Being Boring

I came across a cache of old photos
and invitations to teenage parties
'Dress in white' one said with quotations
from someone's wife, a famous writer
in the nineteen-twenties
When you're young you find inspirationin
anyone who's ever goneand opened up a closing door
She said we were never feeling bored

'cause we were never being boring
We had too much time to find for ourselvesand
we were never being boring
We dressed up and fought then thought make amends
And we were never holding back or worried that
time would come to an end

When I went I left from the station
with a haversack and some trepidation
Someone said if you're not careful
you'll have nothing left and nothing to care for
in the nineteen-seventies
But I sat back and looking forward
my shoes were high and I had scored
I'd bolted through a closing door
and I would never find myself feeling bored

'cause we were never being boring
We had too much time to find for ourselves
and we were never being boring
We dressed up and fought then thought make amends
And we were never holding back or worried that
time would come to an end
We were always hoping that, looking back
you could always rely on a friend

Now I sit with different facesin rented rooms and foreign places
All the people I was kissing
some are here and some are missing
in the nineteen-nineties
I never dreamt that I would get to be
the creature that I always meant to be
but I thought in spite of dreams
you'd be sitting somewhere here with me

'cause we were never being boring
We had too much time to find for ourselves
and we were never being boring
We dressed up and fought then thought make amends
And we were never holding back or worried that
time would come to an end
We were always hoping that, looking back
you could always rely on friend

And we were never being boring
We were never being bored
'cause we were never being boring
We were never being bored

Pet Shop Boys
Behaviour
1990

Lumelaud, minu arm

Läinud reedel sõitsime poole tööpäeva pealt Otepääle. EMT talvepäevad ja Marguse Puhkekeskus ootas meid. Olin juba ette veendunud, et päevad tulevad sportlikud. Kõik läks plaanitult.

Reedel sõitsin murdmaad,  sel aastal teist korda. Käärikul on mõnusad laskumised- pikad ja mitte väga järsud. Enne eelmist pühapäeva olin suuskadel vist kaheksa aastat tagasi ja ütleme nii, et olen suhteliselt koba. Lisaks sellele, et olen paras venivillem, oli ka libisemine kehv. Ma ei kaotanud oma rõõmsat meelt, tundsin rõõmu laskumistest ja tõusudel nautisin loodust :-)

Laupäeval olin väga pika päeva Kuutsemäel. Ma olin nii suures lumelauasõidu lummuses, et unustasin söömise. Nautisin täiel rinnal sõitmist ja tõdemust, et mul tuleb juba päris hästi välja. Tõeline kaif! Vabandused mõne inimese ees, keda ma aeg-ajalt tüütasin monoloogiga teemal kui väga mulle meeldib mäest alla liuelda ja kui väga ma seda kõike naudin, jepikajee :-)

Pühapäeval kordus sama asi. Tegin hommikul riietumisrekordi, sest teadsin, et buss väljub mäele 30 minutit hiljem. Liigutasin ahvikiirusel ja jõudsin bussile. Kuutsekal oleks nagu katastroof juhtunud, rahvast oli meeletult vähe. Mõnus! Sain esimest korda tunda puuderlund, mis oli puutumata ja Eesti mõistes oli seda päris palju. Kantisin täiega, et mitte lumme kinni jääda. Lumi tuhises, kiirus oli minu jaoks suurem kui kunagi varem. Võtsin viimast, täiega.

Hmm, peaks saabuval nädalavahetustel uuesti laua alla panema. Mind ei heiduta karvavõrdki haiged sääremarjad.

Lumelaud ruulib!

Töönarkomaania

Mõned nädalad tagasi vaatasin peeglisse ja laususin "tunnistan, et olen töönarkomaan". Kui suur, seda veel ei tea.  Küllapvist päris suur. See nähtus ei ole normaalne. Tegelen selle küsimusega. Urmase lugu, mida ikka ja jälle loen.      

Meeldiv padjaklubi

Üle pika aja otsustasime tüdrukute seltskonnaga õhtustama minna. Tore traditsioon, mis vajus mingi hetk soiku. Nüüd on traditsioon taaselustatud. Otsustasime Kompressori kasuks, pannkoogid tundusid ahvatlevad. Gerli sai suhteliselt ülbe käitumise osaliseks kui proovis lauda bronnida. Söögikoht lauda kinni ei pane. Mis siis ikka. Tammusime läbi lõikava tuule ja külmakraadide kohale. Loomulikult me 7-le inimesele lauda ei leidnud- masendav. Seadsime sammud NoKusse. Laud nagu naksti olemas, lisaks veel palju toredaid inimesi ümberringi. Õhtu kujunes lõbusaks nagu alati. Naistel on alati rääkida, teemadest puudust ei tule. Viimased suusareisid, tööjutud, kino, teater jne jne. Elagu padjaklubi ja meie lahedad söömaõhtud :-)