Viis päeva tagasi saadud kontserdielamus on senini väga selgesti meeles, sest ikka siin-seal seltskondades tuleb Metallica kontserdist juttu. Kõik on väga rahul, täpselt nii nagu minagi. Vaatamata sellele, et plaat „Master of Puppets“ on mulle suhteliselt võõras, olid kõik superlux. Meestel on uskumatu energia ja võime panna ligi 80 000 inimest oma pilli järgi tantsima. Inimesi oli nii-nii palju, et ma lihtsalt ei suutnud ära imestada. Vau-efekt oli igatahes garanteeritud. Täna arutasin ühe tegelasega kui palju inimestest võisid olla tõsifännid ja palju meiesugused, kes tahtsid oma silma ja kõrvaga kogeda vaatemängu. Oma aruteluga jõudsime sinna, et tegelikult vahet pole, kes mis põhjusel kontserdile läks, käik läks täieette igatahes. Pärast kontserdi imestasin vägagi mõne asja üle – piletikontrolli sabad olid olematud, tualetti marssisin lihtsalt sisse, toidujärjekord oli 10 min, lahkudes ei olnud ummikuid, parklakohaga oli ka kõik hästi. Seega maksimum punktid BDG seltskonnale, suurepärane korraldus.
Mis veel. Ma nii väga kaifisin Metallica karmide meeste olemist. Muusika on käre nii mis hirmus, aga nad ise on nii armsad ja sõbraliku olemisega. Minu lemmik on basskitarrist Robert Trujillo. Mees nagu iidne indiaanipealik, kes teeb sada nägu sekundis. Kui lisada nägudele, olemisele ka soolod, oli kõik kokku väga hea.
Metallica ruulis igatahes!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar