Seisin kell 7.25 Narva nt ja Jõe tn nurgal ja ootasin rohelist tuld. Inimesi liikvel polnud. See-eest oli miljon autot. Käes tolknes laualamp, mille Urmas korda tegi ja lonkisin rõõmsalt (kas lonkima ja rõõmsalt üldse sobivad kokku, ei tea) Raadiomajja. Fuajees tervitas mind kõige toredam ja jutukam valvurionu. Ühel hommikul arutles ta kõva häälega „kas kuld, vask või pronks, siis täna ta oli eriti kategooriline ja pahandas, miks ma üldse kodus ei maga ja miks ma nii palju tööl olen. Vastasin, et näe festival tulemas ja tööd on vaja teha:)
Kell oli 16:30 ja tormasin läbi fuajee välja järjekordsele kokkusaamisele. Onu hõikas vaid järgi „ oh issand lõpuks ometi lähed valges minema“. Ma vastu, eieiei, ma varsti tagasi. Kell 17:30 lükkasin raadiomaja uks lahti ja onu taas olemas „tulidki tagasi….“ kuulsin koos ukseplõksuga.
Kell oli 19:10 jooksin koos töökaaslasega välja, viisin ta Von Krahli Akadeemiale. Viisin ülilahkelt, sest tänu minule oli ta jäänud juba 10 min hiljaks. Hoidsin teda kinni oma küsimuste ja aruteludega. Jõudsin koju ja hinges oli kaks asja…oeh, nii vara tulin koju…oeh, ja ma ei olegi sel aastal Von Krahli asjadest osa saamas…
15.10.08
1 kommentaar:
Ehee, lahe kojamees:-) Ma võin kinnitada, et toredaid kojamehi on tõesti olemas. Isegi minu "Luisa allee sinises tornis on üks. Muudkui "bonjour"-itab kelmikalt igal hommikul.
Postita kommentaar