Mis siin salata, olen ka viimastel päevadel sattunud suhteliselt ebamugavatesse olukordadesse...
Tunnen, et peaksin aeg-ajalt end taltsutama ja mitte nii valjuhäälselt oma arvamust väljendama. Eriti just lähendaste inimestega suheldes (sh minu vanemad/ ema seebikad). Mõeldes neile ebamugavatele seikadele, meenub Ilmar Raagi mõlgutus sotsiaalse hügieeni teemadel. Tunnen, et olen ma absoluutselt hügieenitu. Ma lihtsalt ei suuda end kontrollida.
Selle kõige taga minu väga resoluutne suhtumine telesaadete valikutesse (jätame välja filmid). Ma olen nagu jahikoer, kes nuusib jälgi, mis viiksid saagini. Kõik, mida ma telekast tarbin, peavad mulle midagi andma – uusi teadmisi, uusi mõtteid, arutlusainet, laiendama mu silmaringi, hoidma mind kursis ümbritsevaga jne jne. Teiseks väga oluliseks põhjuseks on patoloogiline ajapuudus. Eesti telekanalitest naudin ainult ETV-d. Loomulikult ma olen sattunud mingitel põhjustel vaatama „imelikke“ saateid. Näiteks paar nädalat tagasi Talendijahi kordussaate teatud jupp ja väga proosalisel põhjusel- hea sõber mängis footbagi. Muidugi ma tahtsin näha :-) Pühapäeval vaatasin külas „Tantsud tähtedega“. Minu esimene peaaegu terve saade (eelmisel hooajal vaatasin üks kord ühe tantsu - Erkki Noolel oli seljas nii ilus kollane särk ;-) Siia haakub Urmase jutt.
Ma ei tituleeri end hulluks esteedijüngriks, kellele a`la „Tähed tantsudega „ vuih kui kole. Ma ei hoople oma personaalsete eelistusega. See „kõik“ ei ole lihtsalt minu jaoks.
Aktsept ja respekt teiste suhtes - kellele ema, kellele tütar.
Lõpetuseks heitkem pilt allolevale EMORI-i uuringu tulemustele…
Pikemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar