14.03.2008,- lahkusin, et avada uus uks...

Nädal tagasi oli mu viimane tööpäev EMTs. Kokku olin palgal 4118 päeva ehk 11 aastat ja kopikaid peale. Tegelikult on see uskumatult pikk aeg, peaaegu 1/3 mu elust ehk minu kõige olulisemad kujunemise aastad. Ega ma palju mööda pane kui ütlen, et mu kolleegid ja mu töökeskkond on andnud suure panuse sellesse milline ma praegu olen.

Ma veel ei tea, kas ma tegin vea, et nii pikaks ajaks jäin... Aga üks on kindel, olen tööandjale tohutult tänulik nende tutvuste eest, mis mulle aastate jookul sülle kukkusid. Mul oli suur rõõm suhelda toredate ja professionaalste koostööpartneritega, kellest paljud olid mulle ka eeskujuks...

Mu lähedased kolleegid olid kui pereliikmed, kellest oli tohutult kurb lahti rebida. Töökaaslastena olid nad parimad, mida ma üldse oleks osanud ette kujutada. Meie tugeva sideme alustalad olid vastastikune respekt ja hoolimine. Külg-külje kõrval nii rõõmustades, kurvastades kui vihastades. Mul on suur süda, mis mahutab väga palju mälestusi. Ja mis kõige peamisem – sõbrad jäävad!

Mulle kingiti maailma kõige armsam fotoalbum koos pühendustega. Seda on raske lugeda, sest pisarad hakkavad ojadena voolama...


I miss you...