Reedel külastasime Pärnu Ooperipäevade raames etendunud „Toscat“. Enne seda vaatasime Pärnus Promfesti raames „Carmenit“. Sellest eelmisegi nähtud ooperi vahe pole väga suur. Selline tihedus pani mind mõtlema ooperile kui žanrile ja huvile, mis on ei-tea-kust-ootamatult välja tulnud.
Tundub, et kõige suurema tõuke on andnud laupäeviti Vikerraadios eetris olnud „Ooperigurmaanid“. Olen seda saadet väga palju kuulanud ja ju on tekkinud alateadlik uudishimu ja kogemissoov. Teiseks mõjutajaks on ehk Ruta, kes on ooperimaailmas väga pädev. Olen aastaid kuulnud tema kogemusi ja hinnanguid.
Olen ooperiteemadel väga võhik. Ma ei oska hinnata teemat, kes laulis mustalt või kes noodist mööda. Ma olen totaalne võhik.
Mida hindavad võhikud etenduse lõppedes? Seda: missuguseid emotsioone tekitas avamäng, kellel oli kõige vingem häälematerjal, mitu aariat pani südame põksuma, kas kostüümid olid ilusad, kas kavakujundus oli ilus, mitmel korral tuli kananahk peale ja mitmel korral läks silm märjaks jne.
Ei midagi ratsionaalset, kõik vaid emotsionaalne.
Senini on lemmik ikka Traviata (Estonia).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar