teisipäev, oktoober 23

Kalapilk ja koduigatsus

Kunagi väga palju aastaid tagasi andsin näpu, tänaseks on võetud kogu käsi. Olen oma leivaisa juures töökeskkonnavolinik. Mul on teatud kohustused, aga enamjaos on need talutavad. Aga mitte alati, näiteks koolitused.

Istun kella 9-st ühe hotelli seminariruumis ja kuulan teemat “Töötervishoiu ja tööohutuse korraldus ettevõttes, erisoodustused töötervishoius. Töökeskkonna riskianalüüs – põhimõtted, teostus ja kontroll”. Isegi kõige suurema pingutuse korral ma ei suuda teemat huvipakkuvaks ja kütkestavaks mõelda. Kindlasti on see tegijatele põnev ja vajalik. Lektorid on auastmete poolest väga professionaalsed. Inimesed pärivad lisaküsimusi ja paljud on aktsioonis.

Aga minul on kalapilk. Õnneks on läpakas kaasas, sain natuke tööd teha. Püüdsin klõbistada viisakuse piirides. Märkasin ühe korra eesistuja kurja pilku, piinlik oli.

Peagi teen taotluse, et mind voliniku kohustustest vabastataks. Aitab.
Esmaabi teemaga soovin edasi tegeleda. Suur rõõm on käia teatud regulaarsusega täiendkoolitustel.

1 kommentaar:

Oliver ütles ...

:D Ma kuulsin täpselt seda sama sinu postitust natukene teises sõnastuses ja elavas esitluses just nädalapäevad tagasi. Praegu on vist mingi aeg kätte jõudnud kus kõik töökeskkonna volinikud peavad riburadapidi seal koolitustel ära käima. Kui mul kolleegid seal käisid siis olevat keegi seda igavat juttu kuulates korduvalt norinaga magama jäänud ;)