Mul on neljapäeviti kodukontor, ametlikult, lepinguga kinnitatud. Mulle meeldib see päev kohe väga, saan tegeleda kõikide nende tööasjadega, mis vajavad suuremat keskendumist ja kirjatööd. Mitte keegi ei hiili selja taha ja ei palu nuuksuvalt "tegelikult oli seda eilseks vaja". Muidugi saab, saab ka eilseks. Käkitegu :-) Lisaks kõigele sisendavad koduseinad äärmiselt suurt koheusetunnet.
Päev algas hea rütmis ja südapäevast läksid tuurid kõrgeks. Avastasin ühtäkki, et mul on lahti 14 Outlooki kirja sh mõttetuid, lisaks mitu muud dokumenti. Palju neist kohtustasid jälgi ajama, sest on ju suveaeg! Inimesed puhkavad ja probleemide korral tuleb hakata juuretasandil asju lahendama. Mulle meeldib jamadega võidelda, aga täna tekkis lootusetu tunne - no ei saa aru, kuhu või kellele pean e-mailima, helistama. Ma ei olnud omas konditsioonis, hakkasin närviliseks muutuma. Mulle meenus Salatoimikud ja Scully. Olin täna Scully - ajasin jälgi ja otsisin lahendusi. Lõpuks mõned ka leidsin.
Õhtul on asja peale naljakas mõelda.
neljapäev, juuni 29
kolmapäev, juuni 28
Tants aurava katla ümber
Meie praegune ja tulevane presidendi kanditaat ei osale debattides. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Oioi, kuidas tahaks praegu sappi pritsida. Olen kohe maruvihane ümbriteseva jama pärast. Ja nii kole piinlik on kaa. Õhhhhh...
esmaspäev, juuni 26
Jaanipäev Tootsi jälgedes
Viimasel ajal sattume Urmasega erilistesse paikadesse ja meid ümbritsevad kohe eriti armsad ja arukad inimesed.
Nii ka jaanipäeval. Hinni talu perenaine Heidi ja peremees Ott võõrustasid meid kaks-pool päeva. Seltsks ka teised pererahva sõbrad.
Tegemist oli tõelise puhkusega, päevadega, mil aeg käis omasoodu ja mina omasoodu.
Olgu öeldud, et tegemist on filmist "Suvi" teada-tuntud Tootsi Ülesoo taluga ehk siis filmi võtteplatsiga, kus Toots ja Kiir kive veeratasid ja Lible katsust parandas.
Ma ei kirjuta neist päevadest pikemalt, pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna.
reede, juuni 23
Taaskohtumine sõprade-klassikaaslastega
Lõpetasin Tartu 3. Keskkooli (pragune Raatuse Gümnaasium) 9. klassi 15. aastat tagasi. Mõnda aega oli liikunud mõte, et peaks kõik inimesed üles otsima ja korraldama ühe mõnusa kohtumise. Uskumatu, aga tõsi, 17.06.2006.a. sai see mõte teoks. Olin peakorraldajale Moonikale abiks inimeste leidmisega, paljud olid „kadunud“. Tegime Moonika-Marko-Reelikaga korralikku dektetiivitööd :-)
Klassi lõpetas 28 inimest ja ühendust ei leidnud vaid ühega. Kokkutulekule pidi tulema 21 inimest, kaks langesid kokkutulekupäeval ära. Seega Tartu külje all Priidu kodus said kokku 19 kunagist klassikaaslast ja kaks õpetajat. Õpetaja Mare Kiisk, kes meid õpetas 1.-3. klassini ja õpetaja Leida Toots, kes oli meie klassijuhataja 4.-9. klassini. Tervest seltskonnast ei olnud ma 15 aastat näinud kaheksat inimest.
Tegelikku õhustikku ja emotsioone on väga raske kirja panna. Meie õhtu algas sarnaselt AA koosolekule, kus kõik ringis istusid ja oma elust rääkisid. Kõik laoti lagedale alates 1991. aastast :-) Inimesed olid endised, ainult aastate poolest vananenud. Klassikaaslased on elurõõmsad ja toredad, kes on oma koha päikese all leidnud. Mis puudutab inimeste äratundmist, siis see ei olnudki väga raske. Arvan, et kolme inimest poleks tänaval ära tundnud, kui oleksin kiiresti mööda tuisanud. Lapsi on terve klassi peale 27. Kariniga naersime, et kui võtame keskmise, siis saame endale ka ühe :-) Pika õhutu peale jagus juttu küll ja rohkemgi veel. Oli tõeliselt ja hingeminev kohtumine, kus sai meenutada kõiksuguseid tegemisi ja seikasid (sh lollusi) vahemikus 1983-1991.
Kindel on see, et tulevikus saame taas kokku, sest esimesest kokkutulekust olid vist kõik täielikus vaimustuses. Klass on senini veel ühtehoidev ja väga sümpaatne.
Taaskohtumiseni!
Klassi lõpetas 28 inimest ja ühendust ei leidnud vaid ühega. Kokkutulekule pidi tulema 21 inimest, kaks langesid kokkutulekupäeval ära. Seega Tartu külje all Priidu kodus said kokku 19 kunagist klassikaaslast ja kaks õpetajat. Õpetaja Mare Kiisk, kes meid õpetas 1.-3. klassini ja õpetaja Leida Toots, kes oli meie klassijuhataja 4.-9. klassini. Tervest seltskonnast ei olnud ma 15 aastat näinud kaheksat inimest.
Tegelikku õhustikku ja emotsioone on väga raske kirja panna. Meie õhtu algas sarnaselt AA koosolekule, kus kõik ringis istusid ja oma elust rääkisid. Kõik laoti lagedale alates 1991. aastast :-) Inimesed olid endised, ainult aastate poolest vananenud. Klassikaaslased on elurõõmsad ja toredad, kes on oma koha päikese all leidnud. Mis puudutab inimeste äratundmist, siis see ei olnudki väga raske. Arvan, et kolme inimest poleks tänaval ära tundnud, kui oleksin kiiresti mööda tuisanud. Lapsi on terve klassi peale 27. Kariniga naersime, et kui võtame keskmise, siis saame endale ka ühe :-) Pika õhutu peale jagus juttu küll ja rohkemgi veel. Oli tõeliselt ja hingeminev kohtumine, kus sai meenutada kõiksuguseid tegemisi ja seikasid (sh lollusi) vahemikus 1983-1991.
Kindel on see, et tulevikus saame taas kokku, sest esimesest kokkutulekust olid vist kõik täielikus vaimustuses. Klass on senini veel ühtehoidev ja väga sümpaatne.
Taaskohtumiseni!
neljapäev, juuni 22
10 aastat
On seda üheks suhteks vähe või palju?! Ma arvan, et piisavalt, et ühte inimest üdini tunda õppida tema rõõmudes, muredes, headuses ja vigades.
Urmas on väga eriline. Lisaks armastusväärusele on ta väärikas, äärmiselt arukas, tark, kompromissialdis, mitte piirav... Omadusi võiks vist sadu üles lugeda :-)
Ta lubab mul olla ja elada.
Ta on mees, kellele vaatan iga kell alt-üles, sest Ta on seda väärt.
Anne pidu
Anne ei pääsenud üle ega ümber peost, mida tema külalised enne elutähtsat sündmust korraldasid. Tüdrukutepidu toimus läinud reedel, 16.juunil 2006.a.
Panime paljukesi pead kokku ja korraldasime ajurünnakuid, noh kohe päris koosolekuid :-) Minu suur puudus on vist ülim konservatiivusus. Aeg-ajalt ikka analüüsisin, et kas üks või teine tegevus on Annele meeldiv, kohane jne, kuid jah, selliste ürituste puhul tuleks igasugune väärikuse mõiste peast visata… Soovisin, et mu hea sõber ei tunneks end elunõmedalt, et oleks meeldiv olemine ja lõbus pidu. Lihtsalt relax, kus peo keskmes on tulevane pruut.
Õhtu kujunes tempokaks ja lahedaks. Pilve tänavale kogunes palju toredaid tüdrukuid. Hea toit ja jook on sellisel üritusel igati vajalik, sest õhtu tõotas tulla pikk. Anne sai mõnusa massaaži alguses peidus olnud asjatundjalt ja õhtu miljööd arvesse võttes julge meigi. Leitti etteloetud tsitaadid raamatust „Avameelsest abielust“ olid nii naljakad, et naera herneks. Liigutuspisara tõi silma Anne kohta kirjutatud arvamusavaldused erinevatelt olulistelt inimestelt - sõpradelt (vanemad, sõbrad, dirigent, klassikaaslased, kolleegid jt). Liinu jutuke pani liigutuspisara üle põse jooksma. See lihtsalt juhtub nii kui keegi on südamest ja siiralt mõtted paberile pannud. Kellaeg kiirustas tagant ja peagi olime Harju mäel, kus toimus lõbus fotosessioon igast asendist. Seejärel suundusime Vanalinna, kus toimus Anne valvsa kõrva ja kitarri saatel koorilaul. Ma ei kirjeldaks siinkohal kui väga ma viisi ei pea, aga laulda oli sellegipoolest vahva. Anne ei pääsenud ka vandelugemisest, mis on õhtu kohustuslik osa, kuis siis muidu :-) Õhtu naelaks kujunes X-club, kus Anne auks oli broneeritud idamaa saal. Saladuslikus saalis astus üles Farmi Gabriel. Siinkohal ma ei laskuks detailidesse ja kommenteeriks vaid „mees haltuurat ei tee“ :-) Ütleme nii, et meie kõrvalseisjad vaatasime aegajalt showd läbi sõrmede kiljudes, hihi :-) Seejärel pilgeni täis BonBon, kus korraldasime kõige ilusama mehe konkursi. Kahjuks konkursil auhinda välja ei saanud anda. Põhjuseks Anne naistekale kogunenud naiste terane pilk ja karmus, allahindlust me ei teinud.
Vaatamata väga öisele kellaajale koju jõudes oli Urmase imestus suur – juba kodus :-)
Me pidime ikka Anne elu ja tervise juurde jätma, sest peagi jõuab kätte eluoluline sündmus.
Panime paljukesi pead kokku ja korraldasime ajurünnakuid, noh kohe päris koosolekuid :-) Minu suur puudus on vist ülim konservatiivusus. Aeg-ajalt ikka analüüsisin, et kas üks või teine tegevus on Annele meeldiv, kohane jne, kuid jah, selliste ürituste puhul tuleks igasugune väärikuse mõiste peast visata… Soovisin, et mu hea sõber ei tunneks end elunõmedalt, et oleks meeldiv olemine ja lõbus pidu. Lihtsalt relax, kus peo keskmes on tulevane pruut.
Õhtu kujunes tempokaks ja lahedaks. Pilve tänavale kogunes palju toredaid tüdrukuid. Hea toit ja jook on sellisel üritusel igati vajalik, sest õhtu tõotas tulla pikk. Anne sai mõnusa massaaži alguses peidus olnud asjatundjalt ja õhtu miljööd arvesse võttes julge meigi. Leitti etteloetud tsitaadid raamatust „Avameelsest abielust“ olid nii naljakad, et naera herneks. Liigutuspisara tõi silma Anne kohta kirjutatud arvamusavaldused erinevatelt olulistelt inimestelt - sõpradelt (vanemad, sõbrad, dirigent, klassikaaslased, kolleegid jt). Liinu jutuke pani liigutuspisara üle põse jooksma. See lihtsalt juhtub nii kui keegi on südamest ja siiralt mõtted paberile pannud. Kellaeg kiirustas tagant ja peagi olime Harju mäel, kus toimus lõbus fotosessioon igast asendist. Seejärel suundusime Vanalinna, kus toimus Anne valvsa kõrva ja kitarri saatel koorilaul. Ma ei kirjeldaks siinkohal kui väga ma viisi ei pea, aga laulda oli sellegipoolest vahva. Anne ei pääsenud ka vandelugemisest, mis on õhtu kohustuslik osa, kuis siis muidu :-) Õhtu naelaks kujunes X-club, kus Anne auks oli broneeritud idamaa saal. Saladuslikus saalis astus üles Farmi Gabriel. Siinkohal ma ei laskuks detailidesse ja kommenteeriks vaid „mees haltuurat ei tee“ :-) Ütleme nii, et meie kõrvalseisjad vaatasime aegajalt showd läbi sõrmede kiljudes, hihi :-) Seejärel pilgeni täis BonBon, kus korraldasime kõige ilusama mehe konkursi. Kahjuks konkursil auhinda välja ei saanud anda. Põhjuseks Anne naistekale kogunenud naiste terane pilk ja karmus, allahindlust me ei teinud.
Vaatamata väga öisele kellaajale koju jõudes oli Urmase imestus suur – juba kodus :-)
Me pidime ikka Anne elu ja tervise juurde jätma, sest peagi jõuab kätte eluoluline sündmus.
esmaspäev, juuni 19
Tanel Tatteri mõte, 10 points!
Lubage mul tsiteerida Tanel Tatteri veergu viimases Postimees Hip! lisas:
Tere, kallid lugejad! Ei kavatse ma ka sel suvel täiskasvanuks hakata Ega ka järgmisel ega ülejärgmisel Vaid lasen meeldivatel päikesekiirtel, soojal tuulel, jahutaval veel ja rohkel muusikal ning meelt lahutavatel sündmustel endasse imenduda.
.....
Kuldsed sõnad, Tanel! Olen Sinuga samas paadis :-)
Tere, kallid lugejad! Ei kavatse ma ka sel suvel täiskasvanuks hakata Ega ka järgmisel ega ülejärgmisel Vaid lasen meeldivatel päikesekiirtel, soojal tuulel, jahutaval veel ja rohkel muusikal ning meelt lahutavatel sündmustel endasse imenduda.
.....
Kuldsed sõnad, Tanel! Olen Sinuga samas paadis :-)
Vastuoluline Tartu
Olin kaks päeva Tartus. Täna paar tundi linna peal jalutades ja head hommikusööki nautides tegin enda jaoks väga ootamatu avastuse. Viimased 3-4 korda Tartus on pakkunud mulle midagi enamat. Enamat, mis on mind pannud seda linna kiitma. Täna oli ikka ülinunnu olemine.
Huvitav, kas siis võibki väita, et vajasin 12 aastat eemalolekut oma sünnilinnast, et seda uuesti hindama hakata. Ma veel ei julge seda väita, aga näib küll nii…
Metallica
Viis päeva tagasi saadud kontserdielamus on senini väga selgesti meeles, sest ikka siin-seal seltskondades tuleb Metallica kontserdist juttu. Kõik on väga rahul, täpselt nii nagu minagi. Vaatamata sellele, et plaat „Master of Puppets“ on mulle suhteliselt võõras, olid kõik superlux. Meestel on uskumatu energia ja võime panna ligi 80 000 inimest oma pilli järgi tantsima. Inimesi oli nii-nii palju, et ma lihtsalt ei suutnud ära imestada. Vau-efekt oli igatahes garanteeritud. Täna arutasin ühe tegelasega kui palju inimestest võisid olla tõsifännid ja palju meiesugused, kes tahtsid oma silma ja kõrvaga kogeda vaatemängu. Oma aruteluga jõudsime sinna, et tegelikult vahet pole, kes mis põhjusel kontserdile läks, käik läks täieette igatahes. Pärast kontserdi imestasin vägagi mõne asja üle – piletikontrolli sabad olid olematud, tualetti marssisin lihtsalt sisse, toidujärjekord oli 10 min, lahkudes ei olnud ummikuid, parklakohaga oli ka kõik hästi. Seega maksimum punktid BDG seltskonnale, suurepärane korraldus.
Mis veel. Ma nii väga kaifisin Metallica karmide meeste olemist. Muusika on käre nii mis hirmus, aga nad ise on nii armsad ja sõbraliku olemisega. Minu lemmik on basskitarrist Robert Trujillo. Mees nagu iidne indiaanipealik, kes teeb sada nägu sekundis. Kui lisada nägudele, olemisele ka soolod, oli kõik kokku väga hea.
Metallica ruulis igatahes!
Mis veel. Ma nii väga kaifisin Metallica karmide meeste olemist. Muusika on käre nii mis hirmus, aga nad ise on nii armsad ja sõbraliku olemisega. Minu lemmik on basskitarrist Robert Trujillo. Mees nagu iidne indiaanipealik, kes teeb sada nägu sekundis. Kui lisada nägudele, olemisele ka soolod, oli kõik kokku väga hea.
Metallica ruulis igatahes!
esmaspäev, juuni 12
Vingupäev
Tegin silmad lahti kell 6.45 ja ving-ving tunne oli juba kohal. Füüsiline äng, väsimus, tüdimus. Seda kõike esmaspäeval, pärast toredat nädalavahetust. Pool päeva oli selg kange-haige, kiireid liigutusi ei saanud teha. Tuju oli paha. Inimestega eriti suhelda ei tahtnud, äkki ütlen veel midagi pahasti. Ainus päästerõngas oli töö.
Pärast keskpäeva viskas üle, otsustasin ving-vinguga võitlema hakata. Võtsin läpaka ja kolisin õue. Mõnus kuum päike kõrvetas ja läpaka ekraani lugemine oli natuke raskendatud. Klapid pähe ja Rammstein tuli appi. Jube hea on ving-vingu päeval Ida-Saksa bändi kuulata, kohe mõnuga. Päike kõrvetas täiega, aga ikka oli hea. Umbes tunnikese pärast sai aku tühjaks, pidin kontorisse tagasi kolima. Sain päiksest ja Rammsteinist natuke abi. Kuumast hakkas pea tuikama. Täiskomplekt. Otsustasin ving-vingu jäänuste, peavalu ja tuikava seljaga trenni minna. Just kiuste.
Varsti jõuab vingupäev õhtusse, õnneks.
Homme tuleb kindlasti parem päev.
Pärast keskpäeva viskas üle, otsustasin ving-vinguga võitlema hakata. Võtsin läpaka ja kolisin õue. Mõnus kuum päike kõrvetas ja läpaka ekraani lugemine oli natuke raskendatud. Klapid pähe ja Rammstein tuli appi. Jube hea on ving-vingu päeval Ida-Saksa bändi kuulata, kohe mõnuga. Päike kõrvetas täiega, aga ikka oli hea. Umbes tunnikese pärast sai aku tühjaks, pidin kontorisse tagasi kolima. Sain päiksest ja Rammsteinist natuke abi. Kuumast hakkas pea tuikama. Täiskomplekt. Otsustasin ving-vingu jäänuste, peavalu ja tuikava seljaga trenni minna. Just kiuste.
Varsti jõuab vingupäev õhtusse, õnneks.
Homme tuleb kindlasti parem päev.
neljapäev, juuni 8
Kumu ekskursioon: Rokokoost romantismini
15. juuni, kell 17.00 ja 18.0017. juuni, kell 13.00 ja 14.00
Koht: Kumu Kunstimuuseum
Lisainfo: Eesti Kunstimuuseumi kogude esimene suur väljapanek Kumu Kunstimuuseumis annab võimaluse tutvuda eesti kunstielu olulisemate sündmuste ning eesti väljapaistvate kunstnike loominguga. Ekskursioon aitab paremini tundma õppida ka eesti kunsti ajalugu ja kultuuri visuaalsete kujundite kaudu. Ekskursioonid teemal "Rokokoost romantismini"(18. sajandist 19.-20. sajandi vahetuseni)
Ekskursioon sobib kõigile eesti kunstiajaloost huvitatutele, kes ootavad ekskursioonilt keskmisest rohkem informatsiooni.
Ekskursioon kestab 1,5 tundi, osalustasu 30 krooni (pileteid müüvad Piletilevi müügipunktid ning Kumu kassa).
*) Ernst Hermann Schlichting. Tütarlaps oma sünnipäevakinke vaatamas. 1842
esmaspäev, juuni 5
House`i sõbrad, valvel!
9. juuni
Stereo
Ministry Of Sound
House-muusika sõprade paradiis
O my god, ma arvan, et Stereos on taaskord midagi head sündimas, mmm !!!
Stereo
Ministry Of Sound
House-muusika sõprade paradiis
O my god, ma arvan, et Stereos on taaskord midagi head sündimas, mmm !!!
laupäev, juuni 3
Raadi kalmistu, rohkem kui lihtsalt kalmistu
Minu Tartu kodu asub Raadi kalmistu kõrvaltänavas. Lapsepõlves käisin seal tihti - mu lähedased sugulased on sinna maetud ja sai niisamagi ringi konnatud. Minu jaoks tõeliselt nostalgiline koht – suured ja võimsad puud, õhutupimeduses natuke hirmuäratav, vaikne koht, kus inimesed omavahel sosistades räägivad.
Täna kondasime Urmasega kalmistul pikka aega ringi, sihitult. Mul meenusid seigad lapsepõlvest. Käisime isaga oravaid otsimas-vaatamas ja sügiseti suuri kirjusid vahtralehti korjamas. Kalmistul olid alati tohutu suured lehelaviinid, kus sees sai sahistada ja jalgadega lehti õhku lennutada. Vanaema hauda korrastades, käisin mina alati vett kaevust pumpamas, vesi tuli maa seest pika vinnaga. Imeilusad olid jõulu- ja nääriõhtud, mil käisime sugulaste haudadele küünlaid viimas. Kalmistu oli küünlaleekidest helendav. Meenub üks rist, mille plaat kummaliselt liikus, ise värisesime õudusest, aga ikka käisime vaatamas (käin seda senini vaatamas, täna ka :-) . Piinlikkusega meenutan, et kalmistul sai vingemad luurekad maha peetud ja alati saime vanainimestelt peapesu. Mul oli alati väga piinlik, isegi kümneaastasena.
Tänane jalutuskäik oli väga mõnus. Leidsime Urmasega üles palju kuulsate kirjameeste hauad, kõik ilusti hooldatud. Aastaarvud mõnedel plaatidel olid tõesti iidamast - aadamast. Oh imet, kalmistu administratsioonhoones oli uks avatud ja üldkasutatavad rehad täiesti kasutamiskõlblikud. Ma olin jahmunud, heas mõttes. Kas meil on käes taaskord aeg, mil kõike ripakil olevat ära ei varastata?! Ju vist on. Muidugi võtsime reha ja tegime minu vanaema haua lehtedest puhtaks.
Tänane retk äratas kirkad mälestused ja tekkis uudishimu. Uurisin ja puurisin netist ja ENEst kalmistu ajalugu. Suht jahmatavad faktid- Raadi kalmistu rajati 1773 aastal, uskumatult kaua aega tagasi. Mu kõrvaltänava kalmistu on pindalalt Eesti suurim (ca 9.5 ha) ja sinna on maetud väga suur hulk Eesti kultuuritegelasi. Tänasest jalutuskäigust jäid selgemini meelde B. Alveri ja U. W. Masingu puhkepaigad.
Otsustasime Urmasega tulevikus veel jalutuskäike ette võtta 233 aastasel kalmistul. Soovitan kõigile, kes tahavad vaikuse häält kuulda.
Täna kondasime Urmasega kalmistul pikka aega ringi, sihitult. Mul meenusid seigad lapsepõlvest. Käisime isaga oravaid otsimas-vaatamas ja sügiseti suuri kirjusid vahtralehti korjamas. Kalmistul olid alati tohutu suured lehelaviinid, kus sees sai sahistada ja jalgadega lehti õhku lennutada. Vanaema hauda korrastades, käisin mina alati vett kaevust pumpamas, vesi tuli maa seest pika vinnaga. Imeilusad olid jõulu- ja nääriõhtud, mil käisime sugulaste haudadele küünlaid viimas. Kalmistu oli küünlaleekidest helendav. Meenub üks rist, mille plaat kummaliselt liikus, ise värisesime õudusest, aga ikka käisime vaatamas (käin seda senini vaatamas, täna ka :-) . Piinlikkusega meenutan, et kalmistul sai vingemad luurekad maha peetud ja alati saime vanainimestelt peapesu. Mul oli alati väga piinlik, isegi kümneaastasena.
Tänane jalutuskäik oli väga mõnus. Leidsime Urmasega üles palju kuulsate kirjameeste hauad, kõik ilusti hooldatud. Aastaarvud mõnedel plaatidel olid tõesti iidamast - aadamast. Oh imet, kalmistu administratsioonhoones oli uks avatud ja üldkasutatavad rehad täiesti kasutamiskõlblikud. Ma olin jahmunud, heas mõttes. Kas meil on käes taaskord aeg, mil kõike ripakil olevat ära ei varastata?! Ju vist on. Muidugi võtsime reha ja tegime minu vanaema haua lehtedest puhtaks.
Tänane retk äratas kirkad mälestused ja tekkis uudishimu. Uurisin ja puurisin netist ja ENEst kalmistu ajalugu. Suht jahmatavad faktid- Raadi kalmistu rajati 1773 aastal, uskumatult kaua aega tagasi. Mu kõrvaltänava kalmistu on pindalalt Eesti suurim (ca 9.5 ha) ja sinna on maetud väga suur hulk Eesti kultuuritegelasi. Tänasest jalutuskäigust jäid selgemini meelde B. Alveri ja U. W. Masingu puhkepaigad.
Otsustasime Urmasega tulevikus veel jalutuskäike ette võtta 233 aastasel kalmistul. Soovitan kõigile, kes tahavad vaikuse häält kuulda.
Chess. Vanemuine. Tartu.
Jõudsime kaks minutit enne etenduse algust Vanemuisesse ja olime õnnelikud, et ei pidanud pimedas saalis istekohtasid otsima.
Chess kestis nagu mõned hetked, algusminutitest sai ootamatult ovatsioonidest ülendatud lõpuaplaus. Läksin muusikali omamoodi sisse ja see oli minu jaoks päris uus kogemus. Esimest korda elus. Me ei ole Urmasega kumbki muusikalide sõbrad, aga parimad palad oleme siiski ära näinud, erinevatel põhjustel. Peaasjalikult Vanemuise muusikalid. Jäime mõlemad Chessiga väga rahule. Miks? Senini mõtlen ( Ju see on paljuski detailide kokkumäng ja kooskõla. Muusikali vaadates sain elamuse tänu meie headele andekatele muusikalinäitlejatele Lauri Liiv ja Gerli Padar. Gerli oli lihtsalt super! Koit Toome oli ka hea, aga West Side Story`s oli minu vaimustus suurem. Valgus oli hea. Lavakujundus oli hea. Kostüümid vist kihvtimad, mida näinud olen. Etendust vaadates märkasin ühtäkki, et olen kogu mu tähelepanu peaasjalikult koondatud tantsude jälgimisele ja imetlemisele Minu õhtu sügavaim kummardus kuulus Jüri Naelale. Püüdsin talle oma vaimustust ka sõnades väljendada, aga väljenditest jäi puudu. Tantsud olid lihtsalt fantastilised. Veel sügavam kummardus Jürile.
Elamust võimendas pärast etendust näitlejate sõnavõtud. Kõike ja kõiki kiideti ülivõrdes. Mul on hea meel, et mu sünnilinna teater on tõeliselt tasemel ja sealsed inimesed professionaalsed ja armsad. Vanemuine on üks väheseid kohtasid, mis paneb mind Tartut taga igatsema.
Tellimine:
Postitused (Atom)