Siin maailmas ei ole midagi uut - aasta lõpp tuli jälle ootamatult kiirelt kätte. Viimased päevad möödusid uimaselt ja uniselt. Meenutamist väärib meie kauaaegse kolleegi viimase tööpäeva tähistamine. On väheseid kolleege, kelle lahkumine teeb meeleolu väga-väga kurvaks. Kõned olid pateetilised, aga see oli vist ainus viis avaldada Jürile austust ja anda märku kui väga me teda hindasime. Äraminek oli suurt krokodillipisarat väärt. Jüri sai just 69. aastaseks ja läks välja teenitud puhkusele. Ta oli meil tööl (turundus)analüütikuks peaaegu 10. aastat. Mees nagu orkester. Nooruslik, vaatamata oma väärikale vanusele. Jüri ei rääkinud eriti palju, aga kui midagi üles, siis väga tabavat. Tema huumoritaju ja väljaütlemised olid võrratult head. Jüri oskusi, tegemisi (sh õpikute autoriks olemine) ja teaduslikke kraade ei oska ma ära kirjeldada. Alati, kui ta sai jutusoonele, kogunesid inimesed ringina ümber ja kuulasid tähelepanelikult. Ei olnud teemat, mida ta ei vallanud. Ma olen neil aastatel Jüriga pikalt ühes toas istunud, nii ka viimase aastakese. Kui ma hommikuti varakult tööle läksin ja rahvast vähe liikus, sain temaga maailmaasju arutada. Pigem jah, tavaliselt püüdsin ikka teda rääkima ärgitada. Tundsin ennast tema kõrval noore ja kogenematu inimesena. Alates homsest ei olegi enam head kolleegi kõrvallauas istumas. Kurb. Ja kes mind nüüd ärgitab oma lõputööd ära kirjutama :-)
Olgu tal mõnus kodune olemine ja lastelastele oma tarkuse jagamisaeg. Oi ma olen kade :) Minu sügav lugupidamine Jüri vastu oli, on ja jääb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar