Mul on sõbranna Liisa ja tema poeg Tanel, kellele jaoks oleme Urmasega olemas. Nii palju kui vaja, jõuame... alati võiks rohkem. Minu selle kevad-suve projekt oli saada koht logopeedilisse rühma. Liisa poeg, 3. aastane Tanel on oma kõnearengus mahajäänu. Tema kõne koosneb paarisõnalistest lausetest ja üksikutest pudikeeles öeldud sõnadest.
Kulutasin viie arsti ust, et rajada tee Haridusameti ametniku juurde. Mõeldud – tehtud. Saime kinnitust, et Tanelil on vaja kohta tasandusrühmas. Teades lasteaiakohtade puudumist Tallinnas, olime lootusetus olukorras. Nurmenuku lasteaias pandi meid järjekorda ja öeldi, et koht vabaneb 1.september 2007.a. Viha ja nukrus, ma saan alati erinevatest ametitest vastuse, et meil aastapikkused järjekorrad.
Ja eile! Eile helistati Nurmenukust ja paluti esmaspäevast Taneliga kohale tulla. Keegi laps oli loobunud kohast ja meie Tanel saab abi, ta läheb uude lasteaeda toreda kasvataja hoolde, kes paneb ta loodetavasti kiiresti rääkima:-)
See oli pisarateni liigutav rõõmusõnum!
Järmine projekt on Liisale ja Tanelile oma kodu leidmine. Ja te ei taha mitte keegi teada, mis kadalippu see tähendab...tähendab 10. aastast järjekorda. Lootus on viimane, mis sureb...
Kunagi räägin oma seotusest Caritasega pikemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar