Täna istusin hambaarstitoolil. Kristjan teatab, et ta tõmbab mu tarkusehamba välja. Päikseline päev variseb kokku ja mu mitmeid kuid peetud võitlus on kaotatud. Sest see hammas t u l e b välja tõmmata ja mul pole enam piisavalt argumente, miks see hammas peaks alles jääma. Tunnen end nagu paarkümmend aastat tagasi Tartu 3 KK hambaarstitoolil. Meenuvad suured hambatangid, mis lebavad raskelt mingis plekk-kausis. Näitan üles oma ärevust ja hambaarst lohutab. Ei pidavat hull olema ja haiget ei pidavat tegema. Eriti nagu ei usu. Otsin lohutust. Minu jaoks koogitakse välja inglike ja kuradike, mis on tegelikult mõeldud vist 3 aastastele. Vahet pole, mul üks ümmargune null lõpus. Kaine mõistus tuli koju – ma ju usaldan seda inimest, kes mu pea kohal professionaalse ja sõbraliku pilguga otsa vaatab.
Moraal - hirm oli suurem kui asi väärt. Ei olnud enam plekk-kaussi ja kolksatavaid tange. Oli, on ja jääb hea huumorisoonega hambaarst :-) Nüüd otsin ahju, kuhu see hammas suure kaarega visata - pidavat vist õnne tooma või võis ühe soovi soovida, täpselt ei mäleta :-)
2 kommentaari:
Raha pidi saama, kui haldjas hamba ära viib. Ma loodan, et mind lohutavad analoogses situatsioonis Gucci ja Täpike (mõeldud 30 aastastele) :)
Haldja ilmutus ei ole ka paha variant. Ehk jäängi teda ootama :-)
Täpike lohutab sinu sõpra, pigem? ;-) Kui haldjaga kõik plaanitult läheb, kaalun tõsiselt Givenchy rahakoti ostmist :-) Aiaiai, kui naljakas on :-)
Postita kommentaar