Tahaksin kohata kuldkalakest. Asjad, mille ma maailmas kaotaksin, on laim, pahatahtlik tagarääkimine, kritiseerimine ja arvustamine. Nimetagem seda kokkuvõtlikult klatšiks väga erinevate varjunditega. Seda kõike kroonib oma nina toppimine sinna, kus see üldse olema ei peaks. Haiglaslik uudishimu vääriks omaette lookest.
Tekib küsimus - ma olen naine ja see ei ole võimalik, et ma oleksin sajaprotsendiliselt puhas nimetatud pattudest?! Ega sajaprotsendiliselt olegi. Aga ma olen teinud ja teen ka edaspidi selleks kõik, et viia see miinimumi peale. Kui ma kedagi arvustan, siis iseennast või kahekesi olles oma vestluspartnerit eesmärgiga nõuannet anda või arvamust avaldada.
Päris kaotada seda jama ei ole võimalik. Aeg-ajalt on väga raske aru saada, kus jookseb piir informatsiooni vahetamise ja kergemat tüüpi klatši vahel. Antagu mulle palju mõistust ja arukust vahet teha.
Patoloogilisel e. eriti rämedal kujul klatši tunneb kaugelt ära. Eriti kurb on kuulda pahatahtlikku tagarääkimist suuremas seltskonnas, kus on palju kõrvu ja seega potentsiaal juttude levimiseks eriti suur.
Miks inimesed klatšivad?
Äkki seepärast:
Enda populaarsuse tõstmiseks?
Enda eraelu puudub?
Rahuldamata vajadused?
Kättemaksuks?
Alaväärtuskompleksidest tulenevalt?
Lootes, et edastatud info on kellelegi kasulik ja vajalik?
Ajaviiteks?
Lihtsalt on nii põnev, et kuku pikali?
Noh mis iganes põhjuseid ettekäändeks tuuakse, olen arvamusel, et endast lugupidav ja arukas inimene kontrollib, mida laseb huulte vahelt välja voolata.
Jätkuvalt - antagu meile palju tarkust ja kainet mõistust. Aamen.
2 kommentaari:
2/3 maailmas räägitavast jutust olevat klatš. Ju on siis sedasorti sotsiaalsus vajalik olnud, kuidas ta muidu nii elujõuline oleks, isegi ahvidel olla sedalaadset infovahetust. Et aga ikka ühiskonnas, kogukonnas paremaid positsioone võita, infoga infot osta. Aga eks aeg ole edasi läinud, kasuliku info liike ja hankimise viise juurde tekkinud, on moraalinormid, viisakus jne.
Klatsimooridest. Mulle kui mehele tunduvad nad tõsiselt naljakad. Puudeks oleks paduklatšimist vist tiba palju nimetada, aga ju on tegu mingite vajakajäämistega lapsepõlvest. Vähesest tähelepanust, last pole kuulatud, tõsiselt võetud, enesehinnag on seetõttu madal, ja sellest on saanud ihalus, et teda ometigi kuulataks, (ja mida põrutavam uudis, seda suurem tähelepanu)? Ja hiljem saab ihalusest harjumus. Ja eks madal enesehinnang tõuka ka ümbritsejaid maha tegema, et ikka ja jälle jõuda ennast upitava vormelini "mina küll nii lollisti ei teeks", mispeale ka kuulaja tänulik on, et ka tema rääkija arvates nende lollide hulka ei kuulu, kes "niimoodi teevad". Nii et, tundkem neile klatšimooridele kaasa. Ja ärgem unustagem nende juttu mingi koefitsiendiga läbi korrutamast.
Ja veel, ka kollane meedia keskendub ju ebaolulisele, väärika inimese jaoks tarbetu info vahendamisele. Ja eks see aitab sellise meedia tarbija väärastumisele veel kaasa.
Ma siiralt loodan, et pakutud osakaal 2/3 ei pea paika.
Njah, aeg-ajalt on ikka väga raske aru saada kus jookseb klatši ja mitte kaltši piir. Eks see ole muuhulgas ka paljuski moraalinormide ja väärikuse taga kinni.
Postita kommentaar