Õnnest segane

Täna sain teada uudise, mida kahjuks veel teiega jagada ei saa.*
Olen hetkel maailma kõige õnnelikum inimene!

*) kahtlustajad ja iseennustajad - ma ei ole õnnistatud olukorras :-)

Küsimus!

"Milles sa oled tõeliselt geniaalne? Palun reasta mõttes need omadused... Palju kokku said?"
Nii kõlas küsimus Anu Virovere loengus "Erinevad Intelligentsused".

Tänu Paavo poolt levitatud infole saime sabast kinni AIESECi õppesarjal „Klapid eest!” .

Miks alati peab keegi selliste küsimustega tagant utsitama.
Miks meil on alati nii neetult kiire ja ei tule ise selle peale, et maha istuda ja ise mõttetalgut algatada. Äkki kardame, kardame iseenda ees lolliks jääda.... Ja äkki seepärast ongi kogu aeg nii kiire....

Koduteel diskuteerisime Urmasega mõiste "kuulekas" üle.
Lähenesime mõistele erimoodi ja juttu jäktkus kauemaks.

„Memory“, plakatil Tony Vincent

Üks vähestest positiivsetest elamustest eelmisel nädalal...

Eile käisime Memory kontserdil. Üle-eelmine aasta samanimelisel kontserdil sain suurema elamuse osaliseks. Pole hullu, kõik aastad ei peagi vennad olema. Kahju, et esinejate hulgas polnud Maariat. Mul on senini meeles, kuidas ta 2005 a laulis nimilaulu Memory ja mul hakkas pisar suure kolinaga mööda põske alla veerema. Sel aastal laulis sama laulu Jaanika Sillamaa. Vabandage mu otsekohesust, aga ta ei ole muusikalises mõttes minu maitse. Kohe üldse mitte. Kõik teised solistid olid tasemel. Tony Vicenti hääl ja lavaline nõtkus oli muljetavaldav. Hiljem, vastuvõtul nägin teda väga lähedalt ja nii ideaalsete näojoonte meesterahvast pole ma vist eales näinud.

Kontserdil oli ainult üks detail, mille kallal natuke nuriseksin, nimelt valgustus. Ma ei saanud aru kaootilistest välgatustest, mis mingil hetkel isegi häirivaks muutusid. Paavo (asjatundja-teadjamees) haris mind kunagi sel teemal, kuidas peab valgustus pealtvaatajale mõjuma ja kuidas kõik peab olema korraldatud. Pärast sissejuhatust valguskunsti jälgin maniakaalselt valgusshowd erinevatel üritustel. Arusaamatu, et selline häiriv nüanss sai üldse Vanemuise üritusel võimalikuks.

Aga siiski, üks tõrvatilk ei rikkunud ära tervet meepotti ja sain kontserdist väga positiivse elamuse.

Paradoksaalne oli vaid see, et pärast Memory kontserti sain teada, et mu Väga hea sõbranna kannatab Mustaka haiglas mälukaotuse käes...

Masendusnädal sai läbi

Reedel süütasin küünla varalahkunud kolleegi mälestuseks.
Eile sattus õnnetusesse mu väga hea sõbranna. Soovin talle südamest kiiret paranemist...

Vivv :-)

Lumi maas, Otepää teema õhus!

Olen saanud kolmelt lahedalt semult ettepaneku minna tuleval nädalavahetusel Otepääle. Tulemas MK ja loomulikult saaks ka ise künka otsa. Hmm, andsin paar päeva tagasi oma MK kutse tagasi, sest arvasin, et see pole eriti hea mõte... Eriti veel enne Prantsusmaale sõitu ja arvesse võttes oma valuvaigistikuuri, millega peletan seljavalu. Pean end lihtsalt hoidma:(

Pagan, pagan...äkki peaks veel mõtlema. Palju toredaid inimesi on sinnamaile minemas...

Ema ja isa juubelipidustus

Läinud nädalavahetusel oli mu vanemate juubeliralli. Isa sai 18. jaanuaril 55. aastaseks ja ema 19. jaanuaril 60. aastaseks. Suured juubelid tähendasid ka uhket pidulauda sugulaste ja sõprade seltsis. Elevust jätkus küllaga, sest paljud inimesed polnud üksteist aastaid näinud – sugulased, endised naabrid, endised kolleegid ja kauaaegsed sõbrad. Sel õhtul olin ma õnnelik, sest ühes ruumis olid koos minu kõige kallimad sugulased ja lähedased inimesed lapsepõlve aegadest alates.

Loomulikult ei puudunud ürituselt õhtujuht. Kuna mul ei olnud aimu, mis mehel plaanis, siis võtsin ta alguses kohe liistule, heas mõttes muidugi :-) Vastasel korral poleks ma saanud rahulikult olla. Vana vist ehmatas ära ja käis enam-vähem kõiki tegevusi minuga kooskõlastamas. Ma ei saanud vastupidise olukorraga leppida, sest oma ja lähedaste üritusel tahan tegevuse kohta omada kontrolli. See on veres, kui oled palju aastaid kliendiüritustega tegelenud :-) Ema ja isa tundusid rahulolevad, sest nad ei pidanud muretsema.

Kuue tunni sisse mahtus hulganisti tantsu, tralli ja seltskonnamänge. Nüüd on mul lõplikult selge kust kohast on alguse saanud minu armastus tantsimise vastu! Mu ema isa on suured ohjeldamatud tantsulõvid :-) Usun, et veel palju aastaid, sest nooruslikkust jagub!

Ema, aastaid tagasi

Panin kunagi kirjutatud jutukese juurde oma ilusa ema pildi :-)

Tartu-Tallinn maantee ja lumesadu

Täna sõitsime Tartust Tallinnasse u 3 tundi. See oli kohutav, maanteel oli kaos. Ma olin mingi hetk nõus autost väljuma ja panema kolaka uimerdajale, kes takistas liikulust. Nii pikka ussi pole ma enne näinud ja närviline sõelumine muutis peopesad higiseks. Hea, et elus ja tervisega koju jõudsime... Hea on ka see, et Urmas on väga hea autojuht ekstreemsetes olukordades ja et meie autol pole liitrine mootor.

Kristina Rõõmupall

Meil oli külas väike armas põnn. Öösel oli vait kui sukk, huvitav, kas kõik lapsed on sellised :-)

Kõik on uus jaanuarikuus

Esiteks. Minu 3- aastase läpaka kasutusiga sai täis ja alates tänasest teen tööd uue rüpperaaliga (küll on naljakas sõna :-) Põnev!
Alustan sellest, et korjan maha kõik-kõik alerdid, mida algsettingutega peale surutakse. Iik, mulle ei meeldi need tilinad ja kulinad. Lisaks olen võtnud ülla eesmärgi ja tegelen rämpsdokumentide kustutamisega, mida on aastate jooksul kogunenud omajagu.

Teiseks. Minu kadunud tööandja ukseklemmi saladulik saaga sai ka lahenduse. Tellisin uue, sest Põnn viskas vana minama. Leidis teise oma auto põrandalt ja ta ei tulnud selle peale, et mulle seda pakkuda. Tuhnis küll hiljem prügikastis, aga sedapuhku oli see läinud.

Telediktor ja laulja käsikäes. Masendav.

Hommikukohvi juurde lugesin Postimeest. Jook jäi kurku kinni, hea, et ära ei lämbunud.

Ministreid? Kas või kaks ühe koha peale!

Keski välisministri kastis on Enn Eesmaa ja kaitseministri kastis Aivar Riisalu...

Tule taevas appi!!!!

2. nädal 2007

Meeldivalt pöörane nädal. Huvitav, kas 2007 kujunebki selliseks :) Väisasime kolmel päeval Von Krahli Akadeemia loenguid. Kõik olid omamoodi põnevad kuulata, maiuspalaks Marju Lauristini ja Hans H Luige vestlus teemal „Vabadus, võrdusus, vendlus“ . Üheks diskussiooniküsimuseks sai muuhulgas kas 2+2=4, mitte alati…

Kuna ma olen peast suhteliselt roheliseks läinud, siis naudin Reet Ausi moeloomingut ja selle loomise põhimõtteid. Tema moekontsert oli röögatult lahe!

Nädalavahetusel vaatasin ära, mida head pakkusid EKA tudengid. Päris vaimustusest ei kiljunud. Erki Moeshow tehniline tase on paranenud võrreldes eelmiste aastatega. Kõik oli minu arvates paigas. Kahju, et ma sealt endale uut kleiti ei leidnud. Lähen parem Reeda juurde ja lasen Taaskasutuskeskusest saadud materjalist miskit lahedat teha. Hea plaan!

Ojaa, ja minu armsa Kumu uksepiidast astusin ka üle. Kuulasin mida põnevat oli lektoril rääkida teemal „Vaikelu ja žanrimaal Düsseldorfi Kunstiakadeemiast Pallaseni". Teema oli minu jaks natuke raskemini haaratav, ma ei jõudnud kaasa mõelda. Eks pea oli möödunud nädalast pulki täis.

Pühapäeval veetsin enamuse päevast Saku Suurhallis Simpel Sessionil (

Pup-pup-pup, kõik!

Simpel Session, juhhuuuu

Oi ma ei või, Simpel Session lihtsalt ruulib täiega!!! Nautsin täna tunde ja tunde BMXi finaale ja kurk on huilgamisest kähe. Lõpuks ometi, minu kuues Simpel Session ja sedapuhku ainult 100% pealtvaatajana! Eluchill! Eelmistel kordadel olen kogu aeg tööl olnud ja tähelepanu mujale suunatud. Nüüd olen oma silmaga ära näinud Dave Mirra. See mees ei ole normaalne. Samuti nagu ka esikohad noppinud Josh Harrington. Kohal oli ka minu lemmik rulaäss Madars Apse, väike lätlane, kes on juba päris noormeheks sirgunud. Kui ma teda esimest korda nägin, oli ta nii väike, et sõitis pisikese lasterulaga.

Emotsioon on taevani... Hingelt olen maksimum 20 ;-)
Ee, kus see uni veel peaks olema... Kes tahab Martinit sidruniga :-)?!


Eelmisel aastal tehtud pildi tirisin siit

Laps nõukaaegses sööklas

Juttu tuleb minust endast, sest eelmisel nädalavahetusel külastatud näitus "Ise sõime, ise jõime.... Toidukultuur Nõukogude Eestis“ on tükike minu lapsepõlvest.

Mu ema töötas kokaabina, toidujagajana ja lauategijana (nii teda nimetati) Tartus „Puiestee“ sööklas, mis asus meie kodust max 5.minutilise teekonna kaugusel. Kui ma lapsena tõukerattaga sinna sõitsin, siis sain hoopis kiiresti kohale. See maja oli minu teine kodu, ma pole päevagi lasteaias käinud. Õhtuti ja öösiti, ema tööloleku ajal, magasin jahukottidele või toolidele ehitatud pesades. Tunneksin praegugi ära nõukogudeaegses pesumajas pestud laudlinade lõhna ;-)

Olin sööklaga seotud kuni 1992 aastani, mil see ettevõte likvideeriti. Eesti oli iseseisvunud ja töölissööklaid ei olnud enam kellelegi vaja.

Majast endast.
Puumaja oli ühekorruseline- saal, nõudepesuruum, köök, abiruum, suur külmkamber, puhkeruum, ladu, raamatupidajate ja ülemuste tuba. Mäletan selgesti neid siseviimistlusmaterjale – enamasti linoleum, valged plaadid seinal, hall kivipõrand jne. Eile näitusel sirvisin arhiivimaterjale ja leidsin, et söögisaal oli ametlikult mõeldud 65-le inimesele. Mäletan, et seal tehti ka 75. inimesele mõeldud peie- ja pidupäevalaudasid.

Hirmud.
Külmkambri ees oli suur puupakk sisselöödud kirvega. Külmiku mootor oli traadist aiakese taga ja tegi põrgulärmi. Ma olin titena veendunud, et kui koll sealt välja hüppab ja mind ära varastab, siis ema minu appihüüdeid ei kuule. Ma jooksin sellest jamast alati 110ga mööda, nii et maa müdises.

Onud ja tädid e söökla personal.
Arvan, et mul on senini suuremas osas personali nimedest meeles. Muidugi olid mul oma lemmikud, eriti need, kes mind poputasid ja põlvel kõlgutasid. Minu kõige suurem lemmik oli onu Lembo. Ta oli nagu isiklik Leopold. Ma üldse ei imesta kui ta mind pooleldi oma tütreks pidas, sest rippusin tal alati küljes ja käisin igal pool kaasas. Ta oli autojuht ja ma sõitsin temaga linnas ringi, mängisin kaubaväljastaja assistenti.

Söögid ja joogid.
Olen senini veendunud, et minu ema söökla toidud olid parimad Tartus! Ilma naljata, need olid isegi minusugusele lapsele imemaitsvad. Kõikide roogade retseptid olid köidetud registraatori vahele ja see oli kokkadele (Paula, Aili, Aive) justkui piibliks. Lemmik magustoit oli vaieldamatult saiavorm piimaga. Tihti sain ahjustvõetuna ja siis pidin kannatlikult ootama kuna kausitäis jahtus.

Ema tegi laudasid. Lauad olid tiblaajal väga rikkalikult kaetud ja vaba pinda polnud. Loomulikult olid need lux-toidud meie perele igapäevaseks toiduks. Oi, oli hea aeg. Loomulikult olid meeltmööda kringlid, tordid ja muu hea ja parem.

Klientuur.
Päeval olid pikad-pikad järjekorrad nii puhvetis kui söögiletis. Arvan, et enamus külastajatest olid kontrollaparatuuritehase (nii teda tollal nimetati) töötajad, enamuses venelased. Näod olid päevast-päeva ühed ja samad, seega suur hulk minu teretuttavad :-)


Asjaliku tööd ja tegemised.
Olin emale abiks ajast, mil ma jalad alla võtsin. Alguses tegin kergemaid töid a`la toolide pühkimine, nugade-kahvlite ladumine. Mida vanemaks, seda vastutusrikkamad tööd :-) Lapsena vihkasin ülekõige söögiriistade kuivatamist. Mul oli oma nipp pääsemiseks. Lukustasin end tualetti ja ootasin natuke, lootuses, et isa on juba suurema töö ära teinud. Kui Gorbatšov tuli oma viinakeelamise kampaaniaga päevavalgele, siis tuli teatud töid topelt teha. Näiteks pandi iga praetaldriku kõrvale kaks komplekti kohvitasse ja laual oli palju kohvikanne. Pooltes oli viin ja pooltes kohvi. Tollal oli ikka põhiliseks alkoholiks viin, põrr...

Senini imestan kuidas mind lasti kassasse klientide raha vastu võtma ja puhvetisse müüma. Ma olin ikka väga noor, et üldse kliente teenindada. Alguses istusin kassas koos kassiiriga, hiljem usaldati mind täielikult ja toimetasin üksi. Puhvetis vihkasin kaaluasjade müümist, sest siis pidin arvelaua asemel kalkulaatorit kasutama. Isa õpetas arvelaual arvutamise ennem selgeks, kui ma rääkima hakkasin :-) Eriti suuri prohmakaid polnud, sest tädid said kassajäägid päeva lõpuks ikka klappima.

Päike päevas.
Minu pidupäevad olid ema poolt korraldatud pulmalauad. No kuulge, lapse jaoks oli pruut maailma ilusam inimene :-) Kõõlusin ebaviisakalt uksel ja kiikasin suu ammuli saali. Ehh, naer tuleb peale...

Etteasted.
Erinevate nö laudade ajal olid mulle tihtilugu seltsiks naabritüdrukud ja poisid, selline kommuunivärk. Tegime püüdlikult etteasteid sööklapersonalile. Vaesed nemad, pidid kuulama, kuidas ma üldse viisi ei pea ja laulan täiest kõrist. Ohh jeerum mind ja minu kunagisi laulmisi:)

Hetk tagasi tekkis deja vu tunne!!! Appike, kas minu armastus üritusturunduse vastu ongi lapsepõlvest pärit?! Mine tea, äkki ongi :)

Päris vaimukas spämm

Küsimus: Mis on viimase aja üks popimaid spämme?
Vastus: Maha on sadanud 20 cm lund! :-)

Mäeinimesed krigistavad hambaid...

Pime armastus

Kuulan äsja ostetud Pet Shop Boysi uut CD-d, esimest korda.
Mu armastus PSB muusika vastu on pime.  
Hetkel on millimeeter puudu vaimustuspisaratest. Ülim...


Laual on ka uus DVD, peaasi, et süda seisma ei jääks... Tahan koju.

Loengud Von Krahlis ja KUMUs.

Palju põnevat on tulekul!

Von Krahli Akadeemia loengusari „Postkapitalistlik ühiskond”
Üheksakümnendate kultuuriklubi alustab! KUMU-s.

Sõbrad

Olen oma lähedaste sõprade sõltlane, sest nad on mulle väga-väga kallid...
05/01/07

Aeg
Artur Alliksaar
Olematus võiks ju olemata olla (1966 LR)

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Eesti musamarid ja musajürid

Hitivabriku pidupäevi on ennegi nähtud. Sel aastal saadet vaadates ei teki vähemalt häbitunnet. Tundub, et stsenaarium on paika pandud ja eriti šefid olid liikuvad eskalaatorid ;-) Purga oli stiilne nagu alati ja Eplik… las ta olla.

Saadet lõpuni ei viitsi vaadata, sest sealt tuleb ikka palju jura kaa :( Hetkel laulab mingi blond beib, kellest ma pole midagi kuulnud ja jumala eest ei tahagi midagi kuulda.

Homme loen lehest, mis toimus ja kes auhindu noppisid. Hoian pöialt No Big Silence`le, et nad mingi vidina koju viiks. Kui ei vii, on nad ikkagi ühed parimate seast.

Mina ja minu muusika DVD-d

Mõned päevad tagasi tõin koju U2 DVD. Väärikas kogu sai pärli juurde!
Mul on oma kogutud DVD-dega kirglik suhe. Ma lihtsalt olen nendesse kõigisse ühekorraga armunud. Riiulis ei ole palju erinevate artistide kraami vaid ühte tegijat on mitmes kastmes.:-)

Pet Shop Boys, Depeche Mode, Sting, Madonna, Robbie Williams, Liisi Koikson, Tõnis Mägi jt


Kui olen üksi kodus, korraldan tihtilugu lemmikute õhtuid. Ülihea olemine ja paneb põlve värisema. Istun teleka ees, tavaliselt keras ühes nurgas. Vaatan DVD-d ja minu jaoks ei ole sel hetkel midagi muud kui see, mida silm näeb ja kõrv kuuleb. Kui vaatan PSB DVD-sid, siis ma arvatavasti ei hinga ka, aegajalt ainult neelatan. Tuleb ka ette, et seltsiks mõni hea sõber, kes kaifib sarnaselt minule. Siis istume kahekesi teleka ees ja ei liiguta end sentimeetritki.

Koduses plaatide kogumikus on ligikaudu 300 CD-d ja valik on seinast–seina. See on meie jaoks väärtus omaette.

Minu muusika on minu elu.

HUA!

Tänaseks on mulle kohale jõudnud, et kalender seinal tuleb ära vahetada ja dokumentidele peab kirjutama 2007. Eelmine aasta oli heas mõttes mõtlemapanev. Mõned olulised asjad loksusid paika. Hea tunne on edasi liikuda.

Head aastat mulle ja kõikidele tuttavatele-sõpradele-präänikutele!

Eile, 1. jaanuari õhtu oli ka piduhõnguline. Käisime Hennessy ja Eesti Kontserdi Uusaastakontserdil Estonias. Eri Klasil oli oreool ümber pea ja sellest juba peaaegu piisas, et kontserdiga rahule jääda. Häiris tohutu rahvamass, maja oli puupüsti täis. Emotsioonid pärast kontserti olid ülevad ja piisav põhjus, et und ei tuleks. Mis tähendas muidugi hilja magamaminekut ja hommikul sissemagamist.

Vaatamata unisusele oli tööpäev hoogne. Pärast tööd loivasin trenni, aga mul lihtsalt ei olnud füüsilist jõudu midagigi korralikult teha. Masendav. Jääb vaid loota, et tegemist oli lihtsalt nullspordipäevaga ja loidus ei tulenenud suurtest söömingutest detsembrikuus.

Homme uue hooga ja nii lõpuni välja :)

2006-2007

Põgenesime sõpradega Lõuna-Eestisse Piusa Ürgorgu. Majake sai kunagi ammu broneeritud mõttega, et puhata ja minna kohalikke mägesid vallutama. Lootsin nii väga aastavahetusel lumelaua lumiseks teha. Aga võta näpust. No jah, tühja siis sellest lumest. Seltskonnas olid vanad head sõbrad ja igavust ei tundnud hetkegi. Müttasime orus ja mäel. Lisaks kõigele oli meil arvatavasti maakonna vingeim ilutulestik :-) Kahjuks küll nii vinge, et meie kahest mõmmik-koerast üks pani plehku ja tragöödiat jagus mitmeks tunniks. Hirmus lugu oli see igatahes, aga õnneks õnneliku lõpuga. Perenaine leidsin koera paari kilomeetri kauguselt meie tare-tarekesest. Tiksusime mõnusalt uude aastasse. Mis sa hing veel ihkad, sain öösel vaadata Madonna kontserti. Meenutasin augustikuud, see sama kontsert Pariisis oli vist minu eelmise aasta kõige vingem emotsioon.

Veel natuke läinud aastast

Siin maailmas ei ole midagi uut - aasta lõpp tuli jälle ootamatult kiirelt kätte. Viimased päevad möödusid uimaselt ja uniselt. Meenutamist väärib meie kauaaegse kolleegi viimase tööpäeva tähistamine. On väheseid kolleege, kelle lahkumine teeb meeleolu väga-väga kurvaks. Kõned olid pateetilised, aga see oli vist ainus viis avaldada Jürile austust ja anda märku kui väga me teda hindasime. Äraminek oli suurt krokodillipisarat väärt. Jüri sai just 69. aastaseks ja läks välja teenitud puhkusele. Ta oli meil tööl (turundus)analüütikuks peaaegu 10. aastat. Mees nagu orkester. Nooruslik, vaatamata oma väärikale vanusele. Jüri ei rääkinud eriti palju, aga kui midagi üles, siis väga tabavat. Tema huumoritaju ja väljaütlemised olid võrratult head. Jüri oskusi, tegemisi (sh õpikute autoriks olemine) ja teaduslikke kraade ei oska ma ära kirjeldada. Alati, kui ta sai jutusoonele, kogunesid inimesed ringina ümber ja kuulasid tähelepanelikult. Ei olnud teemat, mida ta ei vallanud. Ma olen neil aastatel Jüriga pikalt ühes toas istunud, nii ka viimase aastakese. Kui ma hommikuti varakult tööle läksin ja rahvast vähe liikus, sain temaga maailmaasju arutada. Pigem jah, tavaliselt püüdsin ikka teda rääkima ärgitada. Tundsin ennast tema kõrval noore ja kogenematu inimesena. Alates homsest ei olegi enam head kolleegi kõrvallauas istumas. Kurb. Ja kes mind nüüd ärgitab oma lõputööd ära kirjutama :-)

Olgu tal mõnus kodune olemine ja lastelastele oma tarkuse jagamisaeg. Oi ma olen kade :) Minu sügav lugupidamine Jüri vastu oli, on ja jääb!