esmaspäev, november 13

Õudus, mille eest ei ole kaitstud mitte keegi...

Viimase kuu jooksul olen näinud kahel korral pealt, kuidas inimene on väga napilt pääsenud liiklusavariist. Mängus on olnud sentimeetrid. Põhjuseks jalakäija nähtamatus ja asfaldiga ühte sulandumine. Helkuristes ei ole muidugi juttugi olnud :-( Oleks tahtnud auto kinni pidada ja oma helkuri ära kinkida. Ma kooserdan vähe, aga vaatamata sellele, on jopede ja mantlite taskus helkurid…

Täna jalutasin Pelgulinna Selverisse. Jalutasin kohe mõnuga, sest olin teadlikult auto ära parkinud ja esikus tossud jalga lükanud. Jalutasin aeglaselt, kirgas õhtu, vaikus, seltsiks ainult oma mõtted. Banaanid- kiivid ostetud sammusin Selverist välja. Nägin koheselt, et midagi on juhtunud – inimesed olid nagu soolasambad ja autod olid tee äärde pargitud. Kuna see aktsioon oli täpselt minu koduteel, sammusin soolasammastele lähemale. Kõik peas keerlevad mõtted olid seotud mitmel aastal esmaabikursustel saadud infoga. Pea töötas nagu koorelahutaja – pidasin enesega dialoogi. Paugust tekkis missioonitunne. Äkki ma saan vähemalt inimest rahustada, kui ta on šokis. Esmaabi andmine ei oleks olnud tõenäoliselt mõttekas, sest Pelgulinna haiglani oli kaks peatusevahet. Jõudsin kannatajani, vaatepilt oli tohutult õõvastav. Kuulsin lähenevaid kiirabi sireene ja lahkusin.

Homme saadan onu Raivole (töökeskonnaspetsialist) meili ja pärin, kuna mul on järgmised kohustuslikud esmaabi kordusõppused. Tahaksin kõike täpselt meenutada ja korrata.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

mis juhtunud oli?

Anneli ütles ...

Sõiduauto alla jäi meesterahvas, kes tahtis Sõle tänavat ületada suvalisest kohast. Auto oli talle liiga teinud. Siinkohal ei laskuks detailidesse.