Puhkuse esimesel laupäeval sõin oma sõnu ja otsustasin sõita kaheks päevaks Viljandi Folgile kuulama-kaema pakutavat meelelahutust. Ma olen palju aastaid vandunud, et mina sinna rahvarohkesse kohta jalga ei tõsta. Aga ära iial ütle iial.
Minuga liitusid Gerli ja Kristel ja meie kohtumispaik oli Baltijaam. Reis algas põnevalt, olime kolmekesi rongisõidust juba ette vaimustunud. Tallinn-Väike peatuses astus rongi mu Austria reisikaaslane Martin, keda oli vägagi rõõm kohata. Niisiis 2.5h Tallinn-Viljandi rongisõitu läks kiiresti, sest koos olid kolm jutukat tütarlast ja Martin, keda polnud ammu näinud.
Olen Viljandis käinud 10 aastat ja ma polnud kuni laupäevani kunagi näinud oma silmaga Viljandi raudteejaama. Nüüd on siis see koht ka ära nähtud. Juhtus nii, et meile kolmele tüdrukule tuli vastu kolm autot, vot nii hea organiseerija ma olengi :-) No juhtus nii...kaks emtikast head sõpra ja Urmase vend. Lisaks kõigele sain kokku kolme viimase lumelauareisi kaaslasega, kes omakorda olid Martinile vastu tulnud. Igatahes elevust ja rõõmu oli kuhjaga.
Suundusime kõik-see-mees Urmase vanematekoju Paalalinna ja vallutasime maja. Moosisaiad söödud, läksime Viljandi Folgile. Ma olin alguses ikka ettevaatlik, eks olin väikese eelarvamusega. Nii palju inimesi... Asi polnud üldse hull, ainult korra tuli ärajooksmise isu. Oeh, kuidas mulle ei meeldi rahvamassid. Aga meie Tallinna inimeste kamp oli väga hea ja oli täiega lõbus. Programmist pigem nautisin ürgeestlaslikke ülesasteid. Untsakad jms kraam mulle ei istu. Öösel läksime Bangalosse, kus oli öödisko (keskmine vanus oli 17). Olime raudselt oma kambaga kõige vanemad ööklubi külalised. Sellest oli absoluutselt kamakaks, sest muusika ruulis täiega, oli puhas hausipidu.
Teine päev oli eluchill – kolmetunnine hommikusöök koduaias suure seltskonnaga, Folgil eksootiliste esinejate nautimine, peesitamine, olesklemine, kolmetunniline õhtusöök taas koduaias. Kõik oli lihtsalt megamõnus. Kõik jäid täiega rahule ja keegi ei raatsinud Viljandist koju sõita. Ikkagi sõitsime. Öösel põrutasime Urmasega Ida-Virumaale Sondasse, kus ma veetsin enamus oma lapsepõlve suved. Hirmus kahju, et vanaema pole minu kõrval juba 10 aastat. Praegu elavad Sondas mulle väga kallid onu Kalev ja tädi Silja ja nende pered.
Nii suurepärased olidki puhkuse 1. ja 2. päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar