Laupäev

Kui te vaid teaksite kui HEA see kõik oli!

Kaunitarid

Rõngas uuest telefonist

Mul on uus telefon ja olen sellest totaalses ahvivaimustuses.

Lisaks kõigele muule saan ma sellega voodis telekat vaadata kui selleks peaks soovi olema :) Laupäeva või pühapäeva hommikul? Vabalt!

Legendaarsed talvepäevad ehk kindlapeale minek

Arvult kaheteistkümnendad. Läbi aastate on talvekate koht ja stsenaarium üks - kindel ja hea. Nii ka sel aastal. Jõudsime Annega Margusesse reede hilisõhtul. Teades, et laupäev tuleb üdini sportlik, hoidsime madalat lendu, ei pidu ega pillerkaart, rääkimata kohalikust diskoteegist. Hea oli olla koos ex-kolleegidega, kes istuvad südames sügaval. Pelgalt nende nägemine tirib suunurgad taevasse ja kõik on nii endine. Nii mõnigi arvas stiilis, et ma pole tegelikult kusagile läinud, lihtsalt pole tükk aega tööl käinud:)

Laupäeva hommikul olime varakult mäel, et nautida Kuutsekat nii palju kui nautida saab. Paar soojenduslasku esimestel nõlvadel ja seejärel toimus jagunemine- Paavo parki ja mina käisin sõitsin nõlvalt-nõlvale, et vähegi päeva vaheldust tuua. Selle aasta lemmikuks on saanud nõlv, mis on paremal pool pargist. Nõlva esimene otsal saab mõnusalt tuhiseda ja teine ots on motiveerivalt järsk. Eriti kui on veel sõitmas keegi, kellest tahad parem olla:) Ütleme nii, et 7 tundi rahmimist (sh kaks pikemat kakaopausi) tegi oma töö, täna on keha päris nõder. Sellele lisab funki juurde magamatus ja eilne ööklubi kus ükski talvepäevadele tulnu ei malda istuda. Kahjuks pean tõdema, et muusikavalik oli minu jaoks kohutav, rääkimata üleminekutest ühelt stiililt teisele. Aga kui on talvekad, siis kõik muu kaalub isegi halva muusika üle:)

Täna jõudsin koju mõistlikul ajal ja olen peaasjalikult maganud. Natuke kripeldab, et täna mäele ei läinud, aga küll ma veel jõuan. Ees on Austria ja miks mitte veel üks soojendussõit Kuutsekal. Eks näis.

Emtikad, ma pean teist väga-väga-väga...

Kus on mõtted? Mäel!

Saabuval nädalavahtusel olen Kuutsekal!
Endiste sõprade-kolleegidega, mõnus!

Märtsis lähen Austriasse Söldenisse, veel mõnusam!

Pilt on tehtud 2006 aastal Austrias Mayerofenis.

Mida ja millal?

Peaksin ajaveebi sissekannetesse ja siltidesse tõsisemalt suhtuma, hirmushea on mäletada mida ja kuna. Täna püüdsin meenutada millal sai käidud "Luikede järve"vaatamas. Ei mäleta enam. Sukeldun oma suurde kingakarpi, kus peaks pilet alles olema, kui on :)

Kõikide Tšaikovski ballettidega olen mina ühel pool, nähtud on "Luikede järv" (Estonia) , "Uinuv kaunitar" (Jõhvi Kontserdimaja) ja ka "Pähklipureja" (Vanemuine).

Prints ja printsess Jõhvi Balletifestivalil

Nende nimed on Age Oks ja Toomas Edur . Nad hõljusid läinud laupäeval Jõhvi Kontserdimaja lavalaudade kohal, etendus P.Tšaikoski „Uinuv kaunitar“. Siiralt, olen eluõnnelik, et aegsalt piletid broneerisime ja seda kõike oma silmaga näha saime. Puhas ilu saatis meid igal sekundil, mil paar laval tantsis. Väga tehnilised ja rasked kombinatsioonid (balletikeelsest nimetusest ei ole aimugi, aga uskuge mind, uurin veel sportlikust huvist välja) panid mind paaril korral hinge kinni hoidma. Maailmaklassi paari saatsid S. Peterburgi Riiklik Klassikalise Balleti Teatri trupp ja Peterburi Riiklik sümfooniaorkester. Tänaseks olen näinud päris mitmeid balletietendusi ja võin kindlalt väita, et slaaviverd tantsijatel veri voolab teisiti. Kuidas?, vot seda päris täpselt ei tea:) Pärast etendust vaikses Jõhvi Kontserdimajas oleskledes uurisin natuke vene balleti (sh kostüümid ja lavakujundus) spetsiifikat. Sain oma kahtlustele kinnituse – kuumaverelised slaavlased panevad orkestri oma tantsusammude järgi mängima. Euroopas sellist "asja" ei tunnistata:) Eh, eks etenduse lavakujundusest ja kostüümidest saaks pika jutu kirjutada, küll oli seda kulda-karda ja värki. Domineeriv värv oli lilla, mida teie siis arvasite? :) Oksal ja Eduril oli oma kostüüm seljas, selle oleks 100 km pealt ka ära arvanud.

Sellest õhtust jääb muuhulgas pikemaks ajaks meelde ka vahva jutuajamine Peterburi Riikliku Sümfooniaorkestri dirigendi Stanislav Gorkovenko ja tema abikaasaga, kes rõõmsalt meie lauda kohvitama istusid. Ülevoolavalt suure ja sõbraliku jutuvadinaga rääkimas kiirelt sellest kuidas neile Eesti meeldib, kuidas neid absoluutselt ei kõiguta Eesti-Vene poliitilised tuuled, sest head inimesed jäävad headeks inimesteks iga riigikorra ajal. Ja Eestis neil sõpru jagub.

Õhtu oli ülivõrdes tore ja seda sooja tunnet ja kirkaid kohtumisi (mis pani natuke ka aukartusest põlve väristama) kannan südames pikalt kaasa. Juhtunud asjad on arvatavasti unikaalsed ja kordumatud:)

Tänane uudis Toomas Eduri uuest ametipostist pani mind autoroolis valjuhäälselt karjuma JESSS! :) Meie Urmasega rõõmustame täiega!

Foto: Scanpix (allikas: Postimees)

Igasugu värki, et jälg jääks maha

Käisin ju Otepääl, eksole :) Reis oli üdini lahe – vahva reisikaaslane; entusiastlik kaasaelamine MK-l ja võistluse „ametlikud“ pre –ja afterpartid; meeleolukas naitklubi; lumelaudamine Kuutsekal (lisaväärtuseks olid lühikesed järtsid); inimesed, kes lähevad korda ja mis üldse mitte vähetähtis – pikad ja mõnusad hommiku- ja õhtusöögid. Ma lihtsalt jumaldan heas seltskonnas olesklemisi koos hea söögiga. Olen oma reisikaaslasele Katrele ülitänulik, et seda kõike sain ja suure kuhjaga pealekauba!

Kaks Draamateatri tükki – „Leekrüübe“ ja „Kõik on täis“. Esimest soovitan soojalt - meeleolukas ja naljakas. Kes teavad mu maitset, siis olen paras pipardaja meelelahutajate osas. Aga sellega jäin väga rahule. „Kõik on täis“ puhul oli imetlusväärne Taavi Teplenkovi andekus ja jaks, 10 tugrikut.

Sõbrad! Käisime ühel toredal perel külas. Viimati tegime seda 4 a tagasi. Masendavalt kaua aega tagasi ja et seda pausi enam ei juhtuks!

Kolisime. Reedel pakkusime PÖFFi suurtesse kastidesse ja nüüd me siis oleme Telliskivi tänaval, minu kodust u 3-4 min autosõidu kaugusel. Hakkan Raadiomaja taga igatsema, sest mul oli temaga oma suhe.

Täna lasin Viru Keskuse liftis bodypumpi treeneril ja ühel mu tuttaval augu pähe rääkida ja läksin nende trenni. Mis te arvate, kas ma homme jõuan telefoni kõrva äärde tõsta. Ei, loomulikult :)

Päevas mõtlen mitu korda veel olematule lumelauareisile (olen otsingul, aga lootust juba on) ja see Firenze on ikka nii hingel. Lähengi nüüd kerra koos Medicite raamatuga.

Mauh!