teisipäev, oktoober 28

Vihatuim sõnapaar

NOT RESPONDING.

Ma lähen hulluks, kohe!
Kas te tahate täha kuidas arvuti aknast välja lendab? Kui jah, tulge Pelgulinna.

pühapäev, oktoober 26

Taaskohtumine

Laupäeva öösel võttis mu hea sõber käest kinni ja tegi mind tuttavaks oma sõbraga. Anneli. Indrek. Väga meeldiv. Ja siis me lobisesime maast ja ilmast.

Ja siis ütleb mu vestluspartner, et ta teab mind kusagilt. Vastasin samaga. Vaikus. Oh Üllatust! Ma sain taas-tuttavaks inimesega, kellega 90ndate alguses Pärnus tuttavaks saime ja kelle kambaga me ühel suvel ringi hängisime. Kes on mul nii vanematekodus Tartus kui ka Tln ühikas külas käinud.

Siiralt, sellel üllatusel ei olnud lõppu ega äärt :) Kuna pole inimest näinud u 15a, siis ma lihtsalt ei tundnud teda kohe ära. Ahmisime mõlemad vaid õhku ja see oli tõeliselt lahe kokkusattumus – meie ühine hea sõber tegi meid taas tuttavaks - LAHE!

За искусство

Laupäeva päev oli nagu laupäeva päev ikka. Õhtu oli teistmoodi.

Käisime klaverikontserdil. Minu elu esimene kontsert, kus laval vaid klaver. Stephen Hough, inglise geeniusest pianist oli õigeim valik – nii tõeline, nii maiesteetlik. Aeg-ajalt rändasid mu mõtted samadel radadel nagu U-l. Aeg-ajalt lasin pilgul libiseda teise korruse rõdule, kus esimeses reas istusid neli verinoort inimeset. Tõenäoliselt tulevased klaverimängijad ja arvatavasti jälgisid mängija kätetööd. Piia viitas Rein Rannapile, kes oli ühe parimatest positsioonidest saalis sisse võtnud, et näha kõike mida saalisviibija üldse kopaktselt näha saab. Kontserdi lõpetas Chopini looming ja tundsin katarsise ilminguid. Mida see tähendab minu jaoks? Seda, et see oli mu esimene, aga kindlast mitte viimane klaverikontsert.

Pärast kontserti leidsime end Kultuurikatlast. Seisime kolmekesi ukselävel, seljas piduriided. U veel eriti, must väga elegantne ülikond, valge pluus ja lips. Meie Piiaga olime lihtsalt ilusad. Olime sattunud Õunpuu uue filmi "Püha Tõnu kiusamise" võtetele. Vaadates saali ja inimesi, tundus, et oleme täiesti eksinud. Hetke pärast leidsime üles kutsuja ja liiatigi astus juurde keelgi sebija, kes palus lahkesti lauda minna,. Tundus et oli inimeste kriis ja iga „keha“ oli vajalik. Järgnevad tunnid olid väga meeleolukad. Ja palju toredaid inimesi. Ja palju nalja.

Vaikust, võte!!!

За искусство

Kella 3 paiku lõpetasime kõik see kamp NoKus.

Piia, Oliver, Karli, Raul, +3 in, + meie.

laupäev, oktoober 25

Kellaraamat


Kellafriigi vaatamisvara. Täna ostsin, ise hirmus rahul.

kolmapäev, oktoober 22

22.10.08

kl 8:00 - 23:40

u 20-30 min lõunapaus
u 45 min autoroolis
u 3 h koosolekuid
Sent Items: 66 e-maili + silmatilgad
Inbox: ei saa tuvastada, püüan ikka kirju katalogiseerida+silmatilgad

Sõbrad ammu teavad, et MSNis ja Skypes olen kadunud tüdruk...

Tänase päevaga olen 100% rahul.
Kristile ja Helenile soovin head tööpäeva jätku.

Head aega kolmapäev!

pühapäev, oktoober 19

Pühapäev

Ärkasin kell 8:30 ja olen enamus aja päevast töö teinud. Mis siis, et kodus ja keras. Punkt.

Ilus tuuline päev




19.10.2008
Pirita

reede, oktoober 17

Järgmine reis?

Olen oma peas pikalt veeretanud reisimõtet Firenzesesse. See on muutumas kinnisideeks, millest ei taha üldse enam lahti lasta. Jätk sellele ja sellele.

neljapäev, oktoober 16

Valvurionu tegi päeva...

Seisin kell 7.25 Narva nt ja Jõe tn nurgal ja ootasin rohelist tuld. Inimesi liikvel polnud. See-eest oli miljon autot. Käes tolknes laualamp, mille Urmas korda tegi ja lonkisin rõõmsalt (kas lonkima ja rõõmsalt üldse sobivad kokku, ei tea) Raadiomajja. Fuajees tervitas mind kõige toredam ja jutukam valvurionu. Ühel hommikul arutles ta kõva häälega „kas kuld, vask või pronks, siis täna ta oli eriti kategooriline ja pahandas, miks ma üldse kodus ei maga ja miks ma nii palju tööl olen. Vastasin, et näe festival tulemas ja tööd on vaja teha:)

Kell oli 16:30 ja tormasin läbi fuajee välja järjekordsele kokkusaamisele. Onu hõikas vaid järgi „ oh issand lõpuks ometi lähed valges minema“. Ma vastu, eieiei, ma varsti tagasi. Kell 17:30 lükkasin raadiomaja uks lahti ja onu taas olemas „tulidki tagasi….“ kuulsin koos ukseplõksuga.

Kell oli 19:10 jooksin koos töökaaslasega välja, viisin ta Von Krahli Akadeemiale. Viisin ülilahkelt, sest tänu minule oli ta jäänud juba 10 min hiljaks. Hoidsin teda kinni oma küsimuste ja aruteludega. Jõudsin koju ja hinges oli kaks asja…oeh, nii vara tulin koju…oeh, ja ma ei olegi sel aastal Von Krahli asjadest osa saamas…

15.10.08

esmaspäev, oktoober 13

Pühapäev

minemine

olemine
Piia, Urmas ja mina.
Tabasalu pankrannik, 13.10.08

pühapäev, oktoober 5

Eerik Haamer Kumus

Täna täitsin tühimikku. Kuulasin kahetunnilist loengut Eerik Haameri eluteest ja loomingust. Kumu näituse ekskursiooni viis läbi kuraator Reeli Kõiv. Tõeline nauding oli kuulata kunstiteadlast, kes on paar aastat näitust kavandanud, koostanud märkimisväärse Eerik Haameri loomingut käsitleva teose ja ka juba 80ndate lõpus kirjutanud kunstnikust oma lõputöö. Tänaseni oli Haamer mulle meeldejäänud tööga „Angerjapüüdjad“ , siis nüüd on pilt palju kirkam. Tema vibalike figuuridega tööinimesed on äratuntavalt sarnased; tema Ruhnu motiividel maalid justkui elustavad saareelu ka nendele, kes pole oma jalga saarele tõstnud; inimgruppides leiab üles alati ühe mõtliku ja seltskonda eirava inimese; läbi kümnendite võib leida sarnaseid maale, mille erinevus seisneb teostuses; tema loodusmaalides leiab varjatuid figuure.

Vaadake neid silmi, hämmastav sarnasus!
Eerik Haamer „Noor ema (Ema)“, 1940.
Kaarel Liimand „Eerik Haameri portree“, 1939.




Lummav.

Näitus on avatud 12. oktoobrini.
Kiirustage, sest see on vaatamist väärt!

laupäev, oktoober 4

Kadriorg, 4.10.08

U nagu kUnst

tee

seisak

reede, oktoober 3

Üht, teist ja kolmandat

RÕÕM:

  • Purgis on kolm teleklippi, mille ülesvõtetel osalesin sajaprotsendiliselt (2 X 12 h). Mul oli au koostööd teha omaala proffidega ja noorte inimestega, kes on tohutult potentsiaalikad. Nautisin protsessi ja avastamata tööpõldu. Täna olen targem kui eile ja eile olin targem kui üleeile.
  • Olin külalislektor TÜ-s ja rääkisin sellest, mida ma hästi natuke adun.
  • Sain kutse olla üks esineja ühel konverentsil. Kutse vastuvõtmisega on probleeme, kuna see satub ajaliselt aasta kõige kiiremasse tööperioodi. Eiei, ma ei ole edev. Teeksin seda seepärast, et saada heaks esinejaks ja ilma praktikata on see ilmselgelt võimatu.
  • Elu on mind kokku viinud inimestega, kes mulle meeldivad ja kellele mina meeldin.
  • On reede õhtu ja homme on vaba päev!

KURBUS:

  • Mul puudub eraelu. Kui ma nii jätkan, siis tõenäoliselt ei ole mul varsti ühtegi sõpra. Rääkimata elukaaslasest.
  • Käisin septembris trennis 2X ja maksin selle eest kuu alguses miljon krooni kohustuslikku kuumaksu.
  • Ma ei ole alates märtsikuust tegelenud oma hobidega. Pole aega.
  • Ei vasta kiiresti e-kirjadele, ei jaksa kõikidele vastamata (töö)kõnedele tagasi helistada ja ei pea antud lubadustest kinni. HAIGEMAJA!
  • Olen sageli saamatu ja tohman.

LIHTSALT TORE VAHEPALA:

Andsin oma elu esimese inteka naisteajakirjale ja paljastasin mis kreemi näole määrin :) Tibilik, aga lõbus :) Sain olla päris naine ja ilust rääkida. See on tavaelus suht võõras teema – mulle, kes ma olen võimeline 5 min valmis olema, kes läheb toast värvimata välja ja kes on ses osas väga ebanaiselik.