati OK. Kolmel päeval nautisime lauspäikest, taevas oli sini-sinine. Ülejäänud kolme päeva sisse jäi pilvi ja lumesadu. Kolmapäeval tuli hullu tunne peale, sest taeval ja maal ei olnud vahet. Kõik oli silmipimestavalt valge. Mäest alla sõites ei näinud pinnase struktuuri, sõitsime lihtsalt tunde järgi. Viimane oli väga ebamugav, sest kui mingil põhjusel oleks end kinni sõitnud, oleks võinud nii mõndagi juhtuda. Neljapäeval saime mõnusat puudrit, mm. Laskumised olid vinged, aga päris väsitavad.

Mägedest vaba aeg kulus lebotamisele, spatamisele, ühissöömingutele ja muidu jututamistele. Ühel õhtul kammisin kohalikke kauplusi. Kaupa oli, aga vajadused puudusid.

Mäed-mäed-mäed. Väidetavalt on Val Thorens Euroopa kõrgeim

mäekuurort. Ja väga ilus on! Sel aastal ma kogu aeg ei ahhetanud, sest eelmisel aastal Mayrhofenist saadud ilulaks on senini meeles. Minu, Vahuri ja Paavo lemmikuks sai Orelle, kus päiksepaistel olid lihtsalt lummavad vaated ja megamõnusad ja pikad laskumised.


Reisil klõpsitud pildid.

Alani pildid.

Ära

Võtsin oma lumelaua ja läksin nädalaks Val Thorensisse.
Peatse lugemiseni sõbrad-präänikud ja muidu vahvad tegelased!