Teistmoodi raamatuost

Kell oli 17.30 ja kulgesime vanalinnas. Sattusime Voorimehe tänavale ja pidasime heaks plaaniks ka Raamatukoi kauplusest läbi astuda. Pood oli pime, põles ainult laualamp. Avasime välisukse ja marssisime sisse. Pimedas kössitanud jutukas müüja mainis, et ta tahab kiirelt õhtale minna, seega istub pimedas (valgus meelitaks kundesid). Meie tulek tõi ka poodi tule tagasi. Leidsin valikust juba ammu soovitud-otsitud "Eduard Viiralti 185 reproduktsiooni". Hakkasime raha klapitama. Raamat oli päris kallis ja puudu jäi 250 krooni. Müüja hindas meie usaldusväärsust ja pakkus välja puudujäänud raha esimesel võimalusel ära tuua. Kirjutas mu nime ja numbri paberile ja nii me laiali läksime. Järgmine päev astusin poest rõõmsalt läbi ja mõlemaid pooli rõõmustanud ostutehing sai õnneliku lõpu. Ainuke tõrvatilk meepotis oli KE rinnamärk, mis "ehtis" müüja pintsaku kraed.

Kumu pärastlõuna: Poola kunsti teemadel

Aeg: 25. november kell 15.00

Koht: Kumu kunstimuuseum, III korrus B-tiib

Lisainfo: Kumu külastajatele avaneb haruldane võimalus kohtuda äsjaavatud näitusel "Metafoor ja müüt. Kirjanduslikud ja ajaloolised motiivid 19. ja 20. sajandi vahetuse poola kunstis" väljapaneku Kumu poolse kuraatori Tiina Abeliga, kuulda poola selle perioodi poola kunstist ja näituse valmimise asjaoludest.

Näitusest pikemalt.

Teeme ära 2008

3. mai 2008.a. kalendri sissekanne: "Aitan ära teha!, suur koristuspäev."

Kodanikualgatus "Teeme ära 2008" kohta saab lugeda siit ja eks pildid räägivad enda eest.

Lähen, läheme, tule Sina kaa!

Pildid on saadud korraldustiimilt.

R.I.P, Vello Rand

Teisipäeval, 20. novembril suri Vello Rand.
Mul on nii kohutavalt kurb meel ja see kurbus ei lase end kuidagi lahti.
Mitte kunagi ei kuule ta rõõmsat häält telefonis, koosolekuruumis, kontserdisaali fuajees ega raadios. Meie seast on lahkunud ülimalt soe ja hea inimene...

Multifilmid mis väärivad vaatamist

Mäletan aastataguseid multikaid, mis kohe üldse ei väärinud vaatamist, rääkimata kriitikast. Nüüd lähen rõõmuga neid kinno vaatama :-)

Eile toimus Animafestivali avaseanss, kus linastus 3 nukufilmi.
Filmid, mis iseloomustavad kõige ehedamalt Eesti ühiskonnas ja sotsiaalses sfääris viimase paarikümne aasta jooksul toimunud muutusi: Rao Heidmetsa „Papa Carlo teater“ (1988), Riho Undi „Kapsapea“ (1993) ja Priit Tenderi „Rebasenaine“ (2002).

Saalis istusid teadlikud elemendid ja siis võib-olla mõned üksikud minutaolised, kes lihtsalt pulli pärast läksid multikaid kaema. Hiljem, aftekal kuulsin esimest korda nimesid, kes on noored „tegijad” animafilmide vallas ja suure tulevikuga. Vot siis, olen nagu koti sees elanud.
Ja eilse teema lõpetuseks võiks öelda, et mõned kohe oskavad üllatada, positiivselt loomulikult!

Avastamata PÖFF

Olen PÖFF-il käinud kokku paaril-kolmel korral. Pole filmikunstis eriti "kodus" ja seepärast olen nagu poolmeeleldi eemale hoidnud. Ja jumal hoidku, kui ma taas ühe kire avastaksin, läheks (ajaliselt) raskeks :)

Sel aastal olen PÖFFiga töiselt seotud ja seega käsipidi kaudselt sees. Kui ma paar päeva tagasi väitsin telefonis "eieiei, ärge minu peale tähtsaid pileteid raisake!", siis pärast usutlust kõne lõppfaasis "okeiii, ma siiski kasutan võimalust...". Esimene tibusamm PÖFF-i poole sai tehtud.

Teine samm oli juba kukesamm.
Täna vaatasin OP-i PÖFF-i eri, silmad nagu tõllarattad peas ja hea, et hõbeniit suust välja ei rippunud. Treilerid ja asjateadjate jutt kaasakiskuv. Keskendusin (sest teisiti ei saa videomakist jagu) ja panin VHSi homme kella 11ks lindistama. Tahan OP-i peale saada ja põnevamad pealkirjad välja kirjutada.

Kolmas kukesamm.
Ronisin peale OP-i Skype ja palusin endale saata igasugust PÖFF-i infot, et end teemadega kurssi viia. Ma püüan küll hoiduda igasugusest paberimajandusest, aga festivali kava palusin ka saata. Soovin süvendeda ja markeriga mind huvitavad filmid läbi joonida.

Palun, palun, et ma PÖFF-i ei armuks :-)

TÄIENDUS:

Marta kirjutas OP-ist välja järgnevad filmid:

1. Külmutatud
2. Aleksandra
3. Nuga
4. Sügisball
5. Daisy
6. Jan Uuspõld läheb Tartusse
7. Armastuse hambad
8. La France

Ma ise pole veel jõudnud saatekordust vaadata, tegelen alustuseks paksu PÖFF-i kataloogiga :)

Muusikavalik kuni 6.12

Mõned kontserdid on tulekul.

Kuulan usinalt Enrique Inglesiase, Bryan Adamsi ja Joe Cockeri loomingut, et ei juhtuks nii nagu Elton Johni kontserdiga - ootasin üle tunni, kui kõlasid esimesed tuttavad viisid.

Huvitav, kas mõni nendest artidest poeb ka hinge. Eks näis :)
Senini on seda juhtunud ainult Rammsteiniga, pärast esimest kontserdit kõndisin kõrvadel autosse.

Nõukaaeg KUMUs ja käsi kriidist valge

Mulle meeldivad nädalavahetused Tallinnas, saame kiirustamata ja segamatult KUMUs käia. Pühapäeval rääkis Helen Risthein Nõukogude aja märkidest uuemas Eesti kunstis. Näitused on erinevaid, nõukaaja mõjutused on „põnevad“, aga iseenesest al. 80ndad ei paku mulle tohutult suurt elamust. Mis on minu märgid nõukaajast? Esimene mõte – Fanta! Tartu lapsed nägid veel Fantast und, kui pealinna omad gaseeritud apelsinimahla kurgust alla kulistasid. Alati kui isaga Tallinnas käisime, ostsime ja ladusime koti täis– nii pidulik :)

Mainitud näitusel lubati ka vaatajatel kätt proovida.

Teletorni lõpupidu

Mõeldud-tehtud! Eile veetsime toredad neli tundi teletornis :)

Viimane pilt on naljakavõitu, aga sobib teletorni stiiliga :)

24

Kõige kaasahaaravam põnevusseriaal on 24!

Suhkruvett, palun!

Appihüüd läbi vihapisarate

Kas keegi kusagil osutab tugiisikule tugisiku abistamisteenust...
15.11 - järjekordne pauk luuavarrest.

Emotsioonidest laval ja saalis

Läinud nädalavahetusel käisime Vene Teatris vaatamas Dostojevski „Onu unenägu“ ja Vanemuises balletti „Onegin“. Kaks täiesti erinevat žanrit ja kaks erinevat elamust. Neid kahte ühendas vaid suur vene hing.

Onu unenägu.
Laval: Etendus kestis üle kolme tunni. Aeg möödus märkamatult- tükk oli sisutihe, laval head näitlejad ja dostojevskilikult ehe vene elu. Lavalt ei puudunud kirglikud armastus- ja tülitsemisstseenid (loomulikult noaga hooplemine); klatšivad baabad, rikastumine teiste arvelt, enesepetmine jne. Kõik tundus kuidagi nii ehe. Tihti oleks tahtnud valjult öelda „no nii ongi!“. Äärmiselt andeks Herardo Kontreras oli minu vaieldamatu lemmik. Ta läks rolli nii sisse, mängis nii tõetruult ja lõpus ma juba hakkasin kartma „onu“ surma. Pärast etendust oli kahju, et see kõik läbi sai. Njah, Vene Teatris töötavad suurepärased ja andekad näitlejad, sain sellele taas kinnitust. Tuleb vaid tänulik olla, et teatris pakutakse sünkroontõlget ja eestlased saavad sellest osa (ennustan, et saalis olid ca ¼ eestlased). Soovitan soojalt leida meelepärane tükk ja minna.
Saalis: See oli teine teater. Seal on kohe kõik teistmoodi. Alates sellest, et aeg-ajalt välguvad fotoka välklambid. Pildistatakse üksteist ilusa teatri interjööri taustal lõpetades sellega, et etenduse lõppedes läheb igaüks ise oma lilli viima. Aga kuna päris üksi ei julge, siis võetakse kaaslane kah kaasa- seltsis segasem. Ühesõnaga üks suur voorimine, mis on kummaliselt naljakas. Sel korral oli etenduse lõppedes saal krampis. Ma ei oska seletada millest, ei tunne seda hingemaailma. Võib-olla äratundmiskurvastusest…

Onegin.
Laval: Vene professionaalide loodud ja tantsijate teostatud - ilu ülevus, väljendusrikas miimika ja oskus väga hästi tantsida. Kõige enam nautisin Tatjana (Hayley Jean Blackburn) ja Onegini (Antonio Ayesta) duette ning Onegini ja Lenski (Ilja Mironov) ühiseid etteasteid (nt duell). Võhikule jäid silma ka väga üksikud konarlused, aga ma ei hakka siin targutama, jätan kiivalt enda teada :) „Onegin“ mu südant kohapealt ei liigutanud, aga olen väga rahul, et Tartu teekonna ette võtsime ja tegime endale ühe nauditava õhtu.
Saalis: tore oli kuulda vene keelt, mida naljalt Vanemuises ei kuule. Pealkiri ja tegijad meelitasid ja teevad seda ka läbi hooaja. Kift integratsioon :)
Ainult üks asi ei mahtunud sel õhtul pähe, miks küll inimesed vastuvõtul õgivad. Ma siiralt usun, et kõik külalised jaksavad endale koju süüa ost, aga ikka ahnitsetakse nagu oleks viimane päev käes. Meenub üks Urmase kirjutatud jutuke. Olen temaga natukene nõus, aga paljuski siiski liiga radikaalne seisukoht.

Tallinna Teletorn 1980-2007

26.11.2007 suletakse külastajate jaoks Tallinna teletorni uksed.

Olen seda maja külastanud alla kümne korra, täpselt ei mäleta. Viimati paar nädalat tagasi tööasjus (st asjalikuna). Kipun tagasi, sest soovin:

- nuusutada alates parklast omapärast ja minevikku meenutavat hõngu;
- vaadata fuajees veelkord fotonäitust teletorni ehitamisest;
- vaadata fuajees naljakaid kujundusdetaile;
- sõita tiguaegalse liftiga;
- liftis mõtiskleda, et majal puuduvad evakuatsiooniks väljapääsud ja allpool põrandat haigutab sadakond meetrit tühjust;
- nautida panoraamvaadet ja otsida üles pähetulevaid objekte-maju-kirikuid jne;
- silmitseda nostalgiliselt lampe jt sisekujunduselemente;
- süüa stagnahõngulises restoranis kiievi kotletti koos rikkaliku garneeringuga;
- veenduda selles, et sealsed magustoidud sisaldavad kookoshelbeid;
- arutada Urmasega (ta teab!) pildi ja heli jõudmisest televiisorikasti;
- sõita veel eluaeglase liftiga;
- tõmmata enda järel uks kinni teadmisega, et kui maja taas avatakse, siis kõik-kõik on uus.

Pildi leidsin siit.

Äraviiv lugu

Depeche Mode`i lugu „It's No Good “ on lummav, õhkutõstev, mõtlemisvõimet kaotav. Uskumatu, kuidas mõned meloodiad on nii hüpnootilised ja lihtsalt viivad ära…

I'm going to take my time

I have all the time in the world

To make you mine

It is written in the stars above

The gods decree

You'll be right here by my side

Right next to me

You can run but you cannot hide

…

Sellist tunnet saab kogeda ka tõstukil, kus saatjaks kõrvulukustav vaikus.

Nii kauge, samas nii käegakatsutav

Läinud kolmapäeva õhtul esines Heateo klubiõhtul Toomas Trapido evolutsiooni teemal- "meie" saamisloost, konfliktidest, tulevikust, tugines peaasjalikult evolutsioonibioloogi Elisabet Sahtourise raamatule „Earthdance: Living Systems in Evolution“. Jutt oli kaasahaarav- planeedi Maa võrdlemine inimkehaga oli arusaadav, näitlik ja nö käegakatsutav. Justkui siililegi selge.

Ma loodan sinisilmselt kogeda aega, mil konkurentsi-inimkond muutub koostöö-inimkonnaks ja valitseb tasakaal. Kui tulla mikrotasandile, siis annan oma panuse nii palju kui oskan ja suudan. Väikestest asjadest saavad suured asjad.

Toomas Trapido samal teemal.

Kahju vaid, et ei saanud sel õhtul Al Gore filmi „Ebamugav tõde“, vaadata, pidin ära minema. Usun, et mul õnnestub see lähiajal ikka ära näha.

Öine kõhukõdi ja elunali

Eile maandus Tallinna lennujaamas Brüsseli lennuk ja saabus kauaoodatud Ivi. Meil oli kokkulepe, et lähen talle vastu.

Kell südaöö saabus sujuvalt, hoidsin sõpra külas kinni ja ei lasknud teda ära. Niipea kui kõne saabus, hüppasin tossudesse ja autosse. Võta näpust, aga auto ei käivitunud. Kuidagi tuttavlikud hääled… Urmas on õpetanud kuidas bensupumpa kuulatada ja mis järeldusi teha. Kõhutunne ütles, et kõik on vist korras, aga bensiiniga on kehvad lood. Hüppasin teise autosse ja sõitsime lennujaama.

Ivilt saabus SMS, et tal läheb kauem, pagas pole Brüsselist Tallinnasse jõudnud ja kirjutab avaldust. Ei ole võimalik, et kell 00-01 öösel juhtub nii palju ebameeldivaid asju!!! Me ei osanud muud teha, kui väga palju naerda ja välja mõelda järgmisi õnnetusi sel ööl.

Kui Ivi oli õnnelikult autos, sõitsime suurepärase plaaniga Statoili – ostame 4l pesuvahendi ja tangime kanistrisse nagu vanad mopeedimehed muiste! Ostsime ära ja võtsime nõuks jännata kodutänavas mitte Statoilis. Viskasime kanku autosse ja istusime ise järgi. Mille peale Ivi küsis väga tagasihoidlikult, kas me bensu ei võtagi? :-)

Villimised, niristamised, kallamised tehtud, läks ka auto käima.
Bensunäidik tuleb taas korda teha…

Mõnus nädalavahetus

Võtsin suure kausi, kuhu valasin kulbiga asjalikkust, tükike laisklemist, mitu lusikat ärategemist ja peoga meeldivad emotsioone...

Maakeeli ja kronolooglises järjekorras: mõnus laupäeva hommikune BodyBalance treening, kodune kokkamine, aktsioon "kodu korda", lademetes inglise keele grammatika harjutusi, lemmikute-lemmik seriaal"24", film "Rottatouille", mõnus lehelugemine, mitu head tundi Liisal külas, Kumus loeng maastikumaalide teemal, õhtusöök T.G.I Friday’s.

Mõnus.

Kiire-kiire-aeglane

Ma tahaksin olla aeglane, aga ma ei oska.
Kuidas ja kust alustada, ei tea.
….mind kummitab juba paar nädalat Rohelise Värava artikkel „Olla aeglane tähendab olla rohkem“.

Koolilõpetajad Linnateatris

Läinud kolmapäeval toimus meeldejääv üritus, vähemalt minu jaoks. Linnateatris tunnustati 2007. aastal lõpetanuid.Teatris oli kaetud laud, tippjuht pidas kõne, jagati kingitusi, vaatasime etendust „Meeletu“ ja olemine oli eriliselt soe. Meid oli kokku natuke üle kümne. Kokku lõpetas 18 inimest, kellest 8 olid magistrandid. Nagu telekommunikatsiooni firmale omane, oli kõige rohkem TTÜ lõpetajaid, teisel kohal EBSikad ja siis käputäis teisi koole sh üks Jyväskylä ülikooli magistrant.

Ma olen kogunemiste suhtes üsnagi immuunne, aga see läks hinge. Ju seepärast, et TTÜ MBA lõpetamine on mu elusündmus ja tööandjal õnnestus seda emotsiooni taas elavdada.

Kummardus!

Parkimise maailmavõistluse parimad tütred

Kui korraldada parkimise maailmavõistlused, siis nii mõnelgi Stockmannis külastajal oleks suured võimalused medal koju tuua või vähemalt esikümnesse pääseda. Täna kihistasin mõnusalt naerda. Kujutasin ette kuidas ilus naine oma ilusa autoga kihutab parklasse, leiab kiirelt esimese koha, keerab hooga sisse, hüppab kiirelt välja ja jookseb shoppama. Auto on põiki joonte vahel ja rattad on keeramisest veel viltu all, noh, kiire oli ju :)

Võitlus parkimiskorralduse tuuleveskiga

Parkimissaaga jätkub. Eilsed parkimised:

Kell 9-16.30 D terminali parklas, maksumus 80 krooni. Loodan, et tööandja maksab kinni ("koolitusin").
kell 17-18.30 keskklinna tsoonis, maksumus 20.80 krooni.
kell 18.45 südalinna tsoon, parkima ei pannud, lootuses, et 15 min jooksul keegi trahvi ei tee...

Miks ma üleüldse autoga linna ronisin? Ikka seepärast, et jõuda õigeks ajaks õigesse kohta.
Muidugi ma kaalusin ühistranspordiga/jala liiklemist, aga siis oleksin ma lootusetult hiljaks jäänud nii ühele koosolekule (eraeluline ettevõtmine) kui ka keeletekooli.

Ja täna?
Tõusin kell 6. Kolleeg korjas mind kell 7.15 autole ja olin kl 7.30 tööl. Ja seda kõike seepärast, et olen täna kl 16.30-21.30 Linnateatris. Ma keeldun parkimistasu maksamast.

Mu viha pole lahtunud.

Kalapilk ja koduigatsus

Kunagi väga palju aastaid tagasi andsin näpu, tänaseks on võetud kogu käsi. Olen oma leivaisa juures töökeskkonnavolinik. Mul on teatud kohustused, aga enamjaos on need talutavad. Aga mitte alati, näiteks koolitused.

Istun kella 9-st ühe hotelli seminariruumis ja kuulan teemat “Töötervishoiu ja tööohutuse korraldus ettevõttes, erisoodustused töötervishoius. Töökeskkonna riskianalüüs – põhimõtted, teostus ja kontroll”. Isegi kõige suurema pingutuse korral ma ei suuda teemat huvipakkuvaks ja kütkestavaks mõelda. Kindlasti on see tegijatele põnev ja vajalik. Lektorid on auastmete poolest väga professionaalsed. Inimesed pärivad lisaküsimusi ja paljud on aktsioonis.

Aga minul on kalapilk. Õnneks on läpakas kaasas, sain natuke tööd teha. Püüdsin klõbistada viisakuse piirides. Märkasin ühe korra eesistuja kurja pilku, piinlik oli.

Peagi teen taotluse, et mind voliniku kohustustest vabastataks. Aitab.
Esmaabi teemaga soovin edasi tegeleda. Suur rõõm on käia teatud regulaarsusega täiendkoolitustel.

Parkimine rikub tuju ja teeb väga kurjaks

Ma olen nii kuri, et mul lihtsalt ei ole sõnu, urrr.

1. Septembri alguses sain 550 krooni trahvi.
Kurjajuur on Rimi parkla. Tegemist peaaegu kodupoega. Ühel ilusal päeval sattusin parkima ja ma tõesti ei pannud tähele, et parkla oli muutunud tasuliseks. 1h on küll tasuta, aga mul ei olnud kella peal. Maksin trahvi ära, mis mul üle jäi, olin pime. URR.

2. Paar nädalat tagasi tulime Urmasega kinost Sõprus. Muljetasime terve tee kuni Vabakani "Teiste elu" filmi teemal ja olime oma eluga rahul. Jõudsime parklani ja nägime, et mida pole, seda pole... Autot polnud... Nägime vaid üht vilkuriga veokit, kes võõrast saaki ära viis. Väga õnnetu juhus. Enne kinno minekut parkisime auto mugavama koha peale, jätsime joonevahe ühele teisele õnnelikule, kes pärast meid parklasse sõitis. Ma olen 10a autot risti parkinud. Harjumusel on suur jõud. Nüüd on kõik teisiti, enam ei tohi. Ebaõnn. Maksime 770 krooni ja saime oma suksu kätte kodu lähedalt parklast. Tuju oli rikutud.

3. Käin sellest sügisest 2 x nädalas Kalev SPA-s trennis. Põhjust lihtne, minema innustas ühe spordiklubi liikmekaart, mis võimaldab ühel päeval väga headel tingimustel sportida. Olen hea treeneriga väga harjunud ja ei taha loobuda. Mõistlik oli suure paksu raha eest kuukaart juurde osta, ühest korrast jääb ilmselgelt väheseks. Kuni tänaseni pigistasin silmad kinni igasuguste parkimisprobleemide ees. Sain ka kuidagi ja kui ei saanud, maksin Kalevile 50 krooni koha eest nende maja kõnniteel. Ega`s ma seda raha ei kipu välja käima, aga kui trenn algamas ja Mere pst ja BonBoni eest kohta pole, siis ei jää muud üle. Täna ei saanud ka 50 kroonist kohta, maksin Europarklas 64 krooni.

Hakkan vist klubi vahetama, sest see on lihtsalt LIIG!
VÄGA KURB.

Hommik

Nii karge, nii päikseline, nii ilus.
-2,5c ja esimene jääkirme auto aknaklaasil.

Panso tänapäeva Draamateatris

/Ainuüksi Voldemar Pansost jäänud käsikirjaliste materjalide alusel saaks arvatavasti koostada mitu erinevat raamatut./

Nii kirjutasid Lea Tormis ja Merle Karusoo 1988. aastal sissejuhatuse raamatule „Voldemar Panso“. 17. aastat hiljem kirjutas Andrus Kivirähk raamatu „Voldemar“, mille aluseks on just need mainitud käsikirjalised materjalid. Teos sündis Merle Karusoo õhutusel, kes ka hiljem etenduse Draamateatri kavasse tõi.

Etendus räägib Pansost, noorest uljast noormehest, kes januneb kuulsuse järgi. Reedel Draamateatris istudes kogesin omamoodi kogemust. Tükk iseenesest mulle terviklikku naudingut ei pakkunud, seda mõistsin suhteliselt kohe. Kolmveerand ajast lihtsalt imetlesin Merle Karusoo lavastajatööd. See on lihtsalt suurepärane kuidas ta on suutnud ühte etendusse põimida Panso vanemad, naised, armusuhted, koolikaaslased, õpetajad, näitlejad jne. Sujuvad, märkamatud ja samas nii ootamatud üleminekud. Terve töö tegid ära ainult viis väga head näitlejat, eesotsas Tiit Sukk! Miks etendus tervikuna ei meeldinud? Kivirähk`i raamatuid võin lugeda küll, aga teatrisse tükke vaatama (enam) ei kipu :-)

Tasakaalutu päev

Ma tahan seda
teha, sest ma
tahan seda teha.

Amelia Earhart

...aga täna ei leidnud tasakaalu.

Kumu dokumentaal "Koputus"

Copy www.ekm.ee kodukalt:

Aeg: 17. oktoober kell 18.00
Koht: Kumu auditoorium

Lisainfo:
"Koputus" (USA 2006, 63 min)Rež/Dir: Joel P. Engardio, Tom Shepard

Ei ole ilmselt teist niivõrd vastuolulise kuulsusega organisatsiooni kui on Jehoova tunnistajad. Nende üle tehakse nalja nii koduses sünnipäevalauas kui Simpsonite sarjas. Me teame, et neil on palju Kuningriigisaale, nad jagavad "Vahitorni" nimelisi brošüüre ja käivad koputamas meie kodude ustele. 7 miljonit Jehoova tunnistajat veedavad kokku 1,3 miljardit tundi aastas koputades inimeste ustele. "Koputus" on suurepärane sissevaade sellesse organisatsiooni. Me saame teada, mida Jehoova tunnistajad usuvad, miks nad ei tähista sünnipäevi, miks nad ei taha tegeleda poliitikaga, miks nad keelduvad sõjaväekohustusest, miks nad on vereülekannete vastu ning miks nad edendavad verevaba meditsiini.Seoses oma arusaamadega on neid kaevatud kohtusse pea kõikjal maailmas, kuid olenemata suurtest ühiskondlikest eelarvamustest on nad võitnud enamus kohtuasju ja on sellega selgitanud usu- ja sõnavabaduse tähendust kogu maailmas.
Filmi juhatab sisse usundiloolane Ringo Ringvee

Sünnipäevalaps Hed Kandi

Prive Hed Kandi saab reedel 1. aastaseks!

Kas saab olla üldse mingit küsimust?

Muidugi mitte :-)

Tartu - inimesed, kohtumised ja hingeliigutav muusika

Ema ja isa oli ääretult suur rõõm näha. Vahetasime muljeid-elamusi ja seda kõike oli palju meeldivam teha näost-näkku, mitte nagu tavaliselt, telefoniteel.

Ave, minu väga kallis sugulane. Käsime külas ja ühtlasi õnnistasime sisse noorte uue pesa. Igati armas maja, hoopis teistsugune kui viimastel soolaleiva ringkäikudel nähtud.

Tädi Laine. Käisime Maarjamõisas ja sain jälle kinnitust, et tema emotsionaalsus ja optimism on kadestamisväärt. Istusime kolmekesi kardioloogia intensiivravi palatis sinise kardina taga ja lõkerdasime südamest naerda. Aga teisipäeval jääb vist töö tegemata, sest hoian kogu oma südamest pöialt tema südamele. Laine tuleb kenasti sellest jamast välja ja peagi kepsutab Toomemäe mäest üles. Armastan teda kui oma teist ema ja tal läheb kõik hästi.

Rigoletto. Väga hea! Vanemuises saab näha ja kuulda naaberriikide soliste. Etendus tõmbas suured krokodillipisarad välja, seega julgen teistelegi soovitada. Kes enim meeldis? Rigoletto (Eduards Cudakovs, Läti) ja Gilda (Viktoria Stauelyte, Leedu). Oma kõrv oli kuningas, Gilda aaria „Caro nome che il mio cor“ ajas ihukarvad püsti ja suur äratundmisrõõm nii mulle kui kogu saalile oli „La donna e mobile“ (Mantua hertsog). Kel Tartusse asja, soovitan külastada Vanemuise väikest maja ja nautida Verdi maailmakuulsat Rigolettot.

Telesaated- meelelahutus või midagi muud?

Viimasel neljal päeval on eriti kuumaks kõneaineks kujunenud diskussioonid telesaadete ja üleüldse teleka vaatamise teemadel. Teemale lükkas hoos sisse „Tantsud tähtedega“ ja päädis täna loetud EMOR-i uuringu „Teleauditooriumi ülevaade septembrikuus 2007“ õnnetute tabelitega. Lisaks kõigele puudub mul peaaegu alati arvamus erinevate telereklaamide osas. Ma ei oska kommenteerida, sest ma lihtsalt ei ole neid näinud. Aeg-ajalt on ikka parajalt tobe istuda suu kinni ja mitte omada arvamust.

Mis siin salata, olen ka viimastel päevadel sattunud suhteliselt ebamugavatesse olukordadesse...

Tunnen, et peaksin aeg-ajalt end taltsutama ja mitte nii valjuhäälselt oma arvamust väljendama. Eriti just lähendaste inimestega suheldes (sh minu vanemad/ ema seebikad). Mõeldes neile ebamugavatele seikadele, meenub Ilmar Raagi mõlgutus sotsiaalse hügieeni teemadel. Tunnen, et olen ma absoluutselt hügieenitu. Ma lihtsalt ei suuda end kontrollida.

Selle kõige taga minu väga resoluutne suhtumine telesaadete valikutesse (jätame välja filmid). Ma olen nagu jahikoer, kes nuusib jälgi, mis viiksid saagini. Kõik, mida ma telekast tarbin, peavad mulle midagi andma – uusi teadmisi, uusi mõtteid, arutlusainet, laiendama mu silmaringi, hoidma mind kursis ümbritsevaga jne jne. Teiseks väga oluliseks põhjuseks on patoloogiline ajapuudus. Eesti telekanalitest naudin ainult ETV-d. Loomulikult ma olen sattunud mingitel põhjustel vaatama „imelikke“ saateid. Näiteks paar nädalat tagasi Talendijahi kordussaate teatud jupp ja väga proosalisel põhjusel- hea sõber mängis footbagi. Muidugi ma tahtsin näha :-) Pühapäeval vaatasin külas „Tantsud tähtedega“. Minu esimene peaaegu terve saade (eelmisel hooajal vaatasin üks kord ühe tantsu - Erkki Noolel oli seljas nii ilus kollane särk ;-) Siia haakub Urmase jutt.

Ma ei tituleeri end hulluks esteedijüngriks, kellele a`la „Tähed tantsudega „ vuih kui kole. Ma ei hoople oma personaalsete eelistusega. See „kõik“ ei ole lihtsalt minu jaoks.

Aktsept ja respekt teiste suhtes - kellele ema, kellele tütar.

Lõpetuseks heitkem pilt allolevale EMORI-i uuringu tulemustele…



Pikemalt.

Kodu on taas soe!

Alates tänasest tulen kepseldes koju, sest korter on soe. Keskküttesüsteem toimib! Aitäh sellele mehele, kes nupu vajutas.

Inimesed, õnneks on aeg-ajalt ikka eriti vähe vaja :-)

1 mm pikkune tibusamm mõistmaks judaismi

Täna istus võhik Anneli Karu tänava kaunis sünagoogis ja kuulas Mark Rybaki ja David Šlick`i Eesti Juudi Kogukonnast ning Hindrek Lootust Tallinna Ülikooli riigiteaduste teaduskonnast. Kõik mehed rääkisid judaismist. Keeruliselt põnev.

Ja muidugi sünagoog väärib vaatamist, soovitatavalt koos giidi Mark Rybakiga ja Hindrek Lootus eriti tähelepanelikku kuulamist.

Suur Kunstnik Eduard Viiralt

Teadsin senini vaid üksikuid konkreetseid Viiralti töid ja tundsin enam-vähem ta käekirja.
Helena Risthein aitas natuke edasi, ta tegi suurepärase sissepõike Eduard Viiralti ellu ja tema töödesse. Minu jaoks üleüldse esmakordne vaatamiskogemus koos paljude tehnilist laadi mõistetega, mida polnud varem kuulnudki.

Viiralti peenekoelisus on vaatamisväärsus. Vaadake Kumus „Põrgu“ originaali ja te saate aru mida ma silmas pean.

Ekskurssiooni esimeses pooles lõi minus taas välja üritutusturundaja. Muretsesin, et taamalt kostuv muusika on liiga vali ja häirib inimesi; kas kõik 14 kohaletulnut ikka kuulevad Helena Ristheina juttu piisavalt selgesti. Valju muusika probleemi püüdsin salamisi lahendada, aga kahjuks tagajärjeta (tehnilised põhjused). Inimeste suunamist ja ümbersättimist siiski ette ei võtnud. Järgmisel korral olen kohe alguses tähelepanelikum ja püüan kõigile tagada täielikku rahuldust pakkuvad tingimused.

Järgmiste (era)ekskurssioonideni!

Täiesti lootusetu case

Täiesti käsitlematu...
Miski ei muutu.

Avatud loeng: Iisraeli kultuur ja integratsioon

AEG: 07.10.2007, kell 14.00
KOHT: Vastvalminud sünagoog (Karu 16).
KORRALDAJA: Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste teaduskonna üliõpilasnõukogu (KÜN)

Üliõpilasnõukogu teatab heast võimalusest osaleda projektis „ Õppereis jahariduskonverents 2007".

Loengul tutvustatakse juudi religiooni ja traditsioone. Seletatakse lahti Iisraeli poliitiline olukord + põhjused. Samuti räägitakse probleemidest kolme väga erineva kultuuri kooseksisteerimisest väikeses Iisraelis ja multikultuursusest üldiselt. Ühtlasi on võimlik küsida küsimusi Iisraelist pärit inimeste endi käest!

Teadmisi jagavad Mark Rybak ja David Šlick Eesti Juudi Kogukonnast, dotsent Maria Tilk (TLÜ kasvatusteaduste teadusond) ja Hindrek Lootus (Tallinna Ülikool, riigiteaduste teaduskond).

Kui tahad sellest ainulaadsest silmaringi laiendavast võimalusest osasaada, ole kärme, sest kohtade arv on väga piiratud.

Üritus on TASUTA!
Registreeri israel.projekt@gmail.com
Lisainfo: Kerli Tamm kertsut@gmail.com

01.10.2007

Töö: panus 101% (sabakont on istumisest haige)
Vaba aeg: bronnisin kl 20ks Kalev SPA pilatese trenni ühe koha. Püüan taas tekitada trennisõltuvust. Minu puhul on see nauditav patoloogia. Loodan, et tunne on kiire tulema ja ajas süvenev.
Inglise keel: sujub, kodutööd tehtud ja natuke pealegi.

Uksed avas renoveeritud fassaadiga Eesti Draamateater

Eile avati etendusega „Eesti matus“ Eesti Draamateatri uus hooaeg. Vaatamata sellele, et kunagi hallil ajal olime tükki näinud, mõjus kuuldu taas naljakana. Seda etendust peaks nägema paljud eestimaalased, äkki lasevad seepeale kasvõi millimeetri kivisse raiutud dogmadest lahti…

Üle pika aja silmitsesin teatri fuajees näitlejate fotode plejaadi - Eestimaa vaimuvarandus töötab selles teatris, ütlen ma! Hiljem vastuvõtul Rein Oja kuulates tuli klomp kurku, sest see, mida pakuvad meie tipp-näitlejad igapäevaselt meie kõigi hüvanguks, on tegelikult kirjeldamatu.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et maja renoveeritud fassaadi avamine oli ilus, tulevärk ikka uhke ja hää.

Pildi autor on Külliki Falkenberg.

Nädalavahetus Helsingis

Sõbrad juba küsivad, kas me oleme Helsingisse midagi väärtuslikku ära kaotanud, et nii sageli Soomes nädalavahetusi veedame?! Ei ole ära kaotanud, aga lihtsalt meeldib Tallinnast eemale sõita, nautida selle linna elu-olu, rääkimata Reeda külalislahkusest.

Mis me sel korral siis tegime?

Külastasime kahte näitust - Duane Hanson - Sculptures of the American Dream ja Our land! - Photographs from Finland . Esimene neist oli lahe vaatamine. Näituse juures oli kõige põnevam karakterite mitmekesisus (vastupidiselt Madame Tussaud muuseumile). Duane Hanson kujutas tavalisi inimesi ja väga tavapärastes situatsioonides. Eksponaatide juures pani kõige rohkem imestama eakate inimeste ehedus. Mõned stiilinäited, mida endalgi oli võimalus päriselt näha. Teise näituse jaoks olin ma juba natuke liiga väsinud ja ei võtnud viimast.

Kondasime mõnes kaupluses – tõdesin taas, et ma ei oska ja ei saa ja ei suuda orienteeruda H ja M –is. Mulle käib hullult närvidele, et kõik on sassis, igal sammul on palju inimesi ja ma ei leia mitte kunagi mitte midagi vajalikku üles. Tärkasid ka tohutud süümekad - need riided, mida head elu elavad soomlased koju tassivad, jõuavad mingi ringiga second handi. Masendav mõelda… Mul kadus see viimanegi shoppamisisu ära:-(

Ja veel käsime väljas söömas, jalutasime sahisevates vahtralehtedes, vaatasime ära kaks filmi ja olesklesime niisama. Pühapäeva hommikul lugesime võidu lehti jm põnevat, nagu pühapäeviti kombeks :)

Rekord järjekorras- püstitatud!

Kas sõda on lahti? (sülitan kolm korda üle õla).

Täna püstitasin Pelgulinna Selveri toidusabas rekordi- 25 min! Pelgulinna elanikud olid igatahes suures näljas, korvid olid kuhjaga täis.

Ise olin natuke sunnitud olukorras ja ei saanud ostlemist hilisemaks lükata. Järjekorrad olid pikalt lettide vahele välja ja kes siis uuris juustu, kes pelmeene ja nii need planeerimata ostud muuseas tehti :)

Üleskutse KUMU näitusele "Kirg. Eduard Wiiralti varane looming"

Koondan toredat seltskonda, et üheskoos külastada KUMU näitust "Kirg. Eduard Wiiralti varane looming".

Näituse kohta saab pikemalt lugeda siit.

KUMU ootab meid reedel, 5. oktoobril kell 15.45 ja arvestada võiks umbes 1,5 tunniga. Giid on Helena Risthein.

Minekuga kaasneb väike kulu- 55 krooni pilet + väike lisatasu (giidi teenustasu 400 krooni/ grupp). Usutavasti jääb tasu alla 100 krooni per inimene.

Huvilised, palun andke endast märku annelivask@gmail.com .

Jutt ja pilt.

Rahulolev patsient

Mul on kõige parem hambaarst!

Klubitamisest

Jõudsime ööklubisse varakult, umbes südaöö paiku. Rahvast oli vähe, puusa nõksutasid üksikud paarid. Muusika oli väga kaasahaarav ja ei tundnud suurt vajadust vestluse järele. Pigem sain aklimatiseeruda, muusikat kuulata ja nostalgitseda.

Prive on minu jaoks üks lemmikuid ööklubisid. Ma pean end nooreks inimeseks, hingenoorust ma ei julgegi mainida :-) Õnneks! Hed Kandi peo publik on välja vahetunud võrreldes algusajaga. Klubi on täis noori inimesi. Olgu! Peaasi, et muusika oleks hea. Mind ei huvita mitte miski muu.

Eile oli taas reaalsustaju katkendlik. Väljalülitamisvõime ei tulenenud mitte alkoholist vaid heast muusikast. Hed Kandi on kindlapeale minek!

Järgmise korrani...

Dialoog

Naine: (emotsionaalselt) onju mul on ilus kaelakee?
Mees: mmmmh...pigem meenutab elektriliini isolaatorit!

Mõtle innovaatiliselt ja anna oma hääl!

Lihtsurelikel on võimalus agiteerida helgeid päid mõtlema välja uusi lahedaid tooteid ja teenuseid, mis muudavad meie igapäevase olemise mugavamaks ja kiftimaks. Läbi kiituse motiveerime :)

Innovatsiooni uudiskiri InnoNews kutsub hääletama:

1. parim uus toode/teenus Eestis aastal 2007?
2. kõige innovaatilisem ettevõte Eestis aastal

Anna oma hääl siin.

Hed Kandi Prives!

Reedel on Prives oi kui hea Hed Kandi üritus! Be there!
(uudis on kolme hüüumärki väärt ;-)

Sir Elton Johni kontsert ja olgu tervitatud Tallinna ööelu

Umbes neli tundi enne kontserti meenus, et ohhoo-jajaaa täna ju kontsert! Olin selle täiesti unustanud ja ime, et üldse meenus.

Kutse taskus ja seadsin sammud halli poole. Ei mingisuguseid ootusi. Kui loomingut hästi ei tunne, siis ei oskagi midagi oodata. Rõõmustasin lihtsalt selle üle, et staar on koju kätte toodud. Lihtne!

Kell 21 läks saal pimedaks ja kiirelt vahetasin juhuslikult kohatud tuttavaga mõtteid soojendusbändi teemal. Huvitav, kas meie bänd või keegi välkast?! Pärast esimesi klaveriakorde olin veenudud, et välkast. See oli liiga hea. Oh imet ja siis hüppas lavale ka Sir Elton John ise. Ta on armsalt koomiline ja hiilgas kogu oma hiilguses. Ma ei saanud seepeale muiet suult, kõik peale muusika tundus naljakas (sh pintsaku tikand).

5-liimeline bänd oli tasemel ja sound Saku Suurhalli kohta meeldivalt professionaalne. Ootasin mulle teadaolevaid hitte. Ja siis ootasin veel ja veel… Ootasin umbes 1 h 10 min ja siis lõpuks tuli ära. Rõõmustasin nagu väike laps, kes sai kätte oodatud kommikarbi :)
Kontsert jättis sümpaatse mulje, aga ma ei osanud kuidagi vaimustuda. Tore, et sai nähtud ja kuuldud. Aitäh korraldajale, kõige eest!

Pärast kontserti läksime Katsiga Tallinna ööelu kaema. Oi-oi kui ammu pole kusagil käinud, viimati vist Pärnus 22. juunil... Vaatamata pikale vaheajale saavutasin vana konditsiooni. Abiks olid Stereo, NoKu, Hollywood (viibitud aeg u 10 min) ja maandusime Angelis. Tervitatud olgu kõik tanstulõvid ja muidu toredad ;-) Natuke enne viite oli päris hea klubist lahkuda, sai lihtsalt takso ja puha :)


Ivi, sa olid mõtetes meiega. Cheers!

Mehed ja naiste lihtne arsenal

Mis tunne on pesta pead palsamiga (pudel sarnaneb šampoonile) ja käsi Tigi juuksehooldusvahendiga (pudel sarnaneb vedelseebile)? Mina ei tea, aga üks mees oskaks nendele küsimustele kindlasti vastata :-)

Meenus lapsepõlvest ema-isa tüli, mille põhjustajaks oli see, et isa pesi juukseid ema näomaskiga (defka, välismaaoma).

Kuidas küll aeg mehi ei paranda :-)
Naisi aga küll, ma ei pahandanud, sest poes on saadaval uued ja kirevamad potsikud! :-)

Tagasi koos vanade ja uute mõtetega

Olen Roomast tagasi - elus ja peaaegu terve. Puhkus on läbi.

Peas on nii palju mõtteid, et kael ei jaksa ära kanda...

Rooma, kohe-kohe!

Läinud nädalavahetus Helsingis, ainuke ettevalmistus oli piletite bronn.

Roomaga on teised lood, olen seda reisi kaua oodanud ja ettevalmistused on tõsised. Ilma naljata, hea, et ma vahepeal nende raamatute alt välja paistan :) Mõni aeg tagasi tegin tööd netis ja siis oli umbes 1000 vahelehte lahti, mille vahel kruiisisin:)

Homme täitub üks mu järjekordne eluunistus. LAHE!

Esimene keelekoolipäev

Läksin üle mitme aasta taas keeltekooli, ikka inglise keele kursustele. Haritud ja intelligentsed inimesed ajavad kindlasti silmad punni- ahh?! Aga mina seda kõike pole, aga on soov saada ;-)
Mul on eesmärk tõsta oma keeletaset ja ma suhtun sellesse pühendumuse ja tõsidusega. Sellel on kolm põhjust – esiteks inglise keele oskus nigelal tasemel on mu suurim kompleks, teiseks olen tööjõuturul ilma inglise keeleta nobody ja kolmandaks on mu „nõrkuseraamatud“ kõik inglisekeelsed. Minge sirvige KUMU raamatukogu pärleid, nuuks. Ja miks ma sellest siin keskkonnas kuulutan? Äkki on see taas üks pisike killuke ennast motiveerida, ei taha ja ei ole kaa nõrk :-)

Koolist ka. Esimene mulje on positiivne! Lektor on british ja olen väga rahul. Kui ta suu lahti tegi, meenus kohe Brighton. Veetsin 2004 augustikuu kenas linnakeses ja õppisin keelt. Ma võin vabalt diskuteerida teemal, kas osta auto või minna kuuks Inglismaale elama ja õppima, eelistan igakell viimast!

Kunagi ehk jätkan sel minu jaoks igavikulisel teemal…

Koolialguse kiidusõnad

3.09, esimesel koolipäeval potsatas mu meiliboksi juhendaja e-mail.
Kiri algab sõnadega "Teil oli suurepärane magistritöö....".

Järgmisena suundun Sihtasutus Archimedes kodukale ja uurin mis värk on.
Käimas on Eesti üliõpilaste teadustööde riiklik konkurss.
Ehh, nägu on naerul :)

Sujuv töölesõit

Küll on tore elada Pelgulinnas ja töötada Lasnamäel! Sõidan tööle ilma igasuguse nävikuluta, pole ummikuid ega ärritunud autojuhte.

Oslo filharmoonikud- tipptase!

Õhtune Oslo Filharmoonia Orkesti kontsert oli minu selle aasta parim elamus selles žanris!
Super esitus ja super Norra viiuldaja Henning Kraggerud! Tema esituse ajal ei hinganud ega liigutanud ükski inimene terves Estonia saalis. Kontserdi lõpus suurimad ovatsioonid, mida ma eales selles saalis kuulnud olen ja kokku 4 lisalugu. Suurel kontserdil lisalood, see on midagi väga uut minu jaoks. Joovastav!

Urmas katarsisest ja muusikast.

Hooaeg avatud, auto lömmis, aga tuju ikka hea!

Tänase päeva üks väljakutse oli leida parkimiskoht Gustav Adolfi Gümnaasiumi juures, et jõuda õigeaegselt Eesti Kontserdi hooaja pressikale ja väga ilusa Mederi saali sisseõnnistamisele. Kõik läks plaanitult, isegi väga hästi. Sain tuttavaks inimesega, kellega tutvust olin ammu oodanud. Good! Ja muidugi Eesti Kontsert ja tema tegemised, kevadesse jääb eriti magus maiuspala, nämm.

Ahjaa, auto parkisin Kooli tänavale sellisele hoovitaolisele maalapile, kõik oli vinks-vonks. Pärast kahetunnist üritust kepslesin rõõmsal sammul auto juurde. Ja mida ma näen?! Üks Ford Sierra tahab koha sisse võtta mu auto esiistmel?! No kohe täiega, gaas peal, pleki krägin, mina jooksen, prõmmin vastu Sierra juhipoolset aknaklaasi ja vererõhk tõuseb. Välja astuvad vanem proua ja tema tütar (täheldasin silmatorkavat sarnasust).

Minu suunal esimene nõue (kaagutaval toonil): Tunnistage end süüdi! Teie olete ju süüdi, et ma teile otsa sõitsin! Siia pole kunagi mitte keegi selliselt autot parkinud!
Teine nõue (kaagutaval toonil): Makske mulle otsemaid kinni mu katkine stange ja tuli.

Ma olin arvatavasti universumi kõige rahulikum inimolend, sest ma teadsin, et ma pole süüdi. Hakkasime maid jagama. Ei saa kaubale, sest nad nõuavad minult jätkuvalt süü tunnistamist ja nende auto parandamist, arvatavasti seal ja kohe! Helistan nõutult 110 ja palun abi. Mida teha kaagutavate naistega, üks hullem kui teine (noorem oli agressiivsem, vanem ähvardas lisaks kohtuga). Sõbralik 110 palus rahumeelse kokkuleppe saavutamist. Kurvastasin infoga, et oleme u 20 min maid jaganud ja tulemusteta. Liikluspolitseiga läheb aega, no mis siis ikka, ootame! Umbes 5 min pärast helistas politsei tagasi ja palus kohtuga ähvardajaga juttu vesta. Taas lootusetu. Tuleb politsei. Siis sai kohe täiega nalja, liialdamata. Tädid nõudsid, et politsei teeks mulle trahvi ja kui politsei teatas, et tal pole alust siis teatati kriiskaval häälel „ahniiii, te olete tuttavad?!“ Kahju, et ma ei oska kirjalikult ja emotsioonidega edasi anda seda seletust, miks Sierra mulle sisse sõitis ja neid kõiki süüdistavaid lisasid juurde. Politsei oli äärmiselt sõbralik, kannatlik ja andis 41a sündinud tädile mõista, et kui ta ei suuda oma universaal Sierrat manööverdada, siis on paha lugu küll. Siis ta tuletas meelde, et ka Sierral on 3 tahavaatepeeglit, mis on mõeldud vaatamiseks :)

Umbes 1 tunnine saaga lõppes sellega, et tädi nõustus oma süüd allkirjaga tõendama. Aga tõenäoliselt olen siis varsti kohtusse minemas, sest mina olen süüdi, et ma auto Kooli tn parkisin ja võib-olla saan veel karmima süüdistuse – oman autot ja julgen sellega sõita! :-)

Alustades sotsiaalpoliitilistest maalidest ja lõpetades kuldse kohviga kuldses tassis (28.08)

Tööpäev läbi ja kimasime hea sõbraga KUMUsse, sooviga ära vaadata tänapäeva kunstnike vaimusünnitused. Tagasihoidliku näituse nimi oli Kaheksakümnendad sulgudes. Mäletan seda aega hästi – alates Gorbatšovi viinakeeluga (mu ema töötas sööklas), lõpetades uudistega, et Tallinnas toimuvad öölaulupeod ja me vist saame vabaks.

Väikese näituse peale kulus ootamatult palju aega. Otsisime sümboleid, sõnumeid ja tekitasime peaaegu iga pildile oma loo. Olles selle ajastuga paremini kursis kui näiteks 20 sajandi esimese poolega, oli see päris lihtne. Olime sealjuures nii tähtsad ja uskusime teineteise legende :-) Kahjuks läks lõpp käest ära, sest heatahtliku ja kojuigatseva pilguga saaliteenindajad põrnitsesid altkulmu ja palusid mõttes, et need kaks uudishimulikku ja tigukiirusel liikuvat inimest saalist lahkuksid. Näituselt võtsin kaasa soovi muretseda endale kiiremas korras laste „Kalevipoeg“ ja see läbi lugeda.

Vahepeatus Nokus. Kodused kotletid ja piim.

Hoolitsesime selle eest, et päev saaks väärika punkti. Lihtsalt midagi ilusat ja avastamata. Hotelli Telegraaf lobby? Hea cappochino! Oioi kui uhke! Kaerakäkid olid kohvi hinna sees. Aga veel? Hinna sees oleks võinud olla näiteks ilus küünlaalus, raamatud kaminasimsil, maalid seinal, peen suhkrutoos. Noh, kliendi vabal valikul 1 ese. Kohvi maksis 50 krooni ja 1 ese pealekauba oleks kuidagi normaalne tundunud :)

Minu hea rutiin

Igal sügisel saabub meeldiv rutiin. Olukorra kuulutajad, nähud ja tegemised:

- hommikul ärkan ilma suurema vaevata, õigemini mitte väga suure vaevaga
- teen kodus süüa
- joon tihedamani teed
- suudan korra nädalas leida aega kodu koristamiseks
- väisan palju erinevaid näituseid ja/või nendega kaasnevaid loenguid
- jätkan ja/või lähen kooli või kursustele jms (kaasnevad ka valikuraskused)
- tassin voodisse erinevaid kultuuriloo ja kunstiajaloo raamatuid
- suur trennitegemise isu
- toitun tervislikumalt
- (tahaks olla) üleüldse kodusem

Kuuekümnendate hingamine

Arhitektuurist huvitunud, kiirustage!

Viimaseid päevi on üleval näitus Kuuekümnendad. Eesti moodne arhitektuur.

Aega võiks planeerida u 1.5-2 tundi ja tühja kõhuga ei soovita minna.

Ahjaa, kui juba olete majas, ärge unustage keldrikorrust. Ilu on vaataja silmades, aga siiski, minu arvates sai Rahvusringhääling endale ilusa maja!

Täiendus: Paganamapihta, keldrikorruselt korjati ära kõik maketid - näitus sai tänasega läbi.

17.08.2007

Ivi ja Karl, I miss you!

Meeldiv kompott: Brigitta Festival-Leigo-Broadway Gala

Eelmisel nädalal sattusin üritustele, mis olid oma olemuselt nii erinevad ja tõid kaasa veel rohkem erinevaid emotsioone.

Brigitta Festival. Minu elu esimene. Ma olen igati tänulik oma heale sõbrale, kes ettepanekuga välja ilmus. Head mõtted saavad teoks, igal juhul! Kloostri varemed olid omandanud hoopis teise ilme ja hingamise. Carmina Buranat olen korra kuulnud, aga sel korral musitseerisid Moskva muusikud. Midagi uut. Lisaks Fine Five tantsijad. Ma lähen muu maa muusikuid alati suure põnevusega kuulama. Vaatamata sellele, et ma professionaalses mõttes vahet ei tee, annan väga subjektiivse arvamuse oma kõrva- ja kõhutunde järgi. Hakkan võrdlema ja oma skeeme aretama. Nautisin üritust ja õhtut!

Leigo mu Leigo. Laupäeval kiirustasime Birdi kuulama, keda mul on olnud õnn üks kord juba kuulata. Ta plaatigi olen kodus mitmel korral leierdanud. Vana oli vormis, laulud tuttavad ja olemine eriti chill. Leigol kogetut on raske edasi anda, seda peab nägema. Õhtu oli mega. Gerli blogist saab lisa lugeda.

Brodway Gala. Olen ära vaadanud (vist) kõik Vanemuise muusikalid + 2 x Memory kontsert + A.L. Webbery Gala. Tänu sellisele suurele manustamisele olid paljud laulud tuttavad ja artistegi omajagu nähtud. Hing erutus Stephen Hansenit kuulates. Õnneks tuleb ta taas Eestisse ja laulab mulle koos Geli Padari ja Liisi Koiksoniga. Kokkuvõttes oli kontsert tore ja just nendele inimestele, kellel pole olnud õnne juba nii palju sarnastest hitiparaadidest osa saada. Vanemuine go, go!

Ja veel. Väisasin lemmik talu maamunapeal – Hinni Talu, kus elavad maailma armsad sõbrad ja nende taksi Pambu :)

sisseelamine

vastastikune kummardus

näod on alati nalja täis

legendaare Hinni

Piltide autor

Minu elu esimene kaebekiri

Eile pidin kiiremas korras leidma ilusalongi, kes mind teenindaks. Oli vaja, detailidesse ei laskuks :) Oma ihukoht ei saanud kiirelt vastu võtta :S

Kaubanduskeskuses on tuntud värvides ilusalong. Mind juhatati pisikesse tuppa, kus mul kargas näkku pesemata kohvikruus (arvatavasti oli see eelmis kliendi oma). Ja siis 1h 15min ebaprofessionaalselt teenindamist. Teenindaja küüned olid nii pikad, et ma tõeliselt imestasin kuidas ta neid instrumente käes hoiab ja kui tuli õnnehetk, massaaž loomulikult, siis tundsin ta sõrmuse kivi suurust. See kriipis. Massaažist ei olenud muidagi ka juttu, tegemist oli ebamäärase silumisega. Ma olin kannatlik, hästi kannatlik. Tüdruk ise ei suhelnud, tegtses vaid tigukiirusel. Viimane isegi on vist ok, ega salongis ei kiirustatagi. Kui protseduur oli lõppenud, siis lausus "valmis". Võtsin oma jalad, mis peavad mind läbi elu kandma, letilt maha ja läksin tehtud töö eest raha välja käima. 400 krooni küsiti. Maksin ära, mõtlesin, et olengi ehk liiga kriitiline...

Läksin koju, viskasin pilgu tehtud tööle, kuidagi ei saanud rahule jääda. Ja seda veel 400 krooni eest.

Täna marssisin tööle, võtsin 15 minutit ja kribasin valmis väga sõbraliku kaebekirja ja "send".
Eiei, ma ei räuskanud ega õiendanud. Ma lihtsalt kirjeldasin rahulolematu kliendi emotsiooni sooviga sellele salongile teada anda, et võtke ometi midagi ette!

"Опасные связи"

Mis pähe võetud, see teoks ka saab. Üdini venekeelne Vene Teatri etendus "Ohtlikud suhted" oli minu selle suve alguse kinnisidee.

Mis tunne on istuda Vene Teatri laval kui ühtäkki avanevad kardinad ja kogu teatri ilu on sinu ees?! See on lihtsalt ihukarvadpüsti tunne ja sekundiga klomp kurku. Alates esimesest minutist mõistsin, et ma ei kahetse mitte üks hetk, et olin sellise kiiksu pähe võtnud. Jah, ma saan vene keelest enam-vähem aru, aga teatritükki jälgida polnud kaugeltki kerge. Kohe võhmale võttis.

Etendus on puhas kunst igas mõttes. Ma soovitan väga-väga, kasvõi ainult sellepärast, et tunda laval hõljuvat kirge, tunnetada slaavi temperamenti, näha häid ja meile tundmatuid näitlejaid, nautida ilusaid 18. sajandi kostüüme, vaadata tantsu ja imetleda suursugust Vene Teatrit. Lavalt tundub kõik-kõik nii teistmoodi.

Uued etendused on juba septembris! Minge!

Asjade ilusamaks rääkimisest

Kasvatan endas teadlikult tolerantsust. Ikka ja jälle see ebaõnnestub, kui kuulen inimesi liialdamas. Paljudele meeldib ennast ja olukordasid ilusamaks rääkida. Kui olen olukorda kogenud, võtan järgmisel korral koefitsiendi appi. Kindlasti ei ole tegemist lausvaletamisega, aga siiski. Äratuntav on võlts silmahelk, žestikuleerimine ja muie suul. Tahaks kohe vahele segada ja paluda ausat vastust küsimusele kas see oli ikka nii…

Mina püüan oma elu elada nii, et ma ei liialda, tahan olla selline nagu ma tegelikult ka olen.

Lihtsalt päikese all

Ma käin tööl, ohtralt külas ja olesklen.
Puudub igasugune initsiatiiv kirjutada.

Viimase ajal on mind rõõmustanud päike, sõbrad ja minu uus käekell.
Kes ei tea, ma jumaldan ilusaid käekellasid!
Kui tuju paha, laon kõik olemasolevad ritta ja suunurgad kisuvad ülespoole :)

Naabritel külas

Riia on ilus! Lõpuks ometi on mul võimalus siin lihtsalt olla.
Ja 21. korruse aknast on super vaade- vanalinn on peopesal.
Homme jätkan jalutuskäiku selles kaunis linnas.

Taas õnnestunud Folgitamine

Folgiaeg on lahe! Muutsime Viljandi maja meeldivaks laatsaretiks, meid oli kokku kaheksa. Ühised hommikusöögid (sh vanaema õunakook ja maja spetskohupiimakook), niisama olemised, piknikud, kontsertide külastamised ja aarete otsimised olid lihtsalt ülimõnusad. Suurima elamuse sain Frigg`i kuulamisest. Mainimist väärib ka fakt, et Bangalo peol meie seltskonna naistest kedagi prouadeks ei nimetanud. Vähemalt sel aastal pääsesime šokist :) Muusika oli sarnaselt eelmisel aastale väääga hea.

Kokkuvõtvalt Kvaliteetaeg!
Järgmine aasta jälle, raudselt!

Tegemisi ja mõtteid Hiiumaalt

Paopes, teeveerul on 19. sajandi alguses ehitatud talumaja, meie kõigi poolt armastatud Kulla suvekodu. Vaatamata sellele, et maja on aegade jooksul palju tuult ja vatti tunda saanud, seisab ta vapralt püsti. Maja on ajastutruu nii seest kui väljast. Selles pesitseda oli ainult suur nauding.

Hiiumaa tekitas palju emotsioone ja skaala oli lai…

Kulla ja noorte emade laager
Kulla on mulle väga kallis ja eriline inimene, tema avas mulle maailma, millest polnud mul enne aimdust.

Kulla korraldab kaheksandat hooaega suvelaagrit (millest 6 on teoks saanud tema enda talus, kaks viimast Viskoosal). Läbi suve on olnud laagris väga erinevate elulugude lapsed/noored. Minu puhkuse ajal said kokku emad, kes on sünnitanud ajal, mil nad olid veel ise lapsed (ca 15 eluaastat). Olen tüdrukutega põgusalt kohtunud ka Caritase kloostris ja perekeskus toimunud üritustel. Tüdrukute elulood on õnnetult kirjud (palju kaotuskogemusi, hülgamisi jne jne jne). Veetsin kõik päevad mõned tunnid laagris. Kaasnevad emotsioonid olid seinast-seina. Olen sotsiaalselt väga tundlik…karmid lood ja kurvad elusaatused…uhh. Vahetpidamata analüüsisin ja kalkuleerisin tüdrukute edasist saatust. Paljudel neist pole kodu, elatakse varjupaigas ja-kus-juhtub. Nii elavad ka nende väikesed lapsed… Vaatamata kurvale poolele, oli laagris ka palju rõõmu. Hoolimine üksteisest, üksteise lastest oli tuntav ja silmaga näha. Nad olid avatud kõikideks ühistegevusteks. Isegi mina sain käsitöötunnis käe valgeks, õigemini mustaks.

Puhas rõõm oli tüdrukutega aega veeta, nendega koos meisterdada ja rõõmustada. Palun, et neil kõigil läheks hästi…

Paradiis, õigemini Surfiparadiis

Sain taas tunda Ristna tuult ja päikest. Naudin seda Eestimaa ääremaad ja merd. Ristnas olen saanud oma elu kõige kõvema adrenaliinilaksu- väga kõva tormiga merel. Eiei, ma ei olnud jeti roolis, olin „vanajumala“ selja taga kaasreisija. Ristna lahedad mälestused viivad mind ikka ja taas sinna tagasi. Kahju, et sel korral merele ei saanud. Kui päike välja tuli, tuul vaibus, oli suur grupp kohal ja ma lihtsalt ei pääsenud löögile.

Geopeitus
Üle pika aja mängisime geopeitust. Edukalt sai üles leitud Hiiumaa neli aaret (Dagö, Militaarne Hiiumaa, Ando-Liisa, Naerusuu), ühe otsingul loobusime, sest ei viitsinud kive kaevata. Nendest neljast sai Dagöga kõige rohkem ka nalja. Nimelt olime juba alla andnud aardeotsingule. GPS juras, vihma sadas jne jne. Enne äraminekut palusin endast teha ühe foto. Võtsin siis poosi sisse ja tokisisin jalaga puujuurealust. Toksisin-toksisin ja oh näe imet, toksisin kauaotsitud aarde välja! Nii juhuslikult pole ma küll ealeski ühtegi aaret leidnud.
Militaarne Hiiumaa oli vägev nagu ikka kõik nõuka sõjaväe poolt maha jäetud katakombid. Sukeldusime maa alla, tuustisime läbi kõik toad ja leidsime aarde. Naerusuu aare asub Ristnas endise sõjaväebaasi territooriumil. Olen seda kohta paar-kolm korda öösel külastanud (Surfiparadiisi kliendiüritused) ja nüüd sain ka päeval jäänukid ära vaadatud. Kuna meil ei olnud legendi kaasas ja ma ei mäletanud kõikide parimate kohtade sissepääsuavasid, on põhjust taas tagasi minna.

Ja lisaks kõigele lihtsalt puhkus ja sisekaemuslik olemine.
24.-27. juuli 2007

Lugemise järjekord?!

Mul on nina all laual 3 raamatut, mida tahaks kohe-kohe lugema hakata.

*) P.C. De Laclos "Ohtlikud suhted" (tahan enne vaatamist läbi lugeda)
*) A. Camus "Katk"
*) F. Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

Korraga ei saa juu ja raske kaasa tassida kui randa minek :)

Üheksandad suvepäevad

Sel aastal panin end tööandja suvekatele kirja, maksin raha ja tegin märkmikusse sissekande „20.-23.07 Käsmus“. Kõik. Ma olen juba jõudnud sellisesse staadiumisse, kus ma lihtsalt ei viitsi absoluutselt süveneda. Mul ei olnud aimu kes kohale tulevad, mis on programmis, kes esinevad jne. Teadsin vaid seda, et kohal on Action Group ja nad on tasemel.

Mõned päevad enne üritust valdas mind paanika. Ma ei teadnud, kas ja kes minu lähedastest kolleegidest üritusele tulemas. Äkki olen omadest üksi?! Tekkis kohe eriti tunne, et ma kohe üldse ei vii-iitsi. Läksin paraja jorinaga. Noh, raha makstud ja selline aktivist nagu ma olen, et võiks-peaks ikka kohale minema, et mittetulijatele eeskuju näidata :-) Seda enam, et olin olnud Võsul juba paar päeva ja Käsmu on sealt kiviga visata.

Reedel läksin kohale. Aklimatiseerusin. Sain endale päris oma toa, jees. Arvatavasti oli see kunagi ammustel aegadel mõne kasvataja pesa, selline väike tuba, kus olemas eluks kõige hädavajalikum. Igatahes sisenedes meenus mulle 1987 aasta TPL ja ühiskülaskäigud kasvataja tuppa :) Õhtu möödus peaasjalikult jutustades hambaplagina saatel. Väljas oli kohutavalt külm. Öösel nuiasin töökaalase autost mõned pleedid, sest olin tõeliselt mures oma tervisliku seisundi pärast.

Laupäeva hommikul sõime-jõime ja sättisime end platsi äärde. Ootasime kannatamatult sport –ja tagaajamismänge. Kokkuvõtvalt oli päev täis jooksmist ja kargamist. Vaatamata sellele, et meie võistkond üldplaanis esikohta koju ei toonud, oli ikkagi kõige olulisem osavõtt :) Kuna olin „tantsijate tiimis, siis õhtul sunniti mind osa võtma ka „Tantsud tähtedega“ võitlusest. Mul läks hästi :-) Rebisime küll tantsulõvist kaaslasega tihedalt esikoha pärast, aga jäime ikka teiseks (vahe kolm punkti). Aga pole midagi imestada, ma tantsisin kolleegiga vist esimest korda elus ja võitjatiitli sai kaela abielupaar, kes on alati tantsupõrandal hiilanud vitaalsuse ja tantsuoskusega :) Edasi läks kõik hoogsalt ja stsenaariumikohaselt nagu eelnenud üheksal aastal.

Pühapäeval lubasin endale ja Annele, et järgmisel aastal sokutan end vabatahtlikult suvepäevade komiteesse, soovin kaasa rääkida programmi koostamisel. Tegelikult sellest on vähe, luban olla ka aktiivne kaasamõtleja :) Eiei, midagi pole pahasti vaid probleem on selles, et vanad olijad tahavad vaheldust :) Sel aastal oli juba natuke teisiti ja järgmiseks aastaks mõtleme veel midagi uuenduslikku välja!

Musikaalne katsumus

Täna talusin lärmi ja kaotasin palju närvirakke. Mis veel kõige hullem – kohtades, kus tahaks vaikust ja oma mõtteid kuulata. Aga EI! Stroomi rannas olid kuumad 90ndad ja ühes normaalses kesklinna ilusalongis vene diskoraadio. Vaikusest sain vaid unistada, urr! Miks mulle surutakse peale muusikat, mis mulle ei meeldi?! Miks ma pean kuulama muusikat, mis meeldib Stroomi rannamaja baaris töötavale teenindajale või ilusalongi ilusale venekeelt kõnelevale barbile? Ühiskondlikes kohtades peaks olema seadusega keelatud inimeste häirimine. Muusikasõber kannab oma mp3-mängijat. Lastagu ometi inimestel rahus elada.

Rännakud ooperimaailmas

Reedel külastasime Pärnu Ooperipäevade raames etendunud „Toscat“. Enne seda vaatasime Pärnus Promfesti raames „Carmenit“. Sellest eelmisegi nähtud ooperi vahe pole väga suur. Selline tihedus pani mind mõtlema ooperile kui žanrile ja huvile, mis on ei-tea-kust-ootamatult välja tulnud.

Tundub, et kõige suurema tõuke on andnud laupäeviti Vikerraadios eetris olnud „Ooperigurmaanid“. Olen seda saadet väga palju kuulanud ja ju on tekkinud alateadlik uudishimu ja kogemissoov. Teiseks mõjutajaks on ehk Ruta, kes on ooperimaailmas väga pädev. Olen aastaid kuulnud tema kogemusi ja hinnanguid.

Olen ooperiteemadel väga võhik. Ma ei oska hinnata teemat, kes laulis mustalt või kes noodist mööda. Ma olen totaalne võhik.

Mida hindavad võhikud etenduse lõppedes? Seda: missuguseid emotsioone tekitas avamäng, kellel oli kõige vingem häälematerjal, mitu aariat pani südame põksuma, kas kostüümid olid ilusad, kas kavakujundus oli ilus, mitmel korral tuli kananahk peale ja mitmel korral läks silm märjaks jne.

Ei midagi ratsionaalset, kõik vaid emotsionaalne.
Senini on lemmik ikka Traviata (Estonia).

7 vähetuntud fakti minust

Lugesin Kaja ja Gerli paljastusi. Võtan kinni Kaja sõnasabast ja jätkan...

Kiikse ja fetisheid mul eriti pole va tohutult suur armastus käekellade vastu ja kartus avatud kõrguse ees (erinevad avatud vaatetornid, kuhu otsa ronimseks peab kasutama kitsaid ja tudisevaid treppe).

Niisiis:

*) Mul olemas nö teine ema- tädi Laine. Tema hoidis, õpetas, seletas, suunas, aitas ja tema õpetussõnu kannan endaga senini kaasas. Tema poeg oli mu vennaraas, olime nagu kaks tilka vett. Liikusime tihti kolmekesi koos ja olime kui pere - kõigil rosinasilmad peas :) Ilma Laineta poleks ma päris see, kes ma praegu olen…

*) Minu elus mängib suurt rolli isa vend onu Uuno. Tema on „süüdi“ selles, et ma pärast keskkooli lõppu pakkisin seitse asja ja Tallinnasse kolisin. Õnnelikel on „rikas onu“ Kanadas, aga minul oli palju lähemal – Tallinnas. Uuno aitas mind igas mõttes pealinnas jalule.

*) Pärast keskkooli lõpetamist tulin Tallinnasse teadmisega, et minust saab õmbleja. Kolm aastat (keskkoolis), igal esmaspäeval kiitis õmblusõpetaja mu annet ja pani mind uskuma, et minust saabki hea rätsep. Mu vanaema oli õmbleja ja isa osav õmblustöödes (isa tegi kõik kodused õmblustööd). Seega geenides :) Õnneks ma ei saanud kooli sisse ja mu haridustee võttis teise suuna.

*) Palju aastatid tagasi soovisin endale tõestada, et mul on iseloomu. Läksin lambakarjaga kaasa ja pidasin proteiinidieeti. Esineme ja viimane dieet minu elus! Õudne mälestus.

*) Korralikud naised panevad enne voodi pugemist riided korralikult kappi või vähemalt toolileenile. Mulle meeldib aeg-ajalt need jätta lohakalt voodi ette. Ma tean täpselt kes on selle jama taga... Peaks sellest kiiksust st lohakusest lahti saama!

*) Mul on kodus raamatud ja cd-d oma kindla süsteemi järgi reas. Olen kohe närvis, kui keegi paneb midagi valesti tagasi. Endale annan apsud andeks, vastasel korral poleks üldse põhjust riiuleid korrastada :)

*) Köögikiiksud – kapis olgu alati väga kuivad nõud (kui pesen mingil põhjusel käsitsi, siis saab käterätik valu) ja sibulat lõikan alati ühtemoodi (Laine õpetas).

Relax, käes on puhkus!

Esimene puhkuse päev on õhtus.
Tavaliselt on mul puhkus viimase vindini planeeritud, aga sel aastal on teisiti. Kõik-kõik on teisiti. Spontaansus on mu liignimi.

Rõdu

Leidsin selle rõdu Pädastest.

Koht, kus tahaksin kunagi hommikukohvi juua.

Mujal

Kaugel ära, saatjaks Sidsel Endresen & Bugge Wesseltoft "River".

Sõprade uus kodu

Liisa ja Tannu said endale üleeile uue kodu.
Ma siiralt loodan, et nad võtavad selle kiiresti omaks ja teevad sellest endale mõnusa pesa :-)

Katki

Ma nutsin, sest mul polnud jalatseid, -
kui nägin meest, kellel polnud jalgu.

Pärsja mõttetera

Suure suuga mees

Muljetavaldavalt suurel laval mõjus Steven Tyler vingelt. Nii energilile ja krutseid täis, lahe :)
Aeorsmithi kontsert oli minu jaoks nii ja naa, sest ma teadsin vaid üksikuid lugusid ja õiget fiilingut kätte ei saanud. Usun, et asi oli minus, sest see ei ole muusika, mille peale ma väga erutuksin.

Samas No Big Silence`i, Metallica ja Rammstaini kontserdilt olen küll kõrvade peal ära tulnud. Ah, võta sa siis kinni....

Õõnsus

Täna kogesin taas väga tugevat õõnsustunnet, mis tekib head muusikat kuulates. Reaalsustaju kaob, juhe jookseb kokku ja maailmas eksisteerib ainult muusika. Sain kahe plaadijagu uut kraami. Mõnus... Ma tean, sellele tuleb veel lisa. Ja see on veel mõnusam...

Mesihäälse George Michaeli kontserdist

Gerli ütles „Lähme ?“, mina vastu „Lähme!“. Kontserdi seisupiletid sai ostetud juba päris ammu. Noh, et ikka saaks puusa nõksutada ja muidu rõõmsalt karata. Aga võta näpust, vahepeal oli kontsert väljast sisse kolinud ja meid rõõmsalt istuma paigutatud. Thanx, et mitte päris lava taha! Nimelt olime omadega kolmandal tasandil, mis on Hartwell Arena päris kõrgel. Igatahes Gerlil hakkas pea ringi käima ja minulgi oli natuke kõhe. Urmas on mees ja ta oli omadega rahul :) Leidsime allpool kolm vaba kohta ja sinna me omadega kolisime. Natuke lähemale sellele ilusale ööbikule. George Michael ei ole mu lemmik, plaati kodus naljalt peale ei pane, kui on head alternatiivid riiulist võtta. Jaa, mõned laulud on väga ilusad ja sügavad, aga sellega ka minu jaoks asi piirdub. Aga ma jäin vaatamata sellele kontserdiga väga rahule! Saalis toimus midagi ennenägematut! Esimesest noodist kargas rahvas kõikidel tasanditel püsti ja tantsiti kuni kontserdi lõpuni. Ma olen oma elus mitmel kontserdil käinud, aga sellist tantsumaratoni pole enne kohanud. Isegi mitte Pariisis Madonna kontserdil, minuarust.
Kokkuvõtlikult nautisin kontserdi väga head helikvaliteeti, meelast häält ja muidugi ka oma tantsupartnerit :) Ja lõpetuseks ka öist jalutuskäiku läbi sumeda Helsingi kesklinna meie armsasse pessa- sõprade koju :-)

Chillgrill Helsingis

Pikad nädalavahetusd Helsingis on väga monusad.
Õhtul lähme George Michaelit kuulama-vaatama. Mõnele üksikule laulule ehk ikka oskan kaasa ümiseda :)

Päeval piilun kohalikku kaubandust. Eile läks sellega kehvasti, käisin nagu kana lettide vahel ringi ja midagi ei osanud tahta. Tegelikult on mul ju riided olemas.

Kiidan tegijat

Olen paaril aastal käinud Tartus Kultuurikonverentsil. See on ju mu tulevane tööpõld ;-)
Ühesõnaga ahnitsen teadmisi siit ja sealt. Eiei, ma veel ei lähe EMTst veel kusagile - vara veel! :-)

Täna sain meeldiva üllatuse osaliseks. Minu postkasti potsatas konverentsi "Kultuurijuhtimine muutuvas keskkonnas" ettekannete kogumik, selline soliidne õhuke raamatuke. Mis siis, et pool aastat hiljem, seda põnevam on seda taas lugeda. Tublid inimesed seal Tartu Linnavalituse kultuuriosakonnas.

Mul on viimasel paaril korral konverentsidega vedanud (sh viimne Pärnu Turunduskonverents) , sest kõige jubedam on olukord, kus oled kaks päeva kontorist eemal ja siis kirud "pgn, kallis tööaeg läks raisku".

Ühe lausega

Massikultuur ühe lausega
Leelo Tungal

Pikad pressida pisemaks,
lühikesed venitada pikemaks,
priskeid näljutada, kõhnu nuumata,
arukaid hullutada, hullukesi utsitada,
ilusaid närvutada, inetuid ilustada,
flegmaatikuid ergutada, koleerikuid tuimestada −

ja kui kõik on aretatud äravahetamiseni sarnaseks,
seada nad ritta, näidata rahatähekujulist präänikut,
ning juhatada piitsaplaksuga kätte
üleüldine elueesmärk:
„Nüüd tapke üksteist seni,
kuni on selgunud kõige ilusam,
kõige tugevam,
kõige targem ühes isikus!“

("Looming", juuni 2007, lk 806)

Üht koma teist

Reede, 22062007
Päev pärast lõpetamist sõitsin Gerliga Pärnusse. Võtsin rannas pilvevanni ja olin lugemise kõrvale sunnitud kuulma soome keelt. Uskumatu, kui palju ülelahe suvitajaid on lahti lastud! Õhtul üritusturundaja Gerli tegi Sunsetis tööd ja mina jõlkusin järel, me oleme vahetanud kohad. Eksisteerib ainult üks vahe - ma ei unista saada üritusturundajaks, see etapp on minu elus läbi. Nautisin niisama olemist, head muusikat ja üksikuid toredaid inimesi, kes mulle seltsi pakkusid.

Laupäev
Hommikul ei suutnud aktsepteerida teadmist, et on jaanipäev. Väga pika virina peale ajasime end üles ja põrutasime otse Võsule. Mulle ei meeldi see püha, tegelikult mulle pole kunagi eriti pühad meeldinud. Käisin ja jorisesin, et täna on ju tegelikult laupäev ja lihtsalt on tore sõpradega koos olla.

Meie.Ilu.
Suviladisko.

Pühapäev
Talgud. Koristasime ja müttasime. Ma tahaks endale päris oma suvilat, kus saaks aias rohida ja melissi maha istutada :) Seniks kuni pole, käin Võsul.

Ja veel
Väga palju head muusikat ja sellega seonduvat emotsiooni.
Inimesed.

Diplom taskus!

Hetkel kukun kohe kummuli, sest nii väga väss on peal.

Ehk siis väsinud, aga õnnelik :)

Alustuseks fotoreportaaž.
Peagi juba pikemalt.

********************

21.07.07 kell 12-14 on tükiks ajaks meeldejääv ajahetk. Ma siiralt nautisin lõpetamisega kaasnevat protseduuri. Kõik oli väga pidulik ja akadeemiline. Kõik oli teisti võrreldes 1998 aastaga. Täna (27-ndal) vahetasin viimastel ilusatel lilledel vaasis vee ja nuusutan jätkuvalt toas hõljuvat lillelõhna. Ja tegelikult ma ei tahagi pikemalt kirjutada, emotsioon on lähedastega jagatud.

Järgmise lõpetamiseni!

Lõpuaktus

Homme kell 12 olen TTÜ peamajas patsid peas, naeratus näol ja sammun uljalt oma mba tunnituse järele. Lahe :-)

Lõpuaktuse juurde käivad originaalis veel valged põlvikud, pihikseelik ja valge pluus, aga jäägu need järgmiseks korraks ;-)

Taas tööl

Viis päeva puhkust mõjus värskendavalt. Olen jälle töine ja seda kuni juuli kolmanda nädalani. Naudin asjalikkust. Ma loodan, et see on ikka normaalne :-)

Päeva lõpus listisin oma väikesed töövõlad (ei midagi traagilist) ja peas mõlgub kunagine Kaja mõttearendus. Võtan seda kui ühte motivatsioonipaketi osakest. Lihtne!

Koristasin jänese siit ära, ei meeldind see mulle enam :)

Ballett Estonias

Eile nautisime Estonias B. Eifmani nimelise Sankt-Peterburgi Riikliku Akadeemilise Balletiteatri külalisetendust „Anna Karenina”. Tohutu elamus!!! Lõpus lihtsalt istusin ja ulgusin, kaotasin absoluutselt igasuguse kontrolli. Mind ei liigutanud traagiline lõpp vaid kirjeldamatu ilu ja professionaalsus. Kohati oleks tahtnud istuda rõdul, et näha liikumisi ülalt alla, oleksin saanud tantse paremini hoomata. Samas teises reas istumise võlu oli baleriinide miimika nägemine ja traagilistes stseenides hingamise kuulmine. Ja muidugi need kostüümid, puhas ilu.
Tantsijaid täitsid kogu saali ja usun, et ka kõikide pealtvaatajate südamed. Ovatsioonid ei tahtnud vaibuda etenduse ajal ega ka lõpus. Taevalik emotsioon!

Häda nende 84 millimeetristega

Mu rullikad said kaks sõitu tagasi uued rattad. Ja nüüd on häda majas. Enne pidurdasin end paugust seisma, aga nüüd enam ei õnnestu. Uued rattad on tugevamast materjalist ja ei haaku nii hästi asfaldiga kui vanad. Harjumatu, mis mõttes ei jää seisma?! Natuke nagu hirmus ka. Eks harjutan edasi, püüan tunnetuse kätte saada. Ühe pidurdusviisi peaks lisaks ära õppima, usun, et saan Leivolt või Jaanuselt paar head õpetussõna.

Täna kimasin Kasemetsas 14,31 km, seltsiks Urmas (GPSiga) ja Ivi.
Keskmine kiirus 14,4 km/h :)

Neli päeva Saaremaal

Selle suve esimene puhkusepoisike on selleks korraks läbi.

GO Spa jättis sümpaatse mulje- hoolitused, teenindus ja sealne restorani toiduvalik. Kiidan teenindavat personali, sest kõik olid kidakeelsed ja lasid mul hoolitusi nautida. Oi mulle ei meeldi jutupaunikud. Olen maksnud ja tahan vaikust, lisaks kõigele heale. Spa naljakas vaheseik oli vaid see, et suutsin hilisõhtul põrandalampi süüdates kärsatada läbi terve toa lambimajanduse. Seega võtsime kella 23 paiku oma kompsud ja kolistasime teise tuppa. Turvamees kehitas vaid õlgu, õnneks ei käskinud Urmasel korke parandada :)
Järgmise päeva lõunast kolisime Kuressaarest eemale, mändide alla. Saaremaa Hotelli Mändjalas julgen soovitada kõigile, kes tahavad linnamelust eemale. Ideaalne paik puhkamiseks- männid lõhnavad, meri kohiseb ja vaikus. Rand oli peaaegu inimtühi. Lisaks saab end poputada erinevate hoolitustega ja järeleproovitu ei jäänud alla GO Spas pakutule. Tegime hotelli peremehega väikse tiiru thalasso sauna kompleksis. Kui seltskonnaga minna, tasub kindlasti proovimist. Meie jätsime vahele, sest nahk oli päikesest kuum ja kahepeale oli seda kõike päris palju (sh tasu).

Reedel keerasime auto mandri poole, enne veel jõudsime uudistada üle mitme aasta Kuressaare linnust ja selle ümbrust. Lähen tagasi, sest kõike seda on üheks korraks liiga palju. Tahaksin kõike uurida-puurida, mille tulemuseks on väsimus ja tüdimus. Seega ei pea korraga kõike pakutavat ahnitsema.

Jätkub...

Oleme otsapidi Saaremaa hotellis.
Hoolitsuste valimisega läheb raskeks, olen juba piisavalt poputatud:-)

Homme tahaks päikest, palun!

Kokkuvõtvalt- kõik on parimas korras!

Kahekesi.

Rahulolevad Saaremaal.

Alustuseks GO Spas.

Lihtsalt chill

Sõbrad
Võsu
Päike
Meri
Liiv
Tuul
Bacardi Mojito

Naer
Rõõm
Rahulolu

8.-10. juuni 2007

K A I T S T U D !

Ma sain hinde "suurepärane" (teisikeeli A, 5).
Ma olen väga õnnelik!!!
Ma sain suurepäraselt hakkama!!!!

natuke veel...

14 tunni päevast kaitsen oma lõputööd.
Et mis tunne on? Ei olegi eriti tunnet, pigem ükskõikne.
Küll ma homme jõuan närvitseda.

Põhjendatud ostuhullus

Jätsin A&T-sse suurema hunniku raha. Hobidega seotud varustuse jms soetamisel ma ei koonerda. Natukene nagu võiks mõelda?! Samas mõtlen, et ma ei käi naisekombel shoppamas, seega põdemiseks ei ole põhjust.

Hinnalipikutega asjad minu kodus:

• randmekaitsmed (vanad sõitsin lauatades sodiks);
• kott rullikate transportimiseks (originaalkarp sai vett ja pundus räbalaks. Kotti saab kasutada ka lumelauasaabaste jm pakendamisel)
• Briko pluus, pikad varrukad on demonteeritavad. Oi kui mugav ja mõnus! (pole enam probleemi ilmale vastava pluusi leidmisega)
• rullikad said uued rattad - kiiremad ja paremad (vanad sõitsin täiesti kandiliseks)

Ise olen rahul :-)

Ja nüüd kibelen testima mulle uut rada.

Retsensioon

Hommikul leidsin Inboxist lõputöö retsensiooni.

Reaktsioon:

1. vihapisarad ja piiksatus "ülekohus"
2. toibumine, kolleegide abiga. Aitäh teile!
3. lõunaks hakkas silm natuke särama (juhendaja saatis oma ametliku arvamuse ja hinnangu)
4. kirjutasin vastulaused neljale retsensioonis viidatud "probleemile". Ei olnud raske.

Asi pole tegelikult mitte niivõrd hindes vaid selles, et mind ei rahulda hinnangu juures argumentatsioonide puudus. Janunen suurema akadeemilisuse järgi.