Madonna kontsert, elukogemus!

27. august 2006.a. Pariis. Kell hakkab kohe-kohe seitse saama. Astume kuuekesi naised välja Pariisi hotellist. Ütleme nii, et minu hing on erutatud seisundis. Istun metroosse teadmisega, et varsti täitub mu üks eluunistus – olla Madonna kontserdil ja näha seda kameeleonnaist oma silmaga. Metroo viib meid Percy peatusse. Kui maa peale jõuame, avastame, et olemegi staadioni aia taga. Igal pool on palju rahvast, arvatavasti sama erutatud olekuga kui mina. Taamal näen üht tuttavat nägu, eestlast, kes on neljases pundiga kontserdile tulnud. Uudistan ümbrust. Spekulandid müüvad pileteid. Ma ei süvene nende kauplemisse, sest minu pilet on nööbitud taskus. Teel hotellist staadioni juurde, katsusin selle olemasolu vist kümnel korral, et ikka veenduda, et sissepääs kontserdile olemas. Nagu väike laps. Otsime gate 27. Pika otsimise peale leiame. Ma pole kunagi nii pikka järjekorda oma silmaga näinud. Vaatamata sellele oli see täiesti okei, sest kolonn oli pidevas liikumises. Vahepeal kohtusime eestlasi, Anne ja Kadri tuttavaid. Läbime turvakontrolli, mehi on küll palju, aga taskuid ei puistanud.

Jõudsime staadioni fuajeesse ja avastame, et tegemist on sisehalliga, mis on paras üllatus. Õujee, näeme roosade trussikute ja muu nänni müügiletti. Me oleme naised ja loomulikult jookseme kohale. Leian meelepärase särgi ja saan selle omanikuks. Ma ei tea kus ma sellega käima hakkan, aga pole vahet. Lihtsalt mälestuseks. Vahepeal kikitan kõrvu, kuulen laulu Love Generation. Ei viitsi saali tormata, et näha „austria laulu” (kevadel toimunud lumelauareisi hümn) esitajat. Naljakana tundus hoopis fakt, et õllemüüjate juures ei loogelnud pikka järjekorda.

Saalis on väga palju õndsate nägudega inimesi. Võtan tüdrukud sappa ja pressime ettepoole. Kohtame teel eestlasi, vabandan eesti keeles ja trügime edasi. Võtame positsiooni sisse. Kohapealne seltskond on kohe hästi kirju. Ootame kannatlikult. Kiikan lakke, olin ennist kuulnud, et Madonna tuleb laest diskokeraga alla. Diskokera tuvastatud. Kiikan üksisilmi kera, lootes näha hetke, mil toimub sebimine. Ei näe midagi. Tunnen vaid tohutud ootust nii hinges kui saalis.
Rahvas kiljub. Mina ka. Laest tuleb alla suur diskokera, avaneb puhkevale õiele sarnaselt ja Madonna on selle keskel. Tohutud emotsioonid, mõtlen „see ei ole võimalik! On-on, Anneli on küll võimalik!”. Esimese laulu koreograafia on super. Hoian pilku pikalt Madonnal. Seejärel hakkan uudistama lavakujundust ja led ekraane. Dziizuz, mis kraam! Pilgu jagamisega Madonna, taustatantsijate ja ledi vahel kujuneb õhtu raskemaks ülesandeks. Ülim professionaalsus. Madonna on lihtsalt nii heas vormis ja näeb kuratlikult ilus välja, mu suu vajub lahti. Tema tiim peab olema maailma üks parimaid. Tunnen Madonna loomingut hästi, seega on kõik laulud hästi tuttavad. Imestan, et ta laulab päris mitut vana lugu, armas temast. Siis ma ei saa jälle aru, kuidas ta saab olla nii heas füüsilises vormis, mida nõuab kargamine ja laulmine ühel ja samal ajal. Ja muidugi kostüümiparaadist ei saa üle ja ümber. Hm, 48. aastane naine paneb selga valge liibuva retuus-kombeka ja ta näeb super välja. Njaa, paneb pead vangutama :-) Videoinstallatsioone vaatan kui filmi, üleloomulikult professionaalselt tehtud, ilusad. Tantsijad tantsivad kui segased, lihtsalt kargan õhku suu ammuli. Show on kaasaegne ja moderne. Uskumatu professionaalsus.

Lasen sel kontserdil end kanda...
Kaks tundi showd ja väga pikalt ülevaid mälestusi.

Siin on palju pilte, mida vaadates saab mingi ülevaate toimunust.


Madonna ei ole inimene, ta on üliinimene.


Uudistamiseks:
Ametlik - www.confessionstour.com
Madonnalicious.com
The Confessions World Tour 2006

Taaskuulmiseni!

Ma lähen nüüd Pariisi Madonna kontserdile :-)
Ärge olge väga kadedad, kui tagasi, jagan muljeid :-)

Väga olulised asjad

Mu viimasest trennist on möödas natuke üle kuu. Pikk puhkus (loe: Tallinnast eemal) ja enne seda veel paarinädalane rutiinihalvatus angiinist. Pärast tööle naasmist proovisin kaks korda kohale minna, aga mitte kunagi ei õnnestunud. Küll istusin plaanitust kauem  Haridusametis või napakas liiklusummikus.

Ja täna…ja täna see õnnestust! Ai, see oli hea! Pikk paus on jaksu vähemaks võtnud ja suur jäätise-, kommi-, küpsise-, saia-, koogiralli annab ka tunda. Ootan juba järgmist korda, sport ruulib täiega. Kõlab klišeena, aga nii see on, minu jaoks. Saaks nüüd toitumisharjumused vanale rajale tagasi, oleks elu veel ilusam :-) Kõik see kokku tähendab minu jaoks tohutult suurt ja lakkamatut energialaviini.

Üleskutse kunstihuvilistele - KUMU ekskursioonide tsükkel Eesti kunsti ajaloost

Ekskursioonide tsükkel sobib kõigile kunstiajaloost huvitanutele, kes ootavad ekskursioonilt keskmisest rohkem informatsiooni. Eesti Kunstimuuseumi kogude esimene suur väljapanek Kumu Kunstimuuseumis annab võimaluse tutvuda spetsialistist giidi juhtimisel põhjalikumalt eesti kunstielu olulisemate sündmuste ning eesti väljapaistvate kunstnike loominguga.

1) "Rokokoost romantismini" (18. sajandist 19.-20. sajandi vahetuseni),
2) "Modernism. II Maailmasõja eelne kunst" (20. sajandi I pool),
3) "Eesti kunst nõukogude perioodil" (1944 – 1980ndad).

Ühe ekskursiooni/loengu kestvus u. 1,5 h
Ekskursioonigruppide suurus maksimaalselt 30 inimest.
Hind täiskasvanute grupile 1200.- (sisaldab kolmel korral grupi pääsu vastavasse tsooni ja kolme ekskursiooni tasu). Lõplik tasu selgub pärast seda, kui on teada orienteeruv huvitatud inimeste hulk.

Mul on huvi kokku panna võimalikult suur grupp, et osa saada pakutud võimalusest. Mida rohkem inimesi, seda väiksem osalustasu :-)

Palun kõigil, kes on huvitatud KUMU ekskurssioonidest, mulle teada anda tupsukas@hotmail.com või 6111237. Olen nõus olema kontaktisikuks, vahendama ja konsulteerima huvilistega koolituse detaile.

Üleskutset võib levitada kõikide sõprade seas!

Ootan tagasisidet kuni 24. august.

Meenutus

15 aastat tagasi putši ajal olin Sondas. Olin 15. aastane. Vanaemaga kuulasime raadiot, istusime köögis ja põrnitsesime musta pisikest raadiot, mis oli kõrgel kapi otsas. Telekapilti eriti ei mäleta. Paanikat ka ei mäleta, kõik oli väga vaikne ja hääletu ärevus oli õhus. Sõbrannadega meisterdasime sini-must-valge lipu. Valge riidetükk ja guaššvärvid olid abiks.

Täna ei raatsinud kodust lahkuda, kuulasin palju raadiot ja vaatasin ära paremad palad ETVst. Parim on veel ees, vaatan debatti varbad krõnksus.

Puhkuse tülikas tagajärg

Ma pole vist kunagi nii palju aega kulutanud triikimisele kui täna. Sirgeks sai 17 t-särki, 12 padjapüüri, 10 lina + kümmekond pudi-padi hilpu. Triikimislaud pole enam lookas triikimata pesu all vaid rändas sinna, kus on selle koht.

Õhtu, mis rokkis täiega

Eile õhtu oli täis head muusikast – Martini sünna Müürivahe müstilises tornis, Ministry of Sound Stereos ja Bad Jam Hollikas. Hea muss viis teise dimensiooni, kõik muu tundus absoluutselt tähtsusetu. Bad J , päris elus Raivo, on minu Väga lemmik. Päike on ta teine nimi. See on lihtsalt uskumatu, kuidas tal on anne panna katus sõitma. Lummav muusika, nii et iga kehaosa saab puudutatud mahedatest ja natuke äkilisematest rütmidest. Raivo valitud muss hoiab mind kaua noorena :-) Njaa, tema kodune plaadikogu on nii suur ja vinge, et kuku pikali, mitu korda järjest. Selle riiuli kohal on oreool ja mille kõrval tunnen end  alati sentimeetripikkusena :-)

Tantsuralli annab veel täna tunda, mõnus rammestus on kehas. Mulle meeldib see tunne.

Nagu Põhja-Koeras e. harjutusi sabale.

Aeg-ajalt tüütan kolleege jutuga, et meil võiks olla organiseeritud võimlemisminutid. Nagu ühes dokfilmis, kus näidati Põhja-Koerea vabrikutööliste elu. Ma küll vabrikus ei tööta, aga võimelda tahaks sellegipoolest. Tõusen ühiskondlikus korras püsti, kõnnin suurde saali ja teen nt iga 2 h pärast kuni 10 min ringutusharjutusi kellegi eestvedamisel. Praegu teen seda üksi. Loodetavasti paljud ei märka.

Lihtsalt istumine ja pingsalt meilide kirjutamine on füüsiliselt hullult kurnav. Tunnen kuidas mu selgroog selle jama peale kössi vajub ja sabakont hakkab tuikama. Vasik tunne.

Arvatavasti võin ma ühisvõimlemisest edasi unistada. Ju kolleegid varsti harjuvad minu virgutusvõimlemisega, mida teen uhkes üksinduses.

Kinonädal

Eile käisin vaatamas filmi Autod. Minu silmis konkureerib Jääaeg ühega. Naersin ennast unustavalt ja kinost väljudes oli suu kõrvuni. Multikafännidele soovitan soojalt!

Üleeile vaatasin filmi Miami Vice. Vahelduseks võib ju USA märulifilmi vaadata. Emotsioone ei tekitanud, aga kinos "raisatud" ajast ka kahju polnud. Kaameratöö oli hea!

House music from NY

Üks netiraadio, mis soodustab töötamist ja kehavõnkeid.

Digitally-Imported – House – silky sexy deep house music direct from New York.
Tshekka http://64.236.34.196/stream/1007

Aiai kui hea!


ps. Homme on Stereo&Prives Ministry of Sounds vol5.
Musasõbrad on kohal, mina kaa :-)

Juhus või lihtsalt õnn?

Eile lahkusin kodust hommikul kell 8. Koju jõudsin täna kella 22 paiku. Kogu see aeg rippus kodumaja kõrval poolteist pesunööritäit pesu, peamiselt voodilinad ja muu pudi-padi. No ma unustasin naabritele helistada ja abi paluda. Minu mitte koju jõudmine oli ootamatu.

Täna, õhtuhämaruses kodutänavale sisse sõites, aeglustasin kiirust ja palusin Urmasel ennustada:
a) alles on vaid vähemväärtulikud esemed;
b) alles on kogu pesu;
c) kõik on öö jooksul haitunud.

Urmas pakkus, et alles on kõik see kraam. Tal oli õigus. Sel korral vedas :-)
Selline tore vahejuhtum siis Pelgulinnas, kohe hea meel on.

Tervitused Miškalt

Nädalavahetusel kinnitasin kanna Varemurrus. Trallisime Action Groupi poolt korraldatud suvepäevadel, teemaks 1980 olümpiamängud Moskvas. Hästi lahe oli! Paljud olid vaeva näinud, ajastu riided, jalanõud ja aksessuaarid välja otsinud. Ma nii tubli polnud, olin puhkusel ja lihtsalt unustasin. See-eest olin asjapulk kõikvõimalikes mängudes ja müttasin ringi. Laupäev tipnes videodisko ja Länikuga. Mul on täna päris raske olemine, igas mõttes... Eriti annavad tunda kaelalihased, sest Europe, Metallica jms videod nõudsid oma osa :) Ma tavaolukorras suures koguses retro mussi ei kannata, aga videodiskona ruulis asi täiega. Ma ei mäleta kuna ma viimati stiilis Sandra, Jason Donovani videoid nägin. Kuna asi oli põnev ja tantsida mulle väga meeldib, siis sai ka sellevääriliselt rokitud. Gerli, Sa oled endiselt parim tantsupartner! :-)

Action Groupi poisid on tasemel. Mehed on ülihea huumorisoonega, kui nali tuli, siis hindele 5+, nagu ikka.

Natuke veel...

Puhkus on läbi saamas. Mul on selle üle vist hea meel, olen puhkamisest natuke väsinud. Kolme nädala sisse mahtus Viljandi, Virumaa, Pärnu, Leedu, Lõuna-Eesti, Venemaa.

2.5 päeva ja olen jälle platsis Valge majas tuba 237.

Aklimatiseerumiseks sobivad heasti firma suvepäevad, kuhu kohe-kohe sõitma hakkan. Marju Länik, videodisko ja 1980 a olümpiamängud Moskvas, tõotavad tulla naljakad ja lõbusad.

Leigo talu, koht kuhu põgeneda

Käisime Urmase ja sõpradega läinud laupäeval Leigo Järvemuusikal ja mõnulesime sealses talus. Kontsert, Leigo talu inimesed, teised sõbrad-tuttavad, tulemäng, öine veinitamine Leigo järve kaldal tulede saatel, hommisöök päikse käes...ega rohkem ei osanudki hing ihata. Leigo on puhas ilu. Tahaks tagasi, iga kell.

Mõned pildid Leigost ja Taevaskojast on siin.

Tallinn-Nida-Tallinn

30.juulil istusime neljakesi autosse ja keerasime nina Leedu poole. Reis oli täielikult planeerimata, meie moodi. Teadsime, et tahame välja jõuda Kura poolsaarele (leedukad nimetavad Neringa).

Läti ja Leedu on läbisõiduks äärmiselt igavad maad. Leedu on vaid üks suur põld. Seega on mõistlik kohe välja põrutada ranniku äärde, soovitatavalt Läti-Leedu piiri äärde. Kilomeetreid on palju, ca 650. Minnes jäime ööbima Leedu sisemaale Šiauliai kanti. Võimatu, kämpingu viitasid üldse ei trehvanud. Seega ei jäänud mul muud üle kui marssisin ühte teeäärse maja hoovi ja palusin varjupaika. Tegin tädi 20 raha võrra rikkamaks. Perenaisega diil tehtud, panime telgi püsti ja jäime magama uue päeva ootuses. Tutika telgi ülespanekuga sai elu nalja. Telgi monteerimisega võiks näiteks testida kui terve on peresuhe (sarnaneb kanuumatkaga). Oi me mässasime, aga üles saime. Korra mõtlesin, et oleks pidanud Hinnapommist 500 kroonise peavarju ostma :-)

Leedu on „äge“ maa. Linnades on viidamajandus ülemõistuse nigel. Ise vaata kuidas hakkama saad. Õnneks leidsime Klaipeda uue sadama, praam võttis meid peale ja 15 min pärast olimegi Kura pls-l. Jalakäijad pääsevad saarele vana sadama kaudu.

Poolsaar on väga ilus. Tõeline kuurort, kus saab end eurooplasena tunda. Mererand laiub lõpmata kaugele ja nüüd ma tean, mida tähendab laulev liiv. Jalutasime, peesitasime, sõime jäätist, ühesõnaga mõnulesime. Ööseks kolisime Nida kämpingusse, kus me oma maja jälle püsti panime, teinekord oli kõik palju lihtsam. Saarel on teenused kallimad kui maal, aga see-eest on ka Tingimused. Hilisõhtuni mängisime lauamänge ja tundime end suurepäraselt. Järgmine päev luusisime meremuuseumis ja vaatasime toredat delfiinishowd. Meremuuseum pakkus vist suurimat naudingut meie meestele Urmasele ja viieaastasele Karlile.

Õhtuks läksime taas maale ja sõitsime Palanga külje alla ööbima. Kämping oli selline imelik, aga ajas asja ära. Vähemalt nii lähedal merele, et merekohin kostus telki. Öösel luusisime mereääres, sünge värk. Päeval peesitasime ülerahvastatud Palanga rannas ja vaatasime muuseumis sitikatest tulvil merevaigutükikesi. Pärast kolmandat tuba hakkas mul juba kole igav. Muuseum asub suures pargis, mis on väga vägev koos oma ilusa roosiaiaga. Tasub jalutada. Õhtul keerasime auto nina Eesti poole, lootuses leida Jurmalas kämpingut. Plaanid läksid lörri, sest vihma kallas nagu oavarrest. Kella 23 paiku olime Riias ja otsustasime ühe jutiga Tallinnasse sõita. Urmas on hull mees, ma ei saa aru, kuidas ta jaksab ca 650 km korraga ära uhada.

Reis läks korda ja usun, et lähme leedukate kuurort-poolsaarele veel tagasi.

Üks imelik soov

Kodus on ülihea olla.

Olen elus, terve ja tagasi Leedu reisilt. Eile öösel kell 3 jõudsime. Täna käisin Pärnus jahiga kruiisimas. Mõni aeg tagasi jõudsin koju.

Homme on puhkuse vaba päev, arvult teine. Tegelikult on see kõik kokku päris greizi.
Salamisi igatsen taga oma armsaks saanud rutiini... Ei tea kas ma olen ikka normaalne.