Vivv :-)

Lumi maas, Otepää teema õhus!

Olen saanud kolmelt lahedalt semult ettepaneku minna tuleval nädalavahetusel Otepääle. Tulemas MK ja loomulikult saaks ka ise künka otsa. Hmm, andsin paar päeva tagasi oma MK kutse tagasi, sest arvasin, et see pole eriti hea mõte... Eriti veel enne Prantsusmaale sõitu ja arvesse võttes oma valuvaigistikuuri, millega peletan seljavalu. Pean end lihtsalt hoidma:(

Pagan, pagan...äkki peaks veel mõtlema. Palju toredaid inimesi on sinnamaile minemas...

Ema ja isa juubelipidustus

Läinud nädalavahetusel oli mu vanemate juubeliralli. Isa sai 18. jaanuaril 55. aastaseks ja ema 19. jaanuaril 60. aastaseks. Suured juubelid tähendasid ka uhket pidulauda sugulaste ja sõprade seltsis. Elevust jätkus küllaga, sest paljud inimesed polnud üksteist aastaid näinud – sugulased, endised naabrid, endised kolleegid ja kauaaegsed sõbrad. Sel õhtul olin ma õnnelik, sest ühes ruumis olid koos minu kõige kallimad sugulased ja lähedased inimesed lapsepõlve aegadest alates.

Loomulikult ei puudunud ürituselt õhtujuht. Kuna mul ei olnud aimu, mis mehel plaanis, siis võtsin ta alguses kohe liistule, heas mõttes muidugi :-) Vastasel korral poleks ma saanud rahulikult olla. Vana vist ehmatas ära ja käis enam-vähem kõiki tegevusi minuga kooskõlastamas. Ma ei saanud vastupidise olukorraga leppida, sest oma ja lähedaste üritusel tahan tegevuse kohta omada kontrolli. See on veres, kui oled palju aastaid kliendiüritustega tegelenud :-) Ema ja isa tundusid rahulolevad, sest nad ei pidanud muretsema.

Kuue tunni sisse mahtus hulganisti tantsu, tralli ja seltskonnamänge. Nüüd on mul lõplikult selge kust kohast on alguse saanud minu armastus tantsimise vastu! Mu ema isa on suured ohjeldamatud tantsulõvid :-) Usun, et veel palju aastaid, sest nooruslikkust jagub!

Ema, aastaid tagasi

Panin kunagi kirjutatud jutukese juurde oma ilusa ema pildi :-)

Tartu-Tallinn maantee ja lumesadu

Täna sõitsime Tartust Tallinnasse u 3 tundi. See oli kohutav, maanteel oli kaos. Ma olin mingi hetk nõus autost väljuma ja panema kolaka uimerdajale, kes takistas liikulust. Nii pikka ussi pole ma enne näinud ja närviline sõelumine muutis peopesad higiseks. Hea, et elus ja tervisega koju jõudsime... Hea on ka see, et Urmas on väga hea autojuht ekstreemsetes olukordades ja et meie autol pole liitrine mootor.

Kristina Rõõmupall

Meil oli külas väike armas põnn. Öösel oli vait kui sukk, huvitav, kas kõik lapsed on sellised :-)

Kõik on uus jaanuarikuus

Esiteks. Minu 3- aastase läpaka kasutusiga sai täis ja alates tänasest teen tööd uue rüpperaaliga (küll on naljakas sõna :-) Põnev!
Alustan sellest, et korjan maha kõik-kõik alerdid, mida algsettingutega peale surutakse. Iik, mulle ei meeldi need tilinad ja kulinad. Lisaks olen võtnud ülla eesmärgi ja tegelen rämpsdokumentide kustutamisega, mida on aastate jooksul kogunenud omajagu.

Teiseks. Minu kadunud tööandja ukseklemmi saladulik saaga sai ka lahenduse. Tellisin uue, sest Põnn viskas vana minama. Leidis teise oma auto põrandalt ja ta ei tulnud selle peale, et mulle seda pakkuda. Tuhnis küll hiljem prügikastis, aga sedapuhku oli see läinud.

Telediktor ja laulja käsikäes. Masendav.

Hommikukohvi juurde lugesin Postimeest. Jook jäi kurku kinni, hea, et ära ei lämbunud.

Ministreid? Kas või kaks ühe koha peale!

Keski välisministri kastis on Enn Eesmaa ja kaitseministri kastis Aivar Riisalu...

Tule taevas appi!!!!

2. nädal 2007

Meeldivalt pöörane nädal. Huvitav, kas 2007 kujunebki selliseks :) Väisasime kolmel päeval Von Krahli Akadeemia loenguid. Kõik olid omamoodi põnevad kuulata, maiuspalaks Marju Lauristini ja Hans H Luige vestlus teemal „Vabadus, võrdusus, vendlus“ . Üheks diskussiooniküsimuseks sai muuhulgas kas 2+2=4, mitte alati…

Kuna ma olen peast suhteliselt roheliseks läinud, siis naudin Reet Ausi moeloomingut ja selle loomise põhimõtteid. Tema moekontsert oli röögatult lahe!

Nädalavahetusel vaatasin ära, mida head pakkusid EKA tudengid. Päris vaimustusest ei kiljunud. Erki Moeshow tehniline tase on paranenud võrreldes eelmiste aastatega. Kõik oli minu arvates paigas. Kahju, et ma sealt endale uut kleiti ei leidnud. Lähen parem Reeda juurde ja lasen Taaskasutuskeskusest saadud materjalist miskit lahedat teha. Hea plaan!

Ojaa, ja minu armsa Kumu uksepiidast astusin ka üle. Kuulasin mida põnevat oli lektoril rääkida teemal „Vaikelu ja žanrimaal Düsseldorfi Kunstiakadeemiast Pallaseni". Teema oli minu jaks natuke raskemini haaratav, ma ei jõudnud kaasa mõelda. Eks pea oli möödunud nädalast pulki täis.

Pühapäeval veetsin enamuse päevast Saku Suurhallis Simpel Sessionil (

Pup-pup-pup, kõik!

Simpel Session, juhhuuuu

Oi ma ei või, Simpel Session lihtsalt ruulib täiega!!! Nautsin täna tunde ja tunde BMXi finaale ja kurk on huilgamisest kähe. Lõpuks ometi, minu kuues Simpel Session ja sedapuhku ainult 100% pealtvaatajana! Eluchill! Eelmistel kordadel olen kogu aeg tööl olnud ja tähelepanu mujale suunatud. Nüüd olen oma silmaga ära näinud Dave Mirra. See mees ei ole normaalne. Samuti nagu ka esikohad noppinud Josh Harrington. Kohal oli ka minu lemmik rulaäss Madars Apse, väike lätlane, kes on juba päris noormeheks sirgunud. Kui ma teda esimest korda nägin, oli ta nii väike, et sõitis pisikese lasterulaga.

Emotsioon on taevani... Hingelt olen maksimum 20 ;-)
Ee, kus see uni veel peaks olema... Kes tahab Martinit sidruniga :-)?!


Eelmisel aastal tehtud pildi tirisin siit

Laps nõukaaegses sööklas

Juttu tuleb minust endast, sest eelmisel nädalavahetusel külastatud näitus "Ise sõime, ise jõime.... Toidukultuur Nõukogude Eestis“ on tükike minu lapsepõlvest.

Mu ema töötas kokaabina, toidujagajana ja lauategijana (nii teda nimetati) Tartus „Puiestee“ sööklas, mis asus meie kodust max 5.minutilise teekonna kaugusel. Kui ma lapsena tõukerattaga sinna sõitsin, siis sain hoopis kiiresti kohale. See maja oli minu teine kodu, ma pole päevagi lasteaias käinud. Õhtuti ja öösiti, ema tööloleku ajal, magasin jahukottidele või toolidele ehitatud pesades. Tunneksin praegugi ära nõukogudeaegses pesumajas pestud laudlinade lõhna ;-)

Olin sööklaga seotud kuni 1992 aastani, mil see ettevõte likvideeriti. Eesti oli iseseisvunud ja töölissööklaid ei olnud enam kellelegi vaja.

Majast endast.
Puumaja oli ühekorruseline- saal, nõudepesuruum, köök, abiruum, suur külmkamber, puhkeruum, ladu, raamatupidajate ja ülemuste tuba. Mäletan selgesti neid siseviimistlusmaterjale – enamasti linoleum, valged plaadid seinal, hall kivipõrand jne. Eile näitusel sirvisin arhiivimaterjale ja leidsin, et söögisaal oli ametlikult mõeldud 65-le inimesele. Mäletan, et seal tehti ka 75. inimesele mõeldud peie- ja pidupäevalaudasid.

Hirmud.
Külmkambri ees oli suur puupakk sisselöödud kirvega. Külmiku mootor oli traadist aiakese taga ja tegi põrgulärmi. Ma olin titena veendunud, et kui koll sealt välja hüppab ja mind ära varastab, siis ema minu appihüüdeid ei kuule. Ma jooksin sellest jamast alati 110ga mööda, nii et maa müdises.

Onud ja tädid e söökla personal.
Arvan, et mul on senini suuremas osas personali nimedest meeles. Muidugi olid mul oma lemmikud, eriti need, kes mind poputasid ja põlvel kõlgutasid. Minu kõige suurem lemmik oli onu Lembo. Ta oli nagu isiklik Leopold. Ma üldse ei imesta kui ta mind pooleldi oma tütreks pidas, sest rippusin tal alati küljes ja käisin igal pool kaasas. Ta oli autojuht ja ma sõitsin temaga linnas ringi, mängisin kaubaväljastaja assistenti.

Söögid ja joogid.
Olen senini veendunud, et minu ema söökla toidud olid parimad Tartus! Ilma naljata, need olid isegi minusugusele lapsele imemaitsvad. Kõikide roogade retseptid olid köidetud registraatori vahele ja see oli kokkadele (Paula, Aili, Aive) justkui piibliks. Lemmik magustoit oli vaieldamatult saiavorm piimaga. Tihti sain ahjustvõetuna ja siis pidin kannatlikult ootama kuna kausitäis jahtus.

Ema tegi laudasid. Lauad olid tiblaajal väga rikkalikult kaetud ja vaba pinda polnud. Loomulikult olid need lux-toidud meie perele igapäevaseks toiduks. Oi, oli hea aeg. Loomulikult olid meeltmööda kringlid, tordid ja muu hea ja parem.

Klientuur.
Päeval olid pikad-pikad järjekorrad nii puhvetis kui söögiletis. Arvan, et enamus külastajatest olid kontrollaparatuuritehase (nii teda tollal nimetati) töötajad, enamuses venelased. Näod olid päevast-päeva ühed ja samad, seega suur hulk minu teretuttavad :-)


Asjaliku tööd ja tegemised.
Olin emale abiks ajast, mil ma jalad alla võtsin. Alguses tegin kergemaid töid a`la toolide pühkimine, nugade-kahvlite ladumine. Mida vanemaks, seda vastutusrikkamad tööd :-) Lapsena vihkasin ülekõige söögiriistade kuivatamist. Mul oli oma nipp pääsemiseks. Lukustasin end tualetti ja ootasin natuke, lootuses, et isa on juba suurema töö ära teinud. Kui Gorbatšov tuli oma viinakeelamise kampaaniaga päevavalgele, siis tuli teatud töid topelt teha. Näiteks pandi iga praetaldriku kõrvale kaks komplekti kohvitasse ja laual oli palju kohvikanne. Pooltes oli viin ja pooltes kohvi. Tollal oli ikka põhiliseks alkoholiks viin, põrr...

Senini imestan kuidas mind lasti kassasse klientide raha vastu võtma ja puhvetisse müüma. Ma olin ikka väga noor, et üldse kliente teenindada. Alguses istusin kassas koos kassiiriga, hiljem usaldati mind täielikult ja toimetasin üksi. Puhvetis vihkasin kaaluasjade müümist, sest siis pidin arvelaua asemel kalkulaatorit kasutama. Isa õpetas arvelaual arvutamise ennem selgeks, kui ma rääkima hakkasin :-) Eriti suuri prohmakaid polnud, sest tädid said kassajäägid päeva lõpuks ikka klappima.

Päike päevas.
Minu pidupäevad olid ema poolt korraldatud pulmalauad. No kuulge, lapse jaoks oli pruut maailma ilusam inimene :-) Kõõlusin ebaviisakalt uksel ja kiikasin suu ammuli saali. Ehh, naer tuleb peale...

Etteasted.
Erinevate nö laudade ajal olid mulle tihtilugu seltsiks naabritüdrukud ja poisid, selline kommuunivärk. Tegime püüdlikult etteasteid sööklapersonalile. Vaesed nemad, pidid kuulama, kuidas ma üldse viisi ei pea ja laulan täiest kõrist. Ohh jeerum mind ja minu kunagisi laulmisi:)

Hetk tagasi tekkis deja vu tunne!!! Appike, kas minu armastus üritusturunduse vastu ongi lapsepõlvest pärit?! Mine tea, äkki ongi :)

Päris vaimukas spämm

Küsimus: Mis on viimase aja üks popimaid spämme?
Vastus: Maha on sadanud 20 cm lund! :-)

Mäeinimesed krigistavad hambaid...

Pime armastus

Kuulan äsja ostetud Pet Shop Boysi uut CD-d, esimest korda.
Mu armastus PSB muusika vastu on pime.  
Hetkel on millimeeter puudu vaimustuspisaratest. Ülim...


Laual on ka uus DVD, peaasi, et süda seisma ei jääks... Tahan koju.

Loengud Von Krahlis ja KUMUs.

Palju põnevat on tulekul!

Von Krahli Akadeemia loengusari „Postkapitalistlik ühiskond”
Üheksakümnendate kultuuriklubi alustab! KUMU-s.

Sõbrad

Olen oma lähedaste sõprade sõltlane, sest nad on mulle väga-väga kallid...
05/01/07

Aeg
Artur Alliksaar
Olematus võiks ju olemata olla (1966 LR)

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Eesti musamarid ja musajürid

Hitivabriku pidupäevi on ennegi nähtud. Sel aastal saadet vaadates ei teki vähemalt häbitunnet. Tundub, et stsenaarium on paika pandud ja eriti šefid olid liikuvad eskalaatorid ;-) Purga oli stiilne nagu alati ja Eplik… las ta olla.

Saadet lõpuni ei viitsi vaadata, sest sealt tuleb ikka palju jura kaa :( Hetkel laulab mingi blond beib, kellest ma pole midagi kuulnud ja jumala eest ei tahagi midagi kuulda.

Homme loen lehest, mis toimus ja kes auhindu noppisid. Hoian pöialt No Big Silence`le, et nad mingi vidina koju viiks. Kui ei vii, on nad ikkagi ühed parimate seast.

Mina ja minu muusika DVD-d

Mõned päevad tagasi tõin koju U2 DVD. Väärikas kogu sai pärli juurde!
Mul on oma kogutud DVD-dega kirglik suhe. Ma lihtsalt olen nendesse kõigisse ühekorraga armunud. Riiulis ei ole palju erinevate artistide kraami vaid ühte tegijat on mitmes kastmes.:-)

Pet Shop Boys, Depeche Mode, Sting, Madonna, Robbie Williams, Liisi Koikson, Tõnis Mägi jt


Kui olen üksi kodus, korraldan tihtilugu lemmikute õhtuid. Ülihea olemine ja paneb põlve värisema. Istun teleka ees, tavaliselt keras ühes nurgas. Vaatan DVD-d ja minu jaoks ei ole sel hetkel midagi muud kui see, mida silm näeb ja kõrv kuuleb. Kui vaatan PSB DVD-sid, siis ma arvatavasti ei hinga ka, aegajalt ainult neelatan. Tuleb ka ette, et seltsiks mõni hea sõber, kes kaifib sarnaselt minule. Siis istume kahekesi teleka ees ja ei liiguta end sentimeetritki.

Koduses plaatide kogumikus on ligikaudu 300 CD-d ja valik on seinast–seina. See on meie jaoks väärtus omaette.

Minu muusika on minu elu.

HUA!

Tänaseks on mulle kohale jõudnud, et kalender seinal tuleb ära vahetada ja dokumentidele peab kirjutama 2007. Eelmine aasta oli heas mõttes mõtlemapanev. Mõned olulised asjad loksusid paika. Hea tunne on edasi liikuda.

Head aastat mulle ja kõikidele tuttavatele-sõpradele-präänikutele!

Eile, 1. jaanuari õhtu oli ka piduhõnguline. Käisime Hennessy ja Eesti Kontserdi Uusaastakontserdil Estonias. Eri Klasil oli oreool ümber pea ja sellest juba peaaegu piisas, et kontserdiga rahule jääda. Häiris tohutu rahvamass, maja oli puupüsti täis. Emotsioonid pärast kontserti olid ülevad ja piisav põhjus, et und ei tuleks. Mis tähendas muidugi hilja magamaminekut ja hommikul sissemagamist.

Vaatamata unisusele oli tööpäev hoogne. Pärast tööd loivasin trenni, aga mul lihtsalt ei olnud füüsilist jõudu midagigi korralikult teha. Masendav. Jääb vaid loota, et tegemist oli lihtsalt nullspordipäevaga ja loidus ei tulenenud suurtest söömingutest detsembrikuus.

Homme uue hooga ja nii lõpuni välja :)

2006-2007

Põgenesime sõpradega Lõuna-Eestisse Piusa Ürgorgu. Majake sai kunagi ammu broneeritud mõttega, et puhata ja minna kohalikke mägesid vallutama. Lootsin nii väga aastavahetusel lumelaua lumiseks teha. Aga võta näpust. No jah, tühja siis sellest lumest. Seltskonnas olid vanad head sõbrad ja igavust ei tundnud hetkegi. Müttasime orus ja mäel. Lisaks kõigele oli meil arvatavasti maakonna vingeim ilutulestik :-) Kahjuks küll nii vinge, et meie kahest mõmmik-koerast üks pani plehku ja tragöödiat jagus mitmeks tunniks. Hirmus lugu oli see igatahes, aga õnneks õnneliku lõpuga. Perenaine leidsin koera paari kilomeetri kauguselt meie tare-tarekesest. Tiksusime mõnusalt uude aastasse. Mis sa hing veel ihkad, sain öösel vaadata Madonna kontserti. Meenutasin augustikuud, see sama kontsert Pariisis oli vist minu eelmise aasta kõige vingem emotsioon.

Veel natuke läinud aastast

Siin maailmas ei ole midagi uut - aasta lõpp tuli jälle ootamatult kiirelt kätte. Viimased päevad möödusid uimaselt ja uniselt. Meenutamist väärib meie kauaaegse kolleegi viimase tööpäeva tähistamine. On väheseid kolleege, kelle lahkumine teeb meeleolu väga-väga kurvaks. Kõned olid pateetilised, aga see oli vist ainus viis avaldada Jürile austust ja anda märku kui väga me teda hindasime. Äraminek oli suurt krokodillipisarat väärt. Jüri sai just 69. aastaseks ja läks välja teenitud puhkusele. Ta oli meil tööl (turundus)analüütikuks peaaegu 10. aastat. Mees nagu orkester. Nooruslik, vaatamata oma väärikale vanusele. Jüri ei rääkinud eriti palju, aga kui midagi üles, siis väga tabavat. Tema huumoritaju ja väljaütlemised olid võrratult head. Jüri oskusi, tegemisi (sh õpikute autoriks olemine) ja teaduslikke kraade ei oska ma ära kirjeldada. Alati, kui ta sai jutusoonele, kogunesid inimesed ringina ümber ja kuulasid tähelepanelikult. Ei olnud teemat, mida ta ei vallanud. Ma olen neil aastatel Jüriga pikalt ühes toas istunud, nii ka viimase aastakese. Kui ma hommikuti varakult tööle läksin ja rahvast vähe liikus, sain temaga maailmaasju arutada. Pigem jah, tavaliselt püüdsin ikka teda rääkima ärgitada. Tundsin ennast tema kõrval noore ja kogenematu inimesena. Alates homsest ei olegi enam head kolleegi kõrvallauas istumas. Kurb. Ja kes mind nüüd ärgitab oma lõputööd ära kirjutama :-)

Olgu tal mõnus kodune olemine ja lastelastele oma tarkuse jagamisaeg. Oi ma olen kade :) Minu sügav lugupidamine Jüri vastu oli, on ja jääb!

Oodatud rahulikud jõulud

Jõulud on selleks korraks läbi. Jõulupühad on vastakaid tundeid tekitav püha. Rõõm, härdustunne ja nukrus käivad käsikäes, seda viimast on natukene ja erinevatel põhjustel. Hea seegi, et jõulupuu saab kodus olla kuni kolmekuningapäevani. Mul on lapsestsaadik kinnisidee, et just sel päeval peab puu välja viskama. Nulg, mille pühade eel koju tõime, on tõeliselt armas. Sel aastal kaunistavad puud hõbedased pallikesed. Lapsepõlvest mäletan näärikuuse ehtimise traditsiooni, tegin seda tavaliselt koos isaga. Värvilised nääriehted olid suures pappkastis. Igal aastal oli suur uudishimu kasti avada ja vanu tuttavlikke nääriehteid uudistada. Vanasti oli nendega palju janti, nii kui maha kukkusid, olid kohe kildudeks. Hirmus kahju oli ilma jääda mõnest lemmikust päkapikust või hõbetatud käbist.

Mul on jõuludega oma teema, on see püha minu sünnipäevaga peaaegu ühel ja samal ajal. Tähelepanu puuduse üle ei kurda, aga ilmselgelt on üleüldist sagimist tavalisest rohkem. Jõulude saabudes tahan alati rahu ja vaikset olemist nautida. Olla koos lähedaste inimestega. Mõelda, hästi vaikselt.

Jõuluunelmad saab igaaastaselt realiseerida Viljandis, Urmase soojas ja sõbralikus kodus. Ema näeb alati nii palju vaeva söögipoolise valmistamisega. Õnneks on nüüd Põnnil naine majja viidud ja Katrin saab abiks olla. Kahetsusega peab nentima, et mina ja Urmas jõuame Viljandisse alati viimasel minutil. Eelmisel päeval on olnud sünnipäev ja ei jaksa rattas olla.

Sel aastal istus jõululaua taga 8 inimest, terve pere oli koos. Meie seltsis oli ka Urmase 80- aastane vanaema. Pean teda natuke oma vanaemaks, sest 10 aasta jooksul on ta väga omaks saanud. Istusime, lobisesime, sõime ja avasime kinke. Kinke oli palju-palju. Jõululapsena on minul igaaastaselt meeldiv kohustus nänni laiali jagada. Sel aastal oli inimeste nägudel näha mõnusat muhelemist ja rahulolu.

Esmaspäeval tulime Tallinnasse tagasi. Koduigatsus oli meil mõlemal suur, eriti minul. Kodus on nii mega hea olla... Tänane vaba päev oli nagu maasikas tordil, milleta oleks maiuspalale kibe maitse tekkinud. Vedelesime, tegime Kass Arturi kooki ja lugesime.

23. detsember

Eile sain aasta vanemaks. Olgu mainitud, et hingelt olen ma ikka palju-palju noorem! :-) Sel aastal ma sünnipäeva klassikalises mõttes ei pidanud. Kõik, kes plaanide vastu huvi tundsid, andsin teada, et sõpradele on uksed valla. Kella ühe paiku päeval oli sõber Janek sületäie iiristega ukse taga ja viimased inimesed lahkusid öösel kella 2 paiku. Poolspontaansetes olengutes on oma võlu :-)

Minu ümber olid sõbrad, kes täitsid meie pisikese korteri oma lõbusa olemisega ja südamlikkusega - üliarmas!!!

Urmas klõpsis mõned pildid.

Ilus tööpäev

Mul jäi küll palk õiglaselt välja teenimata, aga see on vabandatav. Selle asemel võtsin vastu kallistusi ja õnnitlusi oma kolleegidelt. Palju siiraid ja südalikke soove, mis tekitas üleva tunde. Ümbritsevad inimesed on lihtsalt nii armsad, et mul aeg-ajalt valgus liigutuspisar kurku.

Sel aastal oli kohal ka RW pildi ja häälega :-) Sain kingiks verivärske DVD. Millepeale Reimo organiseeris koheselt kohale ka teleri ja DVD-mängija. Muusikat, suminat ja naeru jätkus 2. korruse kohvinurka mitmeks tunniks. Mul on maailma armsad kolleegid, see on kindel!

Homme ehk näen oma kõige armsamaid sõpru :-)

Elust enesest ehk tunne oma meest

Kui sa märkad, et su mees on intensiivselt ja mitu-mitu pikka õhtut süvenenud (nii et ta ei märka sinu kodusolekut) millegi uurimisse - artiklid, potaalid, ajaveebid jne, siis tea, et see on tähenduslik. Ühel päeval lihtsalt tuuakse mingi uus vidin koju. Sedapuhku näiteks uus fotokas juba olemasoleva taskufotoka kõrvale. Eeee, ahah... :-)

Olgu-olgu, ma mäletan umbes kahe aastast diskussiooni teemal, kas uus seebikarp või natuke korralikum fotokas :-) Mina võitlesin väikse Ixuse eest ja Urmas tahtis korralikumat pilli. Mina võitsin, ostsime pisikese, mis taskusse ära mahub. Aga nüüd, aasta hiljem, sai Urmas oma tahtmise.

Kingid ja ninn ja nänn

Ega meiegi kinkide ostmisest pääsenud. Teist aastat katsetasime kinginimekirja koostamist ja see toimis ideaalselt. Muuhulgas soovitan end eelhäälestada kui keskusesse plaan sukelduda. Võtke kaasa oma peas välja mõeldud silmakalpid, pange need pähe ja tuhisega poest läbi. Eile tegime kõik sisseostud väga kiirelt ja valutult. Soovitan retsepti soojalt, kel veel kingid ostmata!

Inimmassid ja ostuhullus

Täna sattusin tööasjus kesklinna, kell oli umbes 13. Ainus parkimisvõimalus oli Viru Keskuses. Pühataevas, mis rahvavoolud olid liikvel, oli ju keskpäev!?!?! Kõik tormasid kingikotid lehvimas või vähemalt ärevus hinges ja süda põues põksumas. Võimalik, et nad kõik lootsid lõunapausi ajal kingid ära osta ja tööle märkamatult tagasi imbuda. See lühike aeg (liikusin läbi Viru Keskuse õige ukseava juurde) tõi külma higi laubale. Ilma naljata, mul tuli foobia peale. Ma ei mäleta, kuna mul oli kabuhirm masside ees. Huvitav, kas see on normaalne või ma kuidagi alateadlikult võimendan kogu seda meeletut jõulutralli.

Muuseas mainin, et ma ei ole käinud alates selle aasta kevadest niisama shoppamas (va raamatu- ja plaadipoed) ja minu tarbimisvastasus on üha süvenev.

Lõpp jõulupidudele

Läinud kolmapäeval oli vaikne kuid armas turundusdivisjoni lõunasöök Klafiras. Meie kõige kõrgem juht on äärmiselt hooliv ja tähelepanelik. Tema žestide peale jääb nii mõnigi kord suu lahti ja päris pikaks ajaks. Südamlik, igatahes!

Neljapäeval toimus iga-aastane ja tunnustatud Nokia jõuluvastuvõtt. Palju toredaid kolleege majast ja väljapoolt oma maja. Lihtsalt mõnus äraolemine Kumus Rannapi ja Maarja saatel.

Eile, laupäeval toimus minu jaoks kümnes jõulupidu. Viru Merineitsi restoran on juba tuttav koht.
Hõivasime omadega isegi sama laua, milleks lõhkuda rutiini. Meie jõulupidudes ei pea kunagi pettuma, nii ka sel aastal. Venepärane pidu, kus sai pelmeeni söödud ja Anne Veski järgi tantsu vihutud. Ja kui palju imeilusaid inimesi! Sama ilusad nagu  kõikidel eelmistel aastatel :-)

Täna oli Caritase jõuluistumine, kuhu olid ka vabatahtlikud kutsutud. Kahjuks kohe mitte kuidagi ei jaksanud minna.
Arvan, et see on vabandatav, sest jõudsin eelmiselt jõulupeolt koju varavalges.

Jõulupeod on selleks aastaks läbi (ma loodan vähemalt)! Nüüdsest saab vaikselt tiksuda ja ei pea millegi peale mõtlema. Teadupärast on naistel kohe eriti palju sahmimist enne pidusse minekut.  Mehed, ma kadestan teid!

Õhku ja vabadust

Ma vihkan asju. Asju, mis võtavad võimust igal sammul. Kodus on ainult asjad-asjad-asjad. Mul ei ole ruumi. Appi...

"We're The Pet Shop Boys"

Suburbia's a slipstream
To a memory
Of a time when you were
Close to me
I pretend
I'm there again
I close my eyes and see you
Better than before
Then I feel you touch me
And it's 1984
I know what you will say
Before you start
In my heart

We're the Pet Shop Boys
We're the Pet Shop Boys

Every thought's a fashion
Or a crime
And every boy is just
A waste of time
But I pretend
It was different then
Maybe it's a habit
Maybe it's a sin
But I find out
When I try it on
It crawls beneath my skin
Once it gets inside me
It won't go
Now I know

We're the Pet Shop Boys
We're the Pet Shop Boys

Rent
Shopping
Being boring
It's alright
It's a sin
I'm not scared
In denial
I want a dog
I want a lover
Can you forgive her?
Do I have to?
What have I?
What have I?
What have I done to deserve this?

We're the Pet Shop Boys
We're the Pet Shop Boys

*********************************
2in 1 - Robbie Williams teeb koostööd Pet Shop Boysiga, mida sa hing veel oskad ihata...

6-7. õppepuhkuse päev

Olin tubli, aga oleks saanud olla veel tublim. Täna leidsin raamatukogust väärt kraami ja selle üle on hea meel. Muret teeb see, et juhendaja pole minu e-kirjale vastanud. Homme püüan teda tabada. Ma tahaks tehtule hinnangut saada, et edasi põrutada.

Ja homme siis tööle. Täitsa mõnus! :)

Päkapiku vägitegu

Hommikul kobasin sussi aknal, ohohh imet, päkapikud (arvatavasti oli neid mitu) olid tassinud sussi sisse raamatu! "Väike Köleri sõnastik" mahtus sussi sisse kenasti ära, sest aknalaual pole mitte tavaline suss vaid kootud suss ;-)

Olgu tervitatud kõik usinad ja armsad päkapikud!

5. õppepuhkuse päev

Ei midagi uut...
Märksõna on olemasoleva aja efektiivne kasutamine. Tunnen, et viie päeva jooksul olen nii mõnegi tunni mõttetut tööd teinud. Hea seegi, et teooria peatükk hakkab juba kuju võtma.
Olen terve õhtu arvutisse vaadanud, ai, silmad valutavad.

Päeval sain vägagi südamelähedaste asjadega tegeleda. Viitan Urmase jutukesele, ise ei jaksa midagi kirjutada. Magama, nüüd ja kohe.

4. õppepuhkuse päev

Laupäeval veetsin 4 h TTÜ-s järjekordsel seminaril. Eriti kasuks tuli info uuringute läbiviimise kohta.
Legendaarne dotsent Kostel Gerndorf pole aastatega muutunud, pärast tema loengut oli auditoorium tavapäraselt masenduses. Õnneks sai ta sellest ise ka aru ja pidas lõpetuseks turgutuskõne :-) Suur rõõm oli kohata ja kuulata kunagist kolleegi ja õppejõudu professor Milvi Teppi. Juttu jätkus kauemaks, taasnägemisrõõm oli kolmepoolne endiste ja praguste emitikate vahel :-) Aktuaalsed teemad tahtsid ka arutamist.

Õhtul tutkisin paari raamatut ja sellega mu asjalikkus lõppes. Meil oli külas 6. aastane Karl-poiss, kellega vaatasime Leiutajateküla Lotte filmi (minu jaoks 4x), mängisime Patonaatori lauamänge, lahendasime mõistatusi raamatust Tom ja Jerry. Oli üks igati mõnus äraolemine :-)

2.-3. õppepuhkuse päev

Olen usin.
Vahelduseks olen trennis käinud. Kui ei liigutaks, läheks kohe hulluks. Täna unustasin korralikult süüa ja sain totaalse peavalu.

Valus. Aga küll ma hakkama saan :-)

1. õppepuhkuse päev

Hommikul ärgates oli õnn minu õuel - palavikku polnud ja enesetunne oli hea.
Sukeldusin kooliasjadesse hommikul kell 9 ja väljusin lainest õhtul kl 19 paiku. Puhkepaus tuli u 2 tunnine, sõin ja kohmisin.

Tänased teod:
- olemasoleva materjaliga taastutvumine;
- olemasoleva magistritöö kava täiendamine, skeleti toekamaks muutmine (2 ja 3 ptk);
- märksõnade listi täiendamine;
- TTÜ andmebaasides kollamine ja erinevate võimalustega tutvumine;
- vihapisarate valamine, kui avastasin, et EBSCOhost veeb ei salvesta jäädavalt välja nopitud linke. Palju õnne mulle. Hea õppetund, enne kasutamist tutvu kasutusjuhendiga;
- juhendajale e-kiri koos erinevate palvete ja ettepanekutega;
- turundusajakirjade listimine, mida homme hakkan kammima.

Olen esimese päevaga peaaegu rahul va kaotatud lingid...

Õppepuhkus vol 1

Tunnen end taas üliõpilasena, võtsin nädalakese õppepuhkust. Olen ennast väikese eeltööga vastavale lainele häälestanud. Selle asja nimi on sundimine, sest teisiti ei saa.

Kui üldse midagi saab magistritöö kirjutamist segada, siis haiguslaine, mis mind täna kimbutab. Tänane tööpäev möödus väikese palaviku ja kriipiva kurguga. Magasin õhtul 3 tundi, äkki sain terveks :-) ?! Loodan, et homsest ei pea haiguslehele jääma. Eks seda saab näha ja tunda.

10 aastat, tööjuubel

Küsimus „Kaua sa oled EMTs töötanud?” tekitab minus vastakaid tundeid. Vastus „10 aastat”. Alati lisan, et hetkel pean viiendat ametit. Keskmine staaž ameti kohta on kaks aastat :-)

Asusin EMT-sse tööle 2. detsembril 1996.
Selleks ajaks olin Tallinnas elanud 2,3 aastat. Elasin Pärnu mnt-l  4-toalises korteris, minu jagu oli üks üürituba.

Sarnaselt headele muinasjuttudele läbisin kolm kadalippu.

CV-voor:
Blanketi sain oma kursaõelt Triinult, kes oli kohe-kohe EMT-st lahkumas uutele jahimaadele.

Vestlus klienditeeninduse bossidega:
Laua taga istusid Aime, Peep, Anne. Võimalik, et oli keegi veel, aga ei meenu. Vestlus oli pikk ja põhjalik nagu ikka :-) Mäletan, et Aime kandis ilusat lõheroosat kostüümi.

Vestlus hr Tõnu Teega, EMT peadirektoriga:
Vestlus toimus neljapäeval ja Hr Tee palus mul võimalusel esmaspäevast tööle tulla. Igatahes oli liigutatud, sest sain otsusest koheselt teada.

Niisiis:

1996-1999 klienditeenindaja infotelefonis
Minu esimene kontor oli Sõle 14, 1. korrus, kõige kaugem nurk. Sel ajal töötas infos vist 6-7 inimest. Kolleegid olid äärmiselt sõbralikud ja abivalmis. Esimene ülemus oli Anne, kes oli tohutult energiline ja entusiastlik. Koolitusprogramme sellel ajal veel ei tuntud. Olid kohal, istusid maas ja ülemus seletas personaalselt. Küll ta oli kannatlik faksiposti ja Data-kõne jt tehnilist laadi teenuste õpetamisel. Data-ga seonduv  oli vist iga klienditeenindaja õudusunenägu, alguses tundus see täieliku kosmosena. Hiljem mitte, korjasin aeg-ajalt kolleegide kliente endale, sest mulle meeldisid raskemad teemad – oli mida pusida ja sõber Jan oli alati abiks :-)  Olgu mainitud, et minu esimene telefon oli Nokia 150. Must NMT klots, mille hellitusnimi oli triikraud. Pärast pikki kõnesid oli telefon nii kuum, et võis pükse viikida. 1997 kevadel kolisime Valge tn kontorisse, oh seda õnne!

Infotelefoni ajastust (u 2.5 a) võiks pajatada lugusid terve raamatujagu. Teema on senini väga hingelähedane.

1999-2000 assistent turundusosakonnas
Jess, sain turundusse, oh seda õnnepäeva! Eks see juhtus ikka omal initsiatiivil, käisin turundusdirektori Avo Aasma ust kraapimas. Andsin endast märku, et olen kooli lõpetamas ja tahan edasi liikuda. Vana assistent lahkus ja ma olin platsis. Meenub siselehe toimetamine, paljude erinevate koosolekute protokollimine, tutvusin kampaaniate korraldamisega seotud murede ja rõõmudega. Ilmavalgust nägid minu esimesed käskkirjad. Väga selgesti on meeles uue turundusdirektori Jüri Teemanti tulemine ja olemine. Alguse sai töö-narkomaania.

2000-2003 projektijuht turundusosakonnas
Tegelesin peaasjalikult kampaaniate korraldamisega. Minu eriline „maiuspala” oli kõnekaardi pakkumised. Mäletan kampaaniat  „Simpel teenib raha” ja see oli sel ajal midagi enneolematult ja sensatsioonilist :-) Mäletan, et saabus esimene raha laadimise tähtaeg. Robi helistas õhtul u 22 paiku ja teatas, et süsteemid ei tööta, tehnilised probleemid. Veri tõusis pähe. Istusin rooli, vihapisarad jooksid ja kihutasin kontorisse. Ainus päev, mil olen kolleegi peale karjunud. Skandaalitsesin kolmandal korrusel... Kampaania jääb mulle elu lõpuni meelde.

Mingi hetk hakkasin vaikselt sukelduma üritusturunduse maailma. Kampaaniad liikusid üha rohkem Anne peale. Kadri tegi minust üritusturundusjuhi.

2003-2005 üritusturundusjuht
Amet pakkus tohutult suurt vaheldust ja minust sai patoloogiline suhtleja. Tegelesin sponsorluse ja kliendiürituste korraldamisega. Nautisin kõike. See oli parim amet EMT-s :-)

Töö = vaba aeg = sõbrad = koostööpartnerid.
Sealjuures sain suurepäraselt hakkama, kui oli vajadus ühele rollile keskenduda :-)

Kõik me väsime, nii ka mina. Olin füüsiliselt ja emotsionaalselt läbi. 2005 aastal hakkasid peas keerlema lahkumisplaanid.

01.01.2006 partnersuhete juht
Loodi uus osakond ja Anne tegi pakkumise tulla ühte valdkonda spetsiifilisemalt tööle jooksutama.
Aastake hakkab täis saama. Naudin oma tööd täiel rinnal. Ületunnid on harv nähtus. Mu ellu tuli mõiste „vaba aeg”, hobid, sõbrad jne jne.

Tegelikult olen ikka õnnelik, et tööandaja on andnud mulle võimaluse ja mind usaldanud.




Veel EMT teemadel  EMT sünna , EMT jõulupeod

Koolis

Eile jõudsime Tartust kella 3 paiku koju. Täna ajasin end tahtejõul üles, et jõuda TTÜ-sse magistriseminarile. Teemaks TTÜ jt andmebaaside kasutamine magistritöö kirjutamisel. Oi ma olen rahul, et tühistasime oma majutuse ja otsustasin kooli kasuks. Polegi ammu kooliust paotanud, kohe hea ja akadeemiline tunne tuli sisse. Peaks tihedamini seal majas käima. Põhjust leiab ja küllaga. Lõpetamise nominaalaeg oli 2004 kevad...

Üks ebameeldiv vaheseik. Seminaril osales umbes sadakond üliõpilast, kellest neli 1,5h oma eraasju arutasid. Mul tõusis mitmel korral veri pähe. Kui mul oleks hammas peale hakanud, oleks nad lihtsalt saalist välja visanud. Kahju, et seda eesrääkija ei teinud. Masendav ebaviisakus nii lektori kui kaaskuulajate vastu. Masendavalt ebaviisakad ja ennasttäis tegelased :-(

Taksi-päkapikk

Sain oma taksi-folderisse uue pildi, sedapuhku temaatilise.

Sussihooaeg

Detsembrikuu on tore kuu, sest päkapikud lähevad liikvele! Täna õhtul panen sussi magamistoa aknalauale :-) Annan pärast jõulu teada, kui usinad olid Pelgulinna suunatud päkakad ;-)

Kriit söögiks

Kuni tänaseni polnud mul aimu sellest, et mõned inimesed armastavad süüa kriiti! Jaja, seda sama kriiti, millega õpetaja tahvlile kirjutas. Jummeljeerum! Kolleeg muljetas oma lapsepõlvemälestusi ja mul oli nii naljakas, et pidin lõunasöögi ajal laua alla kukkuma. Ta õde oli olnud suur kriidisõber, pani kahe suupoolega. See ei ole veel kõik! Lisaks veel nokkis ahjukivide vahelt krovhi ja pistis selle ka pintslisse. Oi ma sain palju naerda :-)

Njah, jälle olen targem :-)

Seltsimees unetu

Täna ärkasin paar minutit enne kella kuute.
Uni oli läinud. Huvitav, kas ma hakkan vanaks jääma?!
Ega`s midagi, ajasin end üles.
Mõnus oli molutada ja vaikselt päeva alustada.
Jõudsin tööle natuke pärast poolt kaheksat.
Ja nüüd võitlen unega...

Bushi visiit

Eile helistasin Urmase 80. aastasele vanaemale, kes veedab oma väärikat vanaduspõlve Viljandis. Muuhulgas avaldas ta suurt rõõmu USA presidendi visiidi üle. Ma ei mäleta täpselt sõnastust, aga see kõlas umbes nii : „mõtle kui tore, et nii suure riigi president tuli meile külla. Eesti on ju nii väike könn Ameerika kõrval... No küll on ikka tore!”

Olen vanaemaga samal arvamusel ja jagasin temaga oma rõõmu. Bushi käik Eestisse läks minulegi väga korda. Eile hommikul tööle sõites ei jõudnud ära imestada, kus on inimesed ja autod?! Minu meeleolu oli igatahes ülev, oleks tahtnud politseinikele lehvitada. Seda ma siiski ei teinud, äkki oleks arvatud, et olen terrorist ja hakkan midagi korda saatma. Hommikul kolisin koheselt oma läpakaga nõupidamisruumi, sain ETV vahendusel toimuvast ülevaate.

Peaks minema tänaseid ajalehti lugema :-)

Mantliralli

Täna otsustasime Urmasega, et teeme kiire tiiru Kristiine Keskuses. Olgu mainitud, et ma pole vist kevadest saadik niisama shoppamas käinud. See on minu väga isiklik sõda  a s j a d e  ja mõttetute riidehilpude vastu.

Täna olid hoopis teised lood. Kuna talv on tulemas, siis Urmasel oli karjuv vajadus mantli järele. Ma maalin seinale suure risti, sest mantliteema algataja oli Urmas ise. Uskumatu, ausõna ;-)

. Käisime kokku viies kaupluses. Revideerimise tulemused:

Baltman – mitmed erinevad mudelid. Vanem naisterahvas oli väga meeldiv teenindaja, kes hoolitses ja aitas kaasa valiku tegemisel. Selgitasime välja lemmiku.

Ivo Nikkolo – üks õnnetu mantel teiste rõivaste keskel ja seegi suur number. Müüjal oli arvatavasti pooleli tähtis kõne oma tuttavaga. Me ei hakanud teda lisaküsimustega segama.

Sunset Suits – kolm erinevat tooni mantlit, aga numbrivalik olematu. Plussiks oli sõbralik hind. Vaatamata sellele, et pärast mantlite vaatlust kõnetas meid müüja, ei leidnud ikkagi sobilikku varianti.

Monton – tassisin Urmasele ette pintsaku (eheduse saavutamiseks) ja erinevad mantlid. Juba hakkas looma... Mässasin erinevate numbrite otsimisega jne. Läheduses seisnud müüjad ei teinud meist absoluutselt välja. Astusime poest välja, jonni pärast. Arvan, et pärast müügitööd oleks ehk mantli kaasagi võtnud, sest hind oli eriti sobilik. Minu eestimaine lemmikbränd sai miinuspunkte. Kurb.

Läksime Baltmani lootusrikkalt tagasi. Otsustamisprotsessile mõeldes tajun taaskord kui oluline on asjatundlik, sõbralik ja viisakas teenindamine. Hind ei ole primaarne.

Etendus Marie Underist

Laupäeval tundsin pärast etenduse „Under” vaatamist sügavat rahulolu.  Minu rahulolu füüsiline indikaator on klomp kurgus ja/või liigutuspisar. Testitud-kontrollitud. Katrin Saukase ja teiste auväärsete näitlejate lavatöö oli väga hea. Mulle meenusid keskkooli kirjandusetunnid, kus õpetaja Lea Sokman rääkis Siuru tegutsemisest. Muuseas, mu kirjanduse kaustik oli hallide kaantega ja paremale üles nurka oli kirjutatud trükitähtedega „kirjandus” :-)

Etendus täitis oma eesmärki – kvaliteetselt veedetud aeg ja tekitas huvi teemat internetist nokkida.
Kahju vaid, et saal ei olnud rahvast pungil. Njah, lisaks on mul selle Kumu kohvikuga ka mingi jama.

Paus

Tõmban juhtme seinast välja.
Lähen Tartusse häid mõtteid koguma.
Pilk on suunatud tulevikku.

8 naist Pärnus lõõgastumas

Läinud nädalavahetusel vedelesime suurema kambaga Pärnus Estonia sanatooriumis. Minu arvates on SPA natuke vägivaldne tähekombinatsioon selle asutuse kohta. Muljeid neile, kes plaanivad osta lõõgastuspaketi samas sanatooriumis:

• kompleks on parajalt suur, nii et edu orienteerumisel!
• patsient ei ole majas eriti usaldusväärne, sest protseduuride eest tuleb kohe tasuda sh majutuse eest tasumine kohe sisenemisel. Pole olemas sellist asja nagu „lõpparve”.
• kasutusel on kasutiku-pastaka süsteem, kesksest arvutisüsteemist võib ainult und näha.
• pihku pistetakse paberkaart, kuhu erinevate protseduuride kellaaegasid saab erinevatest kohtadest. Võtke ketsid kaasa, saate kiiremini liikuda!
• kiiremini on vaja liikuda seepärast, et aegadega on väga tuuga. Meie tüdrukud võtsid ajad linna teistest salongidest. No võib ka varem aegasid telefoni teel kinni panna, aga kellel selle peale aega mõelda :-)
• terve sanatoorium on hõivatud soomlaste poolt.
• toidukorrad pole just tapvalt head, aga käib kah.
• Ujuda saab hommikul kuni kella 8ni (sick!) ja siis alates kl 15 paar-kolm tundi.
• Tore on see, et sanatooriumi hinnakiri on ristiinimesele kontimööda (sh paketi alghind).
• Võtke kaasa lõbusad sõbrad ja kõik negatiivsema alatooniga kogemused ei lähe teile üldse korda! :-)

Bond, James Bond

Bond on igahaljas, 2,5 tunni jooksul kordagi igav ei hakanud. Teksti oli hästi vähe ja verist möllu natuke ülearugi. Mõned nüansid ei olnud klassikalised, nt Bondi ja ilusa naise armuafäär :-) Filmis olid nägi ülihäid ülesvõtteid ja maksimumpunktid lähevad filmi graafikale- algus oli väga cool.

Õudus, mille eest ei ole kaitstud mitte keegi...

Viimase kuu jooksul olen näinud kahel korral pealt, kuidas inimene on väga napilt pääsenud liiklusavariist. Mängus on olnud sentimeetrid. Põhjuseks jalakäija nähtamatus ja asfaldiga ühte sulandumine. Helkuristes ei ole muidugi juttugi olnud :-( Oleks tahtnud auto kinni pidada ja oma helkuri ära kinkida. Ma kooserdan vähe, aga vaatamata sellele, on jopede ja mantlite taskus helkurid…

Täna jalutasin Pelgulinna Selverisse. Jalutasin kohe mõnuga, sest olin teadlikult auto ära parkinud ja esikus tossud jalga lükanud. Jalutasin aeglaselt, kirgas õhtu, vaikus, seltsiks ainult oma mõtted. Banaanid- kiivid ostetud sammusin Selverist välja. Nägin koheselt, et midagi on juhtunud – inimesed olid nagu soolasambad ja autod olid tee äärde pargitud. Kuna see aktsioon oli täpselt minu koduteel, sammusin soolasammastele lähemale. Kõik peas keerlevad mõtted olid seotud mitmel aastal esmaabikursustel saadud infoga. Pea töötas nagu koorelahutaja – pidasin enesega dialoogi. Paugust tekkis missioonitunne. Äkki ma saan vähemalt inimest rahustada, kui ta on šokis. Esmaabi andmine ei oleks olnud tõenäoliselt mõttekas, sest Pelgulinna haiglani oli kaks peatusevahet. Jõudsin kannatajani, vaatepilt oli tohutult õõvastav. Kuulsin lähenevaid kiirabi sireene ja lahkusin.

Homme saadan onu Raivole (töökeskonnaspetsialist) meili ja pärin, kuna mul on järgmised kohustuslikud esmaabi kordusõppused. Tahaksin kõike täpselt meenutada ja korrata.

Võitlus viimse hingetõmbeni

Vane tõde on see, et mida rohkem millegisse süveneda, uurida ja puurida, seda rohkem tunned kui rumal sa oled. Erinevad emotsioonid võtavad maad. Kord rõõmustad, teine hetk satud masendusse. Lõputu tunne. Protsessi nimi on võitlus rumalusega.

Ingliklubi

Kena noormees naeratab ja nii mitu korda. Lõpuks astub ligi ja teeb komplimendi. Muusas mainib, et ma meedivat ka ta naisele. Eee...ahahh...

Üllatuspidu vol.3

Punane (ennastunustav pidu) või sinine tablett (kojuminek normaalsel kellaajal), kahekordne Tallinna hop on – hop off buss, Järve haigla külmakamber (-120c), Bazar, maotaltsutaja koos maailma suure maoga, kõhutantsijad ja ennastunustav tants Angelis -  divisjoni üllatuspidu 9. novembril 2006. Pillerkaar missugune!
Sel aastal olid üllatajad Olga, Paavo ja Reimo. Aitäh neile :-)

Lumi, palun saja maha!

Eelmisel nädalal juubeldasin, et lumi maas. Vaatasin tööl unistavalt aknast välja ja kujutasin juba ette lumelaudamist alates Kuutsekast lõpetades Alpidega. Isegi suvekummidega sõitmine ei tundunud selle mõtte juures nii kohutav. Ühe sõbraga kalkuleerisime nädalavahetusi, millal võiksime minna suurema kambaga Kuutsekale hooaega avama jne jne.

Ja mis sellest lumest järgi on? Mitte midagi. Kurb.

Põnev fakt Hortus Musicuse kohta

Hortus Musicus andis oma esimese kontserdi 1972, asutati toonase Tallinna Riikliku Konservatooriumi viiuliüliõpilase Andres Mustoneni eestvedamisel ja on seega omal alal vanim katkematult tänini tegutsev ansambel Ida Euroopas ja üks väheseid nii pikaealisi maailmas. Huvi korral loe siit lisa.

Eilene kontsert Kadriolru lossis oli tohutult elurõõmus ja pani silmad vähemalt 3X rohkem särama. Kvaliteetaeg, täiega! Urmasega nuputasime erinevate pillide nimesid - lugesime kava ja nuputasime mis võiks mis olla. Vahetevahel ajas muigama :-)

Tantsusõbrad minge Linnahalli

Jüri Nael on lavale toonud Fame`i ja tanstusõpradele soovitan kindlasti vaatama minna! Laul on teisejärguline. Kui natukene kommenteerida, siis mulle kuidagi ei istunud, et JZ Bellele oli antud nii kandev roll - ei istu, kui venelane laualab eesti keeles ja väga tugeva aktsendiga. Aga see selleks...

Loomulikult ma ei pidanud etenduses pettuma, Jüri Nael on mulle nagu garantiimärk. Tantsu oli nii-nii palju!

Ma tean - ma tean, et oma täitamata unistusi ei tohi laste peale välja elada. Mis puudutab tantsimist, siis pole midagi teha - nii kui sünnivad, nii lähevad tantsima :-))

ps: 9. novembril kell 23:05 on ETV-s saade Muusikaelu, kus etendusest ka pikemalt räägitakse.

Nimi, mis läheb korda

Lugesin Karin Hallas-Murula EPLi artiklist "Kas lõhkumine on seaduslik?" nime CHRIS LOWE. Hing jäi korraks kinni, mul, kes ma olen 18 aastat olnud Pet Shop Boysi fänn ja teades, et uue Sakala planeerijale ei ole ka PSB mees päris võõras... Uh, peopesad läksid higiseks. Usutavasti on maailmas umbes mustmiljon Chris Lowe nimelist meest, aga vaatamata sellele oli mu hingeerutus väga tugev.

Lisaks nimele, jälgin põnevusega tantsu, mida tantsitakse ümber Sakala Keskuse.

"Autost saab elukeskkond"

Kaarel Tarandi artikkel 3. novembri Sirbist.
Njaa...

Mr Beani nali Kumus

Saigi läbi meie grupiviisiline Kumu külastamine. Eile oli meie giid ka maasika valmis pannud, käisime pärast ekskursiooni-loengut restauraatorite ruume külastamas, giidiks kohaliku osakonna juht. Meie õnneks oli hilisel tunnil veel tööl üks restauraator, kes oli nõus pikemalt rääkima ühe töö näitel missuguseid imesid saab ajast räsitud akvarellmaaliga teha. Sain jälle pobiseda "turundus, see on imelihtne". Seisime siis kõik ümber imakuni Laikmaa maali, kuulasime hiirvaikselt. Mina seisin maalile hästi lähedal. Seda hetkeni, mil mulle meenus Mr Beani film ja tema jant selle maailga. Ilma naljata, astusin kohe kaks pikka sammu tahapoole, et vältida Beani tragöödiat. Kohapealne situatsioon oli päris naljakas, seda enam, et minuga kohe juhtub igasuguseid asju. Õnneks lahkusin Kumust südamerahuga, kõik läks hästi. Väga põnevad olid ka kolm reedet, mil Helena Risthein andis väikse ülevaate Eesti kunstnikest ja nende loomingust.

Kolmkümmend minutit lavalaudadel

Ma olen jutupaunik, selles pole kahtlust. Mulle kohe meeldib rääkida. See on põhjus, miks ma võtan vastu esinemiskutsed seminarile. Eks sabatutt ikka natuke väriseb, aga ikka olen nõus. Mulle meeldib end proovile panna ja eks kehtib vanasõna „kes ei riski, see šampust ei joo“ või siis „harjutamine teeb meistriks“. Vaatamata sellele, et ma eile olin kodus siruli väikse palaviku ja meeletu peavaluga, mobiliseerisin end täna lõunaks. Vedasin end kohale Radissoni Äripäeva seminarile. Rääkisin kohaletulnutele meeskonna motiveerimisest läbi firmaürituste. Eks üritusturundus on mulle südamelähedane teema, tegelesin sellega kokku neli aastat kuni selle aasta jaanuarini. Ma tean oma vigu esinemisel. Täna vähemalt kontrollisin teadlikult, et ma ei tammuks ühelt jalalt teisele, mis mul kipub kombeks olema. Teisi vigu ei avalikusta, tegelen nendega ise ja ajapikku juurin välja :-) Äripäev saadab mulle varsti kuulajate hinnangu esinemisele. Muidugi see huvitab mind ja mitte vähe. Kui hinnangud ei olegi väga head, ei lase pead norgu. Tean, et heaks esinejaks saab ainult läbi kogemuste, mida mul veel napib. Antagu mulle ainult aega ja ka võimalusi :-)

P!nk peopesal

Käisin ise kaemas ja kuulmas kameeleonnaist Pinki. Enne kontserdi algust kõndisin sportlikust huvist saalis ringi ja kaardistasin publikut. Esmapilgul sain 3 erinevat sihtgruppi: tiinekad; meelelahutusäris tegutsevad inimesed (sh Dj-d, promootorid, managerid jne) ja muiduhuvilised. Mina kuulusin sinna viimasesse gruppi. Läksin kontserdile, et lihtsalt näha ja kuulda, kellega tegu. Tundsin ka väikest moraalset kohustust, olin väga kaudselt Pinki eelpromotsiooniga seotud.

Njaa, Pinki häälematerjal on ikka väga võimas. Ja mitte ainult hääl ei olnud muljetavaldav! Ma ikka hoidsin hinge kinni kui ta lae all õhulende tegi. 10 points! Mis siin salata, ta näeb ka kuratlikult hea välja.

Olen Saku SH väga paljudel üritusel käinud ja sellist hullu kisa nagu suutsid noored tüdrukud teha, ei kohta just igal kontserdil ( Kokkuvõttes olen rahul, et end kohale vedasin. Sellist elamust küll ei saanud, et õhtul voodis poleks und saanud. Ütleme nii, et mul on veel värskelt meeles Madonna kontsert (

"Keisri hull"

Täna sain teatraalse vapustuse, Vene Draamateatris vaatasime Ugala külalisetendust "Keisri hull". Viimati kogesin seda tunnet 1992. aastal Vanemuises etendust "Faust" vaadates. Küll oli pikk vahe, 14. aastat.

Ma ei ole veel raamatut lugenud, häbi kohe. Õnneks oli kõrval Urmas, kes aeg-ajalt kommenteeris, sildu tegevuste ja ütlemiste vahele rajas.

Sügav kummardus Jaan Krossile. "Keisri hull" on väga suur teos.

Võitlus tuulega

Tuul raputas mind, puud ja merd. Võitlus toimus eile Paljassaare poolsaarel.

Nostalgiat? Aga palun!

Täna imetlesin Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis lapsepõlvest meenuvaid esemeid. Minu hinges tekitas eriti suurt elevust söögiriistade komplekt, mis nägid esimest korda ilmavalgust 1969. aastal Tallinna Juveelitehases. Mul olid kodus ka sellised kahvlid-noad-lusikad :-)

Raamatukoist ostsin köidetud „100 rahva lood“ 10-osalise kogumiku, mida sirvides läheb senini suu kõrvuni.

Täna lõunatasime Nokus ja magustoiduks lugesin 5 peatükki raamatust „Viplala lood“. Sain viimase antikvariaadist 50 krooniga kätte, müüja tegi soodukat :-)

Mulle meeldib nostalgitseda, iga kell:-)

Mõnus laupäev

Minu ja Urmase laupäev oli väääga mõnus, teen copy-paste :-)
Hm, seda sauna pole ikka veel kuidagi küdema saadud. Saagu puud ahju ja saagu tuli :)

üx ainus soov...

Nüüd on stopp, päriselt. Hingan rahulikult sisse-välja. Algas nädalavahetus...

6 päeva minu elust

Mõned kirkamad tegemised ajaperioodil reede kuni kolmepäev. Meenutamine treenib vist aju kah.

Ma loodan, et Kaja ei pahanda, et meie jutkesed on väljanägemiselt sarnased. Mulle on alati ülevaatlikkus meeldinud. Mainin veel, et väljanägemine, sest Kaja on oma väljendusoskuselt minust ümbes valgusaasta kaugusel ees :-)

Reede: Olin EMTs umbes kuu jooksul üles otsinud kunstiajaloost huvitatud kolleegid ja organiseerisin meile Kumus 3 osast koosneva loengusarja. 1. loeng-ekskursioon toimus reedel. Meid tuli kokku 19 inimest, toredalt suur seltskond. Giid oli tasemel ja rääkis põnevalt. Pikemalt peatusime Johann Köhleri maalide juures ja ta avas maalide telgitaguseid. Ise ju nii rumal, ei oska pilte vaadata ja detailidele tähelepanu pöörata. Köhleri pildid on minu silmis tohutult tundelised.

Õhtul-öösel Hed Kandi tervituspidu Stereos ja Prives. Jees oli! Ma armastan oma sõpru, niuks.

Laupäeval: põrutasime Viljandisse Urmase ema-isa-venna-venna pruudi koju. Kokkasin südamest ja peaaegu terve pere oli suure ümmarguse laua taga söömas. Kui mina kunagi suureks kasvan, lapsed sünnivad ja suureks kasvavad, hakkame ka suure ümmarguse laua taga koos pidurooga sööma :-)

Pühapäeva: Kiirustasime Viljandist Tallinnasse, sest me mul oli hirmus suur soov jõuda Kumusse Leonhard Lapini loengusse. Hr Lapin tegi muuhulgas selgeks, et ärge alati otsige vastust küsimusele „mida see kunstnik on tahtnud öelda või mida kujutab“. Pilt on vaataja silmades. Vot sulle avangardiste.
Lapinit kuulaks veel ja veel. Mind ei heiduta karvavõrdki Lapini nimega esimesena pähe tulev sünonüüm „lollidemaa majad“. Loeng lõppenud, läksime Urmasega neid mainitud Köhleri pilte uurima ja uusi nüansse leidma.

Esmaspäev: Hirmus tegus, kiire (= meeldiv) tööpäev. Pärast tööd läksin kohe trenni ja mul oli loomajõud. Pärast vibutusi ja jalatõsteid oli endiselt nii palju energiat, et pakkusin sõpradele abi puude lõhkumisel. Puid lõhkuda ei saanud, kahjuks elavad kõik keskküttega korteris või majas.

Teisipäev: Käisin Von Krahlis heliloojate autoriõhtul. Sel korral oli külaliseks Age Hirv. Sain taaskord kinnitust sellele, et nüüdismuusika ei ole minu kõrvade jaoks. Seal istudes meenusid Urmase kuulatud Klassikaraadio saated, kui mängitakse minu jaoks arusaamatut muusikat. Ja siis me kraakleme (loe: filosofeerime) teemal Klassikaraadio vs U-POP :-)

Kolmapäev, täna: Mitte eriti meeldiv tööpäev. Rapsisin sinna ja tänna, aga suurt ära tehtud ei saanud. Kolmapäev on ju trennipäev, nii ka täna. Tundsin, et ma olen vist üleöö tugevamaks saanud, järgmisel korral lähen oma vibutustega raskemale levelile üle :-) Muidu hakkan end juba loodriks pidama.

Elizabeth II tervituskontsert

Tore, et meil on olemas ETV24. ETV ja Elioni abil jõudis kuninganna Elizabeth II pühendatud kontsert töötavate inimeste kontoritesse. Küll oli armas kontsert, isegi üle neti vaadatuna.

Hed Kandi Tallinnas!

gesin USKUMATU! Sel reedel on Prives Hed Kandi pidu! See on midagi väägavääga diipi, kui vähegi house mussi kuulad. Mäletan seda rõõmupuhangut, kui sellest kunagi ammu Kuno rääkis "võib - olla, teeme tööd selle nimel..." Ja nüüd on Hed Kandi DJ - d kohale kärutatud. Jees!

Senini olen HK mussi kuulanud ainult cd-lt. Paar aastat tagasi pesitsesin kuu aega Brightonis, mäletan, et 1 nädal enne pärale jõudmist oli Hed Kandi pidu sealses kohalikus klubis. Kahjuks sain ninanipsu.

Niisiis house`i sõbrad, taaskord on põhjust valvel olla ja kohele minna!


Täiendus: Prives pugesin nahast välja, lsest lihtsalt NII HEA muss oli :-)

Minu oivaline lahutus

Ei-ei, mitte minu oma :-) Vaatasime Draamateatris etendust. „Minu oivaline lahutus“ on minu  arvates vägagi naistele suunatud, sest ainult naissugu saab kogeda äratundmisrõõmu või -kurbust. Jäi kõlama üks kild, et pikaajalise suhte üks alustala on viisakus, nt see kuidas sa hommikul oma mehele kohvi pakud. Mitte, et ma oma alalõuale viitaks… :-))

Tore töö, aga mitte tore esmaspäev

Ma olen tihti mõelnud kuna ja kuidas jaksavad meie firma tipp- ja keskastmejuhid kirjatööd teha ja meilidele vastata. Koosolekud, koosolekud, koosolekud… Imeinimesed, müts maha! Ma ise nii väga naudin spetsialisti staatust ja et mu Outlooki kalendris on muuhulgas vabu auke. Ma saan laua taga istuda ja süvendatult mõelda või kirjatöösse sukelduda. Mulle meeldib aeg-ajalt mõelda, et mu tööülesanded on puuhalud ja mul on terav kirves, millega löön halu ühe raksuga katki. Projekt on üks ilusti laotud puuriit. Mulle meeldib see mõte:)

Esmaspäeval lendan tavaliselt suure hooga peale, aga täna see ei õnnestunud. Üks koosolek ajas teist taga ja pomisesin omaette- kes krt mu töö ära teeb… Mul on juba pikemat aega põhimõtteline hoiak, et ületunde ei tee. Seda olen 10.a jooksul palju praktiseerinud ja aitab. Kui, siis ainult ÜLIkriitiliste tööülesannete puhul. Homme lendan uue hooga peale ja loodetavasti tuleb produktiivsem päev. Mulle kohe meeldivad mu tegemised, mu kaustik, mu M-ketas ja inimesed, kellega suhtlen.

Elamus Estoniast

Reedel veetsin pika õhtu Estonias. Alustuseks kolmetunnine ooper „La traviata“ja hiljem oleng lavalaudadel. Ooper on minu jaoks võõras žanr, olen sel teemal ikka vä-ga rumal. Minu kokkupuude on ainult üks varajasem kogemus ja laupäevane Vikerraadio saade Ooperigurmaanid. Viimast olen üsna usinalt kuulanud. Urmas on paaril korral ka kodus paate mängitanud, aga see on tavaliselt lõppenud minu undamisega. Oleme ikka arutanud, et lähme Estoniasse, aga jutuks on see jäänud. Isegi ei tea miks.

„La traviata“ (tõlkes: langenud naine) kutse üle olin õnnelik. Lõpuks ometi. Ma ei pidanud mitte kriipsuvõrdki pettuma. Avastasin, et ooper on ainuke žanr, mis naelutab mind tooli külge ja ma ei nihele. Oma kärsituse juures istusin liikumatult, hea, et sain aega hingata.

Hilisem vastuvõtt Neeme Kuninga ja Urmas Põldma seltsis, teatrijutud ja muidu väga vahvad inimesed, panid päevale ilusa punkti.

Otsisime juba Urmasega ooperit, mida vaatama minna. Tahaks ooperit „ Juudit“ näha, ju me läheme ka.

Kentsakas vahejuhtum Pirita teel

Eile vurasin Pirita teel ja mingi hetk hakkas auto turtsuma ja imelikult käituma. Esimest korda 12. aasta jooksul jäin autoga tee peale, bensiin sai otsa. Õnneks sain end kenasti sättida parempoolsesse ritta tee äärde. Valgel noolel on bensiininäidik katki ja teine arvestamissüsteem vedas alt. Ja sellest ma üldse ei räägi, et olen väga laisk bensuvõtja. Ando, hea sõber, päästis mu välja. Kuna meil oli Botaanikaaeda kellapeale minek, siis hülgasin oma auto. Panin naljaviluks armatuurile kirja „auto katki, tulen hiljem“. Kaktused vaadatud, läksime autot päästma. Selleks oli vaja vaid ühte Bonaqua pudelit, millel põhja alt lõikasime ja 2.5l aknapesuvedeliku kankut, mille sisse bensiini tankisime. Ostetud kogus oli küll väga väike, aga sellegipoolest meelitasin auto käima. Tegelikult oli see kõik kokku päris naljakas mässamine :)

12.10.2006

Anneli ja Gerli uskumatud seiklused said alguse Stereost, kus toimus üks lahe üritus koos lahedate sõpradega...
Gerlike, ilusat Pariisi reisi Sulle;-)

Cheers!

Vana ja hea postmark

Eesti Post üllitas uue ilusa postmargi. Seda vaadates tekib tunne, et tahaks kellelegi päris kirja saata ja just seda postmarki ümbrikule kleepida... Kirjuta või iseendale - Anneli nõudmiseni :)

Avalik häbipost

Mina olengi kõige suurem kanapea:-(

Kolm nädalat tagasi kaotasin kontori läbipääsutableti. Võtsin asenduskaardi ja olin täiesti veendunud, et ühel kenal päeval ujub kaotatud klemm pinnale. Selles osas mu kõhutunne tavaliselt ei valeta. Ujuski. Laupäeval avastasin table ühest reisikotikesest. Kuidas see sinna sai, pole aimugi...

Nüüd on teine pauk käes, ma ei leia enam üles asenduskaarti, mille peaksin homme tagastama!?:( Pgn küll... Käin nagu tobu oma 44m2 korteris ringi ja ainus koht kust veel otsinud pole, on külmik.

Meenuvad isa sõnad, mida ta mulle lapsena ikka ja jälle lausus "Anneli, huvitav kuna sa ennast ära kaotad". Huvitav, kas arst saaks mind aidata?!

Üht koma teist sai tehtud-nähtud-kuuldud

Nädal möödus meeletult kiiresti ja tegusalt.

Kolmapäev-neljapäev koolitus. Kordamine on tarkuse ema!
Neljapäeval filmi „Meeletu” esikas. Ootamatult OK film.
Neljapäeva õhtul tüdrukute mokalaat Merle juures.
Reedel „Heade ideede päev” partnerturunduse teemal. Tööalaselt väga tervitatav ja vajalik seminar.
Reede õhtul FIBIT ja Ministry of Sound Stereos. Viimane ei olnud kirkam kriit karbis, sel korral oli kohe eriti palju rahvast. Aga sõbrad päästsid õhtu :)
Laupäeval – maha visatud päev...teadagi miks...
Pühapäeval Kumu pärastlõuna, kus Andres Kurg tutvustas Jüri Okase "Väike moodsa arhitektuuri leksikoni" ja õhtul Von Krahlis „Faust”. Etendus väärib vaatamist!

Ja nüüd põnevusega uude nädalasse. Kindlasti tuleb hea nädal.

"Maagiline" tööletulek

Ma olen viimastel aegadel palju kordi jõudnud kontorisse kell 8.02 või 8.03, kellaaega näitab koridori suur ja punaste numbritega kell.

Mul on juba päris naljakas ja ka Falcki turval, kes mu muiet näol näeb :-)

TTÜ lõpetamine. Oeh jah.

2002. aasta sügisel astusin TTÜ-sse, minust sain ärikorralduse magistrant. Koolis käimine oli väga kontimööda ja ajugümnastika tuli igati kasuks. Oma punktid korjasin 1,5 aastaga kokku, ühtegi võlga polnud, isegi finantsained sain tehtud.

Nüüd on aasta 2006 sügis ja mul on kool lõpetamata. Magistritöö kava kaitsesin edukalt 2005 aasta detsembris. Kõik läks nagu ülesmäge ja siis tuli jälle umbes sada väljamõeldud põhjust, miks ma ei kevadel ei lõpetanud.

Minu pseudoprobleemid läbi aegade:

• pikka aega ei suutnud defineerida oma lõputöö teemat ja sisu;


• ma ei ole veel magistritöö kirjutamiseks valmis, selline rumala inimese tunne peal;


• töö(narkomaania) kõrvalt ei leia aega;


• jaanuar 2006 ametikoha vahetus, niigi pinge ja tööandjal suured ootused-lootused;


• kolm kuud olin paralleelselt kahel ametikohal, koolitöö oleks olnud liig;


• ei raatsi loobuda suhtlemisest sõpradega, trennidest, muudest hobidest, ööklubitrettidest;


• Urmas saab niigi vähe mu tähelepanu, nüüd veel koolitöö kirjutamine;


• ei taha loobuda vabadest nädalavahetustest;


• issand, kus seda kasutatud kirjandust veel leiab;


• appi, ma pean sukelduma mingitesse elektroonilistesse andmebaasidesse ja otsima teadusartikleid;


• jne

Täna sain teada, et mu punktid aeguvad 2009 aasta kevad. Ma loodan, et sellest ei saa minu järjekordne komistuskivi ja põhjus, miks lõpetamist edasi lükata. See koolikirves ripub mu peal nii päeval kui öösel. Krt, kas siis ei saa tehtud… Põrr…Võtab kohe ropendama…Vot nii nõrk mutt olengi…