Keerulises poosis ilus mees

See on ammu teada, et enne kontserti tuleb solisti musaga tutvuda ja põhitõed selgeks teha :) Käitusin nagu kord ja kohus, täitsa tore oli! Rõõmustasin väga oma pääsme üle, et peagi-peagi näeb Teda päriselt.

Täna oli siis maailma üks ilusamaid mehi Saku Suurallis. Tegelikult on ta ka ilus :-) Kontserti algus oli vähelubav, aga ma olin kannatlik. Noh, tuleb soojaks teha, enne kui päris show algab. Nüüd saab takka järgi targutada, näe, ei alanudki päris showd.

Kuidagi paha on kritiseerida, aga siiski. Esiteks, ma ei saa aru miks panna lavale keel, kui selle peal ainult jookstakse. Põhimõtteliselt saaks joosta ka paremalt-vasakule ja vasakult-paremale. Teiseks, minu arvates ei ole aus, kui kogu "show" välja mängida ainult seksikusele. Võimalik, et ta on 24h selline, aga kontserti vaadates tahaks midagi muud ka näha. Kolmandaks, miks peab lavale lubama purjus inimesi, kes kõigi ees viina viskavad ja kihluvad? Piinlik. Kahju oli ka sellest, et ilusa mehe laulusõnad ei kostunud kohati muusika seest välja. Aga pole hullu, sest soovi korral kuulan mp3-sid ja olen rahul! :-)

Ahjaa, miks selline pealkiri? Ta oskab laulda väga kummalistes poosides, selline natuke väändes ja mul oli kohati päris naljakas.

Sihist

Hea on olla, kui siht on ees...

Helilooja, kes sa oled - kohtumine Eino Tambergiga

28.11.2007
kell 19.00
Heliloojate Maja saal (Lauteri 7C)

Loe pikemalt siit.

Jalust nõrk ja teletuur

Palun-palun-palun, et mind on tabanud ainult väike külmetus, mis väljendub peavalus, nohus, kurguvalus. Ma ei taha sellest midagi kuulda, et viirused on möllamas. Ma olen tegudeinimene, ausõna ma ei viitsi haigena kodus konutada.

Täna ehitasin oma kodukontori telkutuppa. Nokitsesin tööd teha ja taustaks mängisid erinevad telekanalid. Ohpühaissandjumaluke, sattusin peale saatele "Maamees ostib naist". Tegin väikesed pingutused ja vaatasin kokku ehk 5 minutit. Uudishimust. Ma ei oska muud öelda "tule taevas appi!" Ja siis ma nägin-kuulsin saadet "Üks päev koos Mikk Saarega. Noortele laps-fännidele käib ka :-) Teistele? ei usu!

Most wanted- politseinikust vabatahtlik

Vajan abi, konstantselt, sest iga nädal juhtub midagi uut ja halba...

Kust leida inimene, kes konsulteeriks ja aitaks infoga. Kindlasti ei suuda ükski õigusorgani inimene olla pädev kõiges, aga ta võiks osata soovitada kelle poole pöörduda.

Üks väga paljudest jamadest:

Fotoaparaat liikus kodanikult A (ostutšekiga omanik) kodaniku B kätte. Kodanik B on suli. Nüüd, „ametlikult” selle fakti ilmnemisel on teada, et kodanik B on fotoka viinud pandimajja. Loomulikult ei ole kodanikul B kavatsustki see välja osta.

Kas ainus väljapääs on teha politseisse avaldus, et fotokas on omaniku teadmata pandimajja viidud ja seda saab käsitleda kui vargust?

Hakkan nüüd abi otsima. Helistan oma pädevatele sõpradele, et nõu saada, mis mul üle jääb…. Kuidagi ei taha neid tülitada stiilis: Tsau! Mina siin. Kuule, mul on üks mure, äkki saad mind konsulteerida… Olen selliseid kõnesid sel aastal teinud vist kümmekond. Teen edaspidigi, aga kõige enam sooviksin leida vabatahtliku, kes on nõus minu ja Urmasega paati astuma, et kaitsta kaitsetuid.

Äkki on Sinu sõprusringkonnas kedagi, kes tahaks abistada inimesi, kes ei saa enda aitamisega hakkama. Kui on, siis anna teada annelivask@gmail.com


Aitäh!


Hakkan(me) peagi oma tegemistest kirjutama siin, sest äkki saan(me) kedagi oma kogemusega aidata…

Teistmoodi raamatuost

Kell oli 17.30 ja kulgesime vanalinnas. Sattusime Voorimehe tänavale ja pidasime heaks plaaniks ka Raamatukoi kauplusest läbi astuda. Pood oli pime, põles ainult laualamp. Avasime välisukse ja marssisime sisse. Pimedas kössitanud jutukas müüja mainis, et ta tahab kiirelt õhtale minna, seega istub pimedas (valgus meelitaks kundesid). Meie tulek tõi ka poodi tule tagasi. Leidsin valikust juba ammu soovitud-otsitud "Eduard Viiralti 185 reproduktsiooni". Hakkasime raha klapitama. Raamat oli päris kallis ja puudu jäi 250 krooni. Müüja hindas meie usaldusväärsust ja pakkus välja puudujäänud raha esimesel võimalusel ära tuua. Kirjutas mu nime ja numbri paberile ja nii me laiali läksime. Järgmine päev astusin poest rõõmsalt läbi ja mõlemaid pooli rõõmustanud ostutehing sai õnneliku lõpu. Ainuke tõrvatilk meepotis oli KE rinnamärk, mis "ehtis" müüja pintsaku kraed.

Kumu pärastlõuna: Poola kunsti teemadel

Aeg: 25. november kell 15.00

Koht: Kumu kunstimuuseum, III korrus B-tiib

Lisainfo: Kumu külastajatele avaneb haruldane võimalus kohtuda äsjaavatud näitusel "Metafoor ja müüt. Kirjanduslikud ja ajaloolised motiivid 19. ja 20. sajandi vahetuse poola kunstis" väljapaneku Kumu poolse kuraatori Tiina Abeliga, kuulda poola selle perioodi poola kunstist ja näituse valmimise asjaoludest.

Näitusest pikemalt.

Teeme ära 2008

3. mai 2008.a. kalendri sissekanne: "Aitan ära teha!, suur koristuspäev."

Kodanikualgatus "Teeme ära 2008" kohta saab lugeda siit ja eks pildid räägivad enda eest.

Lähen, läheme, tule Sina kaa!

Pildid on saadud korraldustiimilt.

R.I.P, Vello Rand

Teisipäeval, 20. novembril suri Vello Rand.
Mul on nii kohutavalt kurb meel ja see kurbus ei lase end kuidagi lahti.
Mitte kunagi ei kuule ta rõõmsat häält telefonis, koosolekuruumis, kontserdisaali fuajees ega raadios. Meie seast on lahkunud ülimalt soe ja hea inimene...

Multifilmid mis väärivad vaatamist

Mäletan aastataguseid multikaid, mis kohe üldse ei väärinud vaatamist, rääkimata kriitikast. Nüüd lähen rõõmuga neid kinno vaatama :-)

Eile toimus Animafestivali avaseanss, kus linastus 3 nukufilmi.
Filmid, mis iseloomustavad kõige ehedamalt Eesti ühiskonnas ja sotsiaalses sfääris viimase paarikümne aasta jooksul toimunud muutusi: Rao Heidmetsa „Papa Carlo teater“ (1988), Riho Undi „Kapsapea“ (1993) ja Priit Tenderi „Rebasenaine“ (2002).

Saalis istusid teadlikud elemendid ja siis võib-olla mõned üksikud minutaolised, kes lihtsalt pulli pärast läksid multikaid kaema. Hiljem, aftekal kuulsin esimest korda nimesid, kes on noored „tegijad” animafilmide vallas ja suure tulevikuga. Vot siis, olen nagu koti sees elanud.
Ja eilse teema lõpetuseks võiks öelda, et mõned kohe oskavad üllatada, positiivselt loomulikult!

Avastamata PÖFF

Olen PÖFF-il käinud kokku paaril-kolmel korral. Pole filmikunstis eriti "kodus" ja seepärast olen nagu poolmeeleldi eemale hoidnud. Ja jumal hoidku, kui ma taas ühe kire avastaksin, läheks (ajaliselt) raskeks :)

Sel aastal olen PÖFFiga töiselt seotud ja seega käsipidi kaudselt sees. Kui ma paar päeva tagasi väitsin telefonis "eieiei, ärge minu peale tähtsaid pileteid raisake!", siis pärast usutlust kõne lõppfaasis "okeiii, ma siiski kasutan võimalust...". Esimene tibusamm PÖFF-i poole sai tehtud.

Teine samm oli juba kukesamm.
Täna vaatasin OP-i PÖFF-i eri, silmad nagu tõllarattad peas ja hea, et hõbeniit suust välja ei rippunud. Treilerid ja asjateadjate jutt kaasakiskuv. Keskendusin (sest teisiti ei saa videomakist jagu) ja panin VHSi homme kella 11ks lindistama. Tahan OP-i peale saada ja põnevamad pealkirjad välja kirjutada.

Kolmas kukesamm.
Ronisin peale OP-i Skype ja palusin endale saata igasugust PÖFF-i infot, et end teemadega kurssi viia. Ma püüan küll hoiduda igasugusest paberimajandusest, aga festivali kava palusin ka saata. Soovin süvendeda ja markeriga mind huvitavad filmid läbi joonida.

Palun, palun, et ma PÖFF-i ei armuks :-)

TÄIENDUS:

Marta kirjutas OP-ist välja järgnevad filmid:

1. Külmutatud
2. Aleksandra
3. Nuga
4. Sügisball
5. Daisy
6. Jan Uuspõld läheb Tartusse
7. Armastuse hambad
8. La France

Ma ise pole veel jõudnud saatekordust vaadata, tegelen alustuseks paksu PÖFF-i kataloogiga :)

Muusikavalik kuni 6.12

Mõned kontserdid on tulekul.

Kuulan usinalt Enrique Inglesiase, Bryan Adamsi ja Joe Cockeri loomingut, et ei juhtuks nii nagu Elton Johni kontserdiga - ootasin üle tunni, kui kõlasid esimesed tuttavad viisid.

Huvitav, kas mõni nendest artidest poeb ka hinge. Eks näis :)
Senini on seda juhtunud ainult Rammsteiniga, pärast esimest kontserdit kõndisin kõrvadel autosse.

Nõukaaeg KUMUs ja käsi kriidist valge

Mulle meeldivad nädalavahetused Tallinnas, saame kiirustamata ja segamatult KUMUs käia. Pühapäeval rääkis Helen Risthein Nõukogude aja märkidest uuemas Eesti kunstis. Näitused on erinevaid, nõukaaja mõjutused on „põnevad“, aga iseenesest al. 80ndad ei paku mulle tohutult suurt elamust. Mis on minu märgid nõukaajast? Esimene mõte – Fanta! Tartu lapsed nägid veel Fantast und, kui pealinna omad gaseeritud apelsinimahla kurgust alla kulistasid. Alati kui isaga Tallinnas käisime, ostsime ja ladusime koti täis– nii pidulik :)

Mainitud näitusel lubati ka vaatajatel kätt proovida.

Teletorni lõpupidu

Mõeldud-tehtud! Eile veetsime toredad neli tundi teletornis :)

Viimane pilt on naljakavõitu, aga sobib teletorni stiiliga :)

24

Kõige kaasahaaravam põnevusseriaal on 24!

Suhkruvett, palun!

Appihüüd läbi vihapisarate

Kas keegi kusagil osutab tugiisikule tugisiku abistamisteenust...
15.11 - järjekordne pauk luuavarrest.

Emotsioonidest laval ja saalis

Läinud nädalavahetusel käisime Vene Teatris vaatamas Dostojevski „Onu unenägu“ ja Vanemuises balletti „Onegin“. Kaks täiesti erinevat žanrit ja kaks erinevat elamust. Neid kahte ühendas vaid suur vene hing.

Onu unenägu.
Laval: Etendus kestis üle kolme tunni. Aeg möödus märkamatult- tükk oli sisutihe, laval head näitlejad ja dostojevskilikult ehe vene elu. Lavalt ei puudunud kirglikud armastus- ja tülitsemisstseenid (loomulikult noaga hooplemine); klatšivad baabad, rikastumine teiste arvelt, enesepetmine jne. Kõik tundus kuidagi nii ehe. Tihti oleks tahtnud valjult öelda „no nii ongi!“. Äärmiselt andeks Herardo Kontreras oli minu vaieldamatu lemmik. Ta läks rolli nii sisse, mängis nii tõetruult ja lõpus ma juba hakkasin kartma „onu“ surma. Pärast etendust oli kahju, et see kõik läbi sai. Njah, Vene Teatris töötavad suurepärased ja andekad näitlejad, sain sellele taas kinnitust. Tuleb vaid tänulik olla, et teatris pakutakse sünkroontõlget ja eestlased saavad sellest osa (ennustan, et saalis olid ca ¼ eestlased). Soovitan soojalt leida meelepärane tükk ja minna.
Saalis: See oli teine teater. Seal on kohe kõik teistmoodi. Alates sellest, et aeg-ajalt välguvad fotoka välklambid. Pildistatakse üksteist ilusa teatri interjööri taustal lõpetades sellega, et etenduse lõppedes läheb igaüks ise oma lilli viima. Aga kuna päris üksi ei julge, siis võetakse kaaslane kah kaasa- seltsis segasem. Ühesõnaga üks suur voorimine, mis on kummaliselt naljakas. Sel korral oli etenduse lõppedes saal krampis. Ma ei oska seletada millest, ei tunne seda hingemaailma. Võib-olla äratundmiskurvastusest…

Onegin.
Laval: Vene professionaalide loodud ja tantsijate teostatud - ilu ülevus, väljendusrikas miimika ja oskus väga hästi tantsida. Kõige enam nautisin Tatjana (Hayley Jean Blackburn) ja Onegini (Antonio Ayesta) duette ning Onegini ja Lenski (Ilja Mironov) ühiseid etteasteid (nt duell). Võhikule jäid silma ka väga üksikud konarlused, aga ma ei hakka siin targutama, jätan kiivalt enda teada :) „Onegin“ mu südant kohapealt ei liigutanud, aga olen väga rahul, et Tartu teekonna ette võtsime ja tegime endale ühe nauditava õhtu.
Saalis: tore oli kuulda vene keelt, mida naljalt Vanemuises ei kuule. Pealkiri ja tegijad meelitasid ja teevad seda ka läbi hooaja. Kift integratsioon :)
Ainult üks asi ei mahtunud sel õhtul pähe, miks küll inimesed vastuvõtul õgivad. Ma siiralt usun, et kõik külalised jaksavad endale koju süüa ost, aga ikka ahnitsetakse nagu oleks viimane päev käes. Meenub üks Urmase kirjutatud jutuke. Olen temaga natukene nõus, aga paljuski siiski liiga radikaalne seisukoht.

Tallinna Teletorn 1980-2007

26.11.2007 suletakse külastajate jaoks Tallinna teletorni uksed.

Olen seda maja külastanud alla kümne korra, täpselt ei mäleta. Viimati paar nädalat tagasi tööasjus (st asjalikuna). Kipun tagasi, sest soovin:

- nuusutada alates parklast omapärast ja minevikku meenutavat hõngu;
- vaadata fuajees veelkord fotonäitust teletorni ehitamisest;
- vaadata fuajees naljakaid kujundusdetaile;
- sõita tiguaegalse liftiga;
- liftis mõtiskleda, et majal puuduvad evakuatsiooniks väljapääsud ja allpool põrandat haigutab sadakond meetrit tühjust;
- nautida panoraamvaadet ja otsida üles pähetulevaid objekte-maju-kirikuid jne;
- silmitseda nostalgiliselt lampe jt sisekujunduselemente;
- süüa stagnahõngulises restoranis kiievi kotletti koos rikkaliku garneeringuga;
- veenduda selles, et sealsed magustoidud sisaldavad kookoshelbeid;
- arutada Urmasega (ta teab!) pildi ja heli jõudmisest televiisorikasti;
- sõita veel eluaeglase liftiga;
- tõmmata enda järel uks kinni teadmisega, et kui maja taas avatakse, siis kõik-kõik on uus.

Pildi leidsin siit.

Äraviiv lugu

Depeche Mode`i lugu „It's No Good “ on lummav, õhkutõstev, mõtlemisvõimet kaotav. Uskumatu, kuidas mõned meloodiad on nii hüpnootilised ja lihtsalt viivad ära…

I'm going to take my time

I have all the time in the world

To make you mine

It is written in the stars above

The gods decree

You'll be right here by my side

Right next to me

You can run but you cannot hide

…

Sellist tunnet saab kogeda ka tõstukil, kus saatjaks kõrvulukustav vaikus.

Nii kauge, samas nii käegakatsutav

Läinud kolmapäeva õhtul esines Heateo klubiõhtul Toomas Trapido evolutsiooni teemal- "meie" saamisloost, konfliktidest, tulevikust, tugines peaasjalikult evolutsioonibioloogi Elisabet Sahtourise raamatule „Earthdance: Living Systems in Evolution“. Jutt oli kaasahaarav- planeedi Maa võrdlemine inimkehaga oli arusaadav, näitlik ja nö käegakatsutav. Justkui siililegi selge.

Ma loodan sinisilmselt kogeda aega, mil konkurentsi-inimkond muutub koostöö-inimkonnaks ja valitseb tasakaal. Kui tulla mikrotasandile, siis annan oma panuse nii palju kui oskan ja suudan. Väikestest asjadest saavad suured asjad.

Toomas Trapido samal teemal.

Kahju vaid, et ei saanud sel õhtul Al Gore filmi „Ebamugav tõde“, vaadata, pidin ära minema. Usun, et mul õnnestub see lähiajal ikka ära näha.

Öine kõhukõdi ja elunali

Eile maandus Tallinna lennujaamas Brüsseli lennuk ja saabus kauaoodatud Ivi. Meil oli kokkulepe, et lähen talle vastu.

Kell südaöö saabus sujuvalt, hoidsin sõpra külas kinni ja ei lasknud teda ära. Niipea kui kõne saabus, hüppasin tossudesse ja autosse. Võta näpust, aga auto ei käivitunud. Kuidagi tuttavlikud hääled… Urmas on õpetanud kuidas bensupumpa kuulatada ja mis järeldusi teha. Kõhutunne ütles, et kõik on vist korras, aga bensiiniga on kehvad lood. Hüppasin teise autosse ja sõitsime lennujaama.

Ivilt saabus SMS, et tal läheb kauem, pagas pole Brüsselist Tallinnasse jõudnud ja kirjutab avaldust. Ei ole võimalik, et kell 00-01 öösel juhtub nii palju ebameeldivaid asju!!! Me ei osanud muud teha, kui väga palju naerda ja välja mõelda järgmisi õnnetusi sel ööl.

Kui Ivi oli õnnelikult autos, sõitsime suurepärase plaaniga Statoili – ostame 4l pesuvahendi ja tangime kanistrisse nagu vanad mopeedimehed muiste! Ostsime ära ja võtsime nõuks jännata kodutänavas mitte Statoilis. Viskasime kanku autosse ja istusime ise järgi. Mille peale Ivi küsis väga tagasihoidlikult, kas me bensu ei võtagi? :-)

Villimised, niristamised, kallamised tehtud, läks ka auto käima.
Bensunäidik tuleb taas korda teha…