Natuke veel...

Puhkus on läbi saamas. Mul on selle üle vist hea meel, olen puhkamisest natuke väsinud. Kolme nädala sisse mahtus Viljandi, Virumaa, Pärnu, Leedu, Lõuna-Eesti, Venemaa.

2.5 päeva ja olen jälle platsis Valge majas tuba 237.

Aklimatiseerumiseks sobivad heasti firma suvepäevad, kuhu kohe-kohe sõitma hakkan. Marju Länik, videodisko ja 1980 a olümpiamängud Moskvas, tõotavad tulla naljakad ja lõbusad.

Leigo talu, koht kuhu põgeneda

Käisime Urmase ja sõpradega läinud laupäeval Leigo Järvemuusikal ja mõnulesime sealses talus. Kontsert, Leigo talu inimesed, teised sõbrad-tuttavad, tulemäng, öine veinitamine Leigo järve kaldal tulede saatel, hommisöök päikse käes...ega rohkem ei osanudki hing ihata. Leigo on puhas ilu. Tahaks tagasi, iga kell.

Mõned pildid Leigost ja Taevaskojast on siin.

Tallinn-Nida-Tallinn

30.juulil istusime neljakesi autosse ja keerasime nina Leedu poole. Reis oli täielikult planeerimata, meie moodi. Teadsime, et tahame välja jõuda Kura poolsaarele (leedukad nimetavad Neringa).

Läti ja Leedu on läbisõiduks äärmiselt igavad maad. Leedu on vaid üks suur põld. Seega on mõistlik kohe välja põrutada ranniku äärde, soovitatavalt Läti-Leedu piiri äärde. Kilomeetreid on palju, ca 650. Minnes jäime ööbima Leedu sisemaale Šiauliai kanti. Võimatu, kämpingu viitasid üldse ei trehvanud. Seega ei jäänud mul muud üle kui marssisin ühte teeäärse maja hoovi ja palusin varjupaika. Tegin tädi 20 raha võrra rikkamaks. Perenaisega diil tehtud, panime telgi püsti ja jäime magama uue päeva ootuses. Tutika telgi ülespanekuga sai elu nalja. Telgi monteerimisega võiks näiteks testida kui terve on peresuhe (sarnaneb kanuumatkaga). Oi me mässasime, aga üles saime. Korra mõtlesin, et oleks pidanud Hinnapommist 500 kroonise peavarju ostma :-)

Leedu on „äge“ maa. Linnades on viidamajandus ülemõistuse nigel. Ise vaata kuidas hakkama saad. Õnneks leidsime Klaipeda uue sadama, praam võttis meid peale ja 15 min pärast olimegi Kura pls-l. Jalakäijad pääsevad saarele vana sadama kaudu.

Poolsaar on väga ilus. Tõeline kuurort, kus saab end eurooplasena tunda. Mererand laiub lõpmata kaugele ja nüüd ma tean, mida tähendab laulev liiv. Jalutasime, peesitasime, sõime jäätist, ühesõnaga mõnulesime. Ööseks kolisime Nida kämpingusse, kus me oma maja jälle püsti panime, teinekord oli kõik palju lihtsam. Saarel on teenused kallimad kui maal, aga see-eest on ka Tingimused. Hilisõhtuni mängisime lauamänge ja tundime end suurepäraselt. Järgmine päev luusisime meremuuseumis ja vaatasime toredat delfiinishowd. Meremuuseum pakkus vist suurimat naudingut meie meestele Urmasele ja viieaastasele Karlile.

Õhtuks läksime taas maale ja sõitsime Palanga külje alla ööbima. Kämping oli selline imelik, aga ajas asja ära. Vähemalt nii lähedal merele, et merekohin kostus telki. Öösel luusisime mereääres, sünge värk. Päeval peesitasime ülerahvastatud Palanga rannas ja vaatasime muuseumis sitikatest tulvil merevaigutükikesi. Pärast kolmandat tuba hakkas mul juba kole igav. Muuseum asub suures pargis, mis on väga vägev koos oma ilusa roosiaiaga. Tasub jalutada. Õhtul keerasime auto nina Eesti poole, lootuses leida Jurmalas kämpingut. Plaanid läksid lörri, sest vihma kallas nagu oavarrest. Kella 23 paiku olime Riias ja otsustasime ühe jutiga Tallinnasse sõita. Urmas on hull mees, ma ei saa aru, kuidas ta jaksab ca 650 km korraga ära uhada.

Reis läks korda ja usun, et lähme leedukate kuurort-poolsaarele veel tagasi.

Üks imelik soov

Kodus on ülihea olla.

Olen elus, terve ja tagasi Leedu reisilt. Eile öösel kell 3 jõudsime. Täna käisin Pärnus jahiga kruiisimas. Mõni aeg tagasi jõudsin koju.

Homme on puhkuse vaba päev, arvult teine. Tegelikult on see kõik kokku päris greizi.
Salamisi igatsen taga oma armsaks saanud rutiini... Ei tea kas ma olen ikka normaalne.

A.L.Webberi Gala

A.L.Webberi Galale läksin ilma igasuguste suurte ootuste ja lootustega. Mul on hea meel, et läksin. Kontsert oli väga hea, lauljad hullult seffid. Ja veel. Paavo Nõgene on Liivimaa parim produtsent. Kuidas ta seda kõike suudab?! Müts maha, igatahes.

Kirjutaks galast pikemalt, aga uni on.
Lähen magama suurima rahuloluga, sest selle suve suurprojekt on lukus. Edukalt. Palju õnne meile.

Vahepeatus Pärnus

Eile maandusime Pärnus.

Miinused:

• sombune, hall ja külmavõitu ilm;
• Itaalia restorani hinna ja toidu kvaliteedi suhe ei olnud paigas. Tallinnas Peterburi teel asuv Attimo paneb Pärnu söögikohale pika puuga;
• polnud ühtegi head kontserdit ega teatrietendust, mida oleks võinud õhtul kuulata-vaadata;
• kuidagi kurb olemine.

Plussid:

• rannapromenaad on kenake;
• veetsin aega koos emaga, kes oli Tartust Pärnusse sõitnud;
• laupäeval pistis päike nina pilve tagant välja;
• laupäeval toimus rannas Nokia Diilervolle, kuhu olid kokku sõitnud head sõbrad EMTst ja muidu armsad sõbrad.

Kuidas elad Virumaa?

Minu tore puhkus viis mind paariks päevaks Virumaale.
Sonda ja Kiviõliga meenuvad mulle miljon asja. Väga erksad mälestused, minu lapsepõlve parimad suved olid Sondas. Eriline koht. Kui vaheaeg algas istusin bussi, sõitsin vanaema juurde ja Tartusse tagasi läksin augustikuu viimasel nädalal.

Esimene päev peatusime Sondas, maadlesime Uljaste järve ääres parmudega. Siin on näha Uljastel pesitsevaid sipelgaid. Kui ma titt olin, palusin alati tädil end üle sipelga radade vedida, sest elukad tundusid nii suured. Siit saab näha Sonda rohutirtse.

Kiviõli toidupoed on omaette vaatamisväärsus. Huvitav, kuidas kohalikud nii väikse toiduvalikuga lepivad? Ju ma linnavurle, häbi mul olgu.

Teisipäeval liitus meiega Gerli, kellega vurasime Virumaal ringi. Minu ja Gerli süda jäi Kalvi mõisa. Urmase oma vist mitte :-) Appike, kui ilus mõis ja mõisapark. Mul ei ole lihtsalt sõnu. Käisime veel siin ja seal ja pimedas maandusime Gerli suvilas Võsul. Järgmine päev kõht püsti Võsu rannas ja õhtul Palmses teatrietendust „Täiskuu“ vaatamas. Teatritükk küll naerutas, aga see oli ka kõik. „Taarka“ pani lati kõrgele, eks teistel annab järgi punnida.

Kokkuvõtlikult- Virumaa elas ilusasti :-)
Ööpimeduses jõudsime Tallinnasse.

Täna, neljapäev on olnud puhkepäev. Homme aovalges algab sõit Pärnusse ja laupäeval peame Tallinnasse tagasi jõudma. Kell 19 algab Webberi Gala Laulukal.

Viljandi Folk ja sõbrad

Puhkuse esimesel laupäeval sõin oma sõnu ja otsustasin sõita kaheks päevaks Viljandi Folgile kuulama-kaema pakutavat meelelahutust. Ma olen palju aastaid vandunud, et mina sinna rahvarohkesse kohta jalga ei tõsta. Aga ära iial ütle iial.

Minuga liitusid Gerli ja Kristel ja meie kohtumispaik oli Baltijaam. Reis algas põnevalt, olime kolmekesi rongisõidust juba ette vaimustunud. Tallinn-Väike peatuses astus rongi mu Austria reisikaaslane Martin, keda oli vägagi rõõm kohata. Niisiis 2.5h Tallinn-Viljandi rongisõitu läks kiiresti, sest koos olid kolm jutukat tütarlast ja Martin, keda polnud ammu näinud.

Olen Viljandis käinud 10 aastat ja ma polnud kuni laupäevani kunagi näinud oma silmaga Viljandi raudteejaama. Nüüd on siis see koht ka ära nähtud. Juhtus nii, et meile kolmele tüdrukule tuli vastu kolm autot, vot nii hea organiseerija ma olengi :-) No juhtus nii...kaks emtikast head sõpra ja Urmase vend. Lisaks kõigele sain kokku kolme viimase lumelauareisi kaaslasega, kes omakorda olid Martinile vastu tulnud. Igatahes elevust ja rõõmu oli kuhjaga.

Suundusime kõik-see-mees Urmase vanematekoju Paalalinna ja vallutasime maja. Moosisaiad söödud, läksime Viljandi Folgile. Ma olin alguses ikka ettevaatlik, eks olin väikese eelarvamusega. Nii palju inimesi... Asi polnud üldse hull, ainult korra tuli ärajooksmise isu. Oeh, kuidas mulle ei meeldi rahvamassid. Aga meie Tallinna inimeste kamp oli väga hea ja oli täiega lõbus. Programmist pigem nautisin ürgeestlaslikke ülesasteid. Untsakad jms kraam mulle ei istu. Öösel läksime Bangalosse, kus oli öödisko (keskmine vanus oli 17). Olime raudselt oma kambaga kõige vanemad ööklubi külalised. Sellest oli absoluutselt kamakaks, sest muusika ruulis täiega, oli puhas hausipidu.

Teine päev oli eluchill – kolmetunnine hommikusöök koduaias suure seltskonnaga, Folgil eksootiliste esinejate nautimine, peesitamine, olesklemine, kolmetunniline õhtusöök taas koduaias. Kõik oli lihtsalt megamõnus. Kõik jäid täiega rahule ja keegi ei raatsinud Viljandist koju sõita. Ikkagi sõitsime. Öösel põrutasime Urmasega Ida-Virumaale Sondasse, kus ma veetsin enamus oma lapsepõlve suved. Hirmus kahju, et vanaema pole minu kõrval juba 10 aastat. Praegu elavad Sondas mulle väga kallid onu Kalev ja tädi Silja ja nende pered.

Nii suurepärased olidki puhkuse 1. ja 2. päev.

Uskumatu, aga tõsi- suvepuhkus!

Mul hakkas puhkus. Issver, ma ei oskagi kohe mida teha ega kuhu joosta...

Täna printisin välja Outlooki kalendri, kus juba planeeritu kirjas. Kolleeg itsitas mu üle ja kutsus mõistusele, jätku ma vähemasti puhkuse ajaks Outlook rahule. Aga ma ei saa ju, olen kanapea ja kõik peab kirjas olema - Venemaa trip, Läti trip, Webber, Leigo, purjetamine, autoparandus, kosmeetik jne jne.

Ma tunnen end kui peata kana- mis mõttes, kolm nädalat vabadust?!

Pambu

Ma olen maailma suur taksifänn. Eile käis meil külas Pambu.
Kui ma kunagi rahunen ja kodusemaks hakkan, saab minust koeraomanik.

Taksi nimi saab olema Kraabu :-)

Piraatidest

Head lapsed, need kasvavad muinasjutuga… Nõnda umisesin endamisi eile õhtul pärast äsjanähtud filmi „Kariibi mere piraadid: Surnud mehe aardekirst“.

Kinno läksin õnneks ootusteta ja mõttega ära näha, kas haibitud film on siis tõesti nii hea. Ütleme nii, et päris rahast kahju polnud, aga film minus mingit emotsiooni ei tekitanud. Olen ära näinud kõik härripotterid, sõrmisteisandad ja need olid kuidagi kihvtimad. Ok, piraadifilmi eriefektid olid vinged ja kollid jõledamad kui filmis „Sõrmuste isand“, ju tuuakse mõni Oskargi koju. Aga ikka ei meeldinud.

Ei saa mainimata jätta, et minu arvates on Orlando Bloom on sada korda nunnum kui Johnny Depp. Mulle pole kunagi Depp istunud ja see mittemeeldivus süvenes selle filmiga veelgi. Eh, las see Depp olla rahus, mis ma teda ikka torgin:-)

Ahjaa, ma sain pühapäeval CC Plaza ees autos tuttavat oodates motorfoobia (hirm autode ees). See on megajube, mis seal õhtutundidel toimub?! Kohutav hunnik autosid, jääb tunne, et terve kino on rahvast täis ja igaüks on tulnud oma autoga. Seega oli hea põhjus teha üks bussisõit kesklinna. Täiesti talutav - rahvast oli bussis vähe ja üliõpilase bussipilet maksab 5 krooni. Ainus must plekk oli see, et bussisõiduga sain tunda, mida tähendab ajakirjanduses kirutud konditsioneeride puudumine ja õhupuudus.

Imeliselt värske igal hetkel

Täna seisin nõutult Kristiine Keskuses Eviani promotüdrukute ees ja vahtisin nende käes olevat Eviani spreid. Pudel oli pilkupüüdev – valge, õrn ja elegantne. Silmanurgast hiilisin asja hinda, 400 ml-ne maksis 105 krooni. Mul vajus suu lahti. Kahju, et ma seda lolli nägu siis keskkonnas näidata ei saa.

Vaatamata sellele, et olin kuulnud mingist Eviani spreist, ei saanud ma sõbralikult küsimata jätta „ Mis Asi See On?“ Vastus: „Vesi“. Ma küsisin: „Kas päris Eviani vesi?“ Vastus: „Jah“. Hetk vaikust ja järgnes minu usutlus „Kas Eviani vesi on lõhnastatud“ . Noor kena inimene vastas: „Ei“.

Palusin loomkatset. Tüdrukud ei koonerdanud, spreitasid ikka õlast kuni randmeni. Nad tegid seda graatsiaga ja pudel oli endiselt ilus. Tänasin tüdrukuid, haarasin reklaamtrükise ja kõndisin otsejoones kassasse. Ilma spreita, loomulikult!!!

Esimene emotsioon: mul hakkas natuke piinlik, et isegi turundusvallas tegev.

Teine emotsioon: mõtlesin käe peale, kuhu seda spreid lasti. Ma olen tihe kätepeseja ja alati pärast kraaniveega pesemist on millegipärast just täpselt sama jahutav tunne. Huvitav kokkusattumus, kas pole.

Kolmas emotsioon: lugesin hoolikalt läbi Evian Brumisateur sprei reklaamtrükise. Hea tujutõstja, muuseas. Mu taanduv angiin isegi kahvatus selle kõrval. Huvitav, kas selle veega saab ka mandleid ära opereerida? :-)

Trükises on välja toodud kuus roosat mulli, kus kasutamisnõuanded kirjas. Mulle tekkis oma lemmik:

Nii vajalik peegli ees
Pihusta näole esimese asjana hommikul, niisutamaks ja äratamaks nahka ning parandamaks meikimistulemusi. Õhtul kasuta puhastuspiima või seebijääkide eemaldamiseks. Sinu nahk on täiuslik koidust ehani.


Vot nii, inimesed!

Haige nõuanded

Kroonilise angiinihaige mõned nõuanded:

• Haiguse esimesel päeval hakka harjutama end taas mõttega, et mandlite op ehk ei olegi nii jube. Lase sõbral helistada ja panna kurguarstile aeg. Järjekorrad on väga pikad. Perearst ei otsusta sinu saatuse üle.

• Suhtle sõprade ja kolleegidega nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui jaksad. See on märk sellest, et sa veel elad. Ära unusta oma huumorimeelt. Kui tahad kurta, siis kurda – hakkab kergem. Usu mind, nad kannatavad ära, sest nad on su sõbrad.

• Kui oled sarnane kommuikatsioonihull nagu mina, siis suuna kõik mailid telefonile. Piilud siis kui jaksad. Kui jaksad piiluda, siis on see juba teie elumärk. Oled natukenegi ümbritsevaga kursis.

• Kui kasutad maarohtusid, siis hoia need ebatavalises kohas (nt vannitoas peeglilaual). Vastasel juhul võib juhtuda, et su elukaaslane kugistab need kogemata kurgust alla. Maarohtude all pean siis silmas, veega lahjendatud viina - või soolalahust, millega kurku kuristada. Sidruni-mee-küüslaugu möks tee valmis ja aseta suletud purki. See hullus haiseb jubedalt, tungib läbi toidukile ja võib rikkuda teised toiduained sinu külmikus.

• Sea endale sisse päeva – ja öövoodi. Vastasel juhul lähed hulluks kui üks tapeedimuster kogu aeg vastu vahib. Ja voodi, linad, tekk, padjad saavad sinust puhata ja hingata.

• Antibiootikumid, palavikualandajad, valuvaigistid, kraadiklaas koonda kõik ühte korvi. Korv rändab koos sinuga ühest voodist teise. Vaigistajaid ja alandajaid võiks olla erineva kangusega, mõtlen neid milligramme.

• Kui vähegi jaksu, otsi kapist välja kõik maikalaadsed särgid. Palavatel ilmadel on t-särgid natuke liiast. Maika on oluline element vee kinnipüüdmiseks, mis eraldub kehast kui palavik alaneb 38.5 –lt 37.5-le. Vastasel juhul maanduvad veenired tekki ja madratsisse. Maikad peavad olema öövoodist käeulatuses. Sa ei jaksa öösel peavalus ja segasena maikasid otsida.

• Kõik armsad ja head elukaaslased teevad sinu jaoks kõik, et sa end hästi tunneksid. Kui vähegi peaks paastu (=söögiisu null) ajal isusid tulema, siis ära karda paluda. Saad kõike mida hing ihkab. Kui põlved ei kannata kõndimist, siis aitab sind talitada. Ma ei usu, et kellelgi lubatakse kolksuga põrandale kukkuda.

• MNSi külasta nii harva kui võimalik. Sinu armsad sõbrad kirjutavad sulle 100 erineval põhjusel, aga sa oled nii nõrk ja sa ei suuda nendega suhelda isegi suurima tahtmise korral.

• Ajalehte lugedes ära satu masendusse, kui ei suuda lugeda üle veerandi artikli korraga. No lihtsalt ei jõua, sest jõuvarud on olematud. Haiguse ajal sa ei söö midagi, organism on kurnatud.

• Kui suutmatusest end liigutada tuleb surmahirm peale, siis lohuta, et on palju hullemateski haigustest välja tuldud. Ja siis mõtle, et tööl jäi mitu asja ripakile, on puhkuste aeg. Tööandja vajab sind.

• Juhul, kui sul on sõbrad-kolleegid haigeid, püüdke saata omavahel sms-e. Lohutage teineteist ja vahetage ravinippe. Sa ei ole üksi! Mul on praegu neli lähedast kolleegi haiged, näiteks. Ülejäänud on lihtsalt puhkusel. Mõned üksikud rabavad end kontoris hulluks.

Täiendus:

• Kui kodus on pealtlaetav pesumasin, olgu see kogu aeg lahti. Angiinihaigena vahetad särke, linu jms väga tihti, seega saab masin peagi tööd. Mis sellest luugist ikka kulutada.
  
  Praeguseks vist kõik.
  Teine päev ilma palavikuta, juhhuu!

Angiin

Vihkan kogu südamet haigust nimega angiin, millega kaasneb suutmatus neelatada, kõrge palavik, liikumispuue ja mõtlemisvõime kadumine.

Ja nii juba kolmandat päeva ja järgi ei anna.
Väga masendav.

Inimesed, hoidke ennast!

Rahvaüritusest

Täna kell 3 vaatasin närviliselt kella ja ootasin tööpäeva lõppu. Rahvas oli laiali vajumas, kes kuhu. Üldse ei jaksanud „paberitööd” teha. Otsustasin Summerilt läbi astuda. Lohutasin end, et ma ei viili ja lähen vaatan kuidas emtikatel läheb. Eks nagunii pärast tuleb arvamust avaldada jne. NB: Ma taaskord ei saa ma mainimata jätta, et ma ei pea sel aastal Õllekal ametlikult kohal olema.. Sellest aastast on selleks teised inimesed.

Mida arvata Õllesummerist? Ma ei arva suurt midagi. Võrreldes eelmise aastaga oli kõik kuidagi helgem – istusin erinevate tuttavatega headel aladel (jazz ja lounge) ja sai aastajagu juttu ette räägitud. Liikusin ringi nii vähe kui võimalik ja haihtusin platsilt ajal, mil rahvas hakkas kogunema. Positiivne tähelepanek on seegi, et väiksed putkamajandused on kadumas. Alad on suured ja soliidsed, coca-cola punaseid tööle ja laudu enam naljalt platsil ei kohta. Ala väljanägemine on viisakamaks muutunud ja toidupakkujate arv vähemalt näiliselt vähenenud. Kui oli näha hordide ohumärke, jalutasin Oru väravast välja. Pean tunnistama, et nii pikkasid järjekordasid pole ma tükil ajal kohanud – meeletu mass inimesi püüdles teisele poole aeda. Mu imestus oli kohe väga suur.

Seepeale istusin autosse ja sõitsin kiiresti minema. Kõik.

Hea ja halb kolmapäev

Hea: nägin-kuulsin oma silma ja kõrvaga bändi 5Nizza. Lõpuks ometi, ma juba tundsin end imelikult. Sõbrad räägivad maagilisest bändist, ma ei tea ööd ega mütsi.
Poisid on tõesti head. Hääled sellised, et naised võiksid vabalt minestada :-)

Halb: värdjad vargad käisid Urmase bussi laastamas. Viisid kaasa paremad palad. Tohutu viha-raev- kurbus... Mis nad tulevad meie asju näppima...

Juulikuu teine nädal

Täna on 4. juuli , kell on 23:18. Ma lihtsalt ei usu tõsiasja, et ma ei pea sel aastal Õllesummerile tööle minema. Tavaliselt on ikka olnud 6-päevased setid, lõunast - hilisõhtuni.

Ainus asi, mida tõeliselt näha tahaks on No Big Silence kontsert laupäeva õhtul. Hm, eks näis.
Laupäeval peaks ka Prives hea asi olema. Üleminek ühelt asjalt teisele oleks vist päris karm, näis :-)

Tihe-tihe liiklus

Olen rulluisutamise sõltlane, eriti kui on imeilusad suveilmad. Täna pärast trenni kiirustasin Kakumäele, et teha kiire ring Kakumäe rand-Vabaõhumuuseum-Kakumäe rand. Kell 22 algas ju jalka poolfinaal. Oh sa jeerum, jube palju rahvast oli liikvel – rullijad, ratturid, jooksjad, jalutajad. Oli suur häda, et ise mitte jalgu jääda ja ise kellelegi mitte otsa sõita. Rullima tasub minna ikka kella 22 paiku, siis rahu majas. Järgmise korrani siis.

Anne ja Risto

Käisime 1. juulil Anne ja Risto pulmas. Kõik – kõik oli armas ja siiras, alates Vainupea kabelist (1893) , kus toimus ilmalik paaripanek ja lõpetades pühapäeval ühise hommikusöögiga. Vahva pulmapidu toimus Vihula mõisas ja rahva lõbusal olemisel ei olnud otsa ega äärt.

Anne ja Risto on lihtsalt elu armsad inimesed. Südamlikud õnnesoovid neile kogu eluks!

Pelgulinna oma Scully

Mul on neljapäeviti kodukontor, ametlikult, lepinguga kinnitatud. Mulle meeldib see päev kohe väga, saan tegeleda kõikide nende tööasjadega, mis vajavad suuremat keskendumist ja kirjatööd. Mitte keegi ei hiili selja taha ja ei palu nuuksuvalt "tegelikult oli seda eilseks vaja". Muidugi saab, saab ka eilseks. Käkitegu :-) Lisaks kõigele sisendavad koduseinad äärmiselt suurt koheusetunnet.

Päev algas hea rütmis ja südapäevast läksid tuurid kõrgeks. Avastasin ühtäkki, et mul on lahti 14 Outlooki kirja sh mõttetuid, lisaks mitu muud dokumenti. Palju neist kohtustasid jälgi ajama, sest on ju suveaeg! Inimesed puhkavad ja probleemide korral tuleb hakata juuretasandil asju lahendama. Mulle meeldib jamadega võidelda, aga täna tekkis lootusetu tunne - no ei saa aru, kuhu või kellele pean e-mailima, helistama. Ma ei olnud omas konditsioonis, hakkasin närviliseks muutuma. Mulle meenus Salatoimikud ja Scully. Olin täna Scully - ajasin jälgi ja otsisin lahendusi. Lõpuks mõned ka leidsin.

Õhtul on asja peale naljakas mõelda.