Täna sain teatraalse vapustuse, Vene Draamateatris vaatasime Ugala külalisetendust "Keisri hull". Viimati kogesin seda tunnet 1992. aastal Vanemuises etendust "Faust" vaadates. Küll oli pikk vahe, 14. aastat.
Ma ei ole veel raamatut lugenud, häbi kohe. Õnneks oli kõrval Urmas, kes aeg-ajalt kommenteeris, sildu tegevuste ja ütlemiste vahele rajas.
Sügav kummardus Jaan Krossile. "Keisri hull" on väga suur teos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar