Laps nõukaaegses sööklas

Juttu tuleb minust endast, sest eelmisel nädalavahetusel külastatud näitus "Ise sõime, ise jõime.... Toidukultuur Nõukogude Eestis“ on tükike minu lapsepõlvest.

Mu ema töötas kokaabina, toidujagajana ja lauategijana (nii teda nimetati) Tartus „Puiestee“ sööklas, mis asus meie kodust max 5.minutilise teekonna kaugusel. Kui ma lapsena tõukerattaga sinna sõitsin, siis sain hoopis kiiresti kohale. See maja oli minu teine kodu, ma pole päevagi lasteaias käinud. Õhtuti ja öösiti, ema tööloleku ajal, magasin jahukottidele või toolidele ehitatud pesades. Tunneksin praegugi ära nõukogudeaegses pesumajas pestud laudlinade lõhna ;-)

Olin sööklaga seotud kuni 1992 aastani, mil see ettevõte likvideeriti. Eesti oli iseseisvunud ja töölissööklaid ei olnud enam kellelegi vaja.

Majast endast.
Puumaja oli ühekorruseline- saal, nõudepesuruum, köök, abiruum, suur külmkamber, puhkeruum, ladu, raamatupidajate ja ülemuste tuba. Mäletan selgesti neid siseviimistlusmaterjale – enamasti linoleum, valged plaadid seinal, hall kivipõrand jne. Eile näitusel sirvisin arhiivimaterjale ja leidsin, et söögisaal oli ametlikult mõeldud 65-le inimesele. Mäletan, et seal tehti ka 75. inimesele mõeldud peie- ja pidupäevalaudasid.

Hirmud.
Külmkambri ees oli suur puupakk sisselöödud kirvega. Külmiku mootor oli traadist aiakese taga ja tegi põrgulärmi. Ma olin titena veendunud, et kui koll sealt välja hüppab ja mind ära varastab, siis ema minu appihüüdeid ei kuule. Ma jooksin sellest jamast alati 110ga mööda, nii et maa müdises.

Onud ja tädid e söökla personal.
Arvan, et mul on senini suuremas osas personali nimedest meeles. Muidugi olid mul oma lemmikud, eriti need, kes mind poputasid ja põlvel kõlgutasid. Minu kõige suurem lemmik oli onu Lembo. Ta oli nagu isiklik Leopold. Ma üldse ei imesta kui ta mind pooleldi oma tütreks pidas, sest rippusin tal alati küljes ja käisin igal pool kaasas. Ta oli autojuht ja ma sõitsin temaga linnas ringi, mängisin kaubaväljastaja assistenti.

Söögid ja joogid.
Olen senini veendunud, et minu ema söökla toidud olid parimad Tartus! Ilma naljata, need olid isegi minusugusele lapsele imemaitsvad. Kõikide roogade retseptid olid köidetud registraatori vahele ja see oli kokkadele (Paula, Aili, Aive) justkui piibliks. Lemmik magustoit oli vaieldamatult saiavorm piimaga. Tihti sain ahjustvõetuna ja siis pidin kannatlikult ootama kuna kausitäis jahtus.

Ema tegi laudasid. Lauad olid tiblaajal väga rikkalikult kaetud ja vaba pinda polnud. Loomulikult olid need lux-toidud meie perele igapäevaseks toiduks. Oi, oli hea aeg. Loomulikult olid meeltmööda kringlid, tordid ja muu hea ja parem.

Klientuur.
Päeval olid pikad-pikad järjekorrad nii puhvetis kui söögiletis. Arvan, et enamus külastajatest olid kontrollaparatuuritehase (nii teda tollal nimetati) töötajad, enamuses venelased. Näod olid päevast-päeva ühed ja samad, seega suur hulk minu teretuttavad :-)


Asjaliku tööd ja tegemised.
Olin emale abiks ajast, mil ma jalad alla võtsin. Alguses tegin kergemaid töid a`la toolide pühkimine, nugade-kahvlite ladumine. Mida vanemaks, seda vastutusrikkamad tööd :-) Lapsena vihkasin ülekõige söögiriistade kuivatamist. Mul oli oma nipp pääsemiseks. Lukustasin end tualetti ja ootasin natuke, lootuses, et isa on juba suurema töö ära teinud. Kui Gorbatšov tuli oma viinakeelamise kampaaniaga päevavalgele, siis tuli teatud töid topelt teha. Näiteks pandi iga praetaldriku kõrvale kaks komplekti kohvitasse ja laual oli palju kohvikanne. Pooltes oli viin ja pooltes kohvi. Tollal oli ikka põhiliseks alkoholiks viin, põrr...

Senini imestan kuidas mind lasti kassasse klientide raha vastu võtma ja puhvetisse müüma. Ma olin ikka väga noor, et üldse kliente teenindada. Alguses istusin kassas koos kassiiriga, hiljem usaldati mind täielikult ja toimetasin üksi. Puhvetis vihkasin kaaluasjade müümist, sest siis pidin arvelaua asemel kalkulaatorit kasutama. Isa õpetas arvelaual arvutamise ennem selgeks, kui ma rääkima hakkasin :-) Eriti suuri prohmakaid polnud, sest tädid said kassajäägid päeva lõpuks ikka klappima.

Päike päevas.
Minu pidupäevad olid ema poolt korraldatud pulmalauad. No kuulge, lapse jaoks oli pruut maailma ilusam inimene :-) Kõõlusin ebaviisakalt uksel ja kiikasin suu ammuli saali. Ehh, naer tuleb peale...

Etteasted.
Erinevate nö laudade ajal olid mulle tihtilugu seltsiks naabritüdrukud ja poisid, selline kommuunivärk. Tegime püüdlikult etteasteid sööklapersonalile. Vaesed nemad, pidid kuulama, kuidas ma üldse viisi ei pea ja laulan täiest kõrist. Ohh jeerum mind ja minu kunagisi laulmisi:)

Hetk tagasi tekkis deja vu tunne!!! Appike, kas minu armastus üritusturunduse vastu ongi lapsepõlvest pärit?! Mine tea, äkki ongi :)