pühapäev, oktoober 28

Mõnus nädalavahetus

Võtsin suure kausi, kuhu valasin kulbiga asjalikkust, tükike laisklemist, mitu lusikat ärategemist ja peoga meeldivad emotsioone...

Maakeeli ja kronolooglises järjekorras: mõnus laupäeva hommikune BodyBalance treening, kodune kokkamine, aktsioon "kodu korda", lademetes inglise keele grammatika harjutusi, lemmikute-lemmik seriaal"24", film "Rottatouille", mõnus lehelugemine, mitu head tundi Liisal külas, Kumus loeng maastikumaalide teemal, õhtusöök T.G.I Friday’s.

Mõnus.

reede, oktoober 26

Kiire-kiire-aeglane

Ma tahaksin olla aeglane, aga ma ei oska.
Kuidas ja kust alustada, ei tea.
….mind kummitab juba paar nädalat Rohelise Värava artikkel „Olla aeglane tähendab olla rohkem“.

Koolilõpetajad Linnateatris

Läinud kolmapäeval toimus meeldejääv üritus, vähemalt minu jaoks. Linnateatris tunnustati 2007. aastal lõpetanuid.Teatris oli kaetud laud, tippjuht pidas kõne, jagati kingitusi, vaatasime etendust „Meeletu“ ja olemine oli eriliselt soe. Meid oli kokku natuke üle kümne. Kokku lõpetas 18 inimest, kellest 8 olid magistrandid. Nagu telekommunikatsiooni firmale omane, oli kõige rohkem TTÜ lõpetajaid, teisel kohal EBSikad ja siis käputäis teisi koole sh üks Jyväskylä ülikooli magistrant.

Ma olen kogunemiste suhtes üsnagi immuunne, aga see läks hinge. Ju seepärast, et TTÜ MBA lõpetamine on mu elusündmus ja tööandjal õnnestus seda emotsiooni taas elavdada.

Kummardus!

Parkimise maailmavõistluse parimad tütred

Kui korraldada parkimise maailmavõistlused, siis nii mõnelgi Stockmannis külastajal oleks suured võimalused medal koju tuua või vähemalt esikümnesse pääseda. Täna kihistasin mõnusalt naerda. Kujutasin ette kuidas ilus naine oma ilusa autoga kihutab parklasse, leiab kiirelt esimese koha, keerab hooga sisse, hüppab kiirelt välja ja jookseb shoppama. Auto on põiki joonte vahel ja rattad on keeramisest veel viltu all, noh, kiire oli ju :)

kolmapäev, oktoober 24

Võitlus parkimiskorralduse tuuleveskiga

Parkimissaaga jätkub. Eilsed parkimised:

Kell 9-16.30 D terminali parklas, maksumus 80 krooni. Loodan, et tööandja maksab kinni ("koolitusin").
kell 17-18.30 keskklinna tsoonis, maksumus 20.80 krooni.
kell 18.45 südalinna tsoon, parkima ei pannud, lootuses, et 15 min jooksul keegi trahvi ei tee...

Miks ma üleüldse autoga linna ronisin? Ikka seepärast, et jõuda õigeks ajaks õigesse kohta.
Muidugi ma kaalusin ühistranspordiga/jala liiklemist, aga siis oleksin ma lootusetult hiljaks jäänud nii ühele koosolekule (eraeluline ettevõtmine) kui ka keeletekooli.

Ja täna?
Tõusin kell 6. Kolleeg korjas mind kell 7.15 autole ja olin kl 7.30 tööl. Ja seda kõike seepärast, et olen täna kl 16.30-21.30 Linnateatris. Ma keeldun parkimistasu maksamast.

Mu viha pole lahtunud.

teisipäev, oktoober 23

Kalapilk ja koduigatsus

Kunagi väga palju aastaid tagasi andsin näpu, tänaseks on võetud kogu käsi. Olen oma leivaisa juures töökeskkonnavolinik. Mul on teatud kohustused, aga enamjaos on need talutavad. Aga mitte alati, näiteks koolitused.

Istun kella 9-st ühe hotelli seminariruumis ja kuulan teemat “Töötervishoiu ja tööohutuse korraldus ettevõttes, erisoodustused töötervishoius. Töökeskkonna riskianalüüs – põhimõtted, teostus ja kontroll”. Isegi kõige suurema pingutuse korral ma ei suuda teemat huvipakkuvaks ja kütkestavaks mõelda. Kindlasti on see tegijatele põnev ja vajalik. Lektorid on auastmete poolest väga professionaalsed. Inimesed pärivad lisaküsimusi ja paljud on aktsioonis.

Aga minul on kalapilk. Õnneks on läpakas kaasas, sain natuke tööd teha. Püüdsin klõbistada viisakuse piirides. Märkasin ühe korra eesistuja kurja pilku, piinlik oli.

Peagi teen taotluse, et mind voliniku kohustustest vabastataks. Aitab.
Esmaabi teemaga soovin edasi tegeleda. Suur rõõm on käia teatud regulaarsusega täiendkoolitustel.

esmaspäev, oktoober 22

Parkimine rikub tuju ja teeb väga kurjaks

Ma olen nii kuri, et mul lihtsalt ei ole sõnu, urrr.

1. Septembri alguses sain 550 krooni trahvi.
Kurjajuur on Rimi parkla. Tegemist peaaegu kodupoega. Ühel ilusal päeval sattusin parkima ja ma tõesti ei pannud tähele, et parkla oli muutunud tasuliseks. 1h on küll tasuta, aga mul ei olnud kella peal. Maksin trahvi ära, mis mul üle jäi, olin pime. URR.

2. Paar nädalat tagasi tulime Urmasega kinost Sõprus. Muljetasime terve tee kuni Vabakani "Teiste elu" filmi teemal ja olime oma eluga rahul. Jõudsime parklani ja nägime, et mida pole, seda pole... Autot polnud... Nägime vaid üht vilkuriga veokit, kes võõrast saaki ära viis. Väga õnnetu juhus. Enne kinno minekut parkisime auto mugavama koha peale, jätsime joonevahe ühele teisele õnnelikule, kes pärast meid parklasse sõitis. Ma olen 10a autot risti parkinud. Harjumusel on suur jõud. Nüüd on kõik teisiti, enam ei tohi. Ebaõnn. Maksime 770 krooni ja saime oma suksu kätte kodu lähedalt parklast. Tuju oli rikutud.

3. Käin sellest sügisest 2 x nädalas Kalev SPA-s trennis. Põhjust lihtne, minema innustas ühe spordiklubi liikmekaart, mis võimaldab ühel päeval väga headel tingimustel sportida. Olen hea treeneriga väga harjunud ja ei taha loobuda. Mõistlik oli suure paksu raha eest kuukaart juurde osta, ühest korrast jääb ilmselgelt väheseks. Kuni tänaseni pigistasin silmad kinni igasuguste parkimisprobleemide ees. Sain ka kuidagi ja kui ei saanud, maksin Kalevile 50 krooni koha eest nende maja kõnniteel. Ega`s ma seda raha ei kipu välja käima, aga kui trenn algamas ja Mere pst ja BonBoni eest kohta pole, siis ei jää muud üle. Täna ei saanud ka 50 kroonist kohta, maksin Europarklas 64 krooni.

Hakkan vist klubi vahetama, sest see on lihtsalt LIIG!
VÄGA KURB.

Hommik

Nii karge, nii päikseline, nii ilus.
-2,5c ja esimene jääkirme auto aknaklaasil.

pühapäev, oktoober 21

Panso tänapäeva Draamateatris

/Ainuüksi Voldemar Pansost jäänud käsikirjaliste materjalide alusel saaks arvatavasti koostada mitu erinevat raamatut./

Nii kirjutasid Lea Tormis ja Merle Karusoo 1988. aastal sissejuhatuse raamatule „Voldemar Panso“. 17. aastat hiljem kirjutas Andrus Kivirähk raamatu „Voldemar“, mille aluseks on just need mainitud käsikirjalised materjalid. Teos sündis Merle Karusoo õhutusel, kes ka hiljem etenduse Draamateatri kavasse tõi.

Etendus räägib Pansost, noorest uljast noormehest, kes januneb kuulsuse järgi. Reedel Draamateatris istudes kogesin omamoodi kogemust. Tükk iseenesest mulle terviklikku naudingut ei pakkunud, seda mõistsin suhteliselt kohe. Kolmveerand ajast lihtsalt imetlesin Merle Karusoo lavastajatööd. See on lihtsalt suurepärane kuidas ta on suutnud ühte etendusse põimida Panso vanemad, naised, armusuhted, koolikaaslased, õpetajad, näitlejad jne. Sujuvad, märkamatud ja samas nii ootamatud üleminekud. Terve töö tegid ära ainult viis väga head näitlejat, eesotsas Tiit Sukk! Miks etendus tervikuna ei meeldinud? Kivirähk`i raamatuid võin lugeda küll, aga teatrisse tükke vaatama (enam) ei kipu :-)

kolmapäev, oktoober 17

Tasakaalutu päev

Ma tahan seda
teha, sest ma
tahan seda teha.

Amelia Earhart

...aga täna ei leidnud tasakaalu.

Kumu dokumentaal "Koputus"

Copy www.ekm.ee kodukalt:

Aeg: 17. oktoober kell 18.00
Koht: Kumu auditoorium

Lisainfo:
"Koputus" (USA 2006, 63 min)Rež/Dir: Joel P. Engardio, Tom Shepard

Ei ole ilmselt teist niivõrd vastuolulise kuulsusega organisatsiooni kui on Jehoova tunnistajad. Nende üle tehakse nalja nii koduses sünnipäevalauas kui Simpsonite sarjas. Me teame, et neil on palju Kuningriigisaale, nad jagavad "Vahitorni" nimelisi brošüüre ja käivad koputamas meie kodude ustele. 7 miljonit Jehoova tunnistajat veedavad kokku 1,3 miljardit tundi aastas koputades inimeste ustele. "Koputus" on suurepärane sissevaade sellesse organisatsiooni. Me saame teada, mida Jehoova tunnistajad usuvad, miks nad ei tähista sünnipäevi, miks nad ei taha tegeleda poliitikaga, miks nad keelduvad sõjaväekohustusest, miks nad on vereülekannete vastu ning miks nad edendavad verevaba meditsiini.Seoses oma arusaamadega on neid kaevatud kohtusse pea kõikjal maailmas, kuid olenemata suurtest ühiskondlikest eelarvamustest on nad võitnud enamus kohtuasju ja on sellega selgitanud usu- ja sõnavabaduse tähendust kogu maailmas.
Filmi juhatab sisse usundiloolane Ringo Ringvee

Sünnipäevalaps Hed Kandi



Kas saab olla üldse mingit küsimust?
Muidugi mitte :-)



pühapäev, oktoober 14

Tartu - inimesed, kohtumised ja hingeliigutav muusika

Ema ja isa oli ääretult suur rõõm näha. Vahetasime muljeid-elamusi ja seda kõike oli palju meeldivam teha näost-näkku, mitte nagu tavaliselt, telefoniteel.

Ave, minu väga kallis sugulane. Käsime külas ja ühtlasi õnnistasime sisse noorte uue pesa. Igati armas maja, hoopis teistsugune kui viimastel soolaleiva ringkäikudel nähtud.

Tädi Laine. Käisime Maarjamõisas ja sain jälle kinnitust, et tema emotsionaalsus ja optimism on kadestamisväärt. Istusime kolmekesi kardioloogia intensiivravi palatis sinise kardina taga ja lõkerdasime südamest naerda. Aga teisipäeval jääb vist töö tegemata, sest hoian kogu oma südamest pöialt tema südamele. Laine tuleb kenasti sellest jamast välja ja peagi kepsutab Toomemäe mäest üles. Armastan teda kui oma teist ema ja tal läheb kõik hästi.

Rigoletto. Väga hea! Vanemuises saab näha ja kuulda naaberriikide soliste. Etendus tõmbas suured krokodillipisarad välja, seega julgen teistelegi soovitada. Kes enim meeldis? Rigoletto (Eduards Cudakovs, Läti) ja Gilda (Viktoria Stauelyte, Leedu). Oma kõrv oli kuningas, Gilda aaria „Caro nome che il mio cor“ ajas ihukarvad püsti ja suur äratundmisrõõm nii mulle kui kogu saalile oli „La donna e mobile“ (Mantua hertsog). Kel Tartusse asja, soovitan külastada Vanemuise väikest maja ja nautida Verdi maailmakuulsat Rigolettot.

kolmapäev, oktoober 10

Telesaated- meelelahutus või midagi muud?

Viimasel neljal päeval on eriti kuumaks kõneaineks kujunenud diskussioonid telesaadete ja üleüldse teleka vaatamise teemadel. Teemale lükkas hoos sisse „Tantsud tähtedega“ ja päädis täna loetud EMOR-i uuringu „Teleauditooriumi ülevaade septembrikuus 2007“ õnnetute tabelitega. Lisaks kõigele puudub mul peaaegu alati arvamus erinevate telereklaamide osas. Ma ei oska kommenteerida, sest ma lihtsalt ei ole neid näinud. Aeg-ajalt on ikka parajalt tobe istuda suu kinni ja mitte omada arvamust.

Mis siin salata, olen ka viimastel päevadel sattunud suhteliselt ebamugavatesse olukordadesse...

Tunnen, et peaksin aeg-ajalt end taltsutama ja mitte nii valjuhäälselt oma arvamust väljendama. Eriti just lähendaste inimestega suheldes (sh minu vanemad/ ema seebikad). Mõeldes neile ebamugavatele seikadele, meenub Ilmar Raagi mõlgutus sotsiaalse hügieeni teemadel. Tunnen, et olen ma absoluutselt hügieenitu. Ma lihtsalt ei suuda end kontrollida.

Selle kõige taga minu väga resoluutne suhtumine telesaadete valikutesse (jätame välja filmid). Ma olen nagu jahikoer, kes nuusib jälgi, mis viiksid saagini. Kõik, mida ma telekast tarbin, peavad mulle midagi andma – uusi teadmisi, uusi mõtteid, arutlusainet, laiendama mu silmaringi, hoidma mind kursis ümbritsevaga jne jne. Teiseks väga oluliseks põhjuseks on patoloogiline ajapuudus. Eesti telekanalitest naudin ainult ETV-d. Loomulikult ma olen sattunud mingitel põhjustel vaatama „imelikke“ saateid. Näiteks paar nädalat tagasi Talendijahi kordussaate teatud jupp ja väga proosalisel põhjusel- hea sõber mängis footbagi. Muidugi ma tahtsin näha :-) Pühapäeval vaatasin külas „Tantsud tähtedega“. Minu esimene peaaegu terve saade (eelmisel hooajal vaatasin üks kord ühe tantsu - Erkki Noolel oli seljas nii ilus kollane särk ;-) Siia haakub Urmase jutt.

Ma ei tituleeri end hulluks esteedijüngriks, kellele a`la „Tähed tantsudega „ vuih kui kole. Ma ei hoople oma personaalsete eelistusega. See „kõik“ ei ole lihtsalt minu jaoks.

Aktsept ja respekt teiste suhtes - kellele ema, kellele tütar.

Lõpetuseks heitkem pilt allolevale EMORI-i uuringu tulemustele…



Pikemalt.

esmaspäev, oktoober 8

Kodu on taas soe!

Alates tänasest tulen kepseldes koju, sest korter on soe. Keskküttesüsteem toimib! Aitäh sellele mehele, kes nupu vajutas.

Inimesed, õnneks on aeg-ajalt ikka eriti vähe vaja :-)

pühapäev, oktoober 7

1 mm pikkune tibusamm mõistmaks judaismi

Täna istus võhik Anneli Karu tänava kaunis sünagoogis ja kuulas Mark Rybaki ja David Šlick`i Eesti Juudi Kogukonnast ning Hindrek Lootust Tallinna Ülikooli riigiteaduste teaduskonnast. Kõik mehed rääkisid judaismist. Keeruliselt põnev.

Ja muidugi sünagoog väärib vaatamist, soovitatavalt koos giidi Mark Rybakiga ja Hindrek Lootus eriti tähelepanelikku kuulamist.

Suur Kunstnik Eduard Viiralt

Teadsin senini vaid üksikuid konkreetseid Viiralti töid ja tundsin enam-vähem ta käekirja.
Helena Risthein aitas natuke edasi, ta tegi suurepärase sissepõike Eduard Viiralti ellu ja tema töödesse. Minu jaoks üleüldse esmakordne vaatamiskogemus koos paljude tehnilist laadi mõistetega, mida polnud varem kuulnudki.

Viiralti peenekoelisus on vaatamisväärsus. Vaadake Kumus „Põrgu“ originaali ja te saate aru mida ma silmas pean.

Ekskurssiooni esimeses pooles lõi minus taas välja üritutusturundaja. Muretsesin, et taamalt kostuv muusika on liiga vali ja häirib inimesi; kas kõik 14 kohaletulnut ikka kuulevad Helena Ristheina juttu piisavalt selgesti. Valju muusika probleemi püüdsin salamisi lahendada, aga kahjuks tagajärjeta (tehnilised põhjused). Inimeste suunamist ja ümbersättimist siiski ette ei võtnud. Järgmisel korral olen kohe alguses tähelepanelikum ja püüan kõigile tagada täielikku rahuldust pakkuvad tingimused.

Järgmiste (era)ekskurssioonideni!

Täiesti lootusetu case

Täiesti käsitlematu...
Miski ei muutu.

laupäev, oktoober 6

Avatud loeng: Iisraeli kultuur ja integratsioon

AEG: 07.10.2007, kell 14.00
KOHT: Vastvalminud sünagoog (Karu 16).
KORRALDAJA: Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste teaduskonna üliõpilasnõukogu (KÜN)

Üliõpilasnõukogu teatab heast võimalusest osaleda projektis „ Õppereis jahariduskonverents 2007".

Loengul tutvustatakse juudi religiooni ja traditsioone. Seletatakse lahti Iisraeli poliitiline olukord + põhjused. Samuti räägitakse probleemidest kolme väga erineva kultuuri kooseksisteerimisest väikeses Iisraelis ja multikultuursusest üldiselt. Ühtlasi on võimlik küsida küsimusi Iisraelist pärit inimeste endi käest!

Teadmisi jagavad Mark Rybak ja David Šlick Eesti Juudi Kogukonnast, dotsent Maria Tilk (TLÜ kasvatusteaduste teadusond) ja Hindrek Lootus (Tallinna Ülikool, riigiteaduste teaduskond).

Kui tahad sellest ainulaadsest silmaringi laiendavast võimalusest osasaada, ole kärme, sest kohtade arv on väga piiratud.

Üritus on TASUTA!
Registreeri israel.projekt@gmail.com
Lisainfo: Kerli Tamm kertsut@gmail.com

esmaspäev, oktoober 1

01.10.2007

Töö: panus 101% (sabakont on istumisest haige)
Vaba aeg: bronnisin kl 20ks Kalev SPA pilatese trenni ühe koha. Püüan taas tekitada trennisõltuvust. Minu puhul on see nauditav patoloogia. Loodan, et tunne on kiire tulema ja ajas süvenev.
Inglise keel: sujub, kodutööd tehtud ja natuke pealegi.

Uksed avas renoveeritud fassaadiga Eesti Draamateater

Eile avati etendusega „Eesti matus“ Eesti Draamateatri uus hooaeg. Vaatamata sellele, et kunagi hallil ajal olime tükki näinud, mõjus kuuldu taas naljakana. Seda etendust peaks nägema paljud eestimaalased, äkki lasevad seepeale kasvõi millimeetri kivisse raiutud dogmadest lahti…

Üle pika aja silmitsesin teatri fuajees näitlejate fotode plejaadi - Eestimaa vaimuvarandus töötab selles teatris, ütlen ma! Hiljem vastuvõtul Rein Oja kuulates tuli klomp kurku, sest see, mida pakuvad meie tipp-näitlejad igapäevaselt meie kõigi hüvanguks, on tegelikult kirjeldamatu.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et maja renoveeritud fassaadi avamine oli ilus, tulevärk ikka uhke ja hää.
Pildi autor on Külliki Falkenberg.

Nädalavahetus Helsingis


Sõbrad juba küsivad, kas me oleme Helsingisse midagi väärtuslikku ära kaotanud, et nii sageli Soomes nädalavahetusi veedame?! Ei ole ära kaotanud, aga lihtsalt meeldib Tallinnast eemale sõita, nautida selle linna elu-olu, rääkimata Reeda külalislahkusest.

Mis me sel korral siis tegime?

Külastasime kahte näitust - Duane Hanson - Sculptures of the American Dream ja Our land! - Photographs from Finland . Esimene neist oli lahe vaatamine. Näituse juures oli kõige põnevam karakterite mitmekesisus (vastupidiselt Madame Tussaud muuseumile). Duane Hanson kujutas tavalisi inimesi ja väga tavapärastes situatsioonides. Eksponaatide juures pani kõige rohkem imestama eakate inimeste ehedus. Mõned stiilinäited, mida endalgi oli võimalus päriselt näha. Teise näituse jaoks olin ma juba natuke liiga väsinud ja ei võtnud viimast.

Kondasime mõnes kaupluses – tõdesin taas, et ma ei oska ja ei saa ja ei suuda orienteeruda H ja M –is. Mulle käib hullult närvidele, et kõik on sassis, igal sammul on palju inimesi ja ma ei leia mitte kunagi mitte midagi vajalikku üles. Tärkasid ka tohutud süümekad - need riided, mida head elu elavad soomlased koju tassivad, jõuavad mingi ringiga second handi. Masendav mõelda… Mul kadus see viimanegi shoppamisisu ära:-(

Ja veel käsime väljas söömas, jalutasime sahisevates vahtralehtedes, vaatasime ära kaks filmi ja olesklesime niisama. Pühapäeva hommikul lugesime võidu lehti jm põnevat, nagu pühapäeviti kombeks :)