Õhtune Oslo Filharmoonia Orkesti kontsert oli minu selle aasta parim elamus selles žanris!
Super esitus ja super Norra viiuldaja Henning Kraggerud! Tema esituse ajal ei hinganud ega liigutanud ükski inimene terves Estonia saalis. Kontserdi lõpus suurimad ovatsioonid, mida ma eales selles saalis kuulnud olen ja kokku 4 lisalugu. Suurel kontserdil lisalood, see on midagi väga uut minu jaoks. Joovastav!
Urmas katarsisest ja muusikast.
neljapäev, august 30
Hooaeg avatud, auto lömmis, aga tuju ikka hea!
Tänase päeva üks väljakutse oli leida parkimiskoht Gustav Adolfi Gümnaasiumi juures, et jõuda õigeaegselt Eesti Kontserdi hooaja pressikale ja väga ilusa Mederi saali sisseõnnistamisele. Kõik läks plaanitult, isegi väga hästi. Sain tuttavaks inimesega, kellega tutvust olin ammu oodanud. Good! Ja muidugi Eesti Kontsert ja tema tegemised, kevadesse jääb eriti magus maiuspala, nämm.
Ahjaa, auto parkisin Kooli tänavale sellisele hoovitaolisele maalapile, kõik oli vinks-vonks. Pärast kahetunnist üritust kepslesin rõõmsal sammul auto juurde. Ja mida ma näen?! Üks Ford Sierra tahab koha sisse võtta mu auto esiistmel?! No kohe täiega, gaas peal, pleki krägin, mina jooksen, prõmmin vastu Sierra juhipoolset aknaklaasi ja vererõhk tõuseb. Välja astuvad vanem proua ja tema tütar (täheldasin silmatorkavat sarnasust).
Minu suunal esimene nõue (kaagutaval toonil): Tunnistage end süüdi! Teie olete ju süüdi, et ma teile otsa sõitsin! Siia pole kunagi mitte keegi selliselt autot parkinud!
Teine nõue (kaagutaval toonil): Makske mulle otsemaid kinni mu katkine stange ja tuli.
Ma olin arvatavasti universumi kõige rahulikum inimolend, sest ma teadsin, et ma pole süüdi. Hakkasime maid jagama. Ei saa kaubale, sest nad nõuavad minult jätkuvalt süü tunnistamist ja nende auto parandamist, arvatavasti seal ja kohe! Helistan nõutult 110 ja palun abi. Mida teha kaagutavate naistega, üks hullem kui teine (noorem oli agressiivsem, vanem ähvardas lisaks kohtuga). Sõbralik 110 palus rahumeelse kokkuleppe saavutamist. Kurvastasin infoga, et oleme u 20 min maid jaganud ja tulemusteta. Liikluspolitseiga läheb aega, no mis siis ikka, ootame! Umbes 5 min pärast helistas politsei tagasi ja palus kohtuga ähvardajaga juttu vesta. Taas lootusetu. Tuleb politsei. Siis sai kohe täiega nalja, liialdamata. Tädid nõudsid, et politsei teeks mulle trahvi ja kui politsei teatas, et tal pole alust siis teatati kriiskaval häälel „ahniiii, te olete tuttavad?!“ Kahju, et ma ei oska kirjalikult ja emotsioonidega edasi anda seda seletust, miks Sierra mulle sisse sõitis ja neid kõiki süüdistavaid lisasid juurde. Politsei oli äärmiselt sõbralik, kannatlik ja andis 41a sündinud tädile mõista, et kui ta ei suuda oma universaal Sierrat manööverdada, siis on paha lugu küll. Siis ta tuletas meelde, et ka Sierral on 3 tahavaatepeeglit, mis on mõeldud vaatamiseks :)
Umbes 1 tunnine saaga lõppes sellega, et tädi nõustus oma süüd allkirjaga tõendama. Aga tõenäoliselt olen siis varsti kohtusse minemas, sest mina olen süüdi, et ma auto Kooli tn parkisin ja võib-olla saan veel karmima süüdistuse – oman autot ja julgen sellega sõita! :-)
Ahjaa, auto parkisin Kooli tänavale sellisele hoovitaolisele maalapile, kõik oli vinks-vonks. Pärast kahetunnist üritust kepslesin rõõmsal sammul auto juurde. Ja mida ma näen?! Üks Ford Sierra tahab koha sisse võtta mu auto esiistmel?! No kohe täiega, gaas peal, pleki krägin, mina jooksen, prõmmin vastu Sierra juhipoolset aknaklaasi ja vererõhk tõuseb. Välja astuvad vanem proua ja tema tütar (täheldasin silmatorkavat sarnasust).
Minu suunal esimene nõue (kaagutaval toonil): Tunnistage end süüdi! Teie olete ju süüdi, et ma teile otsa sõitsin! Siia pole kunagi mitte keegi selliselt autot parkinud!
Teine nõue (kaagutaval toonil): Makske mulle otsemaid kinni mu katkine stange ja tuli.
Ma olin arvatavasti universumi kõige rahulikum inimolend, sest ma teadsin, et ma pole süüdi. Hakkasime maid jagama. Ei saa kaubale, sest nad nõuavad minult jätkuvalt süü tunnistamist ja nende auto parandamist, arvatavasti seal ja kohe! Helistan nõutult 110 ja palun abi. Mida teha kaagutavate naistega, üks hullem kui teine (noorem oli agressiivsem, vanem ähvardas lisaks kohtuga). Sõbralik 110 palus rahumeelse kokkuleppe saavutamist. Kurvastasin infoga, et oleme u 20 min maid jaganud ja tulemusteta. Liikluspolitseiga läheb aega, no mis siis ikka, ootame! Umbes 5 min pärast helistas politsei tagasi ja palus kohtuga ähvardajaga juttu vesta. Taas lootusetu. Tuleb politsei. Siis sai kohe täiega nalja, liialdamata. Tädid nõudsid, et politsei teeks mulle trahvi ja kui politsei teatas, et tal pole alust siis teatati kriiskaval häälel „ahniiii, te olete tuttavad?!“ Kahju, et ma ei oska kirjalikult ja emotsioonidega edasi anda seda seletust, miks Sierra mulle sisse sõitis ja neid kõiki süüdistavaid lisasid juurde. Politsei oli äärmiselt sõbralik, kannatlik ja andis 41a sündinud tädile mõista, et kui ta ei suuda oma universaal Sierrat manööverdada, siis on paha lugu küll. Siis ta tuletas meelde, et ka Sierral on 3 tahavaatepeeglit, mis on mõeldud vaatamiseks :)
Umbes 1 tunnine saaga lõppes sellega, et tädi nõustus oma süüd allkirjaga tõendama. Aga tõenäoliselt olen siis varsti kohtusse minemas, sest mina olen süüdi, et ma auto Kooli tn parkisin ja võib-olla saan veel karmima süüdistuse – oman autot ja julgen sellega sõita! :-)
Alustades sotsiaalpoliitilistest maalidest ja lõpetades kuldse kohviga kuldses tassis (28.08)
Tööpäev läbi ja kimasime hea sõbraga KUMUsse, sooviga ära vaadata tänapäeva kunstnike vaimusünnitused. Tagasihoidliku näituse nimi oli Kaheksakümnendad sulgudes. Mäletan seda aega hästi – alates Gorbatšovi viinakeeluga (mu ema töötas sööklas), lõpetades uudistega, et Tallinnas toimuvad öölaulupeod ja me vist saame vabaks.
Väikese näituse peale kulus ootamatult palju aega. Otsisime sümboleid, sõnumeid ja tekitasime peaaegu iga pildile oma loo. Olles selle ajastuga paremini kursis kui näiteks 20 sajandi esimese poolega, oli see päris lihtne. Olime sealjuures nii tähtsad ja uskusime teineteise legende :-) Kahjuks läks lõpp käest ära, sest heatahtliku ja kojuigatseva pilguga saaliteenindajad põrnitsesid altkulmu ja palusid mõttes, et need kaks uudishimulikku ja tigukiirusel liikuvat inimest saalist lahkuksid. Näituselt võtsin kaasa soovi muretseda endale kiiremas korras laste „Kalevipoeg“ ja see läbi lugeda.
Vahepeatus Nokus. Kodused kotletid ja piim.
Hoolitsesime selle eest, et päev saaks väärika punkti. Lihtsalt midagi ilusat ja avastamata. Hotelli Telegraaf lobby? Hea cappochino! Oioi kui uhke! Kaerakäkid olid kohvi hinna sees. Aga veel? Hinna sees oleks võinud olla näiteks ilus küünlaalus, raamatud kaminasimsil, maalid seinal, peen suhkrutoos. Noh, kliendi vabal valikul 1 ese. Kohvi maksis 50 krooni ja 1 ese pealekauba oleks kuidagi normaalne tundunud :)
Väikese näituse peale kulus ootamatult palju aega. Otsisime sümboleid, sõnumeid ja tekitasime peaaegu iga pildile oma loo. Olles selle ajastuga paremini kursis kui näiteks 20 sajandi esimese poolega, oli see päris lihtne. Olime sealjuures nii tähtsad ja uskusime teineteise legende :-) Kahjuks läks lõpp käest ära, sest heatahtliku ja kojuigatseva pilguga saaliteenindajad põrnitsesid altkulmu ja palusid mõttes, et need kaks uudishimulikku ja tigukiirusel liikuvat inimest saalist lahkuksid. Näituselt võtsin kaasa soovi muretseda endale kiiremas korras laste „Kalevipoeg“ ja see läbi lugeda.
Vahepeatus Nokus. Kodused kotletid ja piim.
Hoolitsesime selle eest, et päev saaks väärika punkti. Lihtsalt midagi ilusat ja avastamata. Hotelli Telegraaf lobby? Hea cappochino! Oioi kui uhke! Kaerakäkid olid kohvi hinna sees. Aga veel? Hinna sees oleks võinud olla näiteks ilus küünlaalus, raamatud kaminasimsil, maalid seinal, peen suhkrutoos. Noh, kliendi vabal valikul 1 ese. Kohvi maksis 50 krooni ja 1 ese pealekauba oleks kuidagi normaalne tundunud :)
pühapäev, august 26
Minu hea rutiin
Igal sügisel saabub meeldiv rutiin. Olukorra kuulutajad, nähud ja tegemised:
- hommikul ärkan ilma suurema vaevata, õigemini mitte väga suure vaevaga
- teen kodus süüa
- joon tihedamani teed
- suudan korra nädalas leida aega kodu koristamiseks
- väisan palju erinevaid näituseid ja/või nendega kaasnevaid loenguid
- jätkan ja/või lähen kooli või kursustele jms (kaasnevad ka valikuraskused)
- tassin voodisse erinevaid kultuuriloo ja kunstiajaloo raamatuid
- suur trennitegemise isu
- toitun tervislikumalt
- (tahaks olla) üleüldse kodusem
- hommikul ärkan ilma suurema vaevata, õigemini mitte väga suure vaevaga
- teen kodus süüa
- joon tihedamani teed
- suudan korra nädalas leida aega kodu koristamiseks
- väisan palju erinevaid näituseid ja/või nendega kaasnevaid loenguid
- jätkan ja/või lähen kooli või kursustele jms (kaasnevad ka valikuraskused)
- tassin voodisse erinevaid kultuuriloo ja kunstiajaloo raamatuid
- suur trennitegemise isu
- toitun tervislikumalt
- (tahaks olla) üleüldse kodusem
Kuuekümnendate hingamine
Arhitektuurist huvitunud, kiirustage!
Viimaseid päevi on üleval näitus Kuuekümnendad. Eesti moodne arhitektuur.
Aega võiks planeerida u 1.5-2 tundi ja tühja kõhuga ei soovita minna.
Ahjaa, kui juba olete majas, ärge unustage keldrikorrust. Ilu on vaataja silmades, aga siiski, minu arvates sai Rahvusringhääling endale ilusa maja!
Täiendus: Paganamapihta, keldrikorruselt korjati ära kõik maketid - näitus sai tänasega läbi.
kolmapäev, august 22
Meeldiv kompott: Brigitta Festival-Leigo-Broadway Gala
Eelmisel nädalal sattusin üritustele, mis olid oma olemuselt nii erinevad ja tõid kaasa veel rohkem erinevaid emotsioone.
Brigitta Festival. Minu elu esimene. Ma olen igati tänulik oma heale sõbrale, kes ettepanekuga välja ilmus. Head mõtted saavad teoks, igal juhul! Kloostri varemed olid omandanud hoopis teise ilme ja hingamise. Carmina Buranat olen korra kuulnud, aga sel korral musitseerisid Moskva muusikud. Midagi uut. Lisaks Fine Five tantsijad. Ma lähen muu maa muusikuid alati suure põnevusega kuulama. Vaatamata sellele, et ma professionaalses mõttes vahet ei tee, annan väga subjektiivse arvamuse oma kõrva- ja kõhutunde järgi. Hakkan võrdlema ja oma skeeme aretama. Nautisin üritust ja õhtut!
Leigo mu Leigo. Laupäeval kiirustasime Birdi kuulama, keda mul on olnud õnn üks kord juba kuulata. Ta plaatigi olen kodus mitmel korral leierdanud. Vana oli vormis, laulud tuttavad ja olemine eriti chill. Leigol kogetut on raske edasi anda, seda peab nägema. Õhtu oli mega. Gerli blogist saab lisa lugeda.
Brodway Gala. Olen ära vaadanud (vist) kõik Vanemuise muusikalid + 2 x Memory kontsert + A.L. Webbery Gala. Tänu sellisele suurele manustamisele olid paljud laulud tuttavad ja artistegi omajagu nähtud. Hing erutus Stephen Hansenit kuulates. Õnneks tuleb ta taas Eestisse ja laulab mulle koos Geli Padari ja Liisi Koiksoniga. Kokkuvõttes oli kontsert tore ja just nendele inimestele, kellel pole olnud õnne juba nii palju sarnastest hitiparaadidest osa saada. Vanemuine go, go!
Ja veel. Väisasin lemmik talu maamunapeal – Hinni Talu, kus elavad maailma armsad sõbrad ja nende taksi Pambu :)
sisseelamine
Brigitta Festival. Minu elu esimene. Ma olen igati tänulik oma heale sõbrale, kes ettepanekuga välja ilmus. Head mõtted saavad teoks, igal juhul! Kloostri varemed olid omandanud hoopis teise ilme ja hingamise. Carmina Buranat olen korra kuulnud, aga sel korral musitseerisid Moskva muusikud. Midagi uut. Lisaks Fine Five tantsijad. Ma lähen muu maa muusikuid alati suure põnevusega kuulama. Vaatamata sellele, et ma professionaalses mõttes vahet ei tee, annan väga subjektiivse arvamuse oma kõrva- ja kõhutunde järgi. Hakkan võrdlema ja oma skeeme aretama. Nautisin üritust ja õhtut!
Leigo mu Leigo. Laupäeval kiirustasime Birdi kuulama, keda mul on olnud õnn üks kord juba kuulata. Ta plaatigi olen kodus mitmel korral leierdanud. Vana oli vormis, laulud tuttavad ja olemine eriti chill. Leigol kogetut on raske edasi anda, seda peab nägema. Õhtu oli mega. Gerli blogist saab lisa lugeda.
Brodway Gala. Olen ära vaadanud (vist) kõik Vanemuise muusikalid + 2 x Memory kontsert + A.L. Webbery Gala. Tänu sellisele suurele manustamisele olid paljud laulud tuttavad ja artistegi omajagu nähtud. Hing erutus Stephen Hansenit kuulates. Õnneks tuleb ta taas Eestisse ja laulab mulle koos Geli Padari ja Liisi Koiksoniga. Kokkuvõttes oli kontsert tore ja just nendele inimestele, kellel pole olnud õnne juba nii palju sarnastest hitiparaadidest osa saada. Vanemuine go, go!
