Üks vähestest positiivsetest elamustest eelmisel nädalal...
Eile käisime Memory kontserdil. Üle-eelmine aasta samanimelisel kontserdil sain suurema elamuse osaliseks. Pole hullu, kõik aastad ei peagi vennad olema. Kahju, et esinejate hulgas polnud Maariat. Mul on senini meeles, kuidas ta 2005 a laulis nimilaulu Memory ja mul hakkas pisar suure kolinaga mööda põske alla veerema. Sel aastal laulis sama laulu Jaanika Sillamaa. Vabandage mu otsekohesust, aga ta ei ole muusikalises mõttes minu maitse. Kohe üldse mitte. Kõik teised solistid olid tasemel. Tony Vicenti hääl ja lavaline nõtkus oli muljetavaldav. Hiljem, vastuvõtul nägin teda väga lähedalt ja nii ideaalsete näojoonte meesterahvast pole ma vist eales näinud.
Kontserdil oli ainult üks detail, mille kallal natuke nuriseksin, nimelt valgustus. Ma ei saanud aru kaootilistest välgatustest, mis mingil hetkel isegi häirivaks muutusid. Paavo (asjatundja-teadjamees) haris mind kunagi sel teemal, kuidas peab valgustus pealtvaatajale mõjuma ja kuidas kõik peab olema korraldatud. Pärast sissejuhatust valguskunsti jälgin maniakaalselt valgusshowd erinevatel üritustel. Arusaamatu, et selline häiriv nüanss sai üldse Vanemuise üritusel võimalikuks.
Aga siiski, üks tõrvatilk ei rikkunud ära tervet meepotti ja sain kontserdist väga positiivse elamuse.
Paradoksaalne oli vaid see, et pärast Memory kontserti sain teada, et mu Väga hea sõbranna kannatab Mustaka haiglas mälukaotuse käes...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar