Täna kell 3 vaatasin närviliselt kella ja ootasin tööpäeva lõppu. Rahvas oli laiali vajumas, kes kuhu. Üldse ei jaksanud „paberitööd” teha. Otsustasin Summerilt läbi astuda. Lohutasin end, et ma ei viili ja lähen vaatan kuidas emtikatel läheb. Eks nagunii pärast tuleb arvamust avaldada jne. NB: Ma taaskord ei saa ma mainimata jätta, et ma ei pea sel aastal Õllekal ametlikult kohal olema.. Sellest aastast on selleks teised inimesed.
Mida arvata Õllesummerist? Ma ei arva suurt midagi. Võrreldes eelmise aastaga oli kõik kuidagi helgem – istusin erinevate tuttavatega headel aladel (jazz ja lounge) ja sai aastajagu juttu ette räägitud. Liikusin ringi nii vähe kui võimalik ja haihtusin platsilt ajal, mil rahvas hakkas kogunema. Positiivne tähelepanek on seegi, et väiksed putkamajandused on kadumas. Alad on suured ja soliidsed, coca-cola punaseid tööle ja laudu enam naljalt platsil ei kohta. Ala väljanägemine on viisakamaks muutunud ja toidupakkujate arv vähemalt näiliselt vähenenud. Kui oli näha hordide ohumärke, jalutasin Oru väravast välja. Pean tunnistama, et nii pikkasid järjekordasid pole ma tükil ajal kohanud – meeletu mass inimesi püüdles teisele poole aeda. Mu imestus oli kohe väga suur.
Seepeale istusin autosse ja sõitsin kiiresti minema. Kõik.
1 kommentaar:
Kolmapäeva õhtu oli mõnus õllekal. Rahvast lahedalt, sõbrad, Müncheni õlu ja muidugi Metsatölli kontsert.
Postita kommentaar