27. august 2006.a. Pariis. Kell hakkab kohe-kohe seitse saama. Astume kuuekesi naised välja Pariisi hotellist. Ütleme nii, et minu hing on erutatud seisundis. Istun metroosse teadmisega, et varsti täitub mu üks eluunistus – olla Madonna kontserdil ja näha seda kameeleonnaist oma silmaga. Metroo viib meid Percy peatusse. Kui maa peale jõuame, avastame, et olemegi staadioni aia taga. Igal pool on palju rahvast, arvatavasti sama erutatud olekuga kui mina. Taamal näen üht tuttavat nägu, eestlast, kes on neljases pundiga kontserdile tulnud. Uudistan ümbrust. Spekulandid müüvad pileteid. Ma ei süvene nende kauplemisse, sest minu pilet on nööbitud taskus. Teel hotellist staadioni juurde, katsusin selle olemasolu vist kümnel korral, et ikka veenduda, et sissepääs kontserdile olemas. Nagu väike laps. Otsime gate 27. Pika otsimise peale leiame. Ma pole kunagi nii pikka järjekorda oma silmaga näinud. Vaatamata sellele oli see täiesti okei, sest kolonn oli pidevas liikumises. Vahepeal kohtusime eestlasi, Anne ja Kadri tuttavaid. Läbime turvakontrolli, mehi on küll palju, aga taskuid ei puistanud.
Jõudsime staadioni fuajeesse ja avastame, et tegemist on sisehalliga, mis on paras üllatus. Õujee, näeme roosade trussikute ja muu nänni müügiletti. Me oleme naised ja loomulikult jookseme kohale. Leian meelepärase särgi ja saan selle omanikuks. Ma ei tea kus ma sellega käima hakkan, aga pole vahet. Lihtsalt mälestuseks. Vahepeal kikitan kõrvu, kuulen laulu Love Generation. Ei viitsi saali tormata, et näha „austria laulu” (kevadel toimunud lumelauareisi hümn) esitajat. Naljakana tundus hoopis fakt, et õllemüüjate juures ei loogelnud pikka järjekorda.
Saalis on väga palju õndsate nägudega inimesi. Võtan tüdrukud sappa ja pressime ettepoole. Kohtame teel eestlasi, vabandan eesti keeles ja trügime edasi. Võtame positsiooni sisse. Kohapealne seltskond on kohe hästi kirju. Ootame kannatlikult. Kiikan lakke, olin ennist kuulnud, et Madonna tuleb laest diskokeraga alla. Diskokera tuvastatud. Kiikan üksisilmi kera, lootes näha hetke, mil toimub sebimine. Ei näe midagi. Tunnen vaid tohutud ootust nii hinges kui saalis.
Rahvas kiljub. Mina ka. Laest tuleb alla suur diskokera, avaneb puhkevale õiele sarnaselt ja Madonna on selle keskel. Tohutud emotsioonid, mõtlen „see ei ole võimalik! On-on, Anneli on küll võimalik!”. Esimese laulu koreograafia on super. Hoian pilku pikalt Madonnal. Seejärel hakkan uudistama lavakujundust ja led ekraane. Dziizuz, mis kraam! Pilgu jagamisega Madonna, taustatantsijate ja ledi vahel kujuneb õhtu raskemaks ülesandeks. Ülim professionaalsus. Madonna on lihtsalt nii heas vormis ja näeb kuratlikult ilus välja, mu suu vajub lahti. Tema tiim peab olema maailma üks parimaid. Tunnen Madonna loomingut hästi, seega on kõik laulud hästi tuttavad. Imestan, et ta laulab päris mitut vana lugu, armas temast. Siis ma ei saa jälle aru, kuidas ta saab olla nii heas füüsilises vormis, mida nõuab kargamine ja laulmine ühel ja samal ajal. Ja muidugi kostüümiparaadist ei saa üle ja ümber. Hm, 48. aastane naine paneb selga valge liibuva retuus-kombeka ja ta näeb super välja. Njaa, paneb pead vangutama :-) Videoinstallatsioone vaatan kui filmi, üleloomulikult professionaalselt tehtud, ilusad. Tantsijad tantsivad kui segased, lihtsalt kargan õhku suu ammuli. Show on kaasaegne ja moderne. Uskumatu professionaalsus.
Lasen sel kontserdil end kanda...
Kaks tundi showd ja väga pikalt ülevaid mälestusi.
Siin on palju pilte, mida vaadates saab mingi ülevaate toimunust.
Madonna ei ole inimene, ta on üliinimene.
Uudistamiseks:
Ametlik - www.confessionstour.com
Madonnalicious.com
The Confessions World Tour 2006
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar