Aeg-ajalt tüütan kolleege jutuga, et meil võiks olla organiseeritud võimlemisminutid. Nagu ühes dokfilmis, kus näidati Põhja-Koerea vabrikutööliste elu. Ma küll vabrikus ei tööta, aga võimelda tahaks sellegipoolest. Tõusen ühiskondlikus korras püsti, kõnnin suurde saali ja teen nt iga 2 h pärast kuni 10 min ringutusharjutusi kellegi eestvedamisel. Praegu teen seda üksi. Loodetavasti paljud ei märka.
Lihtsalt istumine ja pingsalt meilide kirjutamine on füüsiliselt hullult kurnav. Tunnen kuidas mu selgroog selle jama peale kössi vajub ja sabakont hakkab tuikama. Vasik tunne.
Arvatavasti võin ma ühisvõimlemisest edasi unistada. Ju kolleegid varsti harjuvad minu virgutusvõimlemisega, mida teen uhkes üksinduses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar