Rõngas uuest telefonist

Mul on uus telefon ja olen sellest totaalses ahvivaimustuses.

Lisaks kõigele muule saan ma sellega voodis telekat vaadata kui selleks peaks soovi olema :) Laupäeva või pühapäeva hommikul? Vabalt!

Legendaarsed talvepäevad ehk kindlapeale minek

Arvult kaheteistkümnendad. Läbi aastate on talvekate koht ja stsenaarium üks - kindel ja hea. Nii ka sel aastal. Jõudsime Annega Margusesse reede hilisõhtul. Teades, et laupäev tuleb üdini sportlik, hoidsime madalat lendu, ei pidu ega pillerkaart, rääkimata kohalikust diskoteegist. Hea oli olla koos ex-kolleegidega, kes istuvad südames sügaval. Pelgalt nende nägemine tirib suunurgad taevasse ja kõik on nii endine. Nii mõnigi arvas stiilis, et ma pole tegelikult kusagile läinud, lihtsalt pole tükk aega tööl käinud:)

Laupäeva hommikul olime varakult mäel, et nautida Kuutsekat nii palju kui nautida saab. Paar soojenduslasku esimestel nõlvadel ja seejärel toimus jagunemine- Paavo parki ja mina käisin sõitsin nõlvalt-nõlvale, et vähegi päeva vaheldust tuua. Selle aasta lemmikuks on saanud nõlv, mis on paremal pool pargist. Nõlva esimene otsal saab mõnusalt tuhiseda ja teine ots on motiveerivalt järsk. Eriti kui on veel sõitmas keegi, kellest tahad parem olla:) Ütleme nii, et 7 tundi rahmimist (sh kaks pikemat kakaopausi) tegi oma töö, täna on keha päris nõder. Sellele lisab funki juurde magamatus ja eilne ööklubi kus ükski talvepäevadele tulnu ei malda istuda. Kahjuks pean tõdema, et muusikavalik oli minu jaoks kohutav, rääkimata üleminekutest ühelt stiililt teisele. Aga kui on talvekad, siis kõik muu kaalub isegi halva muusika üle:)

Täna jõudsin koju mõistlikul ajal ja olen peaasjalikult maganud. Natuke kripeldab, et täna mäele ei läinud, aga küll ma veel jõuan. Ees on Austria ja miks mitte veel üks soojendussõit Kuutsekal. Eks näis.

Emtikad, ma pean teist väga-väga-väga...

Kus on mõtted? Mäel!

Saabuval nädalavahtusel olen Kuutsekal!
Endiste sõprade-kolleegidega, mõnus!

Märtsis lähen Austriasse Söldenisse, veel mõnusam!

Pilt on tehtud 2006 aastal Austrias Mayerofenis.

Mida ja millal?

Peaksin ajaveebi sissekannetesse ja siltidesse tõsisemalt suhtuma, hirmushea on mäletada mida ja kuna. Täna püüdsin meenutada millal sai käidud "Luikede järve"vaatamas. Ei mäleta enam. Sukeldun oma suurde kingakarpi, kus peaks pilet alles olema, kui on :)

Kõikide Tšaikovski ballettidega olen mina ühel pool, nähtud on "Luikede järv" (Estonia) , "Uinuv kaunitar" (Jõhvi Kontserdimaja) ja ka "Pähklipureja" (Vanemuine).

Prints ja printsess Jõhvi Balletifestivalil

Nende nimed on Age Oks ja Toomas Edur . Nad hõljusid läinud laupäeval Jõhvi Kontserdimaja lavalaudade kohal, etendus P.Tšaikoski „Uinuv kaunitar“. Siiralt, olen eluõnnelik, et aegsalt piletid broneerisime ja seda kõike oma silmaga näha saime. Puhas ilu saatis meid igal sekundil, mil paar laval tantsis. Väga tehnilised ja rasked kombinatsioonid (balletikeelsest nimetusest ei ole aimugi, aga uskuge mind, uurin veel sportlikust huvist välja) panid mind paaril korral hinge kinni hoidma. Maailmaklassi paari saatsid S. Peterburgi Riiklik Klassikalise Balleti Teatri trupp ja Peterburi Riiklik sümfooniaorkester. Tänaseks olen näinud päris mitmeid balletietendusi ja võin kindlalt väita, et slaaviverd tantsijatel veri voolab teisiti. Kuidas?, vot seda päris täpselt ei tea:) Pärast etendust vaikses Jõhvi Kontserdimajas oleskledes uurisin natuke vene balleti (sh kostüümid ja lavakujundus) spetsiifikat. Sain oma kahtlustele kinnituse – kuumaverelised slaavlased panevad orkestri oma tantsusammude järgi mängima. Euroopas sellist "asja" ei tunnistata:) Eh, eks etenduse lavakujundusest ja kostüümidest saaks pika jutu kirjutada, küll oli seda kulda-karda ja värki. Domineeriv värv oli lilla, mida teie siis arvasite? :) Oksal ja Eduril oli oma kostüüm seljas, selle oleks 100 km pealt ka ära arvanud.

Sellest õhtust jääb muuhulgas pikemaks ajaks meelde ka vahva jutuajamine Peterburi Riikliku Sümfooniaorkestri dirigendi Stanislav Gorkovenko ja tema abikaasaga, kes rõõmsalt meie lauda kohvitama istusid. Ülevoolavalt suure ja sõbraliku jutuvadinaga rääkimas kiirelt sellest kuidas neile Eesti meeldib, kuidas neid absoluutselt ei kõiguta Eesti-Vene poliitilised tuuled, sest head inimesed jäävad headeks inimesteks iga riigikorra ajal. Ja Eestis neil sõpru jagub.

Õhtu oli ülivõrdes tore ja seda sooja tunnet ja kirkaid kohtumisi (mis pani natuke ka aukartusest põlve väristama) kannan südames pikalt kaasa. Juhtunud asjad on arvatavasti unikaalsed ja kordumatud:)

Tänane uudis Toomas Eduri uuest ametipostist pani mind autoroolis valjuhäälselt karjuma JESSS! :) Meie Urmasega rõõmustame täiega!

Foto: Scanpix (allikas: Postimees)

Igasugu värki, et jälg jääks maha

Käisin ju Otepääl, eksole :) Reis oli üdini lahe – vahva reisikaaslane; entusiastlik kaasaelamine MK-l ja võistluse „ametlikud“ pre –ja afterpartid; meeleolukas naitklubi; lumelaudamine Kuutsekal (lisaväärtuseks olid lühikesed järtsid); inimesed, kes lähevad korda ja mis üldse mitte vähetähtis – pikad ja mõnusad hommiku- ja õhtusöögid. Ma lihtsalt jumaldan heas seltskonnas olesklemisi koos hea söögiga. Olen oma reisikaaslasele Katrele ülitänulik, et seda kõike sain ja suure kuhjaga pealekauba!

Kaks Draamateatri tükki – „Leekrüübe“ ja „Kõik on täis“. Esimest soovitan soojalt - meeleolukas ja naljakas. Kes teavad mu maitset, siis olen paras pipardaja meelelahutajate osas. Aga sellega jäin väga rahule. „Kõik on täis“ puhul oli imetlusväärne Taavi Teplenkovi andekus ja jaks, 10 tugrikut.

Sõbrad! Käisime ühel toredal perel külas. Viimati tegime seda 4 a tagasi. Masendavalt kaua aega tagasi ja et seda pausi enam ei juhtuks!

Kolisime. Reedel pakkusime PÖFFi suurtesse kastidesse ja nüüd me siis oleme Telliskivi tänaval, minu kodust u 3-4 min autosõidu kaugusel. Hakkan Raadiomaja taga igatsema, sest mul oli temaga oma suhe.

Täna lasin Viru Keskuse liftis bodypumpi treeneril ja ühel mu tuttaval augu pähe rääkida ja läksin nende trenni. Mis te arvate, kas ma homme jõuan telefoni kõrva äärde tõsta. Ei, loomulikult :)

Päevas mõtlen mitu korda veel olematule lumelauareisile (olen otsingul, aga lootust juba on) ja see Firenze on ikka nii hingel. Lähengi nüüd kerra koos Medicite raamatuga.

Mauh!

Vertigo on endiselt avatud

Hmm, linnapeal räägitakse, et Vertigo on surutise all uksed kinni pandud.
Tegelikult ei ole, ise helistasin ja pärisin.

O-tee-pää-lee!

Pärast seda sissekannet pühin oma nunnult laualt (see vasakpoolne, see parempoolne on koos omanikuga Val Thorensis, nuuux) tolmu, pakin asjad ja sõidan homme koos Katrega Otepääle. Ausalt, ei jõua ära oodata, mil saan sel aastal 1x laua alla!

Omadega

Olime Eval külas (16.01)

Foto: Siim

Naabritänava Naksi

Fotod: Siim

Ellerheina kontsert ERR kodukal

Aasta Muusiku kontsert

Ellerhein

Kuula siit ja vaata siit:

* György Orban – Gloria Missast nr. 9

* Arvo Pärt – Zwei Beter ( Lukas 18.9-14)
* Toru Takemitsu – Sakura (naiskoorile seadnud Ülle Sander)
* Ko Matsushita – Chi-Chi-chittanko no
* George Bizet – Seguedilla ooperist “Carmen”Laulab Juuli Lill
* Gustav Ernesaks – Sinu aknal tuvid, Purikas (naiskoorile seadnud Ülle Sander)
* Veljo Tormis – Talvehommik, Tuisk ja Virmalised tsüklist “Talvemustrid”
* György Orban – Agnus Dei Missast nr. 9

Dirigent: Tiia-Ester Loitme

väärtreklaam: Simpel Session 2009

Tänavu toimub juba kümnendat korda Simpel Session! Tegemist on Euroopa vingeima siseõhu ekstreemspordifestivaliga, kus on koheal tegijad üle maailma. Minul on pilet taskus ja tallad sügelevad juba minna. Festivali silmailu ja -valu on erikuradivinge ja sellest ilma jääda oleks hirmus kurb. Ja vot sellepärast ma lähengi ja täidan end silmini suure adrenaliinilaksuga :)

Vaata (häälega)!



Seebrad, kes pühapäeval minemas, andke märku!

Niiet siis Sessionile, kel vähegigi päev vaba ja vähegigi tahab midagi vinget näha!

Sessioni kodukas

Tasa ja targu 2009 aastas

Aasta algus on kulgenud mõnusas tempos, kus aega on olnud endale, lähedastele (pigem võiks sõna ainsuses olla) ja tööle. Kulgemine on teadlikult komponeeritud mitte puhtjuhuslik. Selline oli ka meie aastavahetus, olime kodus ja külas üks tore pere. Inimesed, kellega taaskohtumist ma naudin täiel rinnal, sest rääkida-arutada on nii palju, et sellel kõigel ei tundu olevat otsa ega äärt. Inimesed, kes inspireerivad ja motiveerivad. Ja alati on nendega kaasas ka Bambu, keda näete pildil :)

Mis siis veel on tehtud 11 päeva jooksul? Oleme käinud kahel kontserdil, esimene neist traditsiooniks saanud 1.jaanuaril Estonia kontserdisaalis (arvamus ühtib Urmase omaga) ja teine täna Lauluväljaku klaassaalis. Ellerheina tüdrukute lauluhääl rabava kõlaga, nii et aeg-ajalt tundsin veekalkvel silmi. Loodetavasti tuleb kontsert järelkuulatavaks ERR arhiivis, mõnda laulu tahaks ülekuulata.

Veel? Olen lugenud ka läbi ühe raamatu (Gerli, aitäh, hea oli!), käinud usinalt trennis ja maganud rohkem kui küll. Ahjaa, 2009 a lubadustest ehk nii palju, et püüan aeglasemini süüa, rohkem raamatuid lugeda ja kogu aeg mitte kiirustada. Teisi püüdlusi avalikkuse ees ei kuuluta :)

Siit ma tulen, aasta 2009.

Kadunud asjade võimalik leiukoht

Pärast mitmeid otsinguid oli kustumas viimanegi lootuskiir leida üles kosmeetikakott, mis kadus ära umbes poolteist kuud tagasi. Ostsin vahepeal vaid ühe väga olulise asja ja sellega piirdusin, lootus pidi viimasena surema. Praktiline inimene nagu ma olen, sain sünnaks kinkekaarte, mis oleks mu maandumist kosmeetikapoes pehmendanud. Eile võtsin vastu otsuse kui ma seda selle nädala lõpuks üles ei leia, lähen shoppama (oh õudust, igas mõttes!)

Aga mis siis juhtus täna! Ma leidsin selle üles! See oli sokikotis kõikide mu spordisokkide all peidus! Miks ta seal oli, täpselt ei tea. Aga eks ma selle mõnel unesegasel hommikul mingil põhjusel sinna poetasin... Inimesed, kui teil midagi kadunud, minge sokikotti koristama ehk leiate ka midagi üles :) Siiras õnn oli minuga!

Tähelaev - Vello Salo

Homses Tähelaevas on Vello Salo. Suurepärane inimene, kelle saade tõotab tulla väga huvitav, sest Isa Vello elu on rohkem kirju kui pühade muna.

Sügav respekt.

Maitsemeeleta

23nda öösel hakkasin vaikselt ära vajuma ja nüüdseks olen neli päeva haige olnud. Viimased paar päeva ka ilma maitsemeelta, mis on totaalselt nõme. Mida krdit ma söön kui ühtegi maitset ei tunne, samahästi võiks piparkoogi asemel veinipudelikorki närida:( Õnn on vaid see, et täna polnud voodisse isoleeritud vaid juba liigun. Aeglaselt, aga siiski. Ja isegi jõudsin paar lauamängiringi ära teha:)

23. detsember 2008

Täna oli üks paganama tore päev!
Aitäh kõigile, kes tegid taas selle päeva eriliseks ja armsaks!

2007
2006
2006

Uus musavideo - A Rühm Loterija

DownTown eesotsas Ove Mustinguga on jälle hea asjaga hakkama saanud.
Mulle meeldib selliste asjade kohta öelda, et nagu välismaa värk :) Kui Ove asja ette võtab, siis on võetud kah!

Elu pärast Tööd.

Kell oli 17:15, kustutasin viimase lahkujana tule ja sulgesin ukse.

Imeline tunne.

Aga see pilt on tehtud selles samas toas 17.novembril natuke enne südaööd ja "pool tööpäeva" oli veel ees...

minu nunnud Kristi ja Marianne

Nädalavahetus Kopenhaagenis: EFA gala ja palju juttu

Mõni nädala tagasi kukkus õnn pähe, sain pakkumise sõita Kopenhaagenisse Euroopa Filmiakadeemia auhinnagalale. Maakeeli öeldes, et tegu on sarnase tseremooniaga nagu USAs Oscarite jagamine, aga looritatud saavad Euroopa filmimaailma parimad pojad ja tütred. Uudishimulikele olgu mainitud, et mul õnnestus minna seoses EFA 2010 aasta galaga, mis teadupärast toimub Tallinnas. Eestist oli minemas kolm inimest sh mina. Äge! :)

Istusime Heliga läinud laupäeva hommikul kl 6:40 lennukile ja peagi olimegi Kopenhaagenis. Linn veel tudus. Jalutasime vanalinnas tühjadel tänavatel, tekitasime elevust üksikutes joogistes sellides, kes tuigerdades koduteed otsisid. Mul oli reisikaaslasega tõeliselt vedanud, vestlusteemasid oli suisa tonnide kaupa. Oli küll unine olemine, aga kulgemine ja jututamine oli mõnus. Kl 9 paiku leidsime ühe kohviku, kuhu maha prantsatasime. Ruumis kaaslaseks 2 inimest ja teenindajad. Kui me oma jutuajamiste vahele tegime pisikese hingamispausi, siis vaatasime korraks ringi - kell oli 11, linnatänav oli paksult rahvast täis ja meie ümber olevad lauad olid ka paksult rahvast täis. Taanlased olid tulnud hommikusöögile ja jõuluoste tegema. Situatsioonikoomika oli garanteeritud.

Õhtu tuli kiiresti kätte.

Tegime end siis ilusaks ja läksime. Plaanisime koheselt varem kohale minna, et saaksime ruumi, lava ja detaile raalida. Kõik head ja vead otsustasime Tallinnasse kaasa võtta, et saaksime ise kas šnitti võtta või vastupidi, eirata. Mul oli Heliga kokkulepe, et ta näitab mulle näpuga ette kõik kuulsad ja ilusad, sest tunnistasin kõva häälega võhiklikkust. Aga oh imet! Kuna ma olin sel aastal kokku puutunud PÖFFi kataloogi ja veebi fotomaterjaliga, siis kohtasin koheselt tuttavaid nägusid. See tekitas elevust, siiralt! Otsisime oma laua üles ja pidime pikali kukkuma- teine rida, keskel, otse tegijate kõrval. Ehh, see oli vast tore! Meiega liitus enne gala algust Peeter, kelle õlul on väga suures osas Tallinna gala korraldamine. Filmipidu võis alata!

1400 inimest, 1,5h teleshowd reaalajas, suupisted, veini , jutukad lauakaaslased, palju aplausi, kiiduavaldusi, naeru ja paaril korral häbist maa-alla vajumist, selliselt möödus minu elu esimene EFA gala. Siinkohal ma säästan teid süvaanalüüsist, mille olen juba huvitunud kolleegidele edasi saatnud. Peaaegu kõik filmid, mis kandideerisid auhindadele, olid mulle tuttavad ja paljusid olin ma näinud. Selline suhe filmidega andis võimaluse kaasa elada. See oli meelierutav ja väga vinge tunne! Esimesel võimalusel vaatan ära Gomorra, mis „laamendas täiega ja sai 2008 parima filmi tiitli. Suurimat rõõmu tundsin parima meesosatäitja auhinna saaja üle, kelleks sai Il Divo peaosatäitja Toni Servillo. Il Divo on minu 2008 aasta parim filmielamus (kuigi jah, vaatan veel 20 päeva jooksul veel mõnegi filmi äraJ). Õhtu kulminatsioon oli Judi Denchile elutööauhinna üleandmine. See oli tõesti südalik...

Õhtu lõppes väga positiivse tunde ja suure unega.

Pühapäeval kulgesime taas vanalinnas. Peatusime ühes kohvikus, kust ei tahtnud üldse lahkuda.

Mina mõtlesin aeg-ajalt ikka PÖFFile ja oma sõpradele, kes olid eelmisel päeval saanud KÕIK KOOS OLLA. Mina aga olin kaugel ja ei saanud neid kallistada.

Siiski, Kopenhaagenis oli tore, olen tänulik selle võimaluse üle.

Nädalavahetusel PÖFFile? Palun:)

Kui ma oleksin Eestis, võtaksin midagi siit valikust:

Külaline
Lorna vaikimine
Rumba
Rachel abiellub
Still Walking


2008 aasta PÖFFil käisin vaatamas vaid 4 filmi. Õnneks nii mõndagi olen lisaks näinud juba Karlovy Vary ajast.

Filmid, filmid, filmid, mida päev edasi, seda rohkem te mulle meeldite...

Üks suhteliselt uskumatu fakt

Kõige imelikum on see, et homme on reaalselt minu viimane festivali päev... Ülehomme varahommikul istun lennukile ja sõidan Euroopa Filmiakadeemia auhinnagalale Kopenhaagenisse.

Ot-oot, ei ole ju võimalik... mis mõttes PÖFF läbi saab?!?!
8. detsembri hommik? Ausalt, ei kujuta päris täpselt ette :)


Asja helge pool.
Esmasepäevast käivitub projekt pealkirjaga "Kuidas võita tagasi sõpru ja lähedasi".

Möhh?

Täna murdub PÖFFi selgroog, aga olen jõudnud kinno vaid kahel korral. Mõlemad korrad olen tublisti jope all smse saatnud, tööd teinud. Suht ebamugav, kahjuks. Täna tulin vara koju (21ne paiku). Lihtsalt pagesin putku. Teised on PÖFFi BMW eriüritusel, aga mina olen nõrk.

Ja arvake ära mitu korda on mu telefon helisenud 1,5h jooksul? NULL korda. Tase:) Võinuks ikka kinno minna...

Lähen magama. Millalviimati heitsin põhku enne 23? Ehh, umbes eelmisel sajandil, vist.

PÖFFile, soovitan soojalt Il Divot!

Soovitan homme minna kell 21:30 Kosmosesse, kus linastub Il Divo.
Karlovy Varys vaatasin ja värisesin. Homme katsun teisele ringile minna kui vähegi võimalust. Näitleja- ja kaameratöö on super.

PÖFFi programmid
Filmid A-Zni
Ajakava

Hundipead

Ööd on meil pimedad ja vaiksed. Ainsateks häälteks on paberi sahin (väliskülasite osakond pakendab kotikesi) ja HDCAM makk, mis millegipärast justkui end jahutaks.

Kiidan autot taevani!

Meie Audi A4 2.8 Quattro on lihtaslt nii vinge nups, et mul ei ole sõnu.
Ta lihtsalt läheb lumes edasi nagu nuga läbi või.

See-eest minu kasutuses olev suvekummidega madal nublu on Raadiomaja kõrval lumehanges.
Kõige eelduste kohaselt hakkame seda hilisõhtul, mil pole autosid, transportima Õismäe veerule kummivahetusse. Hommikul kl 8ks peame kohale jõudma.

On öö ja on kuu

Kuu küll ei varjuta, aga ta kükitab pilve peal.

Olukorrast rindel: istume Kirkega minu köögis ja hakkame tööpäeva lõpetama. MSNis on aktiivsed neli kollegi, kellega toimub muuhulgas ka kirjavahetus. 2 weeks to go!

Homme Viru Kesusesse PÖFFi pileteid ostma!

Väsinud, aga R A H U L!

Tulge homme kl 14:00 pressikale ja siis kohe pileteid ostma!
Algab filmiralli!

Filmid seinal

PÖFFi filmid väljas!

Nonii filmisõbrad, aeg on oma kava hakata kokku pusima.

Filmid on veebis üleval! Lehed tahavad veel natuke lihvimist, aga usun,ta et see tõelist filmisõpra ei heiduta - anname endast parima, et kõik kärmelt korda saaks.

Mõned ajad tagasi kirjutasin ühe loo kuidas päris algaja võiks asjale lähendeda. Mina eelmine aasta tegin nii. Toimis. Toimis nii, et nüüd olen ise seal filmide keskel.

Ööloom tegutseb

Kell on 2:36, tulin töölt ja und ei ole. Muidugi ei ole, sest olen harjund hiljem magama minema. Et kuidas mul läheb? Läheb, kiirelt läheb :) Käsil on üks omamoodi eluperiood, mis nii tohutult annab (kogemused) ja võtab (eraelu). Minust on saanud varajase ärkamisega ööloom, kes on õnnelik, kui saab 5-6 öösel magada. Tegin sel nädalal ka ma elu esimese rekordi, ühtejutti 35h tööl. Päris naljakas kogemus. Vahepala PÖFFi ajaveebis.

Sõbrad, varsti olen olemas.

Vihatuim sõnapaar

NOT RESPONDING.

Ma lähen hulluks, kohe!
Kas te tahate täha kuidas arvuti aknast välja lendab? Kui jah, tulge Pelgulinna.

Taaskohtumine

Laupäeva öösel võttis mu hea sõber käest kinni ja tegi mind tuttavaks oma sõbraga. Anneli. Indrek. Väga meeldiv. Ja siis me lobisesime maast ja ilmast.

Ja siis ütleb mu vestluspartner, et ta teab mind kusagilt. Vastasin samaga. Vaikus. Oh Üllatust! Ma sain taas-tuttavaks inimesega, kellega 90ndate alguses Pärnus tuttavaks saime ja kelle kambaga me ühel suvel ringi hängisime. Kes on mul nii vanematekodus Tartus kui ka Tln ühikas külas käinud.

Siiralt, sellel üllatusel ei olnud lõppu ega äärt :) Kuna pole inimest näinud u 15a, siis ma lihtsalt ei tundnud teda kohe ära. Ahmisime mõlemad vaid õhku ja see oli tõeliselt lahe kokkusattumus – meie ühine hea sõber tegi meid taas tuttavaks - LAHE!

За искусство

Laupäeva päev oli nagu laupäeva päev ikka. Õhtu oli teistmoodi.

Käisime klaverikontserdil. Minu elu esimene kontsert, kus laval vaid klaver. Stephen Hough, inglise geeniusest pianist oli õigeim valik – nii tõeline, nii maiesteetlik. Aeg-ajalt rändasid mu mõtted samadel radadel nagu U-l. Aeg-ajalt lasin pilgul libiseda teise korruse rõdule, kus esimeses reas istusid neli verinoort inimeset. Tõenäoliselt tulevased klaverimängijad ja arvatavasti jälgisid mängija kätetööd. Piia viitas Rein Rannapile, kes oli ühe parimatest positsioonidest saalis sisse võtnud, et näha kõike mida saalisviibija üldse kopaktselt näha saab. Kontserdi lõpetas Chopini looming ja tundsin katarsise ilminguid. Mida see tähendab minu jaoks? Seda, et see oli mu esimene, aga kindlast mitte viimane klaverikontsert.

Pärast kontserti leidsime end Kultuurikatlast. Seisime kolmekesi ukselävel, seljas piduriided. U veel eriti, must väga elegantne ülikond, valge pluus ja lips. Meie Piiaga olime lihtsalt ilusad. Olime sattunud Õunpuu uue filmi "Püha Tõnu kiusamise" võtetele. Vaadates saali ja inimesi, tundus, et oleme täiesti eksinud. Hetke pärast leidsime üles kutsuja ja liiatigi astus juurde keelgi sebija, kes palus lahkesti lauda minna,. Tundus et oli inimeste kriis ja iga „keha“ oli vajalik. Järgnevad tunnid olid väga meeleolukad. Ja palju toredaid inimesi. Ja palju nalja.

Vaikust, võte!!!

За искусство

Kella 3 paiku lõpetasime kõik see kamp NoKus.

Piia, Oliver, Karli, Raul, +3 in, + meie.

Kellaraamat

Kellafriigi vaatamisvara. Täna ostsin, ise hirmus rahul.

22.10.08

kl 8:00 - 23:40

u 20-30 min lõunapaus
u 45 min autoroolis
u 3 h koosolekuid
Sent Items: 66 e-maili + silmatilgad
Inbox: ei saa tuvastada, püüan ikka kirju katalogiseerida+silmatilgad

Sõbrad ammu teavad, et MSNis ja Skypes olen kadunud tüdruk...

Tänase päevaga olen 100% rahul.
Kristile ja Helenile soovin head tööpäeva jätku.

Head aega kolmapäev!

Pühapäev

Ärkasin kell 8:30 ja olen enamus aja päevast töö teinud. Mis siis, et kodus ja keras. Punkt.

Ilus tuuline päev

19.10.2008

Pirita

Järgmine reis?

Olen oma peas pikalt veeretanud reisimõtet Firenzesesse. See on muutumas kinnisideeks, millest ei taha üldse enam lahti lasta. Jätk sellele ja sellele.

Valvurionu tegi päeva...

Seisin kell 7.25 Narva nt ja Jõe tn nurgal ja ootasin rohelist tuld. Inimesi liikvel polnud. See-eest oli miljon autot. Käes tolknes laualamp, mille Urmas korda tegi ja lonkisin rõõmsalt (kas lonkima ja rõõmsalt üldse sobivad kokku, ei tea) Raadiomajja. Fuajees tervitas mind kõige toredam ja jutukam valvurionu. Ühel hommikul arutles ta kõva häälega „kas kuld, vask või pronks, siis täna ta oli eriti kategooriline ja pahandas, miks ma üldse kodus ei maga ja miks ma nii palju tööl olen. Vastasin, et näe festival tulemas ja tööd on vaja teha:)

Kell oli 16:30 ja tormasin läbi fuajee välja järjekordsele kokkusaamisele. Onu hõikas vaid järgi „ oh issand lõpuks ometi lähed valges minema“. Ma vastu, eieiei, ma varsti tagasi. Kell 17:30 lükkasin raadiomaja uks lahti ja onu taas olemas „tulidki tagasi….“ kuulsin koos ukseplõksuga.

Kell oli 19:10 jooksin koos töökaaslasega välja, viisin ta Von Krahli Akadeemiale. Viisin ülilahkelt, sest tänu minule oli ta jäänud juba 10 min hiljaks. Hoidsin teda kinni oma küsimuste ja aruteludega. Jõudsin koju ja hinges oli kaks asja…oeh, nii vara tulin koju…oeh, ja ma ei olegi sel aastal Von Krahli asjadest osa saamas…

15.10.08

Pühapäev

minemine

olemine

Piia, Urmas ja mina.

Tabasalu pankrannik, 13.10.08

Eerik Haamer Kumus

Täna täitsin tühimikku. Kuulasin kahetunnilist loengut Eerik Haameri eluteest ja loomingust. Kumu näituse ekskursiooni viis läbi kuraator Reeli Kõiv. Tõeline nauding oli kuulata kunstiteadlast, kes on paar aastat näitust kavandanud, koostanud märkimisväärse Eerik Haameri loomingut käsitleva teose ja ka juba 80ndate lõpus kirjutanud kunstnikust oma lõputöö. Tänaseni oli Haamer mulle meeldejäänud tööga „Angerjapüüdjad“ , siis nüüd on pilt palju kirkam. Tema vibalike figuuridega tööinimesed on äratuntavalt sarnased; tema Ruhnu motiividel maalid justkui elustavad saareelu ka nendele, kes pole oma jalga saarele tõstnud; inimgruppides leiab üles alati ühe mõtliku ja seltskonda eirava inimese; läbi kümnendite võib leida sarnaseid maale, mille erinevus seisneb teostuses; tema loodusmaalides leiab varjatuid figuure.

Vaadake neid silmi, hämmastav sarnasus!
Eerik Haamer „Noor ema (Ema)“, 1940.
Kaarel Liimand „Eerik Haameri portree“, 1939.




Lummav.

Näitus on avatud 12. oktoobrini.
Kiirustage, sest see on vaatamist väärt!

Kadriorg, 4.10.08

U nagu kUnst

tee

seisak

Üht, teist ja kolmandat

RÕÕM:

• Purgis on kolm teleklippi, mille ülesvõtetel osalesin sajaprotsendiliselt (2 X 12 h). Mul oli au koostööd teha omaala proffidega ja noorte inimestega, kes on tohutult potentsiaalikad. Nautisin protsessi ja avastamata tööpõldu. Täna olen targem kui eile ja eile olin targem kui üleeile.
• Olin külalislektor TÜ-s ja rääkisin sellest, mida ma hästi natuke adun.
• Sain kutse olla üks esineja ühel konverentsil. Kutse vastuvõtmisega on probleeme, kuna see satub ajaliselt aasta kõige kiiremasse tööperioodi. Eiei, ma ei ole edev. Teeksin seda seepärast, et saada heaks esinejaks ja ilma praktikata on see ilmselgelt võimatu.
• Elu on mind kokku viinud inimestega, kes mulle meeldivad ja kellele mina meeldin.
• On reede õhtu ja homme on vaba päev!

KURBUS:

• Mul puudub eraelu. Kui ma nii jätkan, siis tõenäoliselt ei ole mul varsti ühtegi sõpra. Rääkimata elukaaslasest.
• Käisin septembris trennis 2X ja maksin selle eest kuu alguses miljon krooni kohustuslikku kuumaksu.
• Ma ei ole alates märtsikuust tegelenud oma hobidega. Pole aega.
• Ei vasta kiiresti e-kirjadele, ei jaksa kõikidele vastamata (töö)kõnedele tagasi helistada ja ei pea antud lubadustest kinni. HAIGEMAJA!
• Olen sageli saamatu ja tohman.

LIHTSALT TORE VAHEPALA:

Andsin oma elu esimese inteka naisteajakirjale ja paljastasin mis kreemi näole määrin :) Tibilik, aga lõbus :) Sain olla päris naine ja ilust rääkida. See on tavaelus suht võõras teema – mulle, kes ma olen võimeline 5 min valmis olema, kes läheb toast värvimata välja ja kes on ses osas väga ebanaiselik.

DM-i öö

Vaatan-kuulan DM videosid (siit, siit). Kui ma püsti seisaksin, siis mõned lood lihtsalt niidaks jalust...


"Precious"



"It`s No Good"

Poeks ehk teise inimese nahka!

Issanda loomaaed on kirju. Sama kirju on ka seltskond, kellega päevast-päeva kokku puutume. Meie ümber on palju arukaid inimesi ja nendega suheldes on tahestahtmata teatavad ootused. Oleme rõõmsad kui saame suhelda empaatiavõimeliste inimestega, kes suudavad aru saada, millal tuleks auru juurde anda ja millel käsipidurit tõmmata, nii et keegi end halvasti ei tunneks. Kurb, kui pealtnäha paljulubava olemisega inimesed ei suuda ära tajuda millal nad üle piiri lähevad ja haiget teevad. See valu ei ole midagi suurt ega ähvardavat, pigem vastik ja ebameeldiv. Justkui konnasilm, kes annab endast kinga sees tunda. Ära ei kao, muudkui närib ja lõppu nagu polegi.

Tädi Lainet enam ei ole...

Lahkunud on inimene, kes on olnud mu elus kirjeldamatult tähtsal kohal. Inimene, kes on mind armastanud, õpetanud ja minust väga hoolinud. Justkui teine ema. See on nii valus...

19.09.08

Filmisõbrahakatise tervitused Riiast!

Riias käib Arsenals.
Sõbrad-präänikud, kel puhkus või muidu igav, tulge Riiga filme vaatama! Kui kohal, hellake :)

Mina igatahes tegin täna algust.

Kodutänava parim naistagurdaja

Mul on au endale välja anda parima tiitel! Aitäh-aitäh, Anneli :) Kirjalikke ega suulisi tunnistusi pole ette näidata, aga ma arvan, et mul on õigus :)  Tagurdan kodutänavas väga kitsastes tingimustes täiesti brilliantselt tagurpidi külgboksi :-)  Täna sain järjekordselt hakkama. Autost välja astudes mõtlesin, et oleks nüüd mõni meesnaaber, kes seda märkaks. Esmapilgul ei hakanud kendagi silma. Aga õnneks viimasel minutil nägin, et majanaaber tegi  aknal suitsu. Ohh õnneks, sel korral ei läinud tühja, jess! :))

Samblavaimustus

Üksik seen samblas

Piia ja Anneli samblavaimustuses

Ilus aga mürgine

6. september, Viru raba-Kolga mõis-Viinistu

Urmas, Piia, Helle, Hanna, Anneli

Mõmmid, kes kasvavad kodus ja tahavad võita :)

Mul on üks tore noor sõps Hipp, kes on suur-suur koertesõber. Vaadake seda mõmmit, keda ta kasvatab?! See kuts väärib lemmiku poolt hääletamist – aitame Hiplil võita!

Anna oma hääl siin.

Garanteerin, et see on päris-päris koer, kuigi pildilt tudub, et kas tõesti:)

Detailides tähelepanelikum? Tuleb raskelt...

Kui minu juurde tuleks seesama kuldkalake ja paluks öelda mul kolm soovi, siis esimene kõlaks nii:

Ma soovin olla tähelepanelikum detailides. Et ma näeks-märkaks-oskaks näha. Et ma ei teeks lohakusvigu. Vigu, millest ei sõltu lõppkokkuvõttes suurt midagi, kui see, et on kohtuvalt häbi omade ja võõraste ees. Antagu mulle oskust muutuda.

2 ja 3 soov on veel sõnastamata.

Naised Pärnus

Mis siis saab kui ühel kenal õhtul saavad kuus naist Pärnus kokku? 1. lakkamatu jutuvadin

2. koleda ööklubi külastus, kus on veel koledam muusika

3. ja on nii lõbus, et anna otsad

4. kinnitus sellele, et mul on elulahedad sõbrantsid!

30.08.08

Tarmo, alles sa olid põnnadipõnn!

Läinud reede (29.08.08) oli tähtis ja meeldejääv päev – Katrini ja Tarmo pulmad. Sel hommikul Tartust Viljandisse sõites meenutasin 12. aastat, mil Tarmo on vaikselt täitnud noore ja armsa venna rolli. Sõitsin kui venna pulma ja seest oli veidi õõnes.


Tarmo tegelik nimi on Põnn, sest nii sai ta tosin aastaid tagasi ristitud:) Ta oli ka selle nime vääriline – kolmest vennast noorim, pisike kui punn, kaks suurt silma sulle otsa vaatamas, müras kõige vanema vennaga ja noris tüli keskmise vennaga, alati oli maja müdinat täis ja siis käis aeg-ajalt pinda, et lähme metsa püssi laskma. Kui ta Tallinnas külas käis, pidime alati liitrite kaupa Mc Donaldsi jäätisekokteili ostma ning kilode viisi burgerit ja friikaid. Ühesõnaga oli põnnadi-põnnadi kõikide oma armsat soovidega. Vanemaks saades kadusid lapsikused, asemele tulid mehisemad tegemised. Aga Põnni toredus ei ole kusagile kadunud ja hoolib tuntavalt oma lähedastest.

Katrinil on vedanud, et ta Põnniga kokku jooksis. Kaks noort ja armast inimest. Soovin neile lõputult õnne ja palju lapsi, keda ma olen nõus hoidma :)

02.09.08

Inspireerivad ja andekad inimesed on mulle tohutult suureks motivatsioonimootoriks. Olen õnnelik, et nendega kokku puutun.

25.08.08

Sinine esmaspäev, iga nurga ja kandi pealt.

Pilvepealne lugu

Promenade Sentimentale (Vladimir Cosma)
Soundtrack Diva Cover

Segadus juurtearmastuse ja uueihaluse vahel

Arhitektuurimuuseumis on keldrikorrus täis fotosid, mis aitavad meenutada Tallinnas lammutatud ja kohe-kohe elutee lõpule jõudvaid maju. Olen pealinnas elanud 14 aastat ja see on piisav aeg, et unustada kunagi nähtut. Jalutasin eksponaatide vahel ja minu sees tekkis paras segadus.

Olen pigem sedatüüpi inimene, kes ei söösta allkirju andma millegi lammutamiseks, et asemele tuleks uus ja uhke. Armastan vanu ehitisi, milledel oleks poognate viisi lugusid rääkida. Kõike seda kirevat on ümberringi nii palju, olgu siis vähemalt hooned vanad ja ajalooga... Austan juuri, mis on sügaval. Eksponaattahvlitelt lammutatud majade nimekirja lugedes tuli võdin peale. Neid hooneid, millede surma üle on otsustatud Tallinna LV-s, on hämmastavalt palju. Teades, et seal taga on paljuski rahateenimise eesmärgil tehtud otsused, tuleb kurbus peale.
Ja-jaa, ühelt poolt annan endale aru, et miski siin maailmas ei ole jääv ja uuendustega tuleb kaasas käia. Mõistan, kui tegu on vanade pehkinud puumajadega, tuleb nad maha lammutada, elamiseks pole seal enam ruumi ega kohta. Aga miks me ei võiks vanu maju (eriti eestiaegseid) taastada oma originaalkujul? Põhjuseks on kindlasti ebapraktilisus, sest need ruumid ei toodaks piisavalt raha. Või näiteks Sakala Keskus. Muidugi olin lammutamise vastu. Nüüd aja möödudes olles töötanud Raadiomajas, mõistan, et vana uueks vuntsimine ei ole ratsionaalne. Samas tahtnuks hirmsasti, et Sakala oleks jäänud alles. Võta sa siis kinni…

Näitus "Lammutatud Tallinn 1991–2008"

Ilus iPhone on ametlikult kohal

Läinud neljapäeva õhtul kiirustasin Viru Keskusesse kahel põhjusel – näeb vanu kolleege (palju ja korraga) ja lisaks oli mul sportlik turundusinimese huvi, kuidas imeloom Eestis vastu võetakse.

Esimestel minutitel tuli EMT nostalgia peale, tahtnuks ise olla killuke kõigest sellest. Soov kogeda tehnoloogilisi uuendusi omal nahal ja olla osa suurest masinavärgist voolab endalegi teadmata veel veres. Kultuuriline võõrutusravi pole viie kuu jooksul vilja kandnud. Elasin südamest kaasa, et kõik toimiks – oleks inimesi, tehnika (sh DG;) toimiks nagu kellavärk, oleks piisavalt ajakirjanikke kohal jne jne. Ja toimiski! Istusin koos ajakirjanikega pressikal, sest tahtsin olla sealsamas lähedal. Ma tean, et see kõlab ebanormaalselt, aga mis sa teed, 11a on jätnud oma jälje.

Esimese telefoni õnnelikuks omanikuks sai mu hea tuttav. Mul on selle üle vaid hea meel, sest tegemist Apple`i fänniga. Vastupidiselt minule, kes küll imetleb ilusat iPhone väljanägemist ja ikoonide maailma, aga telefoni omanikuks ei taha saada mitmel põhjusel.

Pärast südaööd kõndisin uksest välja ja kulturnikuhing põksus taas põues. Hommikul läksin ajasin oma asja. Saatku EMTd edu, usun, et see õnnestub, sest eestlased on piisavalt edevad.

Maailmanunnu Viv

Uued olulised inimesed minu uues elus

Kollegidega suvepäevadel 19.-20.08.08

Uskumatult lahe Ruja!

Kui keegi küsiks, kas minna või mitte minna, siis kindlasti minna!

(15.08.08)

Õhus on armastust. Leiate ta Tartust!

Sigin-sagin-rigin-ragin, nii tuli tARTuFF!

Olen neljandat päeva Tartus ja naudin esimesi töövilju.
Pauligi kohvitelgis saab luulet, laulu ja tõsist juttu. Raekoja platsil ja Athena Keskuses filmi.

Inimesed on õnnelikud. Tulge ka nautima. Kui sajab vihma, oleme telgis ja kui on kuiv vaatame filmi. Kogu info leiate tARTuFFi kodukalt http://www.tartuff.ee/.

Näeme!

Pildi autor on Berrak.

Tegelikult on ka olevik helge

Tahaks kirjutada, mis tehtud, mis teoksil. Kirjutan kui aeg tuleb. Hetkel on sellega kuri karjas ja kitsas käes. Praegu läheb aur siia :) Ehh, üle 14 aasta lähen suisa 6 päevaks Tartusse, täitsa toredalt imelik:)

Sõpradele kallistused!