Ja veel. Väisasin lemmik talu maamunapeal – Hinni Talu, kus elavad maailma armsad sõbrad ja nende taksi Pambu :)
sisseelamine
Minu elu esimene kaebekiri
Eile pidin kiiremas korras leidma ilusalongi, kes mind teenindaks. Oli vaja, detailidesse ei laskuks :) Oma ihukoht ei saanud kiirelt vastu võtta :S
Kaubanduskeskuses on tuntud värvides ilusalong. Mind juhatati pisikesse tuppa, kus mul kargas näkku pesemata kohvikruus (arvatavasti oli see eelmis kliendi oma). Ja siis 1h 15min ebaprofessionaalselt teenindamist. Teenindaja küüned olid nii pikad, et ma tõeliselt imestasin kuidas ta neid instrumente käes hoiab ja kui tuli õnnehetk, massaaž loomulikult, siis tundsin ta sõrmuse kivi suurust. See kriipis. Massaažist ei olenud muidagi ka juttu, tegemist oli ebamäärase silumisega. Ma olin kannatlik, hästi kannatlik. Tüdruk ise ei suhelnud, tegtses vaid tigukiirusel. Viimane isegi on vist ok, ega salongis ei kiirustatagi. Kui protseduur oli lõppenud, siis lausus "valmis". Võtsin oma jalad, mis peavad mind läbi elu kandma, letilt maha ja läksin tehtud töö eest raha välja käima. 400 krooni küsiti. Maksin ära, mõtlesin, et olengi ehk liiga kriitiline...
Läksin koju, viskasin pilgu tehtud tööle, kuidagi ei saanud rahule jääda. Ja seda veel 400 krooni eest.
Täna marssisin tööle, võtsin 15 minutit ja kribasin valmis väga sõbraliku kaebekirja ja "send".
Eiei, ma ei räuskanud ega õiendanud. Ma lihtsalt kirjeldasin rahulolematu kliendi emotsiooni sooviga sellele salongile teada anda, et võtke ometi midagi ette!
Kaubanduskeskuses on tuntud värvides ilusalong. Mind juhatati pisikesse tuppa, kus mul kargas näkku pesemata kohvikruus (arvatavasti oli see eelmis kliendi oma). Ja siis 1h 15min ebaprofessionaalselt teenindamist. Teenindaja küüned olid nii pikad, et ma tõeliselt imestasin kuidas ta neid instrumente käes hoiab ja kui tuli õnnehetk, massaaž loomulikult, siis tundsin ta sõrmuse kivi suurust. See kriipis. Massaažist ei olenud muidagi ka juttu, tegemist oli ebamäärase silumisega. Ma olin kannatlik, hästi kannatlik. Tüdruk ise ei suhelnud, tegtses vaid tigukiirusel. Viimane isegi on vist ok, ega salongis ei kiirustatagi. Kui protseduur oli lõppenud, siis lausus "valmis". Võtsin oma jalad, mis peavad mind läbi elu kandma, letilt maha ja läksin tehtud töö eest raha välja käima. 400 krooni küsiti. Maksin ära, mõtlesin, et olengi ehk liiga kriitiline...
Läksin koju, viskasin pilgu tehtud tööle, kuidagi ei saanud rahule jääda. Ja seda veel 400 krooni eest.
Täna marssisin tööle, võtsin 15 minutit ja kribasin valmis väga sõbraliku kaebekirja ja "send".
Eiei, ma ei räuskanud ega õiendanud. Ma lihtsalt kirjeldasin rahulolematu kliendi emotsiooni sooviga sellele salongile teada anda, et võtke ometi midagi ette!
neljapäev, august 16
"Опасные связи"
Mis pähe võetud, see teoks ka saab. Üdini venekeelne Vene Teatri etendus "Ohtlikud suhted" oli minu selle suve alguse kinnisidee.
Mis tunne on istuda Vene Teatri laval kui ühtäkki avanevad kardinad ja kogu teatri ilu on sinu ees?! See on lihtsalt ihukarvadpüsti tunne ja sekundiga klomp kurku. Alates esimesest minutist mõistsin, et ma ei kahetse mitte üks hetk, et olin sellise kiiksu pähe võtnud. Jah, ma saan vene keelest enam-vähem aru, aga teatritükki jälgida polnud kaugeltki kerge. Kohe võhmale võttis.
Etendus on puhas kunst igas mõttes. Ma soovitan väga-väga, kasvõi ainult sellepärast, et tunda laval hõljuvat kirge, tunnetada slaavi temperamenti, näha häid ja meile tundmatuid näitlejaid, nautida ilusaid 18. sajandi kostüüme, vaadata tantsu ja imetleda suursugust Vene Teatrit. Lavalt tundub kõik-kõik nii teistmoodi.
Uued etendused on juba septembris! Minge!
reede, august 10
Asjade ilusamaks rääkimisest
Kasvatan endas teadlikult tolerantsust. Ikka ja jälle see ebaõnnestub, kui kuulen inimesi liialdamas. Paljudele meeldib ennast ja olukordasid ilusamaks rääkida. Kui olen olukorda kogenud, võtan järgmisel korral koefitsiendi appi. Kindlasti ei ole tegemist lausvaletamisega, aga siiski. Äratuntav on võlts silmahelk, žestikuleerimine ja muie suul. Tahaks kohe vahele segada ja paluda ausat vastust küsimusele kas see oli ikka nii…
Mina püüan oma elu elada nii, et ma ei liialda, tahan olla selline nagu ma tegelikult ka olen.
Mina püüan oma elu elada nii, et ma ei liialda, tahan olla selline nagu ma tegelikult ka olen.
neljapäev, august 9
Lihtsalt päikese all
Ma käin tööl, ohtralt külas ja olesklen.
Puudub igasugune initsiatiiv kirjutada.
Viimase ajal on mind rõõmustanud päike, sõbrad ja minu uus käekell.
Kes ei tea, ma jumaldan ilusaid käekellasid!
Kui tuju paha, laon kõik olemasolevad ritta ja suunurgad kisuvad ülespoole :)
Puudub igasugune initsiatiiv kirjutada.
Viimase ajal on mind rõõmustanud päike, sõbrad ja minu uus käekell.
Kes ei tea, ma jumaldan ilusaid käekellasid!
Kui tuju paha, laon kõik olemasolevad ritta ja suunurgad kisuvad ülespoole :)
reede, august 3
Naabritel külas
Riia on ilus! Lõpuks ometi on mul võimalus siin lihtsalt olla.
Ja 21. korruse aknast on super vaade- vanalinn on peopesal.
Homme jätkan jalutuskäiku selles kaunis linnas.
Ja 21. korruse aknast on super vaade- vanalinn on peopesal.
Homme jätkan jalutuskäiku selles kaunis linnas.
kolmapäev, august 1
Taas õnnestunud Folgitamine
Folgiaeg on lahe! Muutsime Viljandi maja meeldivaks laatsaretiks, meid oli kokku kaheksa. Ühised hommikusöögid (sh vanaema õunakook ja maja spetskohupiimakook), niisama olemised, piknikud, kontsertide külastamised ja aarete otsimised olid lihtsalt ülimõnusad. Suurima elamuse sain Frigg`i kuulamisest. Mainimist väärib ka fakt, et Bangalo peol meie seltskonna naistest kedagi prouadeks ei nimetanud. Vähemalt sel aastal pääsesime šokist :) Muusika oli sarnaselt eelmisel aastale väääga hea.
Kokkuvõtvalt Kvaliteetaeg!
Järgmine aasta jälle, raudselt!
Järgmine aasta jälle, raudselt!
reede, juuli 27
Tegemisi ja mõtteid Hiiumaalt
Paopes, teeveerul on 19. sajandi alguses ehitatud talumaja, meie kõigi poolt armastatud Kulla suvekodu. Vaatamata sellele, et maja on aegade jooksul palju tuult ja vatti tunda saanud, seisab ta vapralt püsti. Maja on ajastutruu nii seest kui väljast. Selles pesitseda oli ainult suur nauding.Hiiumaa tekitas palju emotsioone ja skaala oli lai…
Kulla ja noorte emade laager
Kulla on mulle väga kallis ja eriline inimene, tema avas mulle maailma, millest polnud mul enne aimdust.
Kulla on mulle väga kallis ja eriline inimene, tema avas mulle maailma, millest polnud mul enne aimdust.
Kulla korraldab kaheksandat hooaega suvelaagrit (millest 6 on teoks saanud tema enda talus, kaks viimast Viskoosal). Läbi suve on olnud laagris väga erinevate elulugude lapsed/noored. Minu puhkuse ajal said kokku emad, kes on sünnitanud ajal, mil nad olid veel ise lapsed (ca 15 eluaastat). Olen tüdrukutega põgusalt kohtunud ka Caritase kloostris ja perekeskus toimunud üritustel. Tüdrukute elulood on õnnetult kirjud (palju kaotuskogemusi, hülgamisi jne jne jne). Veetsin kõik päevad mõned tunnid laagris. Kaasnevad emotsioonid olid seinast-seina. Olen sotsiaalselt väga tundlik…karmid lood ja kurvad elusaatused…uhh. Vahetpidamata analüüsisin ja kalkuleerisin tüdrukute edasist saatust. Paljudel neist pole kodu, elatakse varjupaigas ja-kus-juhtub. Nii elavad ka nende väikesed lapsed… Vaatamata kurvale poolele, oli laagris ka palju rõõmu. Hoolimine üksteisest, üksteise lastest oli tuntav ja silmaga näha. Nad olid avatud kõikideks ühistegevusteks. Isegi mina sain käsitöötunnis käe valgeks, õigemini mustaks.
Puhas rõõm oli tüdrukutega aega veeta, nendega koos meisterdada ja rõõmustada. Palun, et neil kõigil läheks hästi…
Paradiis, õigemini Surfiparadiis
Paradiis, õigemini Surfiparadiis
Sain taas tunda Ristna tuult ja päikest. Naudin seda Eestimaa ääremaad ja merd. Ristnas olen saanud oma elu kõige kõvema adrenaliinilaksu- väga kõva tormiga merel. Eiei, ma ei olnud jeti roolis, olin „vanajumala“ selja taga kaasreisija. Ristna lahedad mälestused viivad mind ikka ja taas sinna tagasi. Kahju, et sel korral merele ei saanud. Kui päike välja tuli, tuul vaibus, oli suur grupp kohal ja ma lihtsalt ei pääsenud löögile.
Geopeitus
Üle pika aja mängisime geopeitust. Edukalt sai üles leitud Hiiumaa neli aaret (Dagö, Militaarne Hiiumaa, Ando-Liisa, Naerusuu), ühe otsingul loobusime, sest ei viitsinud kive kaevata. Nendest neljast sai Dagöga kõige rohkem ka nalja. Nimelt olime juba alla andnud aardeotsingule. GPS juras, vihma sadas jne jne. Enne äraminekut palusin endast teha ühe foto. Võtsin siis poosi sisse ja tokisisin jalaga puujuurealust. Toksisin-toksisin ja oh näe imet, toksisin kauaotsitud aarde välja! Nii juhuslikult pole ma küll ealeski ühtegi aaret leidnud.
Militaarne Hiiumaa oli vägev nagu ikka kõik nõuka sõjaväe poolt maha jäetud katakombid. Sukeldusime maa alla, tuustisime läbi kõik toad ja leidsime aarde. Naerusuu aare asub Ristnas endise sõjaväebaasi territooriumil. Olen seda kohta paar-kolm korda öösel külastanud (Surfiparadiisi kliendiüritused) ja nüüd sain ka päeval jäänukid ära vaadatud. Kuna meil ei olnud legendi kaasas ja ma ei mäletanud kõikide parimate kohtade sissepääsuavasid, on põhjust taas tagasi minna.
Ja lisaks kõigele lihtsalt puhkus ja sisekaemuslik olemine.
24.-27. juuli 2007
24.-27. juuli 2007
esmaspäev, juuli 23
Lugemise järjekord?!
Mul on nina all laual 3 raamatut, mida tahaks kohe-kohe lugema hakata.
*) P.C. De Laclos "Ohtlikud suhted" (tahan enne vaatamist läbi lugeda)
*) A. Camus "Katk"
*) F. Dostojevski "Kuritöö ja karistus"
Korraga ei saa juu ja raske kaasa tassida kui randa minek :)
*) P.C. De Laclos "Ohtlikud suhted" (tahan enne vaatamist läbi lugeda)
*) A. Camus "Katk"
*) F. Dostojevski "Kuritöö ja karistus"
Korraga ei saa juu ja raske kaasa tassida kui randa minek :)
Üheksandad suvepäevad
Sel aastal panin end tööandja suvekatele kirja, maksin raha ja tegin märkmikusse sissekande „20.-23.07 Käsmus“. Kõik. Ma olen juba jõudnud sellisesse staadiumisse, kus ma lihtsalt ei viitsi absoluutselt süveneda. Mul ei olnud aimu kes kohale tulevad, mis on programmis, kes esinevad jne. Teadsin vaid seda, et kohal on Action Group ja nad on tasemel.
Mõned päevad enne üritust valdas mind paanika. Ma ei teadnud, kas ja kes minu lähedastest kolleegidest üritusele tulemas. Äkki olen omadest üksi?! Tekkis kohe eriti tunne, et ma kohe üldse ei vii-iitsi. Läksin paraja jorinaga. Noh, raha makstud ja selline aktivist nagu ma olen, et võiks-peaks ikka kohale minema, et mittetulijatele eeskuju näidata :-) Seda enam, et olin olnud Võsul juba paar päeva ja Käsmu on sealt kiviga visata.
Reedel läksin kohale. Aklimatiseerusin. Sain endale päris oma toa, jees. Arvatavasti oli see kunagi ammustel aegadel mõne kasvataja pesa, selline väike tuba, kus olemas eluks kõige hädavajalikum. Igatahes sisenedes meenus mulle 1987 aasta TPL ja ühiskülaskäigud kasvataja tuppa :) Õhtu möödus peaasjalikult jutustades hambaplagina saatel. Väljas oli kohutavalt külm. Öösel nuiasin töökaalase autost mõned pleedid, sest olin tõeliselt mures oma tervisliku seisundi pärast.
Laupäeva hommikul sõime-jõime ja sättisime end platsi äärde. Ootasime kannatamatult sport –ja tagaajamismänge. Kokkuvõtvalt oli päev täis jooksmist ja kargamist. Vaatamata sellele, et meie võistkond üldplaanis esikohta koju ei toonud, oli ikkagi kõige olulisem osavõtt :) Kuna olin „tantsijate tiimis, siis õhtul sunniti mind osa võtma ka „Tantsud tähtedega“ võitlusest. Mul läks hästi :-) Rebisime küll tantsulõvist kaaslasega tihedalt esikoha pärast, aga jäime ikka teiseks (vahe kolm punkti). Aga pole midagi imestada, ma tantsisin kolleegiga vist esimest korda elus ja võitjatiitli sai kaela abielupaar, kes on alati tantsupõrandal hiilanud vitaalsuse ja tantsuoskusega :) Edasi läks kõik hoogsalt ja stsenaariumikohaselt nagu eelnenud üheksal aastal.
Pühapäeval lubasin endale ja Annele, et järgmisel aastal sokutan end vabatahtlikult suvepäevade komiteesse, soovin kaasa rääkida programmi koostamisel. Tegelikult sellest on vähe, luban olla ka aktiivne kaasamõtleja :) Eiei, midagi pole pahasti vaid probleem on selles, et vanad olijad tahavad vaheldust :) Sel aastal oli juba natuke teisiti ja järgmiseks aastaks mõtleme veel midagi uuenduslikku välja!
Mõned päevad enne üritust valdas mind paanika. Ma ei teadnud, kas ja kes minu lähedastest kolleegidest üritusele tulemas. Äkki olen omadest üksi?! Tekkis kohe eriti tunne, et ma kohe üldse ei vii-iitsi. Läksin paraja jorinaga. Noh, raha makstud ja selline aktivist nagu ma olen, et võiks-peaks ikka kohale minema, et mittetulijatele eeskuju näidata :-) Seda enam, et olin olnud Võsul juba paar päeva ja Käsmu on sealt kiviga visata.
Reedel läksin kohale. Aklimatiseerusin. Sain endale päris oma toa, jees. Arvatavasti oli see kunagi ammustel aegadel mõne kasvataja pesa, selline väike tuba, kus olemas eluks kõige hädavajalikum. Igatahes sisenedes meenus mulle 1987 aasta TPL ja ühiskülaskäigud kasvataja tuppa :) Õhtu möödus peaasjalikult jutustades hambaplagina saatel. Väljas oli kohutavalt külm. Öösel nuiasin töökaalase autost mõned pleedid, sest olin tõeliselt mures oma tervisliku seisundi pärast.
Laupäeva hommikul sõime-jõime ja sättisime end platsi äärde. Ootasime kannatamatult sport –ja tagaajamismänge. Kokkuvõtvalt oli päev täis jooksmist ja kargamist. Vaatamata sellele, et meie võistkond üldplaanis esikohta koju ei toonud, oli ikkagi kõige olulisem osavõtt :) Kuna olin „tantsijate tiimis, siis õhtul sunniti mind osa võtma ka „Tantsud tähtedega“ võitlusest. Mul läks hästi :-) Rebisime küll tantsulõvist kaaslasega tihedalt esikoha pärast, aga jäime ikka teiseks (vahe kolm punkti). Aga pole midagi imestada, ma tantsisin kolleegiga vist esimest korda elus ja võitjatiitli sai kaela abielupaar, kes on alati tantsupõrandal hiilanud vitaalsuse ja tantsuoskusega :) Edasi läks kõik hoogsalt ja stsenaariumikohaselt nagu eelnenud üheksal aastal.
Pühapäeval lubasin endale ja Annele, et järgmisel aastal sokutan end vabatahtlikult suvepäevade komiteesse, soovin kaasa rääkida programmi koostamisel. Tegelikult sellest on vähe, luban olla ka aktiivne kaasamõtleja :) Eiei, midagi pole pahasti vaid probleem on selles, et vanad olijad tahavad vaheldust :) Sel aastal oli juba natuke teisiti ja järgmiseks aastaks mõtleme veel midagi uuenduslikku välja!
Musikaalne katsumus
Täna talusin lärmi ja kaotasin palju närvirakke. Mis veel kõige hullem – kohtades, kus tahaks vaikust ja oma mõtteid kuulata. Aga EI! Stroomi rannas olid kuumad 90ndad ja ühes normaalses kesklinna ilusalongis vene diskoraadio. Vaikusest sain vaid unistada, urr! Miks mulle surutakse peale muusikat, mis mulle ei meeldi?! Miks ma pean kuulama muusikat, mis meeldib Stroomi rannamaja baaris töötavale teenindajale või ilusalongi ilusale venekeelt kõnelevale barbile? Ühiskondlikes kohtades peaks olema seadusega keelatud inimeste häirimine. Muusikasõber kannab oma mp3-mängijat. Lastagu ometi inimestel rahus elada.
teisipäev, juuli 17
Rännakud ooperimaailmas
Reedel külastasime Pärnu Ooperipäevade raames etendunud „Toscat“. Enne seda vaatasime Pärnus Promfesti raames „Carmenit“. Sellest eelmisegi nähtud ooperi vahe pole väga suur. Selline tihedus pani mind mõtlema ooperile kui žanrile ja huvile, mis on ei-tea-kust-ootamatult välja tulnud.
Tundub, et kõige suurema tõuke on andnud laupäeviti Vikerraadios eetris olnud „Ooperigurmaanid“. Olen seda saadet väga palju kuulanud ja ju on tekkinud alateadlik uudishimu ja kogemissoov. Teiseks mõjutajaks on ehk Ruta, kes on ooperimaailmas väga pädev. Olen aastaid kuulnud tema kogemusi ja hinnanguid.
Olen ooperiteemadel väga võhik. Ma ei oska hinnata teemat, kes laulis mustalt või kes noodist mööda. Ma olen totaalne võhik.
Mida hindavad võhikud etenduse lõppedes? Seda: missuguseid emotsioone tekitas avamäng, kellel oli kõige vingem häälematerjal, mitu aariat pani südame põksuma, kas kostüümid olid ilusad, kas kavakujundus oli ilus, mitmel korral tuli kananahk peale ja mitmel korral läks silm märjaks jne.
Ei midagi ratsionaalset, kõik vaid emotsionaalne.
Senini on lemmik ikka Traviata (Estonia).
Tundub, et kõige suurema tõuke on andnud laupäeviti Vikerraadios eetris olnud „Ooperigurmaanid“. Olen seda saadet väga palju kuulanud ja ju on tekkinud alateadlik uudishimu ja kogemissoov. Teiseks mõjutajaks on ehk Ruta, kes on ooperimaailmas väga pädev. Olen aastaid kuulnud tema kogemusi ja hinnanguid.
Olen ooperiteemadel väga võhik. Ma ei oska hinnata teemat, kes laulis mustalt või kes noodist mööda. Ma olen totaalne võhik.
Mida hindavad võhikud etenduse lõppedes? Seda: missuguseid emotsioone tekitas avamäng, kellel oli kõige vingem häälematerjal, mitu aariat pani südame põksuma, kas kostüümid olid ilusad, kas kavakujundus oli ilus, mitmel korral tuli kananahk peale ja mitmel korral läks silm märjaks jne.
Ei midagi ratsionaalset, kõik vaid emotsionaalne.
Senini on lemmik ikka Traviata (Estonia).
esmaspäev, juuli 16
7 vähetuntud fakti minust
Lugesin Kaja ja Gerli paljastusi. Võtan kinni Kaja sõnasabast ja jätkan...
Kiikse ja fetisheid mul eriti pole va tohutult suur armastus käekellade vastu ja kartus avatud kõrguse ees (erinevad avatud vaatetornid, kuhu otsa ronimseks peab kasutama kitsaid ja tudisevaid treppe).
Niisiis:
*) Mul olemas nö teine ema- tädi Laine. Tema hoidis, õpetas, seletas, suunas, aitas ja tema õpetussõnu kannan endaga senini kaasas. Tema poeg oli mu vennaraas, olime nagu kaks tilka vett. Liikusime tihti kolmekesi koos ja olime kui pere - kõigil rosinasilmad peas :) Ilma Laineta poleks ma päris see, kes ma praegu olen…
*) Minu elus mängib suurt rolli isa vend onu Uuno. Tema on „süüdi“ selles, et ma pärast keskkooli lõppu pakkisin seitse asja ja Tallinnasse kolisin. Õnnelikel on „rikas onu“ Kanadas, aga minul oli palju lähemal – Tallinnas. Uuno aitas mind igas mõttes pealinnas jalule.
*) Pärast keskkooli lõpetamist tulin Tallinnasse teadmisega, et minust saab õmbleja. Kolm aastat (keskkoolis), igal esmaspäeval kiitis õmblusõpetaja mu annet ja pani mind uskuma, et minust saabki hea rätsep. Mu vanaema oli õmbleja ja isa osav õmblustöödes (isa tegi kõik kodused õmblustööd). Seega geenides :) Õnneks ma ei saanud kooli sisse ja mu haridustee võttis teise suuna.
*) Palju aastatid tagasi soovisin endale tõestada, et mul on iseloomu. Läksin lambakarjaga kaasa ja pidasin proteiinidieeti. Esineme ja viimane dieet minu elus! Õudne mälestus.
*) Korralikud naised panevad enne voodi pugemist riided korralikult kappi või vähemalt toolileenile. Mulle meeldib aeg-ajalt need jätta lohakalt voodi ette. Ma tean täpselt kes on selle jama taga... Peaks sellest kiiksust st lohakusest lahti saama!
*) Mul on kodus raamatud ja cd-d oma kindla süsteemi järgi reas. Olen kohe närvis, kui keegi paneb midagi valesti tagasi. Endale annan apsud andeks, vastasel korral poleks üldse põhjust riiuleid korrastada :)
*) Köögikiiksud – kapis olgu alati väga kuivad nõud (kui pesen mingil põhjusel käsitsi, siis saab käterätik valu) ja sibulat lõikan alati ühtemoodi (Laine õpetas).
Kiikse ja fetisheid mul eriti pole va tohutult suur armastus käekellade vastu ja kartus avatud kõrguse ees (erinevad avatud vaatetornid, kuhu otsa ronimseks peab kasutama kitsaid ja tudisevaid treppe).
Niisiis:
*) Mul olemas nö teine ema- tädi Laine. Tema hoidis, õpetas, seletas, suunas, aitas ja tema õpetussõnu kannan endaga senini kaasas. Tema poeg oli mu vennaraas, olime nagu kaks tilka vett. Liikusime tihti kolmekesi koos ja olime kui pere - kõigil rosinasilmad peas :) Ilma Laineta poleks ma päris see, kes ma praegu olen…
*) Minu elus mängib suurt rolli isa vend onu Uuno. Tema on „süüdi“ selles, et ma pärast keskkooli lõppu pakkisin seitse asja ja Tallinnasse kolisin. Õnnelikel on „rikas onu“ Kanadas, aga minul oli palju lähemal – Tallinnas. Uuno aitas mind igas mõttes pealinnas jalule.
*) Pärast keskkooli lõpetamist tulin Tallinnasse teadmisega, et minust saab õmbleja. Kolm aastat (keskkoolis), igal esmaspäeval kiitis õmblusõpetaja mu annet ja pani mind uskuma, et minust saabki hea rätsep. Mu vanaema oli õmbleja ja isa osav õmblustöödes (isa tegi kõik kodused õmblustööd). Seega geenides :) Õnneks ma ei saanud kooli sisse ja mu haridustee võttis teise suuna.
*) Palju aastatid tagasi soovisin endale tõestada, et mul on iseloomu. Läksin lambakarjaga kaasa ja pidasin proteiinidieeti. Esineme ja viimane dieet minu elus! Õudne mälestus.
*) Korralikud naised panevad enne voodi pugemist riided korralikult kappi või vähemalt toolileenile. Mulle meeldib aeg-ajalt need jätta lohakalt voodi ette. Ma tean täpselt kes on selle jama taga... Peaks sellest kiiksust st lohakusest lahti saama!
*) Mul on kodus raamatud ja cd-d oma kindla süsteemi järgi reas. Olen kohe närvis, kui keegi paneb midagi valesti tagasi. Endale annan apsud andeks, vastasel korral poleks üldse põhjust riiuleid korrastada :)
*) Köögikiiksud – kapis olgu alati väga kuivad nõud (kui pesen mingil põhjusel käsitsi, siis saab käterätik valu) ja sibulat lõikan alati ühtemoodi (Laine õpetas).
Relax, käes on puhkus!
Esimene puhkuse päev on õhtus.
Tavaliselt on mul puhkus viimase vindini planeeritud, aga sel aastal on teisiti. Kõik-kõik on teisiti. Spontaansus on mu liignimi.
Tavaliselt on mul puhkus viimase vindini planeeritud, aga sel aastal on teisiti. Kõik-kõik on teisiti. Spontaansus on mu liignimi.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)