Mu üks üleskutse inimestele on – olgem tolerantsemad! A vat mõnes asjas ei saa ma oma tolerantsiga hiilata.
Laupäeva hommik oli täis huumorit.
„Elame koos Urmasega kaasa Enn Eesmaa tegemistele“
laupäev, aprill 29
reede, aprill 28
Rulluisud, hoidke alt!
Täna pühkisin rulluiskudelt tolmu ja esimesed kümmekond kilomeetrit sai läbitud. Rocca al Mare kooli juurest Kakumäe randa päris ei soovita sõita, vahepeal on sodine tee – kõik ümberringi ehitavad. Vaatamata sellele, oli terve aeg nägu naerul :-) Teadmine, et pikk suvi on ees ja rullikad saavad valu, on lihtsalt nii-nii hea teadmine. Eelistan õhtust sõiduaega (u kl 21 paiku), pulssi hoian 135-150 peal, nii saab hea sõidukaifi kätte. Võtan eesmärgiks nädalas 3 korda rullitada, min 10 km korraga. Suve lõpus peaksin olema kiirem, osavam ja tublim :-) Sport ruulz!
Palju õnne, leivaisa! :-)
EMT saab täna 15-aastaseks. Seoses sünnipäevanädalaga olid oodatud töötajate memuaarid – toredad muljed, mälestused, seigad, inimesed. Minagi kirjutasin. Miks mitte jagada seda natuke muditud kujul oma sõpradega (
Minu ja EMT ühine ajalugu sai alguse 2.12.1996, mil mind kuulutati täieõiguslikuks emtikaks. Mäletan, et sellel rõõmul ei olnud otsa ega äärt.
Minust sai EMT infotelefoni klienditeenindaja. Mäletan seda kitsukest Sõle tänava ruumi, kus oli vist kuus töökohata. Sel ajal ei olnud keegi isegi unes näinud intelligentset callcentrit, mis kõnesid jagas ja muust rääkimata. Ruumi nurgas oli nn peatelefon ,mis kogu aeg helises ja meie noppisime kõnesid. Oi see helin käis närvidele, katsime seda mingite asjadega, et heli vähegi summutada. Meil oli alati ees A4 paber, kuhu kriipse vedasime, iga teema jaoks oma kast. Päeva lõpus lugesime pulgad kokku ja tegime järeldusi oma tööjõudlusest :-) Mäletan ka oma esimest kõne- venekeelne härra küsis numbrit. Sain hakkama, uhh. Venekeelega oli mul raskusi, aga mitte kauaks. Üks halenaljakas seik meenub – mul oli probleem vene keeles numbritega 90 ja 900. Ai-ai, üks kord pidi klient minu pärast südamerabanduse saama, kui tema 90-kroonist arvet teadvustasin kui 900-kroonist. Infotelefoni kõige suurem sõber oli arendusosakonna poiss Jan. Ilma temata oleks meie eluke väga kole olnud :-) Kui te arvate, et noorukesed tüdrukud jagasid midagi GSM faksist, faksipost jne, siis te eksite. Oi kui keeruline see kõik oli. Infotelefoni klienditeenindaja üks õudusunenägu oli riiklikud pühad. Infotelefon töötas kella 8-20 ja laupäeval 10-14. Muudel aegadel oli aktiivne EMT infotelefoni kõnepost. Esimesena tööle jõudnud, pidi hakkama tegelema kole tüütu kõnepostiga. Kui riiklikud pühad sisse jäid, siis võis sind ees oodata ligi 100 teadet. Meil olid taaskord kasutuses suured ja paksud kaustikud, kuhu tähtsamad asjad registreeriti Jaanipäev oli suur nuhtlus, kaotati palju telefone. Sellega seonduv protseduur oli pikk-pikk, sest kõigi kaotajatega pidi ühendust võtma. Infotelefonis töötatud aegadest võiks vist raamatu kirjutada, sest mõttes rulluvad lahti igasugu toredad seigad. Mainimata ei saa jätta tipphetke, mil kolisime Sõlest ilusasse Lasnamäe kontorisse :-)
Pärast 2,5 aastast infotelefoni töötamist tõstsin oma jala turundusosakonda. Sel ajal liikusid inimesed osakondade vahel väga vähe. Mul see õnnestus, käisin turundusdirektori ukse taga kraapimas ja endast märku andmas. 1998 kevadel sain minust turundusosakonna assistent. Tööpäev algas nii: tulin varakult majja, sirvisin läbi kõik lehed, tegin meid ja konkurente puudutavatest artiklitest koopiad, lõikasin need välja, kleepisin A4 paberile, tegin 101 koopiat (mul on see arv päriselt ka meeles! :-)) ja jagasin kõik maja peal laiali. Ma tundsin sel ajal kõik emtikaid :-) Muuseas sünnipäeva pidamine oli ülikallis projekt, sest õnnitlejaid oli hästi palju :-) Assistendina sukeldusin juba vaikselt põnevasse turundusmaailma.
Mingi aja pärast sai minust projektijuht. Mäletan neid külaskäike infosüsteemide osakonda, juhtide käehoidmist ja lugematuid käskkirju. Minu suurim saavutus oli kampaania „Simpel teenib raha”. See oli midagi täiesti uuenduslikku selleaegsel turul. Vaatamata suhteliselt suurele närvikulule, sain ikka mõnusa „töökooli” :-) Pärast seda suundusin sponsorluse ja kliendiürituste valdkonda ja nüüdseks olen oma viiendal ametikohal EMTs.
Uskumatult lahe on meenutada vanu aegu :-)
Minu ja EMT ühine ajalugu sai alguse 2.12.1996, mil mind kuulutati täieõiguslikuks emtikaks. Mäletan, et sellel rõõmul ei olnud otsa ega äärt.
Minust sai EMT infotelefoni klienditeenindaja. Mäletan seda kitsukest Sõle tänava ruumi, kus oli vist kuus töökohata. Sel ajal ei olnud keegi isegi unes näinud intelligentset callcentrit, mis kõnesid jagas ja muust rääkimata. Ruumi nurgas oli nn peatelefon ,mis kogu aeg helises ja meie noppisime kõnesid. Oi see helin käis närvidele, katsime seda mingite asjadega, et heli vähegi summutada. Meil oli alati ees A4 paber, kuhu kriipse vedasime, iga teema jaoks oma kast. Päeva lõpus lugesime pulgad kokku ja tegime järeldusi oma tööjõudlusest :-) Mäletan ka oma esimest kõne- venekeelne härra küsis numbrit. Sain hakkama, uhh. Venekeelega oli mul raskusi, aga mitte kauaks. Üks halenaljakas seik meenub – mul oli probleem vene keeles numbritega 90 ja 900. Ai-ai, üks kord pidi klient minu pärast südamerabanduse saama, kui tema 90-kroonist arvet teadvustasin kui 900-kroonist. Infotelefoni kõige suurem sõber oli arendusosakonna poiss Jan. Ilma temata oleks meie eluke väga kole olnud :-) Kui te arvate, et noorukesed tüdrukud jagasid midagi GSM faksist, faksipost jne, siis te eksite. Oi kui keeruline see kõik oli. Infotelefoni klienditeenindaja üks õudusunenägu oli riiklikud pühad. Infotelefon töötas kella 8-20 ja laupäeval 10-14. Muudel aegadel oli aktiivne EMT infotelefoni kõnepost. Esimesena tööle jõudnud, pidi hakkama tegelema kole tüütu kõnepostiga. Kui riiklikud pühad sisse jäid, siis võis sind ees oodata ligi 100 teadet. Meil olid taaskord kasutuses suured ja paksud kaustikud, kuhu tähtsamad asjad registreeriti Jaanipäev oli suur nuhtlus, kaotati palju telefone. Sellega seonduv protseduur oli pikk-pikk, sest kõigi kaotajatega pidi ühendust võtma. Infotelefonis töötatud aegadest võiks vist raamatu kirjutada, sest mõttes rulluvad lahti igasugu toredad seigad. Mainimata ei saa jätta tipphetke, mil kolisime Sõlest ilusasse Lasnamäe kontorisse :-)
Pärast 2,5 aastast infotelefoni töötamist tõstsin oma jala turundusosakonda. Sel ajal liikusid inimesed osakondade vahel väga vähe. Mul see õnnestus, käisin turundusdirektori ukse taga kraapimas ja endast märku andmas. 1998 kevadel sain minust turundusosakonna assistent. Tööpäev algas nii: tulin varakult majja, sirvisin läbi kõik lehed, tegin meid ja konkurente puudutavatest artiklitest koopiad, lõikasin need välja, kleepisin A4 paberile, tegin 101 koopiat (mul on see arv päriselt ka meeles! :-)) ja jagasin kõik maja peal laiali. Ma tundsin sel ajal kõik emtikaid :-) Muuseas sünnipäeva pidamine oli ülikallis projekt, sest õnnitlejaid oli hästi palju :-) Assistendina sukeldusin juba vaikselt põnevasse turundusmaailma.
Mingi aja pärast sai minust projektijuht. Mäletan neid külaskäike infosüsteemide osakonda, juhtide käehoidmist ja lugematuid käskkirju. Minu suurim saavutus oli kampaania „Simpel teenib raha”. See oli midagi täiesti uuenduslikku selleaegsel turul. Vaatamata suhteliselt suurele närvikulule, sain ikka mõnusa „töökooli” :-) Pärast seda suundusin sponsorluse ja kliendiürituste valdkonda ja nüüdseks olen oma viiendal ametikohal EMTs.
Uskumatult lahe on meenutada vanu aegu :-)
neljapäev, aprill 27
Mees nagu orkester
See mees on Mart Sander. Kas keegi oskab mulle seletada, miks loodus annab ühele inimesele nii palju andeid? Laulja, kunstnik, kirjanik, näitleja ja muudest tema hobidest rääkimata.
Sain sellele kõigele taaskord kinnitust täna pärast paari tundi, mil veetsin mõnusalt aega Mart Sandri autoriõhtul Nukuteatris - ta säras ja rääkis ja laulis. Andekus ise, imetlusväärne.
Sain sellele kõigele taaskord kinnitust täna pärast paari tundi, mil veetsin mõnusalt aega Mart Sandri autoriõhtul Nukuteatris - ta säras ja rääkis ja laulis. Andekus ise, imetlusväärne.
2 in 1
Eile sai kamp häid tegelasi Riffis kokku, et tähistada Austria reisikorraldaja Martini sünnat ja lisaks vaatasime meie lumelauareisi DVD-d. Suht naljakas oli :P Ja igatus tuli peale, tahaks tagasi... Reisikaaslased on lahedad, keda on hea kohata ja niisama juttu rääkida. Ja sellel jutul ei tahtnud kuidagi lõppu tulla :)
teisipäev, aprill 25
Jazzkaare kontsert vol2
Tänasest Jazzkaare Riho Sibula ja Raivo Tafenau kontserdist Niguliste kirikus ei saanud üle ega ümber. Minu silmis on mõlemad oma ala erispetsid. Riho Sibula „pisiku“ on mulle andnud Urmas, kes tunneb ta loomingut ja teab mida mees teeb. Tafenaud olen palju kliendiüritustel ja muidu olengutel kuulnud-näinud. Tänane kontsert oli õrn. Riho Sibula maagiliselt kähisev hääl täitis Niguliste otsast-lõpuni täis. Natuke melanhoolne oli, aga sellelegi vaatamata hea.
Juba kodus. Otsisin hetk tagasi meie plaadikogust üles kõik Riho Sibula plaadid, kokku sain 10 tk sh Ultima Thule kraam. Mõtlesin, et vean „köögisanga“ voodisse ja hakkan kuulama. Suur isu on Riho lauludes uidata. Põrr, köögisanga cd-mängija ei tööta. Viskaks selle hea meelega aknast välja... Läpakas on ka tööl. Suur mängija oma magamistoast 7 sammu kaugusel, aga seal ei ole mõnus lösutada kui tahta kogu aeg laule ja plaate vahetada. Nähh, mu hea plaan õhtu koos Riho Sibula muusikaga veeta läks lörri… No mis siis ikka, lähen kohe magama.
Juba kodus. Otsisin hetk tagasi meie plaadikogust üles kõik Riho Sibula plaadid, kokku sain 10 tk sh Ultima Thule kraam. Mõtlesin, et vean „köögisanga“ voodisse ja hakkan kuulama. Suur isu on Riho lauludes uidata. Põrr, köögisanga cd-mängija ei tööta. Viskaks selle hea meelega aknast välja... Läpakas on ka tööl. Suur mängija oma magamistoast 7 sammu kaugusel, aga seal ei ole mõnus lösutada kui tahta kogu aeg laule ja plaate vahetada. Nähh, mu hea plaan õhtu koos Riho Sibula muusikaga veeta läks lörri… No mis siis ikka, lähen kohe magama.
Mitmetahuline kommunikatsioon
Eile oli õnn viibida Ilmar Raagi loengus, tegemist oli järjekordse Ööülikooli salvestusega. Ligi kaks tundi Kumus möödus märkamatult. Raag rääkis talle omaselt põneval teemal, sedapuhku "Miks me ei saa aru, kuidas jutt liigub?". Räägitut on väga raske paarilausega kokku võtta... Teema oli huvitav, oleks paberi ja pliiatsi olemasolul koolilapselikult konspekteerinud. Raagile andis oma loenguga mulle palju mõtteainet veel pikemaks ajaks, eks minagi kommunikeerin iga päev ja mitmel erineval viisil :-) Mõtisklesin mind ümbritseva kogukonna peale, väärtushinnangute ja võimusuhete peale. Nimetatud kolm mõistet on antud kontekstis vägagi mitmetahulised ja mitte üheselt mõistetavad.
Järgmiste artiklite, intervjuude ja loenguteni.
pühapäev, aprill 23
KUMU ja Mart Laar - suurepärane kooslus
KUMU on Eesti kultuurimeka. Olen Kumu suur fänn ja kummardaja. Fuajees seisan alati pea kuklas ja suu lahti. Naudin arhitektuuri ILU. Kunagi saab minust selle maja töötaja, ootan seda aega ja ma ei väsi...
Praegu olen lihtsalt Kumu külastaja igal võimalikul moel. Täna käisime Urmasega maja üldtutvustaval ekskursioonil. Jalutuskäik toimus giidi saatel u 1.5h. Ülevaade oli põgus, aga ülevaatlik. Lisaks ekskursioonile kuulasime hr. Mart Laari ajalootundi „Rasked valikud”. Hr. Laar naelutas mu tähelepanu, loeng oli väga põnev. Issand kui rumal ma ajaloos olen, häbi kohe... Midagi pole veel kadunud, otsisin kodusest raamaturiiulist üles kaks Loomingu Raamatukogu vihikut (LR 1989, 40/41/42/43) – Mart Laar, Lauri Vahtre, Heiki Valk „Kodu lugu I; II. Raamatut kirjeldavad lühidalt Eestimaa ajalugu selle ilmnemise algusaastatest (13 000 a tagasi) kuni 1988 aastani. Hakkan neid lugema, sest kes ajalugu ei mäleta elab tulevikuta :-)
Praegu olen lihtsalt Kumu külastaja igal võimalikul moel. Täna käisime Urmasega maja üldtutvustaval ekskursioonil. Jalutuskäik toimus giidi saatel u 1.5h. Ülevaade oli põgus, aga ülevaatlik. Lisaks ekskursioonile kuulasime hr. Mart Laari ajalootundi „Rasked valikud”. Hr. Laar naelutas mu tähelepanu, loeng oli väga põnev. Issand kui rumal ma ajaloos olen, häbi kohe... Midagi pole veel kadunud, otsisin kodusest raamaturiiulist üles kaks Loomingu Raamatukogu vihikut (LR 1989, 40/41/42/43) – Mart Laar, Lauri Vahtre, Heiki Valk „Kodu lugu I; II. Raamatut kirjeldavad lühidalt Eestimaa ajalugu selle ilmnemise algusaastatest (13 000 a tagasi) kuni 1988 aastani. Hakkan neid lugema, sest kes ajalugu ei mäleta elab tulevikuta :-)
Sünnipäevamaraton
Reedel ja laupäeval sai maha peetud kolm sünnipäeva. Reedene Triinu sünna oli nii lõbus, et lõua – ja kõhulihased on naermisest haiged. Oh neid naiste nalju, nendeta oleks ikka paganama igav. Ja vaesed mehed, neile ei antud kohe üldse sõnaõigust. Õhtu kulmineerus sellega, et vaatasime taskulambi valguses üle kõik Triinu kasvuhoone taimed, mis enamuses olid veel mulla all peidus :-)
Laupäeval veetsime päeva ilusamad ja päikselisemad tunnid Keila-Joal Meremõisa RMK alal, kus toimus sünnipäevalaste Pireti ja Annika korraldatud spordipäev, nimelt viievõistlus. No ütleme nii, et varem pole maikuus suuskadega mööda rohututte sõitnud. Teisedki neli ala ei olnud vähem naljad :-)
Järgmine sünnipäevale minek on kolmapäeval, no on alles aprillikuu, lahe!
neljapäev, aprill 20
Pühendusega Sidile
Jääaeg 2 on vaadatud. No küll tehakse naljakaid multikaid, naera herneks. Hm, esimene osa oli küll nõks kihvtim, aga teine väärib ka küünlaid. Lisaks kildudele saab kinosaalis itsitada selle üle kuidas täiskasvanud inimesed kilkavad. Alati istub kinos inimene, kes teistest natuke valjemalt ja eriti naljakalt naeru lõgistab :-) Mäletan seda juba lapseeast - must lammas peab alati saalis olema :-) Esimest seeriat olen vaadanud umbes kümmekond korda, huvitav mitu korda teist viitsin vaadata…elagu Sid ja ta sõbrad.
kolmapäev, aprill 19
Elu koos ETV-ga
Kui poleks ETV-d, siis arvatavasti poleks meie kodus telekat. Ei näeks erilist põhjust… ETV on Vikerraadio kõrval teine kanal, mida tarbides võin kindel olla, et ma ei ela läbi taandarengut. ETV areneb ja teeb jõupingutusi, et eetris oleks erinevate teemade käsitlused - dokumentaalsaated, foorumid, teadussaated, kultuurisaated, muusikasaated, tantsusaated, tasemel uudised, pealekauba Terevisioon ja Tähelaev. ETV rahuldab minu uudishimu ja teadmistejanu. Ausõna, ma ei oska telekanalist palju rohkemat tahta. Eesti erakanalitele jään peatuma väga harva, arvatavasti mõne filmi, „Ärapanija“ või siis üksikute juhuslike saadete pärast. Kui ma tahaksin tõsist meelelahutust, siis otsin seda mujalt. Taevakanalitest sattun harva Urmase õhtusel Discovery ja Animal Planet `i sarnaseid kanaleid vaatama.
Minu üks lemmikutest ETV-s on K. M Sinijärve saade OP. Olen teisipäeviti alati nagu viis kopikat teleka ees. Pooltund, mil saan end kõikidest jamadest välja lülitada. Olen seda saadet aastast-aastasse jälginud. Natukenegi saan teada, kuulen-näen, mis Eesti kultuurimaastikul (sh arhitektuuri saavutused) toimub. Tänases OPis räägiti VAT Teatris lavale jõudnud Peeter Raudsepa lavastatud "Vaenlase kosmeetika" etendusest, mis käsitleb teemasid armastus ja surm. Oma hinnangu etendusele andis muuhulgas Ilmar Raag. Raag on inimene, kes mu alati teleka, raadio või ajalehe taha naelutab. Minu silmis vääriks ta vist kilomeetri pikkust eraldi lugu :-) Ta kasutas oma jutus mõistet „sotsiaalne hügieen“. Minu arvates on see kuldaväärt ütlus, mis paneb tõsiselt mõtlema inimeste erinevate käitumismallide üle. Minu mõistes sotsiaalne hügieen tagab olukorra, kus sa suudad valitseda oma käitumise, ütluste ja tegemiste üle nii, et sa ei paiguta oma sõpru ega ka võõraid ebameeldivatesse olukordadesse. Igatahes andis mulle õhtuks mõtteainet… Njaa, eks mul on senini Raag ja ETV mõnes mõttes sünonüümid :-)
Urmasele on samuti ETV südamelähedane, leidsin mõned ta jutukesed Mobiilidest ja ETV-st ja andmesidest ja ETV ja Keskerakond
EPL-i artikkel "Vaenlase kosmeetika" teemal.
Minu üks lemmikutest ETV-s on K. M Sinijärve saade OP. Olen teisipäeviti alati nagu viis kopikat teleka ees. Pooltund, mil saan end kõikidest jamadest välja lülitada. Olen seda saadet aastast-aastasse jälginud. Natukenegi saan teada, kuulen-näen, mis Eesti kultuurimaastikul (sh arhitektuuri saavutused) toimub. Tänases OPis räägiti VAT Teatris lavale jõudnud Peeter Raudsepa lavastatud "Vaenlase kosmeetika" etendusest, mis käsitleb teemasid armastus ja surm. Oma hinnangu etendusele andis muuhulgas Ilmar Raag. Raag on inimene, kes mu alati teleka, raadio või ajalehe taha naelutab. Minu silmis vääriks ta vist kilomeetri pikkust eraldi lugu :-) Ta kasutas oma jutus mõistet „sotsiaalne hügieen“. Minu arvates on see kuldaväärt ütlus, mis paneb tõsiselt mõtlema inimeste erinevate käitumismallide üle. Minu mõistes sotsiaalne hügieen tagab olukorra, kus sa suudad valitseda oma käitumise, ütluste ja tegemiste üle nii, et sa ei paiguta oma sõpru ega ka võõraid ebameeldivatesse olukordadesse. Igatahes andis mulle õhtuks mõtteainet… Njaa, eks mul on senini Raag ja ETV mõnes mõttes sünonüümid :-)
Urmasele on samuti ETV südamelähedane, leidsin mõned ta jutukesed Mobiilidest ja ETV-st ja andmesidest ja ETV ja Keskerakond
EPL-i artikkel "Vaenlase kosmeetika" teemal.
esmaspäev, aprill 17
Ainult korvpallist
Pühapäeval käisin üle väga pika aja kossu vaatamas. Saku Suurhallis peetud SEB BBLi finaalturniiri esikohakohtumises võistlesid Lietuvos Rytas ja Kaunase Zalgiris. Päris hea oli mängu vaadata, eestlastest erinev tase. Leedukad vist sünnivad korvapall käes :-) Mäng oli terav, kaitsed hirmus tugevad, visketabavus hästi hea jne jne. Silm puhkas, olin Rytase poolt, kes ka minu rõõmuks finaali kinni pani.
Saku Suurhallis istudes meenusid vanad ajad, nii umbes 10 kuni 20 aasta tagused :-) Lapsena vaatasime isaga alati Kalevi mänge. Emast oli kahju, tal olid närvid läbi kui isaga kaasa elasime, tavaliselt karjusime ja õpetasime mängijaid teleka ees istudes :-) Keska ajal vaatasin kõik Tartu Delta hiljem Rocki mängud ära, tavaliselt ikka spordisaalis istudes ja kaasa huilates. 1994 aastal Tallinnasse kolinud, hakkasin oma esimest pealinna sõbrannat kossu-usku pöörama. Merle oli küll üdini võrkpallur, aga mul õnnestus pisik sisse süstida. Nii leidsin endale Tartu pooldaja, kellega sain Kalevis tartlastele kaasa elada. Ülikooli ajal sõitsin alati reedeti poolest päevast Tartusse kui Ujula tn hallis Delta poisid võitlustulle astusid. Oi, olid ikka sportlikult põnevad ajad. Olin Eesti kossuga vägagi kursis, teadsin enamus mängijaid nimepidi. Mingi hetk hakkasin korvpallist kaugenema, jälgisin peamiselt Tartu mänge telest. Veel hiljem hakkasin mängudega kokku puutuma ainult tööalaselt. Nüüd olen sellest spordialast päris kaugele jäänud, harva käin mänge vaatamas ja aeg-ajalt loen tasemel EKL kodukat.
Korvapall on mulle südamelähedane, see on enam kui kindel:-) Ma ikka lähen verest välja kui tribüünile satun. Nii mõnus on ennast unustavalt mängu sisse minna ja kaasa elada.
Ahjaa, oma esimese käeluumurru sain ka kossu trennis kõige kõvemat tüdrukut kaitstes. Aivi oli hirmus hea mängija ja mina olin sel päeval uhke, et sain Aivit kaitsta. Aasta oli vist 85-86 :-)
Pildi autor on Karel Loide.
laupäev, aprill 15
Sügav kummardus Liisi Koiksonile
Sõber kinkis mulle sünnipäevaks Liisi Koiksoni CD „Väike järv”. Sel päeval avastasin enda jaoks Liisi tohutult kauni muusika. Olen seda plaati väga-väga palju kuulanud. Tihti jään selle taustal magama.
Täna käsin kontserdil.
Kardinad avanevad ja laulud hakkavad voolama. Üks ilusam kui teine. Liisi Koikson on sarnaselt oma lauludele siiras ja armas. Ta ei ole staaritseja, arvan, et tal ei tuleks see isegi suure pingutamise peale välja. Vahepalana astub lavale Tõnis Mägi. Mul hakkab esimest korda kontserdi ajal katus sõitma. Tohutu emotsioon. Ilus lava sulab värviliseks udukoguks ja siis jälle pilt selgineb. 1.5 tundi kestnud kontsert oli õhkõrn ja imekaunis.
Kontserdil jätsid eriti sügava mulje laulud: Muulil (Tõnis Mägi / Tõnis Mägi), Sõbrale (Robert Jürjendal / Ivar Põllu), Sinu hääl (Tõnis Mägi / Tõnis Mägi), Hommik (Rein Fuks / Jaan Pehk), Luhal (Jürjendal / Anzori Barkalaja) ja minu lemmik
KUU
Rein Fuks / Jaan Pehk
ma joonistan su taevasse
kus kõrgumas tähtedevöö
me kahekesi käsikäes
meid ümbritseb täiskuuöö / ja
suur kuu
suur kuu
ma puudutan sind endasse
öö taevalael on kahvatu kuu
nii kaugele kõik tähed jäid
ja vaiki jäid meie suud / vaid
suur kuu
suur kuu
ei tea edasi mis saab mitte keegi
ei talu seda mis aimatav on
ei palu kedagi hea teada seegi
jalul vaid püsida talutav on
teame mis minevik viis asi seegi
teame kes kunagi oli ja kus
teame me ridu mis kirja on pandud
read jäävad püsima suud jäävad kuss
ma kirjutan su tuultesse
mis jahedalt paitavad pead
jäid sõnad kinni huultesse
ja silmadesse jäid read
* * *
Kontserdist rohkem ei kirjuta, see ei ole võimalik.
Kuulake Liisi Koiksoni plaati „Väike järv”, see räägib enda eest.
Täna käsin kontserdil.
Kardinad avanevad ja laulud hakkavad voolama. Üks ilusam kui teine. Liisi Koikson on sarnaselt oma lauludele siiras ja armas. Ta ei ole staaritseja, arvan, et tal ei tuleks see isegi suure pingutamise peale välja. Vahepalana astub lavale Tõnis Mägi. Mul hakkab esimest korda kontserdi ajal katus sõitma. Tohutu emotsioon. Ilus lava sulab värviliseks udukoguks ja siis jälle pilt selgineb. 1.5 tundi kestnud kontsert oli õhkõrn ja imekaunis.
Kontserdil jätsid eriti sügava mulje laulud: Muulil (Tõnis Mägi / Tõnis Mägi), Sõbrale (Robert Jürjendal / Ivar Põllu), Sinu hääl (Tõnis Mägi / Tõnis Mägi), Hommik (Rein Fuks / Jaan Pehk), Luhal (Jürjendal / Anzori Barkalaja) ja minu lemmik
KUU
Rein Fuks / Jaan Pehk
ma joonistan su taevasse
kus kõrgumas tähtedevöö
me kahekesi käsikäes
meid ümbritseb täiskuuöö / ja
suur kuu
suur kuu
ma puudutan sind endasse
öö taevalael on kahvatu kuu
nii kaugele kõik tähed jäid
ja vaiki jäid meie suud / vaid
suur kuu
suur kuu
ei tea edasi mis saab mitte keegi
ei talu seda mis aimatav on
ei palu kedagi hea teada seegi
jalul vaid püsida talutav on
teame mis minevik viis asi seegi
teame kes kunagi oli ja kus
teame me ridu mis kirja on pandud
read jäävad püsima suud jäävad kuss
ma kirjutan su tuultesse
mis jahedalt paitavad pead
jäid sõnad kinni huultesse
ja silmadesse jäid read
* * *
Kontserdist rohkem ei kirjuta, see ei ole võimalik.
Kuulake Liisi Koiksoni plaati „Väike järv”, see räägib enda eest.
reede, aprill 14
kolmapäev, aprill 12
Kevademärk nr 2
Agulis üleskasvanud tüdrukuna võtan loogilisena, et kevadel-suvel-sügisel kuivatatakse pesu aias nööril. Pelgulinnas on ka hea elada, saab pesu õue kuivama viia. Tihtilugu teen seda hommikul ennem tööleminekut, et õhtuks oleks tuulest räsitud, värskelt lõhnav ja pehme pesu kuiv. Esimene pesu väljas nööril kuivatatud, kevad on käes! Õnneks on mõnikord väga vähe vaja :-)
pühapäev, aprill 9
Prügi ja veelkord prügi
Autoinimesena liigun jalgsi väga vähe. Jalamees olen tavaliselt Tallinna vanalinnas ja kesklinnas, kus on enam-vähem puhas ja hoolitsetud tänavad.
Täna jalutasin Ruta ja Vivianiga Kristiine Kaubanduskeskuse kandis. Jeerum, meid ümbritseb igal-sammul prügila. See peab olema kindlasti inimeste kätetöö, kes on oma prügikotid autost välja visanud. Võipakke, pudeleid, paberkotte, piimakotte jms trääni vedeleb iga sammul. Kristiine Keskuse peasissekäigu ees on mingi rohtlat meenutav saareke. Nüüd, mil lumi sulanud, on see raagusokstega ehitud prügila. No pagan, kas selle keskuse haldusinimestel pole silmi peas?!?! Ju pole…
Soovin oma autole pikka iga. Pigem puutun kokku tänavatel olevate suurte aukudega kui inimeste poolt külma närviga tekitatud sigalaga.
Täna jalutasin Ruta ja Vivianiga Kristiine Kaubanduskeskuse kandis. Jeerum, meid ümbritseb igal-sammul prügila. See peab olema kindlasti inimeste kätetöö, kes on oma prügikotid autost välja visanud. Võipakke, pudeleid, paberkotte, piimakotte jms trääni vedeleb iga sammul. Kristiine Keskuse peasissekäigu ees on mingi rohtlat meenutav saareke. Nüüd, mil lumi sulanud, on see raagusokstega ehitud prügila. No pagan, kas selle keskuse haldusinimestel pole silmi peas?!?! Ju pole…
Soovin oma autole pikka iga. Pigem puutun kokku tänavatel olevate suurte aukudega kui inimeste poolt külma närviga tekitatud sigalaga.
Kevad on saabunud
Eile oli ilus ilm, selline, mida tahaks hoida ja kollektsioneerida. Kevad on saabunud. Mul on ka oma isiklik kevade indikaator- meeletu tahtmine kodus kappe ja sahtleid vanast rämpsust vabastada ja kõike mitte vajalikku suure kaarega korterist välja visata. Igal pool on asjad, vidinad, pudinad, potsikud, totsikud, riided. Masendav. Meie väike, 44m2 korter on ääreni asju täis ja mul on tõsine plaan nendega võidelda. Kuulutan sõja ja püüan nii palju vaba ruumi ja õhku korterisse tekitada kui vähegi võimalik. Õnneks olen juba üle poole aasta täheldanud, et poed jätavad mind suhteliselt külmaks ja uusi hilpe eriti enam ei himusta, vidinatest jms rääkimata.
Kapid ja sahtlid, hoidke alt, varsti ma tulen!
Kapid ja sahtlid, hoidke alt, varsti ma tulen!
kolmapäev, aprill 5
Haige uimakana
Arvatavasti olin eelmises elus duraselljänes või vurrkann. Niisama haigena kodus vedelemine on piin. Ma lihtsalt ei oska olla. Olen uimakana, hea, et silmad pole pahupidi. Kiireid liigutusi ei jaksa teha, väsin ära. Vaim oleks nagu ärksam. Võtan kätte raamatu, hakkan lugema ja kolmanda lehekülje juures magan. Ju siis ei ole ärksam.
Õnneks ei jaksa ka tööd teha, vastasel korral kribaks e-maile ja nuputaks juunikuu tegevusplaane. Muidugi olen ma väga kriitilistes küsimustes kolleegide jaoks olemas, nendega rääkides tunnen end kuidagi tervemana. Olen natukenegi omas elemendis.
Esmaspäeval lähen kindlasti tööle. Vihkan uimerdamist.
Õnneks ei jaksa ka tööd teha, vastasel korral kribaks e-maile ja nuputaks juunikuu tegevusplaane. Muidugi olen ma väga kriitilistes küsimustes kolleegide jaoks olemas, nendega rääkides tunnen end kuidagi tervemana. Olen natukenegi omas elemendis.
Esmaspäeval lähen kindlasti tööle. Vihkan uimerdamist.
esmaspäev, aprill 3
Austria lumelauareis
25.märts kuni 02.aprill 2006
Olen senini reisist pilves. Kohaloldud 5 päeva, looduse rüppes, mägede vahel, päike ja tuul jälitamas käsikäes. Ma ei ole nii osav sulesepp, et emotsiooni kirja panna, seda tuleb kogeda. Ma olin sarnasest lumereisist kolm aastat unistanud, sain isegi rohkem kui oleks osanud arvata...
Seltskond oli kirju nagu paabulinnu saba. Punt koosnes enamuses 19-22. aastatest toredatest noortest inimestest, kelle sekka oli sattunud mõned kolmekümnendates ja neljakümnendates ja seda kõike looris 79 aastane härra, kellele pakkusid seltsi lisaks kolm temast natuke nooremat eakaaslast. Viimaste vanuse selgitasin uudishimust koheselt välja. Ausalt öeldes ahmimisime tükk aega õhku, sest sellises vanuses inimesed Austria reisile tulijatena tundusid kuidagi väga ootamatud. Siinkohal võite arvata, kuidas meie noored unistasime sellest, et me 80a läheme noortega mägesid vallutama :-)
Bussireis oli pikk. Õnneks olid inimlikud vahemagamised Varssavi ja Salzburgi hotellides. Viimastesse jõudmist ootasime nagu hingeõnnistust. Seoses eelmise töö iseärasusega olen oma elus palju bussijuhte kohanud. Müts maha meie kahe roolikeeraja ees, kes olid igati normaalsed ja vahvad sellid. Bussis jagus ruumi, saime soovi korral lebotada ja ei pidanud kottide otsas istuma.
Bussisõidu melust võiks pikalt kirjutada, hihi. Esimesena meenub lobasuu Kyron alias Mihkel, kes tuututas esimestest kilomeetritest alates, et tema on uus grupijuht ja „kõik on hinna sees”. Mina, kes ma eriti napsitanud (noorte) inimeste loba ei kannata, harjusin väga lõhikese ajaga. Vedas. Mihkel oli paras naljanina ja annan talle andeks kõik minu aadressil tehtud naljad ja kommentaarid. Kuna bussisõit oli pikk, siis jõudis inimestega tutvuda ja jutuotsale saada.
Hotellid olid meeldejäävad:
Poola- kõrge tornelamu, mis oli ehitud ühe tärniga. Nõukaaja hõngu tundin ka seinavärvist, rääkimata tubade sisustusest jne. Müts maha hotelli hommikumenüü koka ees, toiduvalik oli korralik. Ainukesed pinnud silmas olid kohvijook (täpselt selline poola oma mida lapsena enne kooliminekut jõin) ja siniseks keedetud munad.
Salzburgi majutus oli armas- väike majake, ei mingit luksust, aga sealjuures väga nunnu. Kõrgema tärni võiks anda hommiklauas pakutud tomati ja hea kohvi eest. Hotelli peremees vastas igati minu Austria vanakooli mehe ettekujutusele- lühemat kasvu, õllekõhuga, vanaaegse pluusiga, sellise natuke kandilise olemisega. Peast puudus vaid roheline vildist müts, mida ehib linnusulg :-)
Mayrhofeni majutus oli igati OK st maksutud hinna eest kontimööda. Ainsana tundsin puudu korralikust kuivatuskapist ja saunast. Üleliigsena oli sõnnikuhais, mida sai kõvasti sissehingatud koridorides liikudes. Nimelt maja esimesel korrusel oli lehmalaut koos oma elukatega. Selle teadmisega sai seltskonnas palju nalja. Hommikusöök oli igati meeltmööda ja millestki ei osanudki puudust tunda.
Transport meie hotelli ja linna vahel oli talutav. Ütleks, et bussid käisid sama tihti kui minu Tartu kodu ja kesklinna vahel. Hotell oli väga lähedal keskusele, nii et palju viskasid otsa jala. Kolmapäeval käisime Mayrhofeni kõige vägevamas ja kõrgemas mäeahelikus Hintertuxis (3250m). Sinna sõitev nn green-line buss oli eestlastele ikka erilux- säras ja oli erispets :-) Neljapäeval loksusime bussi-rongi-bussiga, mis viis meid kaugemale ahelikule.
Ilmad olid esmaspäevast-reedeni igati OK. Vähemalt minu arvates. Esmaspäeval oli totaalne päiksepaiste, inimesed suuskasid t-särkides ja maikades. Teisipäeval oli pilvine ja pärastlõunal tulid pilved kallale. Jäime udu rüppe, kus nähtavus oli max 5m. Kui poleks olnud meie seltskonnas ühte meesT, oleks arvatavasti senini seal mägedes ekselnud. Kolmapäeval oli Hintertuxi päev- hommikune päike, mis hiljem viskas sisse suuri pilvemürakaid ja õhtul oli juba päris hall. Neljapäeval oli mõnusalt pilvine. Muusea pilvisus saab ka mõnus olla! Reede õnnistati meid taaskord päikesega, mis andis lõplikult näole mõnusa jume.
Vaba aega oli, võrreldes minu eelmise aasta Slovakkia reisiga (märksõna: magamine). Mängisime palju kaarte ja „Eestit”. Lõbus, igatahes.
Mäed-mäed-mäed. Esimene päev vedasid poisid meid alustuseks mustale mäele, mille kaudu sai laskuda orgu ja sealt edasi mäe teistele ahvatlevatele nõlvadele. Njaa, esimese nõlvana võttis natuke põlve värisema. Ja siis tuli lugematul hulgal erinevaid nõlvasid läbi viie päeva. Ma ei hakka pikalt kirjutama, püüan kiiresti mõned pildid netti üles sebida, mis räägivad enda eest.
Pärast reisi hakka või uskuma tahtejõusse. Sain kõik viis täisväärtuslikku mäepäeva ära nautida kui jäin reede õhtul haigeks- 39c kanti palavik ja räige kurguvalu. Palavik saatis mind öösel ja päeval ja bussis ja maal kuni pühapäevani. Karm kogemus. Homme lähen arstile, ju angiinis olen.
Eestisse jõudsin esmapäeval kell 3.
Olen ülirahul, reis oli tohutult vinge emotsioon, pakkus sportlikku puhkust, vaheldust, meeleergutust ja mida kõike veel. Ajaaa, palju toredaid uusi tuttavaid ka, loomulikult! Ootan juba aftekat :-)
minu pildid
teised pildid
kolmandad pildid
neljandad pildid
viiendad pildid
Tellimine:
Postitused (Atom)