reede, juuli 27

Tegemisi ja mõtteid Hiiumaalt

Paopes, teeveerul on 19. sajandi alguses ehitatud talumaja, meie kõigi poolt armastatud Kulla suvekodu. Vaatamata sellele, et maja on aegade jooksul palju tuult ja vatti tunda saanud, seisab ta vapralt püsti. Maja on ajastutruu nii seest kui väljast. Selles pesitseda oli ainult suur nauding.

Hiiumaa tekitas palju emotsioone ja skaala oli lai…

Kulla ja noorte emade laager
Kulla on mulle väga kallis ja eriline inimene, tema avas mulle maailma, millest polnud mul enne aimdust.
Kulla korraldab kaheksandat hooaega suvelaagrit (millest 6 on teoks saanud tema enda talus, kaks viimast Viskoosal). Läbi suve on olnud laagris väga erinevate elulugude lapsed/noored. Minu puhkuse ajal said kokku emad, kes on sünnitanud ajal, mil nad olid veel ise lapsed (ca 15 eluaastat). Olen tüdrukutega põgusalt kohtunud ka Caritase kloostris ja perekeskus toimunud üritustel. Tüdrukute elulood on õnnetult kirjud (palju kaotuskogemusi, hülgamisi jne jne jne). Veetsin kõik päevad mõned tunnid laagris. Kaasnevad emotsioonid olid seinast-seina. Olen sotsiaalselt väga tundlik…karmid lood ja kurvad elusaatused…uhh. Vahetpidamata analüüsisin ja kalkuleerisin tüdrukute edasist saatust. Paljudel neist pole kodu, elatakse varjupaigas ja-kus-juhtub. Nii elavad ka nende väikesed lapsed… Vaatamata kurvale poolele, oli laagris ka palju rõõmu. Hoolimine üksteisest, üksteise lastest oli tuntav ja silmaga näha. Nad olid avatud kõikideks ühistegevusteks. Isegi mina sain käsitöötunnis käe valgeks, õigemini mustaks.
Puhas rõõm oli tüdrukutega aega veeta, nendega koos meisterdada ja rõõmustada. Palun, et neil kõigil läheks hästi…

Paradiis, õigemini Surfiparadiis


Sain taas tunda Ristna tuult ja päikest. Naudin seda Eestimaa ääremaad ja merd. Ristnas olen saanud oma elu kõige kõvema adrenaliinilaksu- väga kõva tormiga merel. Eiei, ma ei olnud jeti roolis, olin „vanajumala“ selja taga kaasreisija. Ristna lahedad mälestused viivad mind ikka ja taas sinna tagasi. Kahju, et sel korral merele ei saanud. Kui päike välja tuli, tuul vaibus, oli suur grupp kohal ja ma lihtsalt ei pääsenud löögile.

Geopeitus
Üle pika aja mängisime geopeitust. Edukalt sai üles leitud Hiiumaa neli aaret (Dagö, Militaarne Hiiumaa, Ando-Liisa, Naerusuu), ühe otsingul loobusime, sest ei viitsinud kive kaevata. Nendest neljast sai Dagöga kõige rohkem ka nalja. Nimelt olime juba alla andnud aardeotsingule. GPS juras, vihma sadas jne jne. Enne äraminekut palusin endast teha ühe foto. Võtsin siis poosi sisse ja tokisisin jalaga puujuurealust. Toksisin-toksisin ja oh näe imet, toksisin kauaotsitud aarde välja! Nii juhuslikult pole ma küll ealeski ühtegi aaret leidnud.
Militaarne Hiiumaa oli vägev nagu ikka kõik nõuka sõjaväe poolt maha jäetud katakombid. Sukeldusime maa alla, tuustisime läbi kõik toad ja leidsime aarde. Naerusuu aare asub Ristnas endise sõjaväebaasi territooriumil. Olen seda kohta paar-kolm korda öösel külastanud (Surfiparadiisi kliendiüritused) ja nüüd sain ka päeval jäänukid ära vaadatud. Kuna meil ei olnud legendi kaasas ja ma ei mäletanud kõikide parimate kohtade sissepääsuavasid, on põhjust taas tagasi minna.
Ja lisaks kõigele lihtsalt puhkus ja sisekaemuslik olemine.
24.-27. juuli 2007

esmaspäev, juuli 23

Lugemise järjekord?!

Mul on nina all laual 3 raamatut, mida tahaks kohe-kohe lugema hakata.

*) P.C. De Laclos "Ohtlikud suhted" (tahan enne vaatamist läbi lugeda)
*) A. Camus "Katk"
*) F. Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

Korraga ei saa juu ja raske kaasa tassida kui randa minek :)

Üheksandad suvepäevad

Sel aastal panin end tööandja suvekatele kirja, maksin raha ja tegin märkmikusse sissekande „20.-23.07 Käsmus“. Kõik. Ma olen juba jõudnud sellisesse staadiumisse, kus ma lihtsalt ei viitsi absoluutselt süveneda. Mul ei olnud aimu kes kohale tulevad, mis on programmis, kes esinevad jne. Teadsin vaid seda, et kohal on Action Group ja nad on tasemel.

Mõned päevad enne üritust valdas mind paanika. Ma ei teadnud, kas ja kes minu lähedastest kolleegidest üritusele tulemas. Äkki olen omadest üksi?! Tekkis kohe eriti tunne, et ma kohe üldse ei vii-iitsi. Läksin paraja jorinaga. Noh, raha makstud ja selline aktivist nagu ma olen, et võiks-peaks ikka kohale minema, et mittetulijatele eeskuju näidata :-) Seda enam, et olin olnud Võsul juba paar päeva ja Käsmu on sealt kiviga visata.

Reedel läksin kohale. Aklimatiseerusin. Sain endale päris oma toa, jees. Arvatavasti oli see kunagi ammustel aegadel mõne kasvataja pesa, selline väike tuba, kus olemas eluks kõige hädavajalikum. Igatahes sisenedes meenus mulle 1987 aasta TPL ja ühiskülaskäigud kasvataja tuppa :) Õhtu möödus peaasjalikult jutustades hambaplagina saatel. Väljas oli kohutavalt külm. Öösel nuiasin töökaalase autost mõned pleedid, sest olin tõeliselt mures oma tervisliku seisundi pärast.

Laupäeva hommikul sõime-jõime ja sättisime end platsi äärde. Ootasime kannatamatult sport –ja tagaajamismänge. Kokkuvõtvalt oli päev täis jooksmist ja kargamist. Vaatamata sellele, et meie võistkond üldplaanis esikohta koju ei toonud, oli ikkagi kõige olulisem osavõtt :) Kuna olin „tantsijate tiimis, siis õhtul sunniti mind osa võtma ka „Tantsud tähtedega“ võitlusest. Mul läks hästi :-) Rebisime küll tantsulõvist kaaslasega tihedalt esikoha pärast, aga jäime ikka teiseks (vahe kolm punkti). Aga pole midagi imestada, ma tantsisin kolleegiga vist esimest korda elus ja võitjatiitli sai kaela abielupaar, kes on alati tantsupõrandal hiilanud vitaalsuse ja tantsuoskusega :) Edasi läks kõik hoogsalt ja stsenaariumikohaselt nagu eelnenud üheksal aastal.

Pühapäeval lubasin endale ja Annele, et järgmisel aastal sokutan end vabatahtlikult suvepäevade komiteesse, soovin kaasa rääkida programmi koostamisel. Tegelikult sellest on vähe, luban olla ka aktiivne kaasamõtleja :) Eiei, midagi pole pahasti vaid probleem on selles, et vanad olijad tahavad vaheldust :) Sel aastal oli juba natuke teisiti ja järgmiseks aastaks mõtleme veel midagi uuenduslikku välja!

Musikaalne katsumus

Täna talusin lärmi ja kaotasin palju närvirakke. Mis veel kõige hullem – kohtades, kus tahaks vaikust ja oma mõtteid kuulata. Aga EI! Stroomi rannas olid kuumad 90ndad ja ühes normaalses kesklinna ilusalongis vene diskoraadio. Vaikusest sain vaid unistada, urr! Miks mulle surutakse peale muusikat, mis mulle ei meeldi?! Miks ma pean kuulama muusikat, mis meeldib Stroomi rannamaja baaris töötavale teenindajale või ilusalongi ilusale venekeelt kõnelevale barbile? Ühiskondlikes kohtades peaks olema seadusega keelatud inimeste häirimine. Muusikasõber kannab oma mp3-mängijat. Lastagu ometi inimestel rahus elada.

teisipäev, juuli 17

Rännakud ooperimaailmas

Reedel külastasime Pärnu Ooperipäevade raames etendunud „Toscat“. Enne seda vaatasime Pärnus Promfesti raames „Carmenit“. Sellest eelmisegi nähtud ooperi vahe pole väga suur. Selline tihedus pani mind mõtlema ooperile kui žanrile ja huvile, mis on ei-tea-kust-ootamatult välja tulnud.

Tundub, et kõige suurema tõuke on andnud laupäeviti Vikerraadios eetris olnud „Ooperigurmaanid“. Olen seda saadet väga palju kuulanud ja ju on tekkinud alateadlik uudishimu ja kogemissoov. Teiseks mõjutajaks on ehk Ruta, kes on ooperimaailmas väga pädev. Olen aastaid kuulnud tema kogemusi ja hinnanguid.

Olen ooperiteemadel väga võhik. Ma ei oska hinnata teemat, kes laulis mustalt või kes noodist mööda. Ma olen totaalne võhik.

Mida hindavad võhikud etenduse lõppedes? Seda: missuguseid emotsioone tekitas avamäng, kellel oli kõige vingem häälematerjal, mitu aariat pani südame põksuma, kas kostüümid olid ilusad, kas kavakujundus oli ilus, mitmel korral tuli kananahk peale ja mitmel korral läks silm märjaks jne.

Ei midagi ratsionaalset, kõik vaid emotsionaalne.
Senini on lemmik ikka Traviata (Estonia).

esmaspäev, juuli 16

7 vähetuntud fakti minust

Lugesin Kaja ja Gerli paljastusi. Võtan kinni Kaja sõnasabast ja jätkan...

Kiikse ja fetisheid mul eriti pole va tohutult suur armastus käekellade vastu ja kartus avatud kõrguse ees (erinevad avatud vaatetornid, kuhu otsa ronimseks peab kasutama kitsaid ja tudisevaid treppe).

Niisiis:

*) Mul olemas nö teine ema- tädi Laine. Tema hoidis, õpetas, seletas, suunas, aitas ja tema õpetussõnu kannan endaga senini kaasas. Tema poeg oli mu vennaraas, olime nagu kaks tilka vett. Liikusime tihti kolmekesi koos ja olime kui pere - kõigil rosinasilmad peas :) Ilma Laineta poleks ma päris see, kes ma praegu olen…

*) Minu elus mängib suurt rolli isa vend onu Uuno. Tema on „süüdi“ selles, et ma pärast keskkooli lõppu pakkisin seitse asja ja Tallinnasse kolisin. Õnnelikel on „rikas onu“ Kanadas, aga minul oli palju lähemal – Tallinnas. Uuno aitas mind igas mõttes pealinnas jalule.

*) Pärast keskkooli lõpetamist tulin Tallinnasse teadmisega, et minust saab õmbleja. Kolm aastat (keskkoolis), igal esmaspäeval kiitis õmblusõpetaja mu annet ja pani mind uskuma, et minust saabki hea rätsep. Mu vanaema oli õmbleja ja isa osav õmblustöödes (isa tegi kõik kodused õmblustööd). Seega geenides :) Õnneks ma ei saanud kooli sisse ja mu haridustee võttis teise suuna.

*) Palju aastatid tagasi soovisin endale tõestada, et mul on iseloomu. Läksin lambakarjaga kaasa ja pidasin proteiinidieeti. Esineme ja viimane dieet minu elus! Õudne mälestus.

*) Korralikud naised panevad enne voodi pugemist riided korralikult kappi või vähemalt toolileenile. Mulle meeldib aeg-ajalt need jätta lohakalt voodi ette. Ma tean täpselt kes on selle jama taga... Peaks sellest kiiksust st lohakusest lahti saama!

*) Mul on kodus raamatud ja cd-d oma kindla süsteemi järgi reas. Olen kohe närvis, kui keegi paneb midagi valesti tagasi. Endale annan apsud andeks, vastasel korral poleks üldse põhjust riiuleid korrastada :)

*) Köögikiiksud – kapis olgu alati väga kuivad nõud (kui pesen mingil põhjusel käsitsi, siis saab käterätik valu) ja sibulat lõikan alati ühtemoodi (Laine õpetas).

Relax, käes on puhkus!

Esimene puhkuse päev on õhtus.
Tavaliselt on mul puhkus viimase vindini planeeritud, aga sel aastal on teisiti. Kõik-kõik on teisiti. Spontaansus on mu liignimi.

Rõdu


Leidsin selle rõdu Pädastest.
Koht, kus tahaksin kunagi hommikukohvi juua.

Mujal



Kaugel ära, saatjaks Sidsel Endresen & Bugge Wesseltoft "River".

neljapäev, juuli 12

Sõprade uus kodu

Liisa ja Tannu said endale üleeile uue kodu.
Ma siiralt loodan, et nad võtavad selle kiiresti omaks ja teevad sellest endale mõnusa pesa :-)

teisipäev, juuli 10

Katki

Ma nutsin, sest mul polnud jalatseid, -
kui nägin meest, kellel polnud jalgu.

Pärsja mõttetera

reede, juuli 6

Suure suuga mees

Muljetavaldavalt suurel laval mõjus Steven Tyler vingelt. Nii energilile ja krutseid täis, lahe :)
Aeorsmithi kontsert oli minu jaoks nii ja naa, sest ma teadsin vaid üksikuid lugusid ja õiget fiilingut kätte ei saanud. Usun, et asi oli minus, sest see ei ole muusika, mille peale ma väga erutuksin.

Samas No Big Silence`i, Metallica ja Rammstaini kontserdilt olen küll kõrvade peal ära tulnud. Ah, võta sa siis kinni....

kolmapäev, juuli 4

Õõnsus

Täna kogesin taas väga tugevat õõnsustunnet, mis tekib head muusikat kuulates. Reaalsustaju kaob, juhe jookseb kokku ja maailmas eksisteerib ainult muusika. Sain kahe plaadijagu uut kraami. Mõnus... Ma tean, sellele tuleb veel lisa. Ja see on veel mõnusam...

Mesihäälse George Michaeli kontserdist


Gerli ütles „Lähme ?“, mina vastu „Lähme!“. Kontserdi seisupiletid sai ostetud juba päris ammu. Noh, et ikka saaks puusa nõksutada ja muidu rõõmsalt karata. Aga võta näpust, vahepeal oli kontsert väljast sisse kolinud ja meid rõõmsalt istuma paigutatud. Thanx, et mitte päris lava taha! Nimelt olime omadega kolmandal tasandil, mis on Hartwell Arena päris kõrgel. Igatahes Gerlil hakkas pea ringi käima ja minulgi oli natuke kõhe. Urmas on mees ja ta oli omadega rahul :) Leidsime allpool kolm vaba kohta ja sinna me omadega kolisime. Natuke lähemale sellele ilusale ööbikule. George Michael ei ole mu lemmik, plaati kodus naljalt peale ei pane, kui on head alternatiivid riiulist võtta. Jaa, mõned laulud on väga ilusad ja sügavad, aga sellega ka minu jaoks asi piirdub. Aga ma jäin vaatamata sellele kontserdiga väga rahule! Saalis toimus midagi ennenägematut! Esimesest noodist kargas rahvas kõikidel tasanditel püsti ja tantsiti kuni kontserdi lõpuni. Ma olen oma elus mitmel kontserdil käinud, aga sellist tantsumaratoni pole enne kohanud. Isegi mitte Pariisis Madonna kontserdil, minuarust.
Kokkuvõtlikult nautisin kontserdi väga head helikvaliteeti, meelast häält ja muidugi ka oma tantsupartnerit :) Ja lõpetuseks ka öist jalutuskäiku läbi sumeda Helsingi kesklinna meie armsasse pessa- sõprade koju :-)

pühapäev, juuli 1

Chillgrill Helsingis

Pikad nädalavahetusd Helsingis on väga monusad.
Õhtul lähme George Michaelit kuulama-vaatama. Mõnele üksikule laulule ehk ikka oskan kaasa ümiseda :)

Päeval piilun kohalikku kaubandust. Eile läks sellega kehvasti, käisin nagu kana lettide vahel ringi ja midagi ei osanud tahta. Tegelikult on mul ju riided olemas.