Eile hommikul ajasin end üles ja peas vasardas mõte – ja nüüd on see käes, minu viimane kliendiüritus. Suur ja vastutusrikas, mida olen koos tiimikaaslastega ette valmistanud alates oktoobrikuust. Lugematul hulgal e-maile, koosolekuid, telefonikõnesid, rõõme ja muresid. Mitte ükski detail ei jää juhuse hooleks, kõigele peab mõtlema.
Kella 8-19 vahele jäi palju tunde ja aega, et end üles kruvida mõttega, kas kõik sujub. Kas ise, tellija (loe: tööandja) ja kliendid jäävad rahule?!? Ma olen suur pabistaja, pole kahtlust. Astusin kella kolme paiku No99-sse ja mind valdas paanikahoog. Viie aasta jooksul olen õppinud, et asjad saavad valmis viimasel tunnil, aga ikka muretsesin. Kohe valus oli mõelda, kui millegagi libastume… Suured libastumised ei ole meile omased…
Natuke pärast kuute tõdesin, et võin rahuneda. Kõik sujus. Külalised hakkasid voorima ja otsima kohta majas. Mingi hetk peatus õhk, sest ventilatsioonita maja, palju inimesi, palju prožektoreid ja paar suletud ruumi tegid oma töö. Ootasin kannatamatult hetke, mil võime avada paar saali külaliste tarvis. See hetk tuli pärast tervituskõnesid. Pidu läks käima. Kell 1 öösel koju jõudes olin surmväsinud ja õnnelik. Iga rakk oli salvestanud emotsiooni, mille sain Birdi & Primitive Music Society`t kuulates. Villu Veski on minu silmis geenius ja tema väärib eraldi lugu.
Lõpp hea, kõik hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar