Being Boring

I came across a cache of old photos
and invitations to teenage parties
'Dress in white' one said with quotations
from someone's wife, a famous writer
in the nineteen-twenties
When you're young you find inspirationin
anyone who's ever goneand opened up a closing door
She said we were never feeling bored

'cause we were never being boring
We had too much time to find for ourselvesand
we were never being boring
We dressed up and fought then thought make amends
And we were never holding back or worried that
time would come to an end

When I went I left from the station
with a haversack and some trepidation
Someone said if you're not careful
you'll have nothing left and nothing to care for
in the nineteen-seventies
But I sat back and looking forward
my shoes were high and I had scored
I'd bolted through a closing door
and I would never find myself feeling bored

'cause we were never being boring
We had too much time to find for ourselves
and we were never being boring
We dressed up and fought then thought make amends
And we were never holding back or worried that
time would come to an end
We were always hoping that, looking back
you could always rely on a friend

Now I sit with different facesin rented rooms and foreign places
All the people I was kissing
some are here and some are missing
in the nineteen-nineties
I never dreamt that I would get to be
the creature that I always meant to be
but I thought in spite of dreams
you'd be sitting somewhere here with me

'cause we were never being boring
We had too much time to find for ourselves
and we were never being boring
We dressed up and fought then thought make amends
And we were never holding back or worried that
time would come to an end
We were always hoping that, looking back
you could always rely on friend

And we were never being boring
We were never being bored
'cause we were never being boring
We were never being bored

Pet Shop Boys
Behaviour
1990

Lumelaud, minu arm

Läinud reedel sõitsime poole tööpäeva pealt Otepääle. EMT talvepäevad ja Marguse Puhkekeskus ootas meid. Olin juba ette veendunud, et päevad tulevad sportlikud. Kõik läks plaanitult.

Reedel sõitsin murdmaad,  sel aastal teist korda. Käärikul on mõnusad laskumised- pikad ja mitte väga järsud. Enne eelmist pühapäeva olin suuskadel vist kaheksa aastat tagasi ja ütleme nii, et olen suhteliselt koba. Lisaks sellele, et olen paras venivillem, oli ka libisemine kehv. Ma ei kaotanud oma rõõmsat meelt, tundsin rõõmu laskumistest ja tõusudel nautisin loodust :-)

Laupäeval olin väga pika päeva Kuutsemäel. Ma olin nii suures lumelauasõidu lummuses, et unustasin söömise. Nautisin täiel rinnal sõitmist ja tõdemust, et mul tuleb juba päris hästi välja. Tõeline kaif! Vabandused mõne inimese ees, keda ma aeg-ajalt tüütasin monoloogiga teemal kui väga mulle meeldib mäest alla liuelda ja kui väga ma seda kõike naudin, jepikajee :-)

Pühapäeval kordus sama asi. Tegin hommikul riietumisrekordi, sest teadsin, et buss väljub mäele 30 minutit hiljem. Liigutasin ahvikiirusel ja jõudsin bussile. Kuutsekal oleks nagu katastroof juhtunud, rahvast oli meeletult vähe. Mõnus! Sain esimest korda tunda puuderlund, mis oli puutumata ja Eesti mõistes oli seda päris palju. Kantisin täiega, et mitte lumme kinni jääda. Lumi tuhises, kiirus oli minu jaoks suurem kui kunagi varem. Võtsin viimast, täiega.

Hmm, peaks saabuval nädalavahetustel uuesti laua alla panema. Mind ei heiduta karvavõrdki haiged sääremarjad.

Lumelaud ruulib!

Töönarkomaania

Mõned nädalad tagasi vaatasin peeglisse ja laususin "tunnistan, et olen töönarkomaan". Kui suur, seda veel ei tea.  Küllapvist päris suur. See nähtus ei ole normaalne. Tegelen selle küsimusega. Urmase lugu, mida ikka ja jälle loen.      

Meeldiv padjaklubi

Üle pika aja otsustasime tüdrukute seltskonnaga õhtustama minna. Tore traditsioon, mis vajus mingi hetk soiku. Nüüd on traditsioon taaselustatud. Otsustasime Kompressori kasuks, pannkoogid tundusid ahvatlevad. Gerli sai suhteliselt ülbe käitumise osaliseks kui proovis lauda bronnida. Söögikoht lauda kinni ei pane. Mis siis ikka. Tammusime läbi lõikava tuule ja külmakraadide kohale. Loomulikult me 7-le inimesele lauda ei leidnud- masendav. Seadsime sammud NoKusse. Laud nagu naksti olemas, lisaks veel palju toredaid inimesi ümberringi. Õhtu kujunes lõbusaks nagu alati. Naistel on alati rääkida, teemadest puudust ei tule. Viimased suusareisid, tööjutud, kino, teater jne jne. Elagu padjaklubi ja meie lahedad söömaõhtud :-)          

Viimane kliendiüritus

Eile hommikul ajasin end üles ja peas vasardas mõte – ja nüüd on see käes, minu viimane kliendiüritus. Suur ja vastutusrikas, mida olen koos tiimikaaslastega ette valmistanud alates oktoobrikuust. Lugematul hulgal e-maile, koosolekuid, telefonikõnesid, rõõme ja muresid. Mitte ükski detail ei jää juhuse hooleks, kõigele peab mõtlema.

Kella 8-19 vahele jäi palju tunde ja aega, et end üles kruvida mõttega, kas kõik sujub. Kas ise, tellija (loe: tööandja) ja kliendid jäävad rahule?!? Ma olen suur pabistaja, pole kahtlust. Astusin kella kolme paiku No99-sse ja mind valdas paanikahoog. Viie aasta jooksul olen õppinud, et asjad saavad valmis viimasel tunnil, aga ikka muretsesin. Kohe valus oli mõelda, kui millegagi libastume… Suured libastumised ei ole meile omased…

Natuke pärast kuute tõdesin, et võin rahuneda. Kõik sujus. Külalised hakkasid voorima ja otsima kohta majas. Mingi hetk peatus õhk, sest ventilatsioonita maja, palju inimesi, palju prožektoreid ja paar suletud ruumi tegid oma töö. Ootasin kannatamatult hetke, mil võime avada paar saali külaliste tarvis. See hetk tuli pärast tervituskõnesid. Pidu läks käima. Kell 1 öösel koju jõudes olin surmväsinud ja õnnelik. Iga rakk oli salvestanud emotsiooni, mille sain Birdi & Primitive Music Society`t kuulates. Villu Veski on minu silmis geenius ja tema väärib eraldi lugu.

Lõpp hea, kõik hea.

Minu sõprus lumelauaga

Paar aastat tagasi avastasin enda jaoks lumelaua. Esimene kord ukerdasin Otepääl, ilma, et keegi oleks juhendanud. Vaatamata paljudele kukkumisetele, ei kavatsenudki alla anda. Pärast esimest katset läksin TTÜ rekreatsiooni tudengitega Soome Iso-Syötele õppereisile. Tulevased aktiivse puhkuse organiseerijad läksid põhja lumelauda ja mäesuuska õppima. No minu jaoks paras koht ja Reeda Tuula oli superõpetaja. Tänaseks olen käinud paaril reisil. Ilgelt kaif on! Samas tunnistan endale, et olen jube arg… Ei olegi aru saanud, kas see tuleb kukkumistest või vanusest.

Vahet pole, vaatamata oma kobadusele on lumelauaga ukerdamine nauditav :-)

Hea link algajatele.

Aasta vahetumine

Detsembrikuu alguses hakkasin hauduma plaani teha sel aastavahetusel midagi enneolematut, näiteks minna Vanemuise teatrisse ballile. Seedisin mõned päevad ja kui olin enda plaanis kindel, otsustasin Urmasele vaikselt teemaga läheneda. Urmas on kõike muud kui balliinimene, ta ei armasta inimeste kogunemisi. Aga oh näe imet, pärast minu esimest kõnetamist võttis vedu. Liiatigi, et ei pidanud pileteid ostma. Joonistasin seinale detsembrikuu teise risti :-) 31.detsembri peoga liitusid sõbrad Kats, Marx, Evelin ja Peeter.

31.12 ei raatsinud end kuidagi üles ajada. Loomulikult oli tulemuseks tohutu sahmimine ja jooksmine.
Tundsin end tõeliselt kurjategijana, sest olin ajanud oma juuksuri jalgadele. Ma ei ole just soengute fänn, aga tahtsin enam-vähem välja näha. Pidin Vanemuise lavale minema ja kindlasti ei tahtnud ma Laine Jänesele ja Aivar Mäele alla jääda :) Liiatigi kanti teatris toimuvat ETV otse-eetris edasi. Võtsin seda kõike kui ühe tööülesande täitmist ja fakti pärast ei stressanud.

Tartusse on alati hea minna, ikkagi linn kus veetsin oma 18 esimest eluaastat. Mulle meeldib linna sissesõit, kulgeda mööda Tähtvere tänavat jättes enda selja taha kohad, kus lapsepõlves sai käidud. Alati on ka kael pikas ja uurin hindava pilguga, kas meie skatepargi bännerid on terved.

Kamba peale leidsime ühe funktsioneeriva ja söödavate roogadega söögikoha, kus saime nälga kustutada. Keegi Vanemuisele suuri lootusi ei pannud, sest piletihind oli liiga odav selleks, et suuremat kõhutäit saada. Seejärel kõik-see-mees Raatuse hostelisse. Vajalikud ettevalmistused tehtud ja seejärel seadsime sammud Vanemuisesse. Õigemini tellisime takso. Tartus saab taksoga peaaegu igale poole 35 krooni eest, eriti mõnus.

Vanemuine oli värvilistes tuledes ja tagasihoidliku kuid maitsekate sisekujunduselementidega kaunistatud. Sel õhtul oli avatud kogu maja, sai liikuda ja otsida enda jaoks meelepärane programm. Minu ja Urmase õhtu lemmik oli Liisi Koiksoni kontsert. Õhtul hiljem eraldusin oma sõpradest, sest töine Paavo rivistas kõik programmi lülitatud Vanemuise sponsorite esindajad. Lava taga oli lõbus. Aivari permanentne rõõmsameelsus ja Paavo professionaalsus pärssisid  põlvevärinat. Vahepala ülesanne oli olla naeratav ja noogutada kui EMT-d tänati. Mulle ja pr Laine Jänesele tuli muidugi üllatusena, et peame Peugeot kupeesse ronima. Hi-hi, stsenarist kindlasti ei tulnud selle peale, et ballil kannavad naised suuri ja puhvis kleite, kõrgeid kingi ja neil on ridikül, mis on  kostüümi lahutamatu osa. Viimast ei saa mitte mingil juhul mehe kätte hoiule jätta. Jätsime kõik programmijuhi näpunäited meelde ja minu peamine mõte oli autost välja saada ja laval mitte oma seelikusse takerduda. Mul läks peaaegu hästi, kukkus ainult käekott. Seik juhtus parasjagu siis kui tegin jõupingutust väljudes nahkistmetega auto tagaistmelt. See ei ole eriti lihtne kui kanda siidiseelikut. Tundsin end suhteliselt hästi, isegi nägin kuidas Peeter mulle rõdul istudes lehvitas :-) Hea veel, et ta mulle Lazarit ei teinud („Kuldmuna 2005, no comments). Ühesõnaga lõpp hea, kõik hea.

Aasta vahetus ootuspäraselt- palju rõõmsaid inimesi, eesti pidude kohustuslik elementika (loe: ilutulestik) ja klaas vahuveini. Kella 1 paiku valgus rahvas laiali ja see oli eriti mõnus. Mingi hetk tunnistasime, et oleme väsinud, algas takso tellimise maraton. Võimatu. Läksime lonkisime õue ja hüppasime kõhuli takso ette. Nii lõppeski selle aasta vahetumine.

Urmas on natuke näputööd teinud. Riputas Vanemuise pildid siia.

Mets ja vaikus

Jõuluajal saan alati linnast minema. Minust käegakatsutavas kauguses on mets ja vaikus. Täna kuusikus jalutades arutasime, kas ja kui raske on kuuskedel paksu lumevaiba all olla. Leidsime konsensuse, pigem on see soojaks vaibaks külma eest ja kõik on hästi.    

Aasta vanem

Eile õhtul tähistasin koos heade sõpradega kolmekümnendat sünnipäeva. Mul on tõeliselt hea meel, et suutsin jõuluhulluses kokku koondada mulle olulised inimesed. Mis siin salata, see oli suurim sünnipäevatähistamine üle 9 aasta. Suur õnn on omada toredaid sõpru-tuttavaid-kolleege. Hea, et te olemas olete!

Praegu on mu kodu tõeline lilleaed, mis ajaks nii mõnegi lillearmastaja kadedaks :-)         

Väike meenutus.

Imearmas (sünnipäeva)üllatus

Täna hommikul uuris hea tuttav minu päevaplaane. Andsin teada, et olen kodukontoris ja paikne. Seepeale tema kompas, kas ma olen nõus ootamatu külalisega. Mul ei ole külaliste vastu kunagi midagi, isegi mitte üllatuskülaliste vastu J Mõeldud-tehtud. Väike ärevus oli hinges. Lasin peast läbi 100 mõtet ja ikka taandusin kulleri tuleku peale.Pärastlõunal helises uksekell. Ukse taga oli sõbraliku olemisega naisterahvas, kes hoidis ühes käes molbertit ja teises kotti. Kas päris kunstnik ise? Marge Tiimann astus tuppa ja teatas, et ta tahab mulle sünnipäevaks joonistada minu portree. Minu imestus oli suur, suurem kui ma oskasin välja näidata. Saime kenasti jutule, majandasin köögis (hetkel korteri valgeim koht) mööbliga. Marge laotas kõik vajaliku enda ette ja mina võtsin mugava asendi sisse. Marge joonistas ja mina kõige kärsitum hing maailmas, püüdsin paigal püsida ja mitte liigutada. Lisaks sellele, et mul on probleeme ühe koha peal olemisega, on mul probleeme ka mitte rääkimisega. Sain sellega hakkama, ma arvan, vist. Pärast tunnikest modellina sai minu portree valmis. Pildil olin mina, täitsa mina kohe :)Kui ma nüüd järele mõtlen, oli see kingitus kõige erilisem, mida eales mulle tehtud. Aitäh!    

Üheksas jõulupidu

Selleks aastaks ongi läbi, minu tööandja üheksas jõulupidu. Pühapäeva hommikul kolleegidega muljeid vahetades, tõdesin südantsoojendavat tunnet. Tundub, et minu nn jõulupeo elukaar on taaskord tõusulainel. Miks ma seda oluliseks pean? Töötan päevast-päeva koos kolleegidega, kellega elame üheskoos läbi paremaid ja halvemaid päevi. Mida rohkem suudad vabal ajal töökaaslastest rõõmu tunda, seda rohkem on tagatud normaalsed päevad kontoris. Vastasel juhul näed kõrvalistujas kohustuslikku kaaslast, kellega peab asju ajama.Jõulupidu oli väga tore! Isegi Smilers tundus eile õhtu täitsa OK bänd. Minu muusikaline sümpaatia kuulus Chalice`le. Tema armsatele ballaadidele kümme punkti. Janek, aitäh meeldiva üllatusesinaja eest!Ei saa mainimata jätta, et ilusate inimeste kontsentratsioon Merineitsis oli meeletult kõrge. Meie jõulupidu on koht, kus näeb korraga palju ilu- mehed ülikondades ja šikid, naistel ilusad kleidid-meigid. Lahe :)Tiivi abiga reastasin emtikate jõulupeo kohad alates 1996 aastast. Lisan paar märksõna juurde, mis selle koha ja ajaga meenub.
1996 Rotermanni Soolaladu.Esimene jõulupidu, kõik oli nii uus, et ei julgenud olla. Meenub Urmas Kõiv, kellega trepil kokku jooksin ja kes tegi viisakalt uue tüdrukuga juttu.
1997 Mustpeade Maja.Meenub Merle, kellega veetsin suurema osa ajast.
1998 Hotell Olümpia.
1999 Ilmarine Residents.Palju tatsu ja tralli. Meenub Jüri, kes mängis öösel kidrat ja Andu, kes laulis täiest kõrist. Sel aastal saime tausta nautida kogu maja privileege sh läbi lahe korruse suuri numbritubasid.
2000 Olümpia, Merineitsi.
2001 Mercuri Hotell.Kolm Jürit- üks täristas, teine mängis kidrat ja kolmas tantsis nagu hull :)
2002 Radisson SAS.Rokkisime täiega.
2003 Hotell Olümpia.Ettevalmistused jõulupeoks olid väga vägevad. Sündis DVD „Korgid maha-Haigelt hea kamp”. Pearu Paulus tundus ikka nii hea.
2004 Salme Kultuurikeskus.Teemaks oli filmindus. Meie grupp valmistas ette telelavastuste „Kodu keset linna”. Tuli nagu päris. Kivipõrand tegi jalgadele hirmsasti haiget.
2005 Hotell Viru.Hea pidu!Nii palju siis jõulupidudest.