Kujutage ette kuivanud lille, kelle hing ripub juuksekarva otsas. Ta teab, et peagi kastetakse teda toasooja veega. Saabub kauaoodatud päev. Kastja tuleb lille juurde ja valab sinna pisikese tilga vett. Vesi niisutab paari ruutsentimeetrit ja umbes 1 cm sügavusele. Lill teab kui hea see on, aga vesi juurteni ei jõua. Lill vaagib hinge ja püüab pealmistest kihtidest niiskust kätte saada...
Täna oli Ultima Thule 20nda sünnipäeva juubelikontsert. Olin seda väga-väga oodanud, piletid iidamast - aadamast ostetud. Pärast esimest lugu sain aru, et järgnevad paar tundi saavad väga valusad olema. Kontserdi heli oli absoluutselt paigast ära, ühesõnaga heli oli olematu. Ümbritsevad inimesed muutusid kontserdi jooksul natuke närviliseks, sosistati ja niheleti. Ma püüdsin nii palju tolerantsi üles näidata, et ei läinud kaasa Urmase palvega ära minna. Riho Sibul on võrratu muusik, ma ei suutnud…
Mis iganes oli põhjus, aga tegemist oli musikaalse vägivallaga.
Kõik saalisolijad teadsid milleks on Riho Sibul ja Tõnis Mägi võimelised. Nad on tegelikult liiga head...
Urmas samal teemal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar