Reedel veetsin pika õhtu Estonias. Alustuseks kolmetunnine ooper „La traviata“ja hiljem oleng lavalaudadel. Ooper on minu jaoks võõras žanr, olen sel teemal ikka vä-ga rumal. Minu kokkupuude on ainult üks varajasem kogemus ja laupäevane Vikerraadio saade Ooperigurmaanid. Viimast olen üsna usinalt kuulanud. Urmas on paaril korral ka kodus paate mängitanud, aga see on tavaliselt lõppenud minu undamisega. Oleme ikka arutanud, et lähme Estoniasse, aga jutuks on see jäänud. Isegi ei tea miks.
„La traviata“ (tõlkes: langenud naine) kutse üle olin õnnelik. Lõpuks ometi. Ma ei pidanud mitte kriipsuvõrdki pettuma. Avastasin, et ooper on ainuke žanr, mis naelutab mind tooli külge ja ma ei nihele. Oma kärsituse juures istusin liikumatult, hea, et sain aega hingata.
Hilisem vastuvõtt Neeme Kuninga ja Urmas Põldma seltsis, teatrijutud ja muidu väga vahvad inimesed, panid päevale ilusa punkti.
Otsisime juba Urmasega ooperit, mida vaatama minna. Tahaks ooperit „ Juudit“ näha, ju me läheme ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar