30.juulil istusime neljakesi autosse ja keerasime nina Leedu poole. Reis oli täielikult planeerimata, meie moodi. Teadsime, et tahame välja jõuda Kura poolsaarele (leedukad nimetavad Neringa).
Läti ja Leedu on läbisõiduks äärmiselt igavad maad. Leedu on vaid üks suur põld. Seega on mõistlik kohe välja põrutada ranniku äärde, soovitatavalt Läti-Leedu piiri äärde. Kilomeetreid on palju, ca 650. Minnes jäime ööbima Leedu sisemaale Šiauliai kanti. Võimatu, kämpingu viitasid üldse ei trehvanud. Seega ei jäänud mul muud üle kui marssisin ühte teeäärse maja hoovi ja palusin varjupaika. Tegin tädi 20 raha võrra rikkamaks. Perenaisega diil tehtud, panime telgi püsti ja jäime magama uue päeva ootuses. Tutika telgi ülespanekuga sai elu nalja. Telgi monteerimisega võiks näiteks testida kui terve on peresuhe (sarnaneb kanuumatkaga). Oi me mässasime, aga üles saime. Korra mõtlesin, et oleks pidanud Hinnapommist 500 kroonise peavarju ostma :-)
Leedu on „äge“ maa. Linnades on viidamajandus ülemõistuse nigel. Ise vaata kuidas hakkama saad. Õnneks leidsime Klaipeda uue sadama, praam võttis meid peale ja 15 min pärast olimegi Kura pls-l. Jalakäijad pääsevad saarele vana sadama kaudu.
Poolsaar on väga ilus. Tõeline kuurort, kus saab end eurooplasena tunda. Mererand laiub lõpmata kaugele ja nüüd ma tean, mida tähendab laulev liiv. Jalutasime, peesitasime, sõime jäätist, ühesõnaga mõnulesime. Ööseks kolisime Nida kämpingusse, kus me oma maja jälle püsti panime, teinekord oli kõik palju lihtsam. Saarel on teenused kallimad kui maal, aga see-eest on ka Tingimused. Hilisõhtuni mängisime lauamänge ja tundime end suurepäraselt. Järgmine päev luusisime meremuuseumis ja vaatasime toredat delfiinishowd. Meremuuseum pakkus vist suurimat naudingut meie meestele Urmasele ja viieaastasele Karlile.
Õhtuks läksime taas maale ja sõitsime Palanga külje alla ööbima. Kämping oli selline imelik, aga ajas asja ära. Vähemalt nii lähedal merele, et merekohin kostus telki. Öösel luusisime mereääres, sünge värk. Päeval peesitasime ülerahvastatud Palanga rannas ja vaatasime muuseumis sitikatest tulvil merevaigutükikesi. Pärast kolmandat tuba hakkas mul juba kole igav. Muuseum asub suures pargis, mis on väga vägev koos oma ilusa roosiaiaga. Tasub jalutada. Õhtul keerasime auto nina Eesti poole, lootuses leida Jurmalas kämpingut. Plaanid läksid lörri, sest vihma kallas nagu oavarrest. Kella 23 paiku olime Riias ja otsustasime ühe jutiga Tallinnasse sõita. Urmas on hull mees, ma ei saa aru, kuidas ta jaksab ca 650 km korraga ära uhada.
Reis läks korda ja usun, et lähme leedukate kuurort-poolsaarele veel tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar