15. märts.
Varahommmikul ei suutnud end kuidagi koguda, tegelesin logelemisega. Raag rääkis Terevisioonis oma viimasest filmist "Klass", millepeale lugesin ühe hingetõmbega läbi kõik lugemata artiklid tema blogist ja surfasin filmi kodukal. Sellest filmist (poleemikast) on juba nii palju räägitud ja lisaks loetud, et lähen seda kindlasti vaatama. Mõtetest ja emotsioonidest siis kunagi hiljem.
Lõpuks suutsin end nii palju koguda, et pühendusin kirjatööle. Püüdis kuidagi struktueerida analüüsi käsitlevat peatükki ja häälestasin end juhendajaga kohtumiseks. Olgu mainutud, et mu juhendaja on väga kindlakäeline ja range ehk siis raske õppustel ja kerge lahingus. Ma päriselt ka pabistasin. Meie kohtumine ja arutelu oli konstruktiivne. Kuigi jah, liiga palju märksõnu, mida pidin lennult haarama. Eneseusk oli kohati kõikuv.
Pärast kolmveerandtunnist vestlust läksin kohvikusse ja mõtisklesin asjade üle järele. Mõtlesin välja mille kuramuse pärast kõik see nii raskesti tuleb. Mul on lihtsalt nii palju põnevaid teemasid õhus, millega vabal ajal tegeleksin. Meeleldi õpiks kunstiajalugu või pühenduks Caritase teemadele...
Lisaks on stressav see, et sponsorlusest on nii vähe töid kirjutatud. Brändingut puudutavaid baka- ja magistritöid on lademetes, aga sponsorlusest vaid mõned üksikud. Saaks lihtsamalt inspiratsiooni. Ebaaus. Teisalt on sponsorlus turundusvaldikonnast mulle kõige armsam, olen seda aastaid fännanud. Tunnen end koduselt ja mõnusalt. Kahjuks mitte koduselt akadeemilist tööd kirjutades. Niuks.
Reedel suhtlesin juhendajaga veel meiliteel. Tundsin ridade vahelt, et ta on väga abivalmis ja vist usub minusse rohkem kui ma ise seda teen...
Reedel läksin tööle, oli vaja. Mu lühike puhkus sai läbi. Kokkuvõtlikult olen peaaegu rahul. Rohkemaks poleks suuteline olnud. Andsin endast parima.
Varahommmikul ei suutnud end kuidagi koguda, tegelesin logelemisega. Raag rääkis Terevisioonis oma viimasest filmist "Klass", millepeale lugesin ühe hingetõmbega läbi kõik lugemata artiklid tema blogist ja surfasin filmi kodukal. Sellest filmist (poleemikast) on juba nii palju räägitud ja lisaks loetud, et lähen seda kindlasti vaatama. Mõtetest ja emotsioonidest siis kunagi hiljem.
Lõpuks suutsin end nii palju koguda, et pühendusin kirjatööle. Püüdis kuidagi struktueerida analüüsi käsitlevat peatükki ja häälestasin end juhendajaga kohtumiseks. Olgu mainutud, et mu juhendaja on väga kindlakäeline ja range ehk siis raske õppustel ja kerge lahingus. Ma päriselt ka pabistasin. Meie kohtumine ja arutelu oli konstruktiivne. Kuigi jah, liiga palju märksõnu, mida pidin lennult haarama. Eneseusk oli kohati kõikuv.
Pärast kolmveerandtunnist vestlust läksin kohvikusse ja mõtisklesin asjade üle järele. Mõtlesin välja mille kuramuse pärast kõik see nii raskesti tuleb. Mul on lihtsalt nii palju põnevaid teemasid õhus, millega vabal ajal tegeleksin. Meeleldi õpiks kunstiajalugu või pühenduks Caritase teemadele...
Lisaks on stressav see, et sponsorlusest on nii vähe töid kirjutatud. Brändingut puudutavaid baka- ja magistritöid on lademetes, aga sponsorlusest vaid mõned üksikud. Saaks lihtsamalt inspiratsiooni. Ebaaus. Teisalt on sponsorlus turundusvaldikonnast mulle kõige armsam, olen seda aastaid fännanud. Tunnen end koduselt ja mõnusalt. Kahjuks mitte koduselt akadeemilist tööd kirjutades. Niuks.
Reedel suhtlesin juhendajaga veel meiliteel. Tundsin ridade vahelt, et ta on väga abivalmis ja vist usub minusse rohkem kui ma ise seda teen...
Reedel läksin tööle, oli vaja. Mu lühike puhkus sai läbi. Kokkuvõtlikult olen peaaegu rahul. Rohkemaks poleks suuteline olnud. Andsin endast parima.
2 kommentaari:
Vihalem?
Täpselt nii! Eliis, kui Sa soovid kogemusi või nõuandeid jagada, oleksin väga tänulik. Lugupidamisest õppejõu vastu, palun saada mulle e-mail tupsukas@hotmail.com. Mis iganes, tänud ette :-)
Postita kommentaar