Imearmas (sünnipäeva)üllatus

Täna hommikul uuris hea tuttav minu päevaplaane. Andsin teada, et olen kodukontoris ja paikne. Seepeale tema kompas, kas ma olen nõus ootamatu külalisega. Mul ei ole külaliste vastu kunagi midagi, isegi mitte üllatuskülaliste vastu J Mõeldud-tehtud. Väike ärevus oli hinges. Lasin peast läbi 100 mõtet ja ikka taandusin kulleri tuleku peale.Pärastlõunal helises uksekell. Ukse taga oli sõbraliku olemisega naisterahvas, kes hoidis ühes käes molbertit ja teises kotti. Kas päris kunstnik ise? Marge Tiimann astus tuppa ja teatas, et ta tahab mulle sünnipäevaks joonistada minu portree. Minu imestus oli suur, suurem kui ma oskasin välja näidata. Saime kenasti jutule, majandasin köögis (hetkel korteri valgeim koht) mööbliga. Marge laotas kõik vajaliku enda ette ja mina võtsin mugava asendi sisse. Marge joonistas ja mina kõige kärsitum hing maailmas, püüdsin paigal püsida ja mitte liigutada. Lisaks sellele, et mul on probleeme ühe koha peal olemisega, on mul probleeme ka mitte rääkimisega. Sain sellega hakkama, ma arvan, vist. Pärast tunnikest modellina sai minu portree valmis. Pildil olin mina, täitsa mina kohe :)Kui ma nüüd järele mõtlen, oli see kingitus kõige erilisem, mida eales mulle tehtud. Aitäh!