/Ainuüksi Voldemar Pansost jäänud käsikirjaliste materjalide alusel saaks arvatavasti koostada mitu erinevat raamatut./
Nii kirjutasid Lea Tormis ja Merle Karusoo 1988. aastal sissejuhatuse raamatule „Voldemar Panso“. 17. aastat hiljem kirjutas Andrus Kivirähk raamatu „Voldemar“, mille aluseks on just need mainitud käsikirjalised materjalid. Teos sündis Merle Karusoo õhutusel, kes ka hiljem etenduse Draamateatri kavasse tõi.
Etendus räägib Pansost, noorest uljast noormehest, kes januneb kuulsuse järgi. Reedel Draamateatris istudes kogesin omamoodi kogemust. Tükk iseenesest mulle terviklikku naudingut ei pakkunud, seda mõistsin suhteliselt kohe. Kolmveerand ajast lihtsalt imetlesin Merle Karusoo lavastajatööd. See on lihtsalt suurepärane kuidas ta on suutnud ühte etendusse põimida Panso vanemad, naised, armusuhted, koolikaaslased, õpetajad, näitlejad jne. Sujuvad, märkamatud ja samas nii ootamatud üleminekud. Terve töö tegid ära ainult viis väga head näitlejat, eesotsas Tiit Sukk! Miks etendus tervikuna ei meeldinud? Kivirähk`i raamatuid võin lugeda küll, aga teatrisse tükke vaatama (enam) ei kipu :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar