"Milles sa oled tõeliselt geniaalne? Palun reasta mõttes need omadused... Palju kokku said?"
Nii kõlas küsimus Anu Virovere loengus "Erinevad Intelligentsused".
Tänu Paavo poolt levitatud infole saime sabast kinni AIESECi õppesarjal „Klapid eest!” .
Miks alati peab keegi selliste küsimustega tagant utsitama.
Miks meil on alati nii neetult kiire ja ei tule ise selle peale, et maha istuda ja ise mõttetalgut algatada. Äkki kardame, kardame iseenda ees lolliks jääda.... Ja äkki seepärast ongi kogu aeg nii kiire....
Koduteel diskuteerisime Urmasega mõiste "kuulekas" üle.
Lähenesime mõistele erimoodi ja juttu jäktkus kauemaks.
2 kommentaari:
Kui Anu palus reastada need omadused milles ma justkui geniaalne olen, siis mul tekkis millegipärast kohe küsimus, et võrreldes millega geniaalne? Või mida see "tõeliselt geniaalne" tähendab?
Korraks tekkis mõte, et ma oleks justkui tõeliselt geniaalne kõiges mida ma ette võtan, sest tihtilugu kukub nii välja, et ise ka ei usu mille kõigega võib hakkama saada.
Alati on keegi osavam ja kellegil tulevad matemaatilised arvutused kiiremini ja osavamalt välja kui minul, aga see et ma üldse neid teha suudan kasvõi omas tempos on minu jaoks juba päris suur asi ja nende kõrval kes seda üldse ei oska, oleks ma justkui geniaalne.
Samas see kiirteede ja kõrvalteede rohimise mõte oli huvitav. Nagu ma aru sain, siis need kiirteed peaksidki need geniaalsused olema, mida mööda inimesel mõned asjad teistest paremini ja osavamalt välja tulevad.
Kui ma hakkasin oma geniaalsuse üle vaagima, siis esimene blokk tuli ette tõdemusega "olen kõiges väga kõrgete nõudmistega ja ma ei saagi end milleski geniaalseks pidada. Alati saab paremini!!!" Ju oleme ikka karmid enda vastu...
Olen tänaseks veelgi rohkem veendunud, et mõistet "kuulekas" saab ka peresuhtesse (mees-naine)kanda. Alalhoidlik mandumine ja kurbus...
Postita kommentaar