Lumelauaga Val Thorensis

Kurbus on peal, kauaoodatud reis ongi selleks talveks läbi.

3.-10. veebruar 2007.
See-eest on mida meenutada, nautisin 6 päeva Val Thorensi mägesid.

Reis ise kulges valutult. Mainimist ehk väärib pärast 2.5 tunnist lennureisi sama palju transfeeri Genfist Val Thorensisse. Minnes oli jube väss peal, olin terve tee poolunes ja unustasin vaid voodist. Tagasõit Eestisse algas omapäraselt- vedelesime paar tundi hotelli-kortermaja fuajees, seejärel mitu tundi Genfi kesklinnas ja siis veel tunde Genfi lennujaamas. Põrr, see oli väsitav. Abi oli sõpradest, muusikast ja raamatust.

Ahjaa, 1.5 päeva enne reisi tekkisid angiini tunnused ja palavik. Õnneks sain rohud kohe peale ja esimeseks mäepäevaks olin täiesti terve. Eks kõrgus ja päike mõjusid ülihästi :-)

Mäel olin igal meetril ettevaatlik, sest minuga alati juhtub igasugu asju. Ettevaatlikkus tasus ära, sain aind parema põlve siniseks. Ja enamuses süüst panen sellele, et libastusin keset küla, kui läksin õhtutunnil ema-isale tervituskaarti postitama :S

Seltskond oli väga oma ja tuttav. Kahe korteri peale jagunes ära palju toredaid inimesi. Lennukis kohtasin tuttavatega, kelle tulekust mul polnud aimu. Lisaks veel nii mõnedki inimesed, kelle nägu oli tuttav. Alustuseks sain aega veeta sellega, et püüdsin viia nägu ja (kohtumis)kohta kokku. Hotell-kortermaja asus keskuses, 2300 m peal. Väljudes sai kohe lumelaua alla panna ja minema vuhiseda. Hästi mugav variant, ei mingit bussi ega kellaaegadest kinnipidamist. Asukoht andis võimaluse olla oma aja peremees. Koha väga suur miinus oli see, et lähedal asusid ööklubid. Öösel lasti lahti palju kariloomi, kes räuskasid ja möirgasid. Kui ma poleks loomult laisk, oleks läinud tänavale ja andnud neile lumelauaga serviti. Ilmad olid kokkuvõttes igati OK. Kolmel päeval nautisime lauspäikest, taevas oli sini-sinine. Ülejäänud kolme päeva sisse jäi pilvi ja lumesadu. Kolmapäeval tuli hullu tunne peale, sest taeval ja maal ei olnud vahet. Kõik oli silmipimestavalt valge. Mäest alla sõites ei näinud pinnase struktuuri, sõitsime lihtsalt tunde järgi. Viimane oli väga ebamugav, sest kui mingil põhjusel oleks end kinni sõitnud, oleks võinud nii mõndagi juhtuda. Neljapäeval saime mõnusat puudrit, mm. Laskumised olid vinged, aga päris väsitavad.

Mägedest vaba aeg kulus lebotamisele, spatamisele, ühissöömingutele ja muidu jututamistele. Ühel õhtul kammisin kohalikke kauplusi. Kaupa oli, aga vajadused puudusid.

Mäed-mäed-mäed. Väidetavalt on Val Thorens Euroopa kõrgeim

mäekuurort. Ja väga ilus on! Sel aastal ma kogu aeg ei ahhetanud, sest eelmisel aastal Mayrhofenist saadud ilulaks on senini meeles. Minu, Vahuri ja Paavo lemmikuks sai Orelle, kus päiksepaistel olid lihtsalt lummavad vaated ja megamõnusad ja pikad laskumised.


Reisil klõpsitud pildid.

Alani pildid.