Arvult kaheteistkümnendad. Läbi aastate on talvekate koht ja stsenaarium üks - kindel ja hea. Nii ka sel aastal. Jõudsime Annega Margusesse reede hilisõhtul. Teades, et laupäev tuleb üdini sportlik, hoidsime madalat lendu, ei pidu ega pillerkaart, rääkimata kohalikust diskoteegist. Hea oli olla koos ex-kolleegidega, kes istuvad südames sügaval. Pelgalt nende nägemine tirib suunurgad taevasse ja kõik on nii endine. Nii mõnigi arvas stiilis, et ma pole tegelikult kusagile läinud, lihtsalt pole tükk aega tööl käinud:)
Laupäeva hommikul olime varakult mäel, et nautida Kuutsekat nii palju kui nautida saab. Paar soojenduslasku esimestel nõlvadel ja seejärel toimus jagunemine- Paavo parki ja mina käisin sõitsin nõlvalt-nõlvale, et vähegi päeva vaheldust tuua. Selle aasta lemmikuks on saanud nõlv, mis on paremal pool pargist. Nõlva esimene otsal saab mõnusalt tuhiseda ja teine ots on motiveerivalt järsk. Eriti kui on veel sõitmas keegi, kellest tahad parem olla:) Ütleme nii, et 7 tundi rahmimist (sh kaks pikemat kakaopausi) tegi oma töö, täna on keha päris nõder. Sellele lisab funki juurde magamatus ja eilne ööklubi kus ükski talvepäevadele tulnu ei malda istuda. Kahjuks pean tõdema, et muusikavalik oli minu jaoks kohutav, rääkimata üleminekutest ühelt stiililt teisele. Aga kui on talvekad, siis kõik muu kaalub isegi halva muusika üle:)
Täna jõudsin koju mõistlikul ajal ja olen peaasjalikult maganud. Natuke kripeldab, et täna mäele ei läinud, aga küll ma veel jõuan. Ees on Austria ja miks mitte veel üks soojendussõit Kuutsekal. Eks näis.
Emtikad, ma pean teist väga-väga-väga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar