Kriit söögiks

Kuni tänaseni polnud mul aimu sellest, et mõned inimesed armastavad süüa kriiti! Jaja, seda sama kriiti, millega õpetaja tahvlile kirjutas. Jummeljeerum! Kolleeg muljetas oma lapsepõlvemälestusi ja mul oli nii naljakas, et pidin lõunasöögi ajal laua alla kukkuma. Ta õde oli olnud suur kriidisõber, pani kahe suupoolega. See ei ole veel kõik! Lisaks veel nokkis ahjukivide vahelt krovhi ja pistis selle ka pintslisse. Oi ma sain palju naerda :-)

Njah, jälle olen targem :-)

Seltsimees unetu

Täna ärkasin paar minutit enne kella kuute.
Uni oli läinud. Huvitav, kas ma hakkan vanaks jääma?!
Ega`s midagi, ajasin end üles.
Mõnus oli molutada ja vaikselt päeva alustada.
Jõudsin tööle natuke pärast poolt kaheksat.
Ja nüüd võitlen unega...

Bushi visiit

Eile helistasin Urmase 80. aastasele vanaemale, kes veedab oma väärikat vanaduspõlve Viljandis. Muuhulgas avaldas ta suurt rõõmu USA presidendi visiidi üle. Ma ei mäleta täpselt sõnastust, aga see kõlas umbes nii : „mõtle kui tore, et nii suure riigi president tuli meile külla. Eesti on ju nii väike könn Ameerika kõrval... No küll on ikka tore!”

Olen vanaemaga samal arvamusel ja jagasin temaga oma rõõmu. Bushi käik Eestisse läks minulegi väga korda. Eile hommikul tööle sõites ei jõudnud ära imestada, kus on inimesed ja autod?! Minu meeleolu oli igatahes ülev, oleks tahtnud politseinikele lehvitada. Seda ma siiski ei teinud, äkki oleks arvatud, et olen terrorist ja hakkan midagi korda saatma. Hommikul kolisin koheselt oma läpakaga nõupidamisruumi, sain ETV vahendusel toimuvast ülevaate.

Peaks minema tänaseid ajalehti lugema :-)

Mantliralli

Täna otsustasime Urmasega, et teeme kiire tiiru Kristiine Keskuses. Olgu mainitud, et ma pole vist kevadest saadik niisama shoppamas käinud. See on minu väga isiklik sõda  a s j a d e  ja mõttetute riidehilpude vastu.

Täna olid hoopis teised lood. Kuna talv on tulemas, siis Urmasel oli karjuv vajadus mantli järele. Ma maalin seinale suure risti, sest mantliteema algataja oli Urmas ise. Uskumatu, ausõna ;-)

. Käisime kokku viies kaupluses. Revideerimise tulemused:

Baltman – mitmed erinevad mudelid. Vanem naisterahvas oli väga meeldiv teenindaja, kes hoolitses ja aitas kaasa valiku tegemisel. Selgitasime välja lemmiku.

Ivo Nikkolo – üks õnnetu mantel teiste rõivaste keskel ja seegi suur number. Müüjal oli arvatavasti pooleli tähtis kõne oma tuttavaga. Me ei hakanud teda lisaküsimustega segama.

Sunset Suits – kolm erinevat tooni mantlit, aga numbrivalik olematu. Plussiks oli sõbralik hind. Vaatamata sellele, et pärast mantlite vaatlust kõnetas meid müüja, ei leidnud ikkagi sobilikku varianti.

Monton – tassisin Urmasele ette pintsaku (eheduse saavutamiseks) ja erinevad mantlid. Juba hakkas looma... Mässasin erinevate numbrite otsimisega jne. Läheduses seisnud müüjad ei teinud meist absoluutselt välja. Astusime poest välja, jonni pärast. Arvan, et pärast müügitööd oleks ehk mantli kaasagi võtnud, sest hind oli eriti sobilik. Minu eestimaine lemmikbränd sai miinuspunkte. Kurb.

Läksime Baltmani lootusrikkalt tagasi. Otsustamisprotsessile mõeldes tajun taaskord kui oluline on asjatundlik, sõbralik ja viisakas teenindamine. Hind ei ole primaarne.

Etendus Marie Underist

Laupäeval tundsin pärast etenduse „Under” vaatamist sügavat rahulolu.  Minu rahulolu füüsiline indikaator on klomp kurgus ja/või liigutuspisar. Testitud-kontrollitud. Katrin Saukase ja teiste auväärsete näitlejate lavatöö oli väga hea. Mulle meenusid keskkooli kirjandusetunnid, kus õpetaja Lea Sokman rääkis Siuru tegutsemisest. Muuseas, mu kirjanduse kaustik oli hallide kaantega ja paremale üles nurka oli kirjutatud trükitähtedega „kirjandus” :-)

Etendus täitis oma eesmärki – kvaliteetselt veedetud aeg ja tekitas huvi teemat internetist nokkida.
Kahju vaid, et saal ei olnud rahvast pungil. Njah, lisaks on mul selle Kumu kohvikuga ka mingi jama.

Paus

Tõmban juhtme seinast välja.
Lähen Tartusse häid mõtteid koguma.
Pilk on suunatud tulevikku.

8 naist Pärnus lõõgastumas

Läinud nädalavahetusel vedelesime suurema kambaga Pärnus Estonia sanatooriumis. Minu arvates on SPA natuke vägivaldne tähekombinatsioon selle asutuse kohta. Muljeid neile, kes plaanivad osta lõõgastuspaketi samas sanatooriumis:

• kompleks on parajalt suur, nii et edu orienteerumisel!
• patsient ei ole majas eriti usaldusväärne, sest protseduuride eest tuleb kohe tasuda sh majutuse eest tasumine kohe sisenemisel. Pole olemas sellist asja nagu „lõpparve”.
• kasutusel on kasutiku-pastaka süsteem, kesksest arvutisüsteemist võib ainult und näha.
• pihku pistetakse paberkaart, kuhu erinevate protseduuride kellaaegasid saab erinevatest kohtadest. Võtke ketsid kaasa, saate kiiremini liikuda!
• kiiremini on vaja liikuda seepärast, et aegadega on väga tuuga. Meie tüdrukud võtsid ajad linna teistest salongidest. No võib ka varem aegasid telefoni teel kinni panna, aga kellel selle peale aega mõelda :-)
• terve sanatoorium on hõivatud soomlaste poolt.
• toidukorrad pole just tapvalt head, aga käib kah.
• Ujuda saab hommikul kuni kella 8ni (sick!) ja siis alates kl 15 paar-kolm tundi.
• Tore on see, et sanatooriumi hinnakiri on ristiinimesele kontimööda (sh paketi alghind).
• Võtke kaasa lõbusad sõbrad ja kõik negatiivsema alatooniga kogemused ei lähe teile üldse korda! :-)

Bond, James Bond

Bond on igahaljas, 2,5 tunni jooksul kordagi igav ei hakanud. Teksti oli hästi vähe ja verist möllu natuke ülearugi. Mõned nüansid ei olnud klassikalised, nt Bondi ja ilusa naise armuafäär :-) Filmis olid nägi ülihäid ülesvõtteid ja maksimumpunktid lähevad filmi graafikale- algus oli väga cool.

Õudus, mille eest ei ole kaitstud mitte keegi...

Viimase kuu jooksul olen näinud kahel korral pealt, kuidas inimene on väga napilt pääsenud liiklusavariist. Mängus on olnud sentimeetrid. Põhjuseks jalakäija nähtamatus ja asfaldiga ühte sulandumine. Helkuristes ei ole muidugi juttugi olnud :-( Oleks tahtnud auto kinni pidada ja oma helkuri ära kinkida. Ma kooserdan vähe, aga vaatamata sellele, on jopede ja mantlite taskus helkurid…

Täna jalutasin Pelgulinna Selverisse. Jalutasin kohe mõnuga, sest olin teadlikult auto ära parkinud ja esikus tossud jalga lükanud. Jalutasin aeglaselt, kirgas õhtu, vaikus, seltsiks ainult oma mõtted. Banaanid- kiivid ostetud sammusin Selverist välja. Nägin koheselt, et midagi on juhtunud – inimesed olid nagu soolasambad ja autod olid tee äärde pargitud. Kuna see aktsioon oli täpselt minu koduteel, sammusin soolasammastele lähemale. Kõik peas keerlevad mõtted olid seotud mitmel aastal esmaabikursustel saadud infoga. Pea töötas nagu koorelahutaja – pidasin enesega dialoogi. Paugust tekkis missioonitunne. Äkki ma saan vähemalt inimest rahustada, kui ta on šokis. Esmaabi andmine ei oleks olnud tõenäoliselt mõttekas, sest Pelgulinna haiglani oli kaks peatusevahet. Jõudsin kannatajani, vaatepilt oli tohutult õõvastav. Kuulsin lähenevaid kiirabi sireene ja lahkusin.

Homme saadan onu Raivole (töökeskonnaspetsialist) meili ja pärin, kuna mul on järgmised kohustuslikud esmaabi kordusõppused. Tahaksin kõike täpselt meenutada ja korrata.

Võitlus viimse hingetõmbeni

Vane tõde on see, et mida rohkem millegisse süveneda, uurida ja puurida, seda rohkem tunned kui rumal sa oled. Erinevad emotsioonid võtavad maad. Kord rõõmustad, teine hetk satud masendusse. Lõputu tunne. Protsessi nimi on võitlus rumalusega.

Ingliklubi

Kena noormees naeratab ja nii mitu korda. Lõpuks astub ligi ja teeb komplimendi. Muusas mainib, et ma meedivat ka ta naisele. Eee...ahahh...

Üllatuspidu vol.3

Punane (ennastunustav pidu) või sinine tablett (kojuminek normaalsel kellaajal), kahekordne Tallinna hop on – hop off buss, Järve haigla külmakamber (-120c), Bazar, maotaltsutaja koos maailma suure maoga, kõhutantsijad ja ennastunustav tants Angelis -  divisjoni üllatuspidu 9. novembril 2006. Pillerkaar missugune!
Sel aastal olid üllatajad Olga, Paavo ja Reimo. Aitäh neile :-)

Lumi, palun saja maha!

Eelmisel nädalal juubeldasin, et lumi maas. Vaatasin tööl unistavalt aknast välja ja kujutasin juba ette lumelaudamist alates Kuutsekast lõpetades Alpidega. Isegi suvekummidega sõitmine ei tundunud selle mõtte juures nii kohutav. Ühe sõbraga kalkuleerisime nädalavahetusi, millal võiksime minna suurema kambaga Kuutsekale hooaega avama jne jne.

Ja mis sellest lumest järgi on? Mitte midagi. Kurb.

Põnev fakt Hortus Musicuse kohta

Hortus Musicus andis oma esimese kontserdi 1972, asutati toonase Tallinna Riikliku Konservatooriumi viiuliüliõpilase Andres Mustoneni eestvedamisel ja on seega omal alal vanim katkematult tänini tegutsev ansambel Ida Euroopas ja üks väheseid nii pikaealisi maailmas. Huvi korral loe siit lisa.

Eilene kontsert Kadriolru lossis oli tohutult elurõõmus ja pani silmad vähemalt 3X rohkem särama. Kvaliteetaeg, täiega! Urmasega nuputasime erinevate pillide nimesid - lugesime kava ja nuputasime mis võiks mis olla. Vahetevahel ajas muigama :-)

Tantsusõbrad minge Linnahalli

Jüri Nael on lavale toonud Fame`i ja tanstusõpradele soovitan kindlasti vaatama minna! Laul on teisejärguline. Kui natukene kommenteerida, siis mulle kuidagi ei istunud, et JZ Bellele oli antud nii kandev roll - ei istu, kui venelane laualab eesti keeles ja väga tugeva aktsendiga. Aga see selleks...

Loomulikult ma ei pidanud etenduses pettuma, Jüri Nael on mulle nagu garantiimärk. Tantsu oli nii-nii palju!

Ma tean - ma tean, et oma täitamata unistusi ei tohi laste peale välja elada. Mis puudutab tantsimist, siis pole midagi teha - nii kui sünnivad, nii lähevad tantsima :-))

ps: 9. novembril kell 23:05 on ETV-s saade Muusikaelu, kus etendusest ka pikemalt räägitakse.

Nimi, mis läheb korda

Lugesin Karin Hallas-Murula EPLi artiklist "Kas lõhkumine on seaduslik?" nime CHRIS LOWE. Hing jäi korraks kinni, mul, kes ma olen 18 aastat olnud Pet Shop Boysi fänn ja teades, et uue Sakala planeerijale ei ole ka PSB mees päris võõras... Uh, peopesad läksid higiseks. Usutavasti on maailmas umbes mustmiljon Chris Lowe nimelist meest, aga vaatamata sellele oli mu hingeerutus väga tugev.

Lisaks nimele, jälgin põnevusega tantsu, mida tantsitakse ümber Sakala Keskuse.

"Autost saab elukeskkond"

Kaarel Tarandi artikkel 3. novembri Sirbist.
Njaa...

Mr Beani nali Kumus

Saigi läbi meie grupiviisiline Kumu külastamine. Eile oli meie giid ka maasika valmis pannud, käisime pärast ekskursiooni-loengut restauraatorite ruume külastamas, giidiks kohaliku osakonna juht. Meie õnneks oli hilisel tunnil veel tööl üks restauraator, kes oli nõus pikemalt rääkima ühe töö näitel missuguseid imesid saab ajast räsitud akvarellmaaliga teha. Sain jälle pobiseda "turundus, see on imelihtne". Seisime siis kõik ümber imakuni Laikmaa maali, kuulasime hiirvaikselt. Mina seisin maalile hästi lähedal. Seda hetkeni, mil mulle meenus Mr Beani film ja tema jant selle maailga. Ilma naljata, astusin kohe kaks pikka sammu tahapoole, et vältida Beani tragöödiat. Kohapealne situatsioon oli päris naljakas, seda enam, et minuga kohe juhtub igasuguseid asju. Õnneks lahkusin Kumust südamerahuga, kõik läks hästi. Väga põnevad olid ka kolm reedet, mil Helena Risthein andis väikse ülevaate Eesti kunstnikest ja nende loomingust.

Kolmkümmend minutit lavalaudadel

Ma olen jutupaunik, selles pole kahtlust. Mulle kohe meeldib rääkida. See on põhjus, miks ma võtan vastu esinemiskutsed seminarile. Eks sabatutt ikka natuke väriseb, aga ikka olen nõus. Mulle meeldib end proovile panna ja eks kehtib vanasõna „kes ei riski, see šampust ei joo“ või siis „harjutamine teeb meistriks“. Vaatamata sellele, et ma eile olin kodus siruli väikse palaviku ja meeletu peavaluga, mobiliseerisin end täna lõunaks. Vedasin end kohale Radissoni Äripäeva seminarile. Rääkisin kohaletulnutele meeskonna motiveerimisest läbi firmaürituste. Eks üritusturundus on mulle südamelähedane teema, tegelesin sellega kokku neli aastat kuni selle aasta jaanuarini. Ma tean oma vigu esinemisel. Täna vähemalt kontrollisin teadlikult, et ma ei tammuks ühelt jalalt teisele, mis mul kipub kombeks olema. Teisi vigu ei avalikusta, tegelen nendega ise ja ajapikku juurin välja :-) Äripäev saadab mulle varsti kuulajate hinnangu esinemisele. Muidugi see huvitab mind ja mitte vähe. Kui hinnangud ei olegi väga head, ei lase pead norgu. Tean, et heaks esinejaks saab ainult läbi kogemuste, mida mul veel napib. Antagu mulle ainult aega ja ka võimalusi :-)

P!nk peopesal

Käisin ise kaemas ja kuulmas kameeleonnaist Pinki. Enne kontserdi algust kõndisin sportlikust huvist saalis ringi ja kaardistasin publikut. Esmapilgul sain 3 erinevat sihtgruppi: tiinekad; meelelahutusäris tegutsevad inimesed (sh Dj-d, promootorid, managerid jne) ja muiduhuvilised. Mina kuulusin sinna viimasesse gruppi. Läksin kontserdile, et lihtsalt näha ja kuulda, kellega tegu. Tundsin ka väikest moraalset kohustust, olin väga kaudselt Pinki eelpromotsiooniga seotud.

Njaa, Pinki häälematerjal on ikka väga võimas. Ja mitte ainult hääl ei olnud muljetavaldav! Ma ikka hoidsin hinge kinni kui ta lae all õhulende tegi. 10 points! Mis siin salata, ta näeb ka kuratlikult hea välja.

Olen Saku SH väga paljudel üritusel käinud ja sellist hullu kisa nagu suutsid noored tüdrukud teha, ei kohta just igal kontserdil ( Kokkuvõttes olen rahul, et end kohale vedasin. Sellist elamust küll ei saanud, et õhtul voodis poleks und saanud. Ütleme nii, et mul on veel värskelt meeles Madonna kontsert (

"Keisri hull"

Täna sain teatraalse vapustuse, Vene Draamateatris vaatasime Ugala külalisetendust "Keisri hull". Viimati kogesin seda tunnet 1992. aastal Vanemuises etendust "Faust" vaadates. Küll oli pikk vahe, 14. aastat.

Ma ei ole veel raamatut lugenud, häbi kohe. Õnneks oli kõrval Urmas, kes aeg-ajalt kommenteeris, sildu tegevuste ja ütlemiste vahele rajas.

Sügav kummardus Jaan Krossile. "Keisri hull" on väga suur teos.

Võitlus tuulega

Tuul raputas mind, puud ja merd. Võitlus toimus eile Paljassaare poolsaarel.

Nostalgiat? Aga palun!

Täna imetlesin Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis lapsepõlvest meenuvaid esemeid. Minu hinges tekitas eriti suurt elevust söögiriistade komplekt, mis nägid esimest korda ilmavalgust 1969. aastal Tallinna Juveelitehases. Mul olid kodus ka sellised kahvlid-noad-lusikad :-)

Raamatukoist ostsin köidetud „100 rahva lood“ 10-osalise kogumiku, mida sirvides läheb senini suu kõrvuni.

Täna lõunatasime Nokus ja magustoiduks lugesin 5 peatükki raamatust „Viplala lood“. Sain viimase antikvariaadist 50 krooniga kätte, müüja tegi soodukat :-)

Mulle meeldib nostalgitseda, iga kell:-)

Mõnus laupäev

Minu ja Urmase laupäev oli väääga mõnus, teen copy-paste :-)
Hm, seda sauna pole ikka veel kuidagi küdema saadud. Saagu puud ahju ja saagu tuli :)

üx ainus soov...

Nüüd on stopp, päriselt. Hingan rahulikult sisse-välja. Algas nädalavahetus...

6 päeva minu elust

Mõned kirkamad tegemised ajaperioodil reede kuni kolmepäev. Meenutamine treenib vist aju kah.

Ma loodan, et Kaja ei pahanda, et meie jutkesed on väljanägemiselt sarnased. Mulle on alati ülevaatlikkus meeldinud. Mainin veel, et väljanägemine, sest Kaja on oma väljendusoskuselt minust ümbes valgusaasta kaugusel ees :-)

Reede: Olin EMTs umbes kuu jooksul üles otsinud kunstiajaloost huvitatud kolleegid ja organiseerisin meile Kumus 3 osast koosneva loengusarja. 1. loeng-ekskursioon toimus reedel. Meid tuli kokku 19 inimest, toredalt suur seltskond. Giid oli tasemel ja rääkis põnevalt. Pikemalt peatusime Johann Köhleri maalide juures ja ta avas maalide telgitaguseid. Ise ju nii rumal, ei oska pilte vaadata ja detailidele tähelepanu pöörata. Köhleri pildid on minu silmis tohutult tundelised.

Õhtul-öösel Hed Kandi tervituspidu Stereos ja Prives. Jees oli! Ma armastan oma sõpru, niuks.

Laupäeval: põrutasime Viljandisse Urmase ema-isa-venna-venna pruudi koju. Kokkasin südamest ja peaaegu terve pere oli suure ümmarguse laua taga söömas. Kui mina kunagi suureks kasvan, lapsed sünnivad ja suureks kasvavad, hakkame ka suure ümmarguse laua taga koos pidurooga sööma :-)

Pühapäeva: Kiirustasime Viljandist Tallinnasse, sest me mul oli hirmus suur soov jõuda Kumusse Leonhard Lapini loengusse. Hr Lapin tegi muuhulgas selgeks, et ärge alati otsige vastust küsimusele „mida see kunstnik on tahtnud öelda või mida kujutab“. Pilt on vaataja silmades. Vot sulle avangardiste.
Lapinit kuulaks veel ja veel. Mind ei heiduta karvavõrdki Lapini nimega esimesena pähe tulev sünonüüm „lollidemaa majad“. Loeng lõppenud, läksime Urmasega neid mainitud Köhleri pilte uurima ja uusi nüansse leidma.

Esmaspäev: Hirmus tegus, kiire (= meeldiv) tööpäev. Pärast tööd läksin kohe trenni ja mul oli loomajõud. Pärast vibutusi ja jalatõsteid oli endiselt nii palju energiat, et pakkusin sõpradele abi puude lõhkumisel. Puid lõhkuda ei saanud, kahjuks elavad kõik keskküttega korteris või majas.

Teisipäev: Käisin Von Krahlis heliloojate autoriõhtul. Sel korral oli külaliseks Age Hirv. Sain taaskord kinnitust sellele, et nüüdismuusika ei ole minu kõrvade jaoks. Seal istudes meenusid Urmase kuulatud Klassikaraadio saated, kui mängitakse minu jaoks arusaamatut muusikat. Ja siis me kraakleme (loe: filosofeerime) teemal Klassikaraadio vs U-POP :-)

Kolmapäev, täna: Mitte eriti meeldiv tööpäev. Rapsisin sinna ja tänna, aga suurt ära tehtud ei saanud. Kolmapäev on ju trennipäev, nii ka täna. Tundsin, et ma olen vist üleöö tugevamaks saanud, järgmisel korral lähen oma vibutustega raskemale levelile üle :-) Muidu hakkan end juba loodriks pidama.

Elizabeth II tervituskontsert

Tore, et meil on olemas ETV24. ETV ja Elioni abil jõudis kuninganna Elizabeth II pühendatud kontsert töötavate inimeste kontoritesse. Küll oli armas kontsert, isegi üle neti vaadatuna.

Hed Kandi Tallinnas!

gesin USKUMATU! Sel reedel on Prives Hed Kandi pidu! See on midagi väägavääga diipi, kui vähegi house mussi kuulad. Mäletan seda rõõmupuhangut, kui sellest kunagi ammu Kuno rääkis "võib - olla, teeme tööd selle nimel..." Ja nüüd on Hed Kandi DJ - d kohale kärutatud. Jees!

Senini olen HK mussi kuulanud ainult cd-lt. Paar aastat tagasi pesitsesin kuu aega Brightonis, mäletan, et 1 nädal enne pärale jõudmist oli Hed Kandi pidu sealses kohalikus klubis. Kahjuks sain ninanipsu.

Niisiis house`i sõbrad, taaskord on põhjust valvel olla ja kohele minna!


Täiendus: Prives pugesin nahast välja, lsest lihtsalt NII HEA muss oli :-)

Minu oivaline lahutus

Ei-ei, mitte minu oma :-) Vaatasime Draamateatris etendust. „Minu oivaline lahutus“ on minu  arvates vägagi naistele suunatud, sest ainult naissugu saab kogeda äratundmisrõõmu või -kurbust. Jäi kõlama üks kild, et pikaajalise suhte üks alustala on viisakus, nt see kuidas sa hommikul oma mehele kohvi pakud. Mitte, et ma oma alalõuale viitaks… :-))

Tore töö, aga mitte tore esmaspäev

Ma olen tihti mõelnud kuna ja kuidas jaksavad meie firma tipp- ja keskastmejuhid kirjatööd teha ja meilidele vastata. Koosolekud, koosolekud, koosolekud… Imeinimesed, müts maha! Ma ise nii väga naudin spetsialisti staatust ja et mu Outlooki kalendris on muuhulgas vabu auke. Ma saan laua taga istuda ja süvendatult mõelda või kirjatöösse sukelduda. Mulle meeldib aeg-ajalt mõelda, et mu tööülesanded on puuhalud ja mul on terav kirves, millega löön halu ühe raksuga katki. Projekt on üks ilusti laotud puuriit. Mulle meeldib see mõte:)

Esmaspäeval lendan tavaliselt suure hooga peale, aga täna see ei õnnestunud. Üks koosolek ajas teist taga ja pomisesin omaette- kes krt mu töö ära teeb… Mul on juba pikemat aega põhimõtteline hoiak, et ületunde ei tee. Seda olen 10.a jooksul palju praktiseerinud ja aitab. Kui, siis ainult ÜLIkriitiliste tööülesannete puhul. Homme lendan uue hooga peale ja loodetavasti tuleb produktiivsem päev. Mulle kohe meeldivad mu tegemised, mu kaustik, mu M-ketas ja inimesed, kellega suhtlen.

Elamus Estoniast

Reedel veetsin pika õhtu Estonias. Alustuseks kolmetunnine ooper „La traviata“ja hiljem oleng lavalaudadel. Ooper on minu jaoks võõras žanr, olen sel teemal ikka vä-ga rumal. Minu kokkupuude on ainult üks varajasem kogemus ja laupäevane Vikerraadio saade Ooperigurmaanid. Viimast olen üsna usinalt kuulanud. Urmas on paaril korral ka kodus paate mängitanud, aga see on tavaliselt lõppenud minu undamisega. Oleme ikka arutanud, et lähme Estoniasse, aga jutuks on see jäänud. Isegi ei tea miks.

„La traviata“ (tõlkes: langenud naine) kutse üle olin õnnelik. Lõpuks ometi. Ma ei pidanud mitte kriipsuvõrdki pettuma. Avastasin, et ooper on ainuke žanr, mis naelutab mind tooli külge ja ma ei nihele. Oma kärsituse juures istusin liikumatult, hea, et sain aega hingata.

Hilisem vastuvõtt Neeme Kuninga ja Urmas Põldma seltsis, teatrijutud ja muidu väga vahvad inimesed, panid päevale ilusa punkti.

Otsisime juba Urmasega ooperit, mida vaatama minna. Tahaks ooperit „ Juudit“ näha, ju me läheme ka.

Kentsakas vahejuhtum Pirita teel

Eile vurasin Pirita teel ja mingi hetk hakkas auto turtsuma ja imelikult käituma. Esimest korda 12. aasta jooksul jäin autoga tee peale, bensiin sai otsa. Õnneks sain end kenasti sättida parempoolsesse ritta tee äärde. Valgel noolel on bensiininäidik katki ja teine arvestamissüsteem vedas alt. Ja sellest ma üldse ei räägi, et olen väga laisk bensuvõtja. Ando, hea sõber, päästis mu välja. Kuna meil oli Botaanikaaeda kellapeale minek, siis hülgasin oma auto. Panin naljaviluks armatuurile kirja „auto katki, tulen hiljem“. Kaktused vaadatud, läksime autot päästma. Selleks oli vaja vaid ühte Bonaqua pudelit, millel põhja alt lõikasime ja 2.5l aknapesuvedeliku kankut, mille sisse bensiini tankisime. Ostetud kogus oli küll väga väike, aga sellegipoolest meelitasin auto käima. Tegelikult oli see kõik kokku päris naljakas mässamine :)

12.10.2006

Anneli ja Gerli uskumatud seiklused said alguse Stereost, kus toimus üks lahe üritus koos lahedate sõpradega...
Gerlike, ilusat Pariisi reisi Sulle;-)

Cheers!

Vana ja hea postmark

Eesti Post üllitas uue ilusa postmargi. Seda vaadates tekib tunne, et tahaks kellelegi päris kirja saata ja just seda postmarki ümbrikule kleepida... Kirjuta või iseendale - Anneli nõudmiseni :)

Avalik häbipost

Mina olengi kõige suurem kanapea:-(

Kolm nädalat tagasi kaotasin kontori läbipääsutableti. Võtsin asenduskaardi ja olin täiesti veendunud, et ühel kenal päeval ujub kaotatud klemm pinnale. Selles osas mu kõhutunne tavaliselt ei valeta. Ujuski. Laupäeval avastasin table ühest reisikotikesest. Kuidas see sinna sai, pole aimugi...

Nüüd on teine pauk käes, ma ei leia enam üles asenduskaarti, mille peaksin homme tagastama!?:( Pgn küll... Käin nagu tobu oma 44m2 korteris ringi ja ainus koht kust veel otsinud pole, on külmik.

Meenuvad isa sõnad, mida ta mulle lapsena ikka ja jälle lausus "Anneli, huvitav kuna sa ennast ära kaotad". Huvitav, kas arst saaks mind aidata?!

Üht koma teist sai tehtud-nähtud-kuuldud

Nädal möödus meeletult kiiresti ja tegusalt.

Kolmapäev-neljapäev koolitus. Kordamine on tarkuse ema!
Neljapäeval filmi „Meeletu” esikas. Ootamatult OK film.
Neljapäeva õhtul tüdrukute mokalaat Merle juures.
Reedel „Heade ideede päev” partnerturunduse teemal. Tööalaselt väga tervitatav ja vajalik seminar.
Reede õhtul FIBIT ja Ministry of Sound Stereos. Viimane ei olnud kirkam kriit karbis, sel korral oli kohe eriti palju rahvast. Aga sõbrad päästsid õhtu :)
Laupäeval – maha visatud päev...teadagi miks...
Pühapäeval Kumu pärastlõuna, kus Andres Kurg tutvustas Jüri Okase "Väike moodsa arhitektuuri leksikoni" ja õhtul Von Krahlis „Faust”. Etendus väärib vaatamist!

Ja nüüd põnevusega uude nädalasse. Kindlasti tuleb hea nädal.

"Maagiline" tööletulek

Ma olen viimastel aegadel palju kordi jõudnud kontorisse kell 8.02 või 8.03, kellaaega näitab koridori suur ja punaste numbritega kell.

Mul on juba päris naljakas ja ka Falcki turval, kes mu muiet näol näeb :-)

TTÜ lõpetamine. Oeh jah.

2002. aasta sügisel astusin TTÜ-sse, minust sain ärikorralduse magistrant. Koolis käimine oli väga kontimööda ja ajugümnastika tuli igati kasuks. Oma punktid korjasin 1,5 aastaga kokku, ühtegi võlga polnud, isegi finantsained sain tehtud.

Nüüd on aasta 2006 sügis ja mul on kool lõpetamata. Magistritöö kava kaitsesin edukalt 2005 aasta detsembris. Kõik läks nagu ülesmäge ja siis tuli jälle umbes sada väljamõeldud põhjust, miks ma ei kevadel ei lõpetanud.

Minu pseudoprobleemid läbi aegade:

• pikka aega ei suutnud defineerida oma lõputöö teemat ja sisu;


• ma ei ole veel magistritöö kirjutamiseks valmis, selline rumala inimese tunne peal;


• töö(narkomaania) kõrvalt ei leia aega;


• jaanuar 2006 ametikoha vahetus, niigi pinge ja tööandjal suured ootused-lootused;


• kolm kuud olin paralleelselt kahel ametikohal, koolitöö oleks olnud liig;


• ei raatsi loobuda suhtlemisest sõpradega, trennidest, muudest hobidest, ööklubitrettidest;


• Urmas saab niigi vähe mu tähelepanu, nüüd veel koolitöö kirjutamine;


• ei taha loobuda vabadest nädalavahetustest;


• issand, kus seda kasutatud kirjandust veel leiab;


• appi, ma pean sukelduma mingitesse elektroonilistesse andmebaasidesse ja otsima teadusartikleid;


• jne

Täna sain teada, et mu punktid aeguvad 2009 aasta kevad. Ma loodan, et sellest ei saa minu järjekordne komistuskivi ja põhjus, miks lõpetamist edasi lükata. See koolikirves ripub mu peal nii päeval kui öösel. Krt, kas siis ei saa tehtud… Põrr…Võtab kohe ropendama…Vot nii nõrk mutt olengi…

Oodatud ja kaunike - Depeche Mode`i uus DVD

Nüüd on see väljas ja mul kodus.

DEPECHE MODETouring The Angel: Live in MilanDouble DVD & CD Set Released September 25th

Eriti hea kraam!!!
DVD ümbris on puhas ilu.

Vot mõned tegijad on sellised, kelle DVD või CD pärast olen nõus jooksma ummisjalu Laseringi. Nii ka sel korral :)

Kevadisest kontserdist.

Eile õhtu Tallinna vanalinnas

Eile õhtul sattusin vanalinna, sest olin enne Von Krahli minekut auto parkinud kaubamaja kõrvale. Meelega, et saaks jalutada ja ei peaks ummikutes istuma.

Kella kümne ajal läbi Vanalinna vaikselt auto juurde jalutades, jäid mulle mälupilti mõned seigad –
paks udu oli katnud Viru Keskuse ja ainult säravad tuled andsid endast märku; turistid, kes rääkisid erinevaid keeli; võõrkeelsed meesterahvad, kes olid enda haardesse võtnud kohaliku tüdruku, Dela Gardie Kaubamaja säravate kellade vaateaken, kus ma tegin pikema peatuse ja uduvines tegutsevad Viru tänava lillemüüjad, kellelt lunastasin ühe suure päevalille. Mõnus jalutuskäik oli.

Üritustesari „Helilooja, kes sa oled?”

Sel hooajal alustab Eesti Heliloojate Liit uut üritustesarja „Helilooja, kes sa oled?”
Avalöök toimub sel teisipäeval,  26. septembril kell 19.00 Von Krahli teatri saalis.
Esimene külaline on Peeter Vähi.

Loe lähemalt Eesti Heliloojate Liidu kodukalt.

Viimased viisteist aastat ETV-d

15. septembri Sirbis on avaldatud Ilmar Raagi artikkel „15 aastat vaba Eesti Televisiooni”. Hea lugemine, meenutamaks 15. aasta taguseid olustikku, nimesid ja saateid. ETV sõbrale on Raagi artiklid tõeline maiuspala!

23.september 2006

Meil on uus president!
See on magus võit, elu õnnelik tunne on peal...
Kohe tulevad sõbrad külla, teen ettepaneku shampuse avada :-)

Killuke Ilvese toetuseks

23.09 läheb minu eluloos vist ajalukku, sest plaanin minna kella 10.30ks Tammsaare parki kontserdile - tasuta massiüritusele ja vabatahtlikult. Ainult ülla eesmärgi nimel olen selleks võimeline...

Mul lähevad peopesad higiseks, kui laupäevase valimise peale mõtlen :S

Muusikast, sel korral venekeelsest muusikast

Ära iial ütle iial. Venekeelsest muusikast käib jutt. Olin nii endale kui sõpradele kunagi vandunud, et mulle vene muss ei meeldi ja mina seda vabatahtlikult kuulama ei hakka. Söön oma sõnad kõik ära, sest esimene sinasõprus sai tehtud juba suvel. Sel nädalala ostsin kaks 5Nizza plaati, mida olen korduvalt kuulanud ja teen seda edaspidigi. Hea kraam.

Täna käisin Estonia kontserdisaalis Gruusia lauljanna Nani Bregvadze kontserdil, kaasa tegid ka tema tütar ja tütretütar. Ühesõnaga kolm põlve. Vene ja gruusia romansse kuulates ei tulnud kordagi pähe poole ürituse pealt lahkuda, seega jäin rahule. Omamoodi uus kogemus. Ja lisaks kõigele, ma pole ühe korraga kunagi nii palju sädelevaid kostüüme ja lakiga ülespandud soenguid näinud :-)

Annus tõsisemat muusikat

Sel nädalal avas Eesti Kontsert oma järjekordse hooaja. Algse nimega ENSV Riiklik Filharmoonia on tegutsenud kokku 65. aastat. Päris muljetavaldav vanus.

Käisime Gerliga avakontserdil Saksamaalt pärit Bochumi Sümfoonikud kuulamas, kes esitasid koos kahe hõbekõriga Bernsteini ja Šostakovitši teoseid. Oi ma olen selles žanris rumal, no nii rumal. Nagu lammas kuulan ja vaatan. Mulle meeldib kultuuri lisaks meelelahutamisele ka teadlikult nautida...no kuidagi ei osanud... Minu viga on see, et tahan kõiki süvitsi teada ja päeva lõpuks ei tea ikka mitte midagi.

Avakontsert oli silmale ja kõrvale ilus. Kuna ma olin tiba tõbine (=uimane), siis olin ka väga õigel lainel – ei nihelenud ja mõtted olid juhitud kuuldust-nähtust. Elunali oli see, et ma oleks tahtnud teoste vahel plaksutada. Teised ei plaksutanud ja minul üksi ei sobinud ka seda teha. Muusikaharidusega Gerli teadis kommenteerida, et selline on komme, et mitte ruineerida pillimehi püsti-istuma-püsti- istuma sundimisega. Inimlik.

Urmasega käivad meil sageli olelusvõitlused - mulle ei meeldi raadiost sümfooniakontserte kuulda, Urmasele jälle meeldib. Ehedana on ikka teine tera.

Peaks järgmise Estonia kontserdi välja valima.

Winny Puhhi lühifilm «Vanamutt»

Vaatamist ja lugemist.
Winny Puhh, keep on going!

Siga ja Kägu

Viimastel kuudel olen sõpradega peamiselt ainult NoKus käinud. Räägin siis kohvikutest. Hea õhkkond – kui tahan, istun jalad tagumiku all; kui tahan, naeran kõvasti; kui tahan, mängin lauamänge; kui tahan, vedelen niisama; kui unustan arve maksta, lähen järgmine päev tagasi ja maksan ära. Kõik on suht suva.

Täna käisin armsa sõbraga Spiritis. Tean, et see on üks väheseid kohti, kus ei ole suitsuhaisu, selle järgi ka meie valik. Kohati võttis muigama. Paljudel ilusatel inimestel tundus raske olla nii ilus. Aga mina tundsin end ikka hästi, kerisin jala tagumiku alla ja soojendasin varbaid.

Dialoog

Naine: Proovi, kas sulle passivad need teksad jalga?!
Mees: Ahah, jajah.
Naine: Ostan ära, need on sulle parajad (väldib eos sõna „sobivad”).
Mees: Ahahh, jajah
Naine: Ehh, need on Hugo Boss teksad.
Mees: Ahah.
Naine: Kas sa oled seda sõnapaari kuulnud?
Mees: Möhh.
Naine: No tead ve?
Mees: See on sama küsimus, kui ma küsin sinult kas sa oled kuulnud sõna „garrett”
Naine: Eee...
Mees: Garrett on turbotootja.
Naine: küsimused ei ole omavahel võrreldavad!
Mees: No see Boss läks hõivas Pärnu mnt raamatupoe ruumid. Vist firma, mis teeb ülikondasid.
Naine: Jahah, kõva kaubamärk, meeste seas vist hinnatud.

Dialoogi lõpp.
Möödus u 10. min

Mees: Kuule, kui see mingi kõva asi on, siis normaalsed inimesed ei arva minust head, kui märk kusagilt välja paistab?!?! Ah, tegelikult vahet pole. Sest need inimesed, kelle arvamus mulle korda läheb, ei tea ka päris täpselt mis või kes on Hugo Boss.

Laupäevane kompott

Eile käisin Estonias kontserdil, vennad Urbid andsid sünnipäevakontserdi. Läksin uudishimust ja harimise mõttes, sest ma ei teadnud sellest duost suurt midagi. Kontsert oli südamlik, laulusõnad mõtestatud ja head. Mehed lõõritasid 2,5h vaheajata ja vahepalad olid naljakad. Repertuaarist teadsin ehk paari-kolme lugu. Hm, plaati vist kohe ostma ei jookse, las see minu eksemplar olla veel poes.

Pärast pikka kontserdirallit läksime suurema kambaga Hollikasse Winny Puhhi kontserdile ja lühimängufilmi „Vanamutt“ presentatsioonile. Üleminek oli valus! Sain kuidagi hakkama ja isegi kontsakingad võimaldasid tiba rokkida. Head kutid, hihi! Bändi Kissile sarnased näomaalingud olid ikka tõsised maskeeringud. Ma otsisin oma tuttava tätoveeringute järgi üles :-) Mul kohe hea meel, et sain selle ullu pundi lives ära näha :-)

Kirjeldamatult suur rõõmusõnum!

Mul on sõbranna Liisa ja tema poeg Tanel, kellele jaoks oleme Urmasega olemas. Nii palju kui vaja, jõuame... alati võiks rohkem. Minu selle kevad-suve projekt oli saada koht logopeedilisse rühma. Liisa poeg, 3. aastane Tanel on oma kõnearengus mahajäänu. Tema kõne koosneb paarisõnalistest lausetest ja üksikutest pudikeeles öeldud sõnadest.

Kulutasin viie arsti ust, et rajada tee Haridusameti ametniku juurde. Mõeldud – tehtud. Saime kinnitust, et Tanelil on vaja kohta tasandusrühmas. Teades lasteaiakohtade puudumist Tallinnas, olime lootusetus olukorras. Nurmenuku lasteaias pandi meid järjekorda ja öeldi, et koht vabaneb 1.september 2007.a. Viha ja nukrus, ma saan alati erinevatest ametitest vastuse, et meil aastapikkused järjekorrad.

Ja eile! Eile helistati Nurmenukust ja paluti esmaspäevast Taneliga kohale tulla. Keegi laps oli loobunud kohast ja meie Tanel saab abi, ta läheb uude lasteaeda toreda kasvataja hoolde, kes paneb ta loodetavasti kiiresti rääkima:-)

See oli pisarateni liigutav rõõmusõnum!


Järmine projekt on Liisale ja Tanelile oma kodu leidmine. Ja te ei taha mitte keegi teada, mis kadalippu see tähendab...tähendab 10. aastast järjekorda. Lootus on viimane, mis sureb...


Kunagi räägin oma seotusest Caritasega pikemalt.

Paranemisruum

Ohh jahh. Minust võiks saada kunagi veel parem inimene, kui saaksin lahti kahest pahest - hilinemine ja kirjutades pisikeste lohakusvigade tegemine (nimedes valed tähed, tähed vahetavad kohad jne jne). Viimane on arvatavasti põhjuseks, miks ma ei olnud kooliajal viieline vaid pigem neljaline.
Ma teen alati kõiki asju kiiresti, arvates, et nii jõuan rohkem... Jõuan ma jee, pigem tekitan endale mõtetut stressi... Nuux.

Naised Prantsusmaal

Pariis
3 päeva
6 naist
Madonna kontsert
palju head veini
palju head süüa
ööklubi
shoppamine


Need on Pariisi reisi märksõnad ja reis ruulis täiega!

Madonna kontsert, elukogemus!

27. august 2006.a. Pariis. Kell hakkab kohe-kohe seitse saama. Astume kuuekesi naised välja Pariisi hotellist. Ütleme nii, et minu hing on erutatud seisundis. Istun metroosse teadmisega, et varsti täitub mu üks eluunistus – olla Madonna kontserdil ja näha seda kameeleonnaist oma silmaga. Metroo viib meid Percy peatusse. Kui maa peale jõuame, avastame, et olemegi staadioni aia taga. Igal pool on palju rahvast, arvatavasti sama erutatud olekuga kui mina. Taamal näen üht tuttavat nägu, eestlast, kes on neljases pundiga kontserdile tulnud. Uudistan ümbrust. Spekulandid müüvad pileteid. Ma ei süvene nende kauplemisse, sest minu pilet on nööbitud taskus. Teel hotellist staadioni juurde, katsusin selle olemasolu vist kümnel korral, et ikka veenduda, et sissepääs kontserdile olemas. Nagu väike laps. Otsime gate 27. Pika otsimise peale leiame. Ma pole kunagi nii pikka järjekorda oma silmaga näinud. Vaatamata sellele oli see täiesti okei, sest kolonn oli pidevas liikumises. Vahepeal kohtusime eestlasi, Anne ja Kadri tuttavaid. Läbime turvakontrolli, mehi on küll palju, aga taskuid ei puistanud.

Jõudsime staadioni fuajeesse ja avastame, et tegemist on sisehalliga, mis on paras üllatus. Õujee, näeme roosade trussikute ja muu nänni müügiletti. Me oleme naised ja loomulikult jookseme kohale. Leian meelepärase särgi ja saan selle omanikuks. Ma ei tea kus ma sellega käima hakkan, aga pole vahet. Lihtsalt mälestuseks. Vahepeal kikitan kõrvu, kuulen laulu Love Generation. Ei viitsi saali tormata, et näha „austria laulu” (kevadel toimunud lumelauareisi hümn) esitajat. Naljakana tundus hoopis fakt, et õllemüüjate juures ei loogelnud pikka järjekorda.

Saalis on väga palju õndsate nägudega inimesi. Võtan tüdrukud sappa ja pressime ettepoole. Kohtame teel eestlasi, vabandan eesti keeles ja trügime edasi. Võtame positsiooni sisse. Kohapealne seltskond on kohe hästi kirju. Ootame kannatlikult. Kiikan lakke, olin ennist kuulnud, et Madonna tuleb laest diskokeraga alla. Diskokera tuvastatud. Kiikan üksisilmi kera, lootes näha hetke, mil toimub sebimine. Ei näe midagi. Tunnen vaid tohutud ootust nii hinges kui saalis.
Rahvas kiljub. Mina ka. Laest tuleb alla suur diskokera, avaneb puhkevale õiele sarnaselt ja Madonna on selle keskel. Tohutud emotsioonid, mõtlen „see ei ole võimalik! On-on, Anneli on küll võimalik!”. Esimese laulu koreograafia on super. Hoian pilku pikalt Madonnal. Seejärel hakkan uudistama lavakujundust ja led ekraane. Dziizuz, mis kraam! Pilgu jagamisega Madonna, taustatantsijate ja ledi vahel kujuneb õhtu raskemaks ülesandeks. Ülim professionaalsus. Madonna on lihtsalt nii heas vormis ja näeb kuratlikult ilus välja, mu suu vajub lahti. Tema tiim peab olema maailma üks parimaid. Tunnen Madonna loomingut hästi, seega on kõik laulud hästi tuttavad. Imestan, et ta laulab päris mitut vana lugu, armas temast. Siis ma ei saa jälle aru, kuidas ta saab olla nii heas füüsilises vormis, mida nõuab kargamine ja laulmine ühel ja samal ajal. Ja muidugi kostüümiparaadist ei saa üle ja ümber. Hm, 48. aastane naine paneb selga valge liibuva retuus-kombeka ja ta näeb super välja. Njaa, paneb pead vangutama :-) Videoinstallatsioone vaatan kui filmi, üleloomulikult professionaalselt tehtud, ilusad. Tantsijad tantsivad kui segased, lihtsalt kargan õhku suu ammuli. Show on kaasaegne ja moderne. Uskumatu professionaalsus.

Lasen sel kontserdil end kanda...
Kaks tundi showd ja väga pikalt ülevaid mälestusi.

Siin on palju pilte, mida vaadates saab mingi ülevaate toimunust.


Madonna ei ole inimene, ta on üliinimene.


Uudistamiseks:
Ametlik - www.confessionstour.com
Madonnalicious.com
The Confessions World Tour 2006

Taaskuulmiseni!

Ma lähen nüüd Pariisi Madonna kontserdile :-)
Ärge olge väga kadedad, kui tagasi, jagan muljeid :-)

Väga olulised asjad

Mu viimasest trennist on möödas natuke üle kuu. Pikk puhkus (loe: Tallinnast eemal) ja enne seda veel paarinädalane rutiinihalvatus angiinist. Pärast tööle naasmist proovisin kaks korda kohale minna, aga mitte kunagi ei õnnestunud. Küll istusin plaanitust kauem  Haridusametis või napakas liiklusummikus.

Ja täna…ja täna see õnnestust! Ai, see oli hea! Pikk paus on jaksu vähemaks võtnud ja suur jäätise-, kommi-, küpsise-, saia-, koogiralli annab ka tunda. Ootan juba järgmist korda, sport ruulib täiega. Kõlab klišeena, aga nii see on, minu jaoks. Saaks nüüd toitumisharjumused vanale rajale tagasi, oleks elu veel ilusam :-) Kõik see kokku tähendab minu jaoks tohutult suurt ja lakkamatut energialaviini.

Üleskutse kunstihuvilistele - KUMU ekskursioonide tsükkel Eesti kunsti ajaloost

Ekskursioonide tsükkel sobib kõigile kunstiajaloost huvitanutele, kes ootavad ekskursioonilt keskmisest rohkem informatsiooni. Eesti Kunstimuuseumi kogude esimene suur väljapanek Kumu Kunstimuuseumis annab võimaluse tutvuda spetsialistist giidi juhtimisel põhjalikumalt eesti kunstielu olulisemate sündmuste ning eesti väljapaistvate kunstnike loominguga.

1) "Rokokoost romantismini" (18. sajandist 19.-20. sajandi vahetuseni),
2) "Modernism. II Maailmasõja eelne kunst" (20. sajandi I pool),
3) "Eesti kunst nõukogude perioodil" (1944 – 1980ndad).

Ühe ekskursiooni/loengu kestvus u. 1,5 h
Ekskursioonigruppide suurus maksimaalselt 30 inimest.
Hind täiskasvanute grupile 1200.- (sisaldab kolmel korral grupi pääsu vastavasse tsooni ja kolme ekskursiooni tasu). Lõplik tasu selgub pärast seda, kui on teada orienteeruv huvitatud inimeste hulk.

Mul on huvi kokku panna võimalikult suur grupp, et osa saada pakutud võimalusest. Mida rohkem inimesi, seda väiksem osalustasu :-)

Palun kõigil, kes on huvitatud KUMU ekskurssioonidest, mulle teada anda tupsukas@hotmail.com või 6111237. Olen nõus olema kontaktisikuks, vahendama ja konsulteerima huvilistega koolituse detaile.

Üleskutset võib levitada kõikide sõprade seas!

Ootan tagasisidet kuni 24. august.

Meenutus

15 aastat tagasi putši ajal olin Sondas. Olin 15. aastane. Vanaemaga kuulasime raadiot, istusime köögis ja põrnitsesime musta pisikest raadiot, mis oli kõrgel kapi otsas. Telekapilti eriti ei mäleta. Paanikat ka ei mäleta, kõik oli väga vaikne ja hääletu ärevus oli õhus. Sõbrannadega meisterdasime sini-must-valge lipu. Valge riidetükk ja guaššvärvid olid abiks.

Täna ei raatsinud kodust lahkuda, kuulasin palju raadiot ja vaatasin ära paremad palad ETVst. Parim on veel ees, vaatan debatti varbad krõnksus.

Puhkuse tülikas tagajärg

Ma pole vist kunagi nii palju aega kulutanud triikimisele kui täna. Sirgeks sai 17 t-särki, 12 padjapüüri, 10 lina + kümmekond pudi-padi hilpu. Triikimislaud pole enam lookas triikimata pesu all vaid rändas sinna, kus on selle koht.

Õhtu, mis rokkis täiega

Eile õhtu oli täis head muusikast – Martini sünna Müürivahe müstilises tornis, Ministry of Sound Stereos ja Bad Jam Hollikas. Hea muss viis teise dimensiooni, kõik muu tundus absoluutselt tähtsusetu. Bad J , päris elus Raivo, on minu Väga lemmik. Päike on ta teine nimi. See on lihtsalt uskumatu, kuidas tal on anne panna katus sõitma. Lummav muusika, nii et iga kehaosa saab puudutatud mahedatest ja natuke äkilisematest rütmidest. Raivo valitud muss hoiab mind kaua noorena :-) Njaa, tema kodune plaadikogu on nii suur ja vinge, et kuku pikali, mitu korda järjest. Selle riiuli kohal on oreool ja mille kõrval tunnen end  alati sentimeetripikkusena :-)

Tantsuralli annab veel täna tunda, mõnus rammestus on kehas. Mulle meeldib see tunne.

Nagu Põhja-Koeras e. harjutusi sabale.

Aeg-ajalt tüütan kolleege jutuga, et meil võiks olla organiseeritud võimlemisminutid. Nagu ühes dokfilmis, kus näidati Põhja-Koerea vabrikutööliste elu. Ma küll vabrikus ei tööta, aga võimelda tahaks sellegipoolest. Tõusen ühiskondlikus korras püsti, kõnnin suurde saali ja teen nt iga 2 h pärast kuni 10 min ringutusharjutusi kellegi eestvedamisel. Praegu teen seda üksi. Loodetavasti paljud ei märka.

Lihtsalt istumine ja pingsalt meilide kirjutamine on füüsiliselt hullult kurnav. Tunnen kuidas mu selgroog selle jama peale kössi vajub ja sabakont hakkab tuikama. Vasik tunne.

Arvatavasti võin ma ühisvõimlemisest edasi unistada. Ju kolleegid varsti harjuvad minu virgutusvõimlemisega, mida teen uhkes üksinduses.

Kinonädal

Eile käisin vaatamas filmi Autod. Minu silmis konkureerib Jääaeg ühega. Naersin ennast unustavalt ja kinost väljudes oli suu kõrvuni. Multikafännidele soovitan soojalt!

Üleeile vaatasin filmi Miami Vice. Vahelduseks võib ju USA märulifilmi vaadata. Emotsioone ei tekitanud, aga kinos "raisatud" ajast ka kahju polnud. Kaameratöö oli hea!

House music from NY

Üks netiraadio, mis soodustab töötamist ja kehavõnkeid.

Digitally-Imported – House – silky sexy deep house music direct from New York.
Tshekka http://64.236.34.196/stream/1007

Aiai kui hea!


ps. Homme on Stereo&Prives Ministry of Sounds vol5.
Musasõbrad on kohal, mina kaa :-)

Juhus või lihtsalt õnn?

Eile lahkusin kodust hommikul kell 8. Koju jõudsin täna kella 22 paiku. Kogu see aeg rippus kodumaja kõrval poolteist pesunööritäit pesu, peamiselt voodilinad ja muu pudi-padi. No ma unustasin naabritele helistada ja abi paluda. Minu mitte koju jõudmine oli ootamatu.

Täna, õhtuhämaruses kodutänavale sisse sõites, aeglustasin kiirust ja palusin Urmasel ennustada:
a) alles on vaid vähemväärtulikud esemed;
b) alles on kogu pesu;
c) kõik on öö jooksul haitunud.

Urmas pakkus, et alles on kõik see kraam. Tal oli õigus. Sel korral vedas :-)
Selline tore vahejuhtum siis Pelgulinnas, kohe hea meel on.

Tervitused Miškalt

Nädalavahetusel kinnitasin kanna Varemurrus. Trallisime Action Groupi poolt korraldatud suvepäevadel, teemaks 1980 olümpiamängud Moskvas. Hästi lahe oli! Paljud olid vaeva näinud, ajastu riided, jalanõud ja aksessuaarid välja otsinud. Ma nii tubli polnud, olin puhkusel ja lihtsalt unustasin. See-eest olin asjapulk kõikvõimalikes mängudes ja müttasin ringi. Laupäev tipnes videodisko ja Länikuga. Mul on täna päris raske olemine, igas mõttes... Eriti annavad tunda kaelalihased, sest Europe, Metallica jms videod nõudsid oma osa :) Ma tavaolukorras suures koguses retro mussi ei kannata, aga videodiskona ruulis asi täiega. Ma ei mäleta kuna ma viimati stiilis Sandra, Jason Donovani videoid nägin. Kuna asi oli põnev ja tantsida mulle väga meeldib, siis sai ka sellevääriliselt rokitud. Gerli, Sa oled endiselt parim tantsupartner! :-)

Action Groupi poisid on tasemel. Mehed on ülihea huumorisoonega, kui nali tuli, siis hindele 5+, nagu ikka.

Natuke veel...

Puhkus on läbi saamas. Mul on selle üle vist hea meel, olen puhkamisest natuke väsinud. Kolme nädala sisse mahtus Viljandi, Virumaa, Pärnu, Leedu, Lõuna-Eesti, Venemaa.

2.5 päeva ja olen jälle platsis Valge majas tuba 237.

Aklimatiseerumiseks sobivad heasti firma suvepäevad, kuhu kohe-kohe sõitma hakkan. Marju Länik, videodisko ja 1980 a olümpiamängud Moskvas, tõotavad tulla naljakad ja lõbusad.

Leigo talu, koht kuhu põgeneda

Käisime Urmase ja sõpradega läinud laupäeval Leigo Järvemuusikal ja mõnulesime sealses talus. Kontsert, Leigo talu inimesed, teised sõbrad-tuttavad, tulemäng, öine veinitamine Leigo järve kaldal tulede saatel, hommisöök päikse käes...ega rohkem ei osanudki hing ihata. Leigo on puhas ilu. Tahaks tagasi, iga kell.

Mõned pildid Leigost ja Taevaskojast on siin.

Tallinn-Nida-Tallinn

30.juulil istusime neljakesi autosse ja keerasime nina Leedu poole. Reis oli täielikult planeerimata, meie moodi. Teadsime, et tahame välja jõuda Kura poolsaarele (leedukad nimetavad Neringa).

Läti ja Leedu on läbisõiduks äärmiselt igavad maad. Leedu on vaid üks suur põld. Seega on mõistlik kohe välja põrutada ranniku äärde, soovitatavalt Läti-Leedu piiri äärde. Kilomeetreid on palju, ca 650. Minnes jäime ööbima Leedu sisemaale Šiauliai kanti. Võimatu, kämpingu viitasid üldse ei trehvanud. Seega ei jäänud mul muud üle kui marssisin ühte teeäärse maja hoovi ja palusin varjupaika. Tegin tädi 20 raha võrra rikkamaks. Perenaisega diil tehtud, panime telgi püsti ja jäime magama uue päeva ootuses. Tutika telgi ülespanekuga sai elu nalja. Telgi monteerimisega võiks näiteks testida kui terve on peresuhe (sarnaneb kanuumatkaga). Oi me mässasime, aga üles saime. Korra mõtlesin, et oleks pidanud Hinnapommist 500 kroonise peavarju ostma :-)

Leedu on „äge“ maa. Linnades on viidamajandus ülemõistuse nigel. Ise vaata kuidas hakkama saad. Õnneks leidsime Klaipeda uue sadama, praam võttis meid peale ja 15 min pärast olimegi Kura pls-l. Jalakäijad pääsevad saarele vana sadama kaudu.

Poolsaar on väga ilus. Tõeline kuurort, kus saab end eurooplasena tunda. Mererand laiub lõpmata kaugele ja nüüd ma tean, mida tähendab laulev liiv. Jalutasime, peesitasime, sõime jäätist, ühesõnaga mõnulesime. Ööseks kolisime Nida kämpingusse, kus me oma maja jälle püsti panime, teinekord oli kõik palju lihtsam. Saarel on teenused kallimad kui maal, aga see-eest on ka Tingimused. Hilisõhtuni mängisime lauamänge ja tundime end suurepäraselt. Järgmine päev luusisime meremuuseumis ja vaatasime toredat delfiinishowd. Meremuuseum pakkus vist suurimat naudingut meie meestele Urmasele ja viieaastasele Karlile.

Õhtuks läksime taas maale ja sõitsime Palanga külje alla ööbima. Kämping oli selline imelik, aga ajas asja ära. Vähemalt nii lähedal merele, et merekohin kostus telki. Öösel luusisime mereääres, sünge värk. Päeval peesitasime ülerahvastatud Palanga rannas ja vaatasime muuseumis sitikatest tulvil merevaigutükikesi. Pärast kolmandat tuba hakkas mul juba kole igav. Muuseum asub suures pargis, mis on väga vägev koos oma ilusa roosiaiaga. Tasub jalutada. Õhtul keerasime auto nina Eesti poole, lootuses leida Jurmalas kämpingut. Plaanid läksid lörri, sest vihma kallas nagu oavarrest. Kella 23 paiku olime Riias ja otsustasime ühe jutiga Tallinnasse sõita. Urmas on hull mees, ma ei saa aru, kuidas ta jaksab ca 650 km korraga ära uhada.

Reis läks korda ja usun, et lähme leedukate kuurort-poolsaarele veel tagasi.

Üks imelik soov

Kodus on ülihea olla.

Olen elus, terve ja tagasi Leedu reisilt. Eile öösel kell 3 jõudsime. Täna käisin Pärnus jahiga kruiisimas. Mõni aeg tagasi jõudsin koju.

Homme on puhkuse vaba päev, arvult teine. Tegelikult on see kõik kokku päris greizi.
Salamisi igatsen taga oma armsaks saanud rutiini... Ei tea kas ma olen ikka normaalne.

A.L.Webberi Gala

A.L.Webberi Galale läksin ilma igasuguste suurte ootuste ja lootustega. Mul on hea meel, et läksin. Kontsert oli väga hea, lauljad hullult seffid. Ja veel. Paavo Nõgene on Liivimaa parim produtsent. Kuidas ta seda kõike suudab?! Müts maha, igatahes.

Kirjutaks galast pikemalt, aga uni on.
Lähen magama suurima rahuloluga, sest selle suve suurprojekt on lukus. Edukalt. Palju õnne meile.

Vahepeatus Pärnus

Eile maandusime Pärnus.

Miinused:

• sombune, hall ja külmavõitu ilm;
• Itaalia restorani hinna ja toidu kvaliteedi suhe ei olnud paigas. Tallinnas Peterburi teel asuv Attimo paneb Pärnu söögikohale pika puuga;
• polnud ühtegi head kontserdit ega teatrietendust, mida oleks võinud õhtul kuulata-vaadata;
• kuidagi kurb olemine.

Plussid:

• rannapromenaad on kenake;
• veetsin aega koos emaga, kes oli Tartust Pärnusse sõitnud;
• laupäeval pistis päike nina pilve tagant välja;
• laupäeval toimus rannas Nokia Diilervolle, kuhu olid kokku sõitnud head sõbrad EMTst ja muidu armsad sõbrad.

Kuidas elad Virumaa?

Minu tore puhkus viis mind paariks päevaks Virumaale.
Sonda ja Kiviõliga meenuvad mulle miljon asja. Väga erksad mälestused, minu lapsepõlve parimad suved olid Sondas. Eriline koht. Kui vaheaeg algas istusin bussi, sõitsin vanaema juurde ja Tartusse tagasi läksin augustikuu viimasel nädalal.

Esimene päev peatusime Sondas, maadlesime Uljaste järve ääres parmudega. Siin on näha Uljastel pesitsevaid sipelgaid. Kui ma titt olin, palusin alati tädil end üle sipelga radade vedida, sest elukad tundusid nii suured. Siit saab näha Sonda rohutirtse.

Kiviõli toidupoed on omaette vaatamisväärsus. Huvitav, kuidas kohalikud nii väikse toiduvalikuga lepivad? Ju ma linnavurle, häbi mul olgu.

Teisipäeval liitus meiega Gerli, kellega vurasime Virumaal ringi. Minu ja Gerli süda jäi Kalvi mõisa. Urmase oma vist mitte :-) Appike, kui ilus mõis ja mõisapark. Mul ei ole lihtsalt sõnu. Käisime veel siin ja seal ja pimedas maandusime Gerli suvilas Võsul. Järgmine päev kõht püsti Võsu rannas ja õhtul Palmses teatrietendust „Täiskuu“ vaatamas. Teatritükk küll naerutas, aga see oli ka kõik. „Taarka“ pani lati kõrgele, eks teistel annab järgi punnida.

Kokkuvõtlikult- Virumaa elas ilusasti :-)
Ööpimeduses jõudsime Tallinnasse.

Täna, neljapäev on olnud puhkepäev. Homme aovalges algab sõit Pärnusse ja laupäeval peame Tallinnasse tagasi jõudma. Kell 19 algab Webberi Gala Laulukal.

Viljandi Folk ja sõbrad

Puhkuse esimesel laupäeval sõin oma sõnu ja otsustasin sõita kaheks päevaks Viljandi Folgile kuulama-kaema pakutavat meelelahutust. Ma olen palju aastaid vandunud, et mina sinna rahvarohkesse kohta jalga ei tõsta. Aga ära iial ütle iial.

Minuga liitusid Gerli ja Kristel ja meie kohtumispaik oli Baltijaam. Reis algas põnevalt, olime kolmekesi rongisõidust juba ette vaimustunud. Tallinn-Väike peatuses astus rongi mu Austria reisikaaslane Martin, keda oli vägagi rõõm kohata. Niisiis 2.5h Tallinn-Viljandi rongisõitu läks kiiresti, sest koos olid kolm jutukat tütarlast ja Martin, keda polnud ammu näinud.

Olen Viljandis käinud 10 aastat ja ma polnud kuni laupäevani kunagi näinud oma silmaga Viljandi raudteejaama. Nüüd on siis see koht ka ära nähtud. Juhtus nii, et meile kolmele tüdrukule tuli vastu kolm autot, vot nii hea organiseerija ma olengi :-) No juhtus nii...kaks emtikast head sõpra ja Urmase vend. Lisaks kõigele sain kokku kolme viimase lumelauareisi kaaslasega, kes omakorda olid Martinile vastu tulnud. Igatahes elevust ja rõõmu oli kuhjaga.

Suundusime kõik-see-mees Urmase vanematekoju Paalalinna ja vallutasime maja. Moosisaiad söödud, läksime Viljandi Folgile. Ma olin alguses ikka ettevaatlik, eks olin väikese eelarvamusega. Nii palju inimesi... Asi polnud üldse hull, ainult korra tuli ärajooksmise isu. Oeh, kuidas mulle ei meeldi rahvamassid. Aga meie Tallinna inimeste kamp oli väga hea ja oli täiega lõbus. Programmist pigem nautisin ürgeestlaslikke ülesasteid. Untsakad jms kraam mulle ei istu. Öösel läksime Bangalosse, kus oli öödisko (keskmine vanus oli 17). Olime raudselt oma kambaga kõige vanemad ööklubi külalised. Sellest oli absoluutselt kamakaks, sest muusika ruulis täiega, oli puhas hausipidu.

Teine päev oli eluchill – kolmetunnine hommikusöök koduaias suure seltskonnaga, Folgil eksootiliste esinejate nautimine, peesitamine, olesklemine, kolmetunniline õhtusöök taas koduaias. Kõik oli lihtsalt megamõnus. Kõik jäid täiega rahule ja keegi ei raatsinud Viljandist koju sõita. Ikkagi sõitsime. Öösel põrutasime Urmasega Ida-Virumaale Sondasse, kus ma veetsin enamus oma lapsepõlve suved. Hirmus kahju, et vanaema pole minu kõrval juba 10 aastat. Praegu elavad Sondas mulle väga kallid onu Kalev ja tädi Silja ja nende pered.

Nii suurepärased olidki puhkuse 1. ja 2. päev.

Uskumatu, aga tõsi- suvepuhkus!

Mul hakkas puhkus. Issver, ma ei oskagi kohe mida teha ega kuhu joosta...

Täna printisin välja Outlooki kalendri, kus juba planeeritu kirjas. Kolleeg itsitas mu üle ja kutsus mõistusele, jätku ma vähemasti puhkuse ajaks Outlook rahule. Aga ma ei saa ju, olen kanapea ja kõik peab kirjas olema - Venemaa trip, Läti trip, Webber, Leigo, purjetamine, autoparandus, kosmeetik jne jne.

Ma tunnen end kui peata kana- mis mõttes, kolm nädalat vabadust?!

Pambu

Ma olen maailma suur taksifänn. Eile käis meil külas Pambu.
Kui ma kunagi rahunen ja kodusemaks hakkan, saab minust koeraomanik.

Taksi nimi saab olema Kraabu :-)

Piraatidest

Head lapsed, need kasvavad muinasjutuga… Nõnda umisesin endamisi eile õhtul pärast äsjanähtud filmi „Kariibi mere piraadid: Surnud mehe aardekirst“.

Kinno läksin õnneks ootusteta ja mõttega ära näha, kas haibitud film on siis tõesti nii hea. Ütleme nii, et päris rahast kahju polnud, aga film minus mingit emotsiooni ei tekitanud. Olen ära näinud kõik härripotterid, sõrmisteisandad ja need olid kuidagi kihvtimad. Ok, piraadifilmi eriefektid olid vinged ja kollid jõledamad kui filmis „Sõrmuste isand“, ju tuuakse mõni Oskargi koju. Aga ikka ei meeldinud.

Ei saa mainimata jätta, et minu arvates on Orlando Bloom on sada korda nunnum kui Johnny Depp. Mulle pole kunagi Depp istunud ja see mittemeeldivus süvenes selle filmiga veelgi. Eh, las see Depp olla rahus, mis ma teda ikka torgin:-)

Ahjaa, ma sain pühapäeval CC Plaza ees autos tuttavat oodates motorfoobia (hirm autode ees). See on megajube, mis seal õhtutundidel toimub?! Kohutav hunnik autosid, jääb tunne, et terve kino on rahvast täis ja igaüks on tulnud oma autoga. Seega oli hea põhjus teha üks bussisõit kesklinna. Täiesti talutav - rahvast oli bussis vähe ja üliõpilase bussipilet maksab 5 krooni. Ainus must plekk oli see, et bussisõiduga sain tunda, mida tähendab ajakirjanduses kirutud konditsioneeride puudumine ja õhupuudus.

Imeliselt värske igal hetkel

Täna seisin nõutult Kristiine Keskuses Eviani promotüdrukute ees ja vahtisin nende käes olevat Eviani spreid. Pudel oli pilkupüüdev – valge, õrn ja elegantne. Silmanurgast hiilisin asja hinda, 400 ml-ne maksis 105 krooni. Mul vajus suu lahti. Kahju, et ma seda lolli nägu siis keskkonnas näidata ei saa.

Vaatamata sellele, et olin kuulnud mingist Eviani spreist, ei saanud ma sõbralikult küsimata jätta „ Mis Asi See On?“ Vastus: „Vesi“. Ma küsisin: „Kas päris Eviani vesi?“ Vastus: „Jah“. Hetk vaikust ja järgnes minu usutlus „Kas Eviani vesi on lõhnastatud“ . Noor kena inimene vastas: „Ei“.

Palusin loomkatset. Tüdrukud ei koonerdanud, spreitasid ikka õlast kuni randmeni. Nad tegid seda graatsiaga ja pudel oli endiselt ilus. Tänasin tüdrukuid, haarasin reklaamtrükise ja kõndisin otsejoones kassasse. Ilma spreita, loomulikult!!!

Esimene emotsioon: mul hakkas natuke piinlik, et isegi turundusvallas tegev.

Teine emotsioon: mõtlesin käe peale, kuhu seda spreid lasti. Ma olen tihe kätepeseja ja alati pärast kraaniveega pesemist on millegipärast just täpselt sama jahutav tunne. Huvitav kokkusattumus, kas pole.

Kolmas emotsioon: lugesin hoolikalt läbi Evian Brumisateur sprei reklaamtrükise. Hea tujutõstja, muuseas. Mu taanduv angiin isegi kahvatus selle kõrval. Huvitav, kas selle veega saab ka mandleid ära opereerida? :-)

Trükises on välja toodud kuus roosat mulli, kus kasutamisnõuanded kirjas. Mulle tekkis oma lemmik:

Nii vajalik peegli ees
Pihusta näole esimese asjana hommikul, niisutamaks ja äratamaks nahka ning parandamaks meikimistulemusi. Õhtul kasuta puhastuspiima või seebijääkide eemaldamiseks. Sinu nahk on täiuslik koidust ehani.


Vot nii, inimesed!

Haige nõuanded

Kroonilise angiinihaige mõned nõuanded:

• Haiguse esimesel päeval hakka harjutama end taas mõttega, et mandlite op ehk ei olegi nii jube. Lase sõbral helistada ja panna kurguarstile aeg. Järjekorrad on väga pikad. Perearst ei otsusta sinu saatuse üle.

• Suhtle sõprade ja kolleegidega nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui jaksad. See on märk sellest, et sa veel elad. Ära unusta oma huumorimeelt. Kui tahad kurta, siis kurda – hakkab kergem. Usu mind, nad kannatavad ära, sest nad on su sõbrad.

• Kui oled sarnane kommuikatsioonihull nagu mina, siis suuna kõik mailid telefonile. Piilud siis kui jaksad. Kui jaksad piiluda, siis on see juba teie elumärk. Oled natukenegi ümbritsevaga kursis.

• Kui kasutad maarohtusid, siis hoia need ebatavalises kohas (nt vannitoas peeglilaual). Vastasel juhul võib juhtuda, et su elukaaslane kugistab need kogemata kurgust alla. Maarohtude all pean siis silmas, veega lahjendatud viina - või soolalahust, millega kurku kuristada. Sidruni-mee-küüslaugu möks tee valmis ja aseta suletud purki. See hullus haiseb jubedalt, tungib läbi toidukile ja võib rikkuda teised toiduained sinu külmikus.

• Sea endale sisse päeva – ja öövoodi. Vastasel juhul lähed hulluks kui üks tapeedimuster kogu aeg vastu vahib. Ja voodi, linad, tekk, padjad saavad sinust puhata ja hingata.

• Antibiootikumid, palavikualandajad, valuvaigistid, kraadiklaas koonda kõik ühte korvi. Korv rändab koos sinuga ühest voodist teise. Vaigistajaid ja alandajaid võiks olla erineva kangusega, mõtlen neid milligramme.

• Kui vähegi jaksu, otsi kapist välja kõik maikalaadsed särgid. Palavatel ilmadel on t-särgid natuke liiast. Maika on oluline element vee kinnipüüdmiseks, mis eraldub kehast kui palavik alaneb 38.5 –lt 37.5-le. Vastasel juhul maanduvad veenired tekki ja madratsisse. Maikad peavad olema öövoodist käeulatuses. Sa ei jaksa öösel peavalus ja segasena maikasid otsida.

• Kõik armsad ja head elukaaslased teevad sinu jaoks kõik, et sa end hästi tunneksid. Kui vähegi peaks paastu (=söögiisu null) ajal isusid tulema, siis ära karda paluda. Saad kõike mida hing ihkab. Kui põlved ei kannata kõndimist, siis aitab sind talitada. Ma ei usu, et kellelgi lubatakse kolksuga põrandale kukkuda.

• MNSi külasta nii harva kui võimalik. Sinu armsad sõbrad kirjutavad sulle 100 erineval põhjusel, aga sa oled nii nõrk ja sa ei suuda nendega suhelda isegi suurima tahtmise korral.

• Ajalehte lugedes ära satu masendusse, kui ei suuda lugeda üle veerandi artikli korraga. No lihtsalt ei jõua, sest jõuvarud on olematud. Haiguse ajal sa ei söö midagi, organism on kurnatud.

• Kui suutmatusest end liigutada tuleb surmahirm peale, siis lohuta, et on palju hullemateski haigustest välja tuldud. Ja siis mõtle, et tööl jäi mitu asja ripakile, on puhkuste aeg. Tööandja vajab sind.

• Juhul, kui sul on sõbrad-kolleegid haigeid, püüdke saata omavahel sms-e. Lohutage teineteist ja vahetage ravinippe. Sa ei ole üksi! Mul on praegu neli lähedast kolleegi haiged, näiteks. Ülejäänud on lihtsalt puhkusel. Mõned üksikud rabavad end kontoris hulluks.

Täiendus:

• Kui kodus on pealtlaetav pesumasin, olgu see kogu aeg lahti. Angiinihaigena vahetad särke, linu jms väga tihti, seega saab masin peagi tööd. Mis sellest luugist ikka kulutada.
  
  Praeguseks vist kõik.
  Teine päev ilma palavikuta, juhhuu!

Angiin

Vihkan kogu südamet haigust nimega angiin, millega kaasneb suutmatus neelatada, kõrge palavik, liikumispuue ja mõtlemisvõime kadumine.

Ja nii juba kolmandat päeva ja järgi ei anna.
Väga masendav.

Inimesed, hoidke ennast!

Rahvaüritusest

Täna kell 3 vaatasin närviliselt kella ja ootasin tööpäeva lõppu. Rahvas oli laiali vajumas, kes kuhu. Üldse ei jaksanud „paberitööd” teha. Otsustasin Summerilt läbi astuda. Lohutasin end, et ma ei viili ja lähen vaatan kuidas emtikatel läheb. Eks nagunii pärast tuleb arvamust avaldada jne. NB: Ma taaskord ei saa ma mainimata jätta, et ma ei pea sel aastal Õllekal ametlikult kohal olema.. Sellest aastast on selleks teised inimesed.

Mida arvata Õllesummerist? Ma ei arva suurt midagi. Võrreldes eelmise aastaga oli kõik kuidagi helgem – istusin erinevate tuttavatega headel aladel (jazz ja lounge) ja sai aastajagu juttu ette räägitud. Liikusin ringi nii vähe kui võimalik ja haihtusin platsilt ajal, mil rahvas hakkas kogunema. Positiivne tähelepanek on seegi, et väiksed putkamajandused on kadumas. Alad on suured ja soliidsed, coca-cola punaseid tööle ja laudu enam naljalt platsil ei kohta. Ala väljanägemine on viisakamaks muutunud ja toidupakkujate arv vähemalt näiliselt vähenenud. Kui oli näha hordide ohumärke, jalutasin Oru väravast välja. Pean tunnistama, et nii pikkasid järjekordasid pole ma tükil ajal kohanud – meeletu mass inimesi püüdles teisele poole aeda. Mu imestus oli kohe väga suur.

Seepeale istusin autosse ja sõitsin kiiresti minema. Kõik.

Hea ja halb kolmapäev

Hea: nägin-kuulsin oma silma ja kõrvaga bändi 5Nizza. Lõpuks ometi, ma juba tundsin end imelikult. Sõbrad räägivad maagilisest bändist, ma ei tea ööd ega mütsi.
Poisid on tõesti head. Hääled sellised, et naised võiksid vabalt minestada :-)

Halb: värdjad vargad käisid Urmase bussi laastamas. Viisid kaasa paremad palad. Tohutu viha-raev- kurbus... Mis nad tulevad meie asju näppima...

Juulikuu teine nädal

Täna on 4. juuli , kell on 23:18. Ma lihtsalt ei usu tõsiasja, et ma ei pea sel aastal Õllesummerile tööle minema. Tavaliselt on ikka olnud 6-päevased setid, lõunast - hilisõhtuni.

Ainus asi, mida tõeliselt näha tahaks on No Big Silence kontsert laupäeva õhtul. Hm, eks näis.
Laupäeval peaks ka Prives hea asi olema. Üleminek ühelt asjalt teisele oleks vist päris karm, näis :-)

Tihe-tihe liiklus

Olen rulluisutamise sõltlane, eriti kui on imeilusad suveilmad. Täna pärast trenni kiirustasin Kakumäele, et teha kiire ring Kakumäe rand-Vabaõhumuuseum-Kakumäe rand. Kell 22 algas ju jalka poolfinaal. Oh sa jeerum, jube palju rahvast oli liikvel – rullijad, ratturid, jooksjad, jalutajad. Oli suur häda, et ise mitte jalgu jääda ja ise kellelegi mitte otsa sõita. Rullima tasub minna ikka kella 22 paiku, siis rahu majas. Järgmise korrani siis.

Anne ja Risto

Käisime 1. juulil Anne ja Risto pulmas. Kõik – kõik oli armas ja siiras, alates Vainupea kabelist (1893) , kus toimus ilmalik paaripanek ja lõpetades pühapäeval ühise hommikusöögiga. Vahva pulmapidu toimus Vihula mõisas ja rahva lõbusal olemisel ei olnud otsa ega äärt.

Anne ja Risto on lihtsalt elu armsad inimesed. Südamlikud õnnesoovid neile kogu eluks!