...jalutan mööda Puiestee tänavat ja vastu tuleb naabripoiss Leo. Kaugelt silmates sain aru, et ta ei ole selline nagu olen harjunud teda nägema. Temast oli saanud pärast keemiste lokkide tegemist ja juuste blondeerimist Martin Core. On 80`ndate lõpp ja me mõlemad armastame Depeche Mode`i.
6.märtsil 2006 käisin DM kontserdil. Esimest tutvusest DM-ga on möödunud peaaegu 20 aastat. Jeerum! Vaatasin suu lahti mil Martin Gore, David Gahan, Anrdrew Fletcher lavale astusid. Hea tunne tuli sisse. Mehed olid vanemaks jäänud, 20 aastat on möödas ajast, mil nende pilte kollektsioneerisin. Raske on üht või teist meest esile tõsta. Kui peaksin, siis meenutaks 44 aastast David Gahan'i. Ta näeb ikka super hea välja- energiline ja hirmus heas vormis.
Mehed laulsid palju vanasid laule. Sõnad pole mul peas, aga viisijupid hästi teada. Laulu „Personal Jesus” ajal hakkas katus sõitma, sõna otsesemas mõttes. Kui mind poleks ümbritsenud ontlikud, vagurad ja väliste emotsiooniilmingute puudumisega eestlased, siis oleks silda visanud. Teisena koheselt meenuv lugu on „I Feel You”, on küll palju uuem lugu, aga ikka maru hea. Ja kogu kontsert oli väga hea!
Saku Suurhallist lahkudes püüdsin meenutada kõiki kontserte, kus ma olen käinud kuulamas. DM kontsert kuulub kindlasti lemmikute hulka.
Pet Shop Boysi kontserdi nägemine ja kuulamine annab mulle vabaduse rahulikult edasi elada.
Rammsteini esimene kontsert oli oma olemuselt niivõrd jõuline, et see jättis oma jälje.
DM on lihtsalt nii hea, et kuku pikali.
Pärast DM kontserdil käiku kaalun tõsiselt, kas ma kunagi enam ostan Saku Suurhalli kontserdile istekohaga pileti. Ma olin nagu must lammas valgete hulgas, minu lähedused oli ainult paar inimest kes põlve kõlgutasid .
Panen kohe DM plaadi mängima, saan veel ehedalt kontserdi meenutada:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar