Eile hommikul ajasin end üles ja peas vasardas mõte – ja nüüd on see käes, minu viimane kliendiüritus. Suur ja vastutusrikas, mida olen koos tiimikaaslastega ette valmistanud alates oktoobrikuust. Lugematul hulgal e-maile, koosolekuid, telefonikõnesid, rõõme ja muresid. Mitte ükski detail ei jää juhuse hooleks, kõigele peab mõtlema.
Kella 8-19 vahele jäi palju tunde ja aega, et end üles kruvida mõttega, kas kõik sujub. Kas ise, tellija (loe: tööandja) ja kliendid jäävad rahule?!? Ma olen suur pabistaja, pole kahtlust. Astusin kella kolme paiku No99-sse ja mind valdas paanikahoog. Viie aasta jooksul olen õppinud, et asjad saavad valmis viimasel tunnil, aga ikka muretsesin. Kohe valus oli mõelda, kui millegagi libastume… Suured libastumised ei ole meile omased…
Natuke pärast kuute tõdesin, et võin rahuneda. Kõik sujus. Külalised hakkasid voorima ja otsima kohta majas. Mingi hetk peatus õhk, sest ventilatsioonita maja, palju inimesi, palju prožektoreid ja paar suletud ruumi tegid oma töö. Ootasin kannatamatult hetke, mil võime avada paar saali külaliste tarvis. See hetk tuli pärast tervituskõnesid. Pidu läks käima. Kell 1 öösel koju jõudes olin surmväsinud ja õnnelik. Iga rakk oli salvestanud emotsiooni, mille sain Birdi & Primitive Music Society`t kuulates. Villu Veski on minu silmis geenius ja tema väärib eraldi lugu.
Lõpp hea, kõik hea.
laupäev, jaanuar 28
Minu sõprus lumelauaga
Paar aastat tagasi avastasin enda jaoks lumelaua. Esimene kord ukerdasin Otepääl, ilma, et keegi oleks juhendanud. Vaatamata paljudele kukkumisetele, ei kavatsenudki alla anda. Pärast esimest katset läksin TTÜ rekreatsiooni tudengitega Soome Iso-Syötele õppereisile. Tulevased aktiivse puhkuse organiseerijad läksid põhja lumelauda ja mäesuuska õppima. No minu jaoks paras koht ja Reeda Tuula oli superõpetaja. Tänaseks olen käinud paaril reisil. Ilgelt kaif on! Samas tunnistan endale, et olen jube arg… Ei olegi aru saanud, kas see tuleb kukkumistest või vanusest.
Vahet pole, vaatamata oma kobadusele on lumelauaga ukerdamine nauditav :-)
Hea link algajatele.
Vahet pole, vaatamata oma kobadusele on lumelauaga ukerdamine nauditav :-)
Hea link algajatele.
esmaspäev, jaanuar 2
Aasta vahetumine
Detsembrikuu alguses hakkasin hauduma plaani teha sel aastavahetusel midagi enneolematut, näiteks minna Vanemuise teatrisse ballile. Seedisin mõned päevad ja kui olin enda plaanis kindel, otsustasin Urmasele vaikselt teemaga läheneda. Urmas on kõike muud kui balliinimene, ta ei armasta inimeste kogunemisi. Aga oh näe imet, pärast minu esimest kõnetamist võttis vedu. Liiatigi, et ei pidanud pileteid ostma. Joonistasin seinale detsembrikuu teise risti :-) 31.detsembri peoga liitusid sõbrad Kats, Marx, Evelin ja Peeter.
31.12 ei raatsinud end kuidagi üles ajada. Loomulikult oli tulemuseks tohutu sahmimine ja jooksmine.
Tundsin end tõeliselt kurjategijana, sest olin ajanud oma juuksuri jalgadele. Ma ei ole just soengute fänn, aga tahtsin enam-vähem välja näha. Pidin Vanemuise lavale minema ja kindlasti ei tahtnud ma Laine Jänesele ja Aivar Mäele alla jääda :) Liiatigi kanti teatris toimuvat ETV otse-eetris edasi. Võtsin seda kõike kui ühe tööülesande täitmist ja fakti pärast ei stressanud.
Tartusse on alati hea minna, ikkagi linn kus veetsin oma 18 esimest eluaastat. Mulle meeldib linna sissesõit, kulgeda mööda Tähtvere tänavat jättes enda selja taha kohad, kus lapsepõlves sai käidud. Alati on ka kael pikas ja uurin hindava pilguga, kas meie skatepargi bännerid on terved.
Kamba peale leidsime ühe funktsioneeriva ja söödavate roogadega söögikoha, kus saime nälga kustutada. Keegi Vanemuisele suuri lootusi ei pannud, sest piletihind oli liiga odav selleks, et suuremat kõhutäit saada. Seejärel kõik-see-mees Raatuse hostelisse. Vajalikud ettevalmistused tehtud ja seejärel seadsime sammud Vanemuisesse. Õigemini tellisime takso. Tartus saab taksoga peaaegu igale poole 35 krooni eest, eriti mõnus.
Vanemuine oli värvilistes tuledes ja tagasihoidliku kuid maitsekate sisekujunduselementidega kaunistatud. Sel õhtul oli avatud kogu maja, sai liikuda ja otsida enda jaoks meelepärane programm. Minu ja Urmase õhtu lemmik oli Liisi Koiksoni kontsert. Õhtul hiljem eraldusin oma sõpradest, sest töine Paavo rivistas kõik programmi lülitatud Vanemuise sponsorite esindajad. Lava taga oli lõbus. Aivari permanentne rõõmsameelsus ja Paavo professionaalsus pärssisid põlvevärinat. Vahepala ülesanne oli olla naeratav ja noogutada kui EMT-d tänati. Mulle ja pr Laine Jänesele tuli muidugi üllatusena, et peame Peugeot kupeesse ronima. Hi-hi, stsenarist kindlasti ei tulnud selle peale, et ballil kannavad naised suuri ja puhvis kleite, kõrgeid kingi ja neil on ridikül, mis on kostüümi lahutamatu osa. Viimast ei saa mitte mingil juhul mehe kätte hoiule jätta. Jätsime kõik programmijuhi näpunäited meelde ja minu peamine mõte oli autost välja saada ja laval mitte oma seelikusse takerduda. Mul läks peaaegu hästi, kukkus ainult käekott. Seik juhtus parasjagu siis kui tegin jõupingutust väljudes nahkistmetega auto tagaistmelt. See ei ole eriti lihtne kui kanda siidiseelikut. Tundsin end suhteliselt hästi, isegi nägin kuidas Peeter mulle rõdul istudes lehvitas :-) Hea veel, et ta mulle Lazarit ei teinud („Kuldmuna 2005, no comments). Ühesõnaga lõpp hea, kõik hea.
Aasta vahetus ootuspäraselt- palju rõõmsaid inimesi, eesti pidude kohustuslik elementika (loe: ilutulestik) ja klaas vahuveini. Kella 1 paiku valgus rahvas laiali ja see oli eriti mõnus. Mingi hetk tunnistasime, et oleme väsinud, algas takso tellimise maraton. Võimatu. Läksime lonkisime õue ja hüppasime kõhuli takso ette. Nii lõppeski selle aasta vahetumine.
Urmas on natuke näputööd teinud. Riputas Vanemuise pildid siia.
31.12 ei raatsinud end kuidagi üles ajada. Loomulikult oli tulemuseks tohutu sahmimine ja jooksmine.
Tundsin end tõeliselt kurjategijana, sest olin ajanud oma juuksuri jalgadele. Ma ei ole just soengute fänn, aga tahtsin enam-vähem välja näha. Pidin Vanemuise lavale minema ja kindlasti ei tahtnud ma Laine Jänesele ja Aivar Mäele alla jääda :) Liiatigi kanti teatris toimuvat ETV otse-eetris edasi. Võtsin seda kõike kui ühe tööülesande täitmist ja fakti pärast ei stressanud.
Tartusse on alati hea minna, ikkagi linn kus veetsin oma 18 esimest eluaastat. Mulle meeldib linna sissesõit, kulgeda mööda Tähtvere tänavat jättes enda selja taha kohad, kus lapsepõlves sai käidud. Alati on ka kael pikas ja uurin hindava pilguga, kas meie skatepargi bännerid on terved.
Kamba peale leidsime ühe funktsioneeriva ja söödavate roogadega söögikoha, kus saime nälga kustutada. Keegi Vanemuisele suuri lootusi ei pannud, sest piletihind oli liiga odav selleks, et suuremat kõhutäit saada. Seejärel kõik-see-mees Raatuse hostelisse. Vajalikud ettevalmistused tehtud ja seejärel seadsime sammud Vanemuisesse. Õigemini tellisime takso. Tartus saab taksoga peaaegu igale poole 35 krooni eest, eriti mõnus.
Vanemuine oli värvilistes tuledes ja tagasihoidliku kuid maitsekate sisekujunduselementidega kaunistatud. Sel õhtul oli avatud kogu maja, sai liikuda ja otsida enda jaoks meelepärane programm. Minu ja Urmase õhtu lemmik oli Liisi Koiksoni kontsert. Õhtul hiljem eraldusin oma sõpradest, sest töine Paavo rivistas kõik programmi lülitatud Vanemuise sponsorite esindajad. Lava taga oli lõbus. Aivari permanentne rõõmsameelsus ja Paavo professionaalsus pärssisid põlvevärinat. Vahepala ülesanne oli olla naeratav ja noogutada kui EMT-d tänati. Mulle ja pr Laine Jänesele tuli muidugi üllatusena, et peame Peugeot kupeesse ronima. Hi-hi, stsenarist kindlasti ei tulnud selle peale, et ballil kannavad naised suuri ja puhvis kleite, kõrgeid kingi ja neil on ridikül, mis on kostüümi lahutamatu osa. Viimast ei saa mitte mingil juhul mehe kätte hoiule jätta. Jätsime kõik programmijuhi näpunäited meelde ja minu peamine mõte oli autost välja saada ja laval mitte oma seelikusse takerduda. Mul läks peaaegu hästi, kukkus ainult käekott. Seik juhtus parasjagu siis kui tegin jõupingutust väljudes nahkistmetega auto tagaistmelt. See ei ole eriti lihtne kui kanda siidiseelikut. Tundsin end suhteliselt hästi, isegi nägin kuidas Peeter mulle rõdul istudes lehvitas :-) Hea veel, et ta mulle Lazarit ei teinud („Kuldmuna 2005, no comments). Ühesõnaga lõpp hea, kõik hea.
Aasta vahetus ootuspäraselt- palju rõõmsaid inimesi, eesti pidude kohustuslik elementika (loe: ilutulestik) ja klaas vahuveini. Kella 1 paiku valgus rahvas laiali ja see oli eriti mõnus. Mingi hetk tunnistasime, et oleme väsinud, algas takso tellimise maraton. Võimatu. Läksime lonkisime õue ja hüppasime kõhuli takso ette. Nii lõppeski selle aasta vahetumine.
Urmas on natuke näputööd teinud. Riputas Vanemuise pildid siia.
Tellimine:
Postitused (Atom)