Kuu tagasi käisin KUMUs ekskursioonil. Viiendal korrusel sattusin juhuslikult silmitsi üksiku skulptuuriga, millest ei osanud mitte midagi arvata. Pigem ei saanud nendest eksponaatidest aru, tundusid kummalised. Jutt käib KUMU ajutisest näitusest „Skaalanihe– skulptuur avatud mänguväljal“.
Täna käisin KUMUS kuulamas Eesti kunstiakadeemia doktorandi Andres Kurg loengut teemal „Sotsiaalne ruum ja kunst. Miks kunstiteose koht on oluline?“ Pealkiri ja sissejuhatus inspireeris niivõrd ning mitte minemine oma lemmikmajja ei tulnud mõttessegi. Läksin üksi, seda enam oli võimalust häälestada end teisele lainele.
Mul on põhjust tagasi minna ja see viienda korruse näitus uuest läbi jalutada. Juba huvi pärast. Kuu aega tagasi ma ei saanud nendest skulptuuridest midagi aru saadagi, sest mul puudus absoluutne teadmine minimalistlikust kunstist, kohaspetsiifikast ja ruumi teooriatest. Täna, kahe tunni jooksul sain sellest mingisugusegi aimduse. Njahh, siin maailmas saab kõike kunstiks nimetada, muuhulgas ka näitusesaali laotud telliskivide hunnikut. Minimalistlikule kohaspetsiifilisele kunstile omapäraselt telliskivi-telliskivi kõrvale. Kohati tegid Andres Kure poolt näidatud illustreerivad pildid nalja ja veel naljakam oli kui rääkis täiendavaid seletusi juurde. Tänapäeval on puhkenud palju skandaale, sest kuulsate kunstnike töid müüakse maha. Aga mitte nii nagu tavaliselt maali vaid näiteks üksikuid telliskive või betoonkuupe, mis on Marfas, Texase osariigi põllul. Loengu lõpus tekkis põnev mõttevahetus, olin ainuke, kellele oli teema täitsa uus. Sain asja kommenteerida asjatundmatu pilgu läbi, mille peale teadjad heas mõttes õhevile läksid :-) Kogu õhtut kroonis jutuajamine KUMU inimestega KUMU teemal. Ja kodus on tänase loengu CD, mille sain lektorilt mälestuseks ja veelkord lugemiseks. Põnev, igatahes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